Lugeja Sillamäelt: tahaksin integreeruda, aga kõik teed selleks pannakse kinni! – Delfi Rahva hääl 30.august 2012 16:17

Oleks teadnud kui raskeks ja mõtetuks minu jaoks integratsioon lõpeb, ei oleks ma hakanud proovimagi.
Olen 28-aastane vene rahvusest noor kahe lapse ema. Tahan jagada oma muret just eestikeelsele eestimaa elanikkonnale, et inimesed saaksid aru, kui raske vaatamata kõvale soovile integreeruda Eesti ühiskonda.

Minu nimi Polina ja lugu on selline. Olen sündinud Ida-Virumaal Sillamäel, peale üheksanda klassi lõpetamist otsustasin, et oleks kasulikum keskkool lõpetada kuskil mujal kui meie väikelinnas. Öeldud- tehtud, minu valik langes Tartu peale.
Astusime sõbrannaga kümnendasse klassi Tartu Puškini gümnaasiumisse. Kõik seal oli kena – klassikaaslased ja õpetajad. Seal gümnaasiumis hakkas mul eesti keelega paremini minema, sest Tartus on ikka eesti keelt rohkem kuulda ja rääkimispraktikat palju igal pool. Nii ma sooritasin kaheteistkümnendas klassis eesti keele eksami 60 punktile sajast. See oli minu jaoks väga hea tulemus.
Lisaks sellele sain võimaluse Eesti kodakontsus saada, kuna selle tulemusega olin ma eesti keeles kesktasemel (tol ajal), jäi ainult põhiseaduse eksam ära teha. Aga minu elukond läks nii, et peale kooli lõpetamist sündis mul tütar ning asjaolude kokkulangemisel pidin jälle suunduma kodulinna Sillamäele.
Aga elus läks kõik hästi: mul on mees ja varsti sünnib veel teinegi poeg. Laste kasvatamise ajal sain lõpetatud Tallinna Meditsiini kooli Kohtla-Järve struktuuriüksust hooldusõe erialal ning asusin tööle Ida-Virumaa keskhaiglasse. See ei olnud küll kerge töö ja palgad selles valdkonnas, nagu teab igaüks, jätavad soovida. Aga töö on töö.
Pärast aastat töötamist haiglas hooldusõena, tuli mõte, et oleks vaja edasi liikuda ja ennast areneda. Katsusin astuda Tallinna Medistiinikooli Kohtla-Järve osakonda meditsiiniõe erialale, mul oli hea meel, et nägin ennast SAIS süsteemis vastuvõetavaks. Nii jätkus minu kooliteekond edasi. Kuna meie perekonnas ainult mehe palgast polnud piisavalt, vaatamata raskustele jäin tööle edasi. Ülemus tuli mulle vastu ja pani mulle vahetused päevadel, mis olid koolist vabad.
Meditsiiniõe eralal õppimine toimub eesti keeles ning vene kooli lõpetanutele pakutakse võimalust esimese aasta õppida ainult eesti keelt, ühesõnaga keele süvaõpet. Meid oli kaks rühma: ühe rühma õpetajaks oli tore eesti rahvusest meesõpetaja ja mina sain rühma, kus õpetajaks on venekeelne naisterahvas, kes töötas selles ülikoolis esimest aastat. Aga pole hullu, vaatamata sellele, et minu viimased eesti keele tunnid möödusid aastaid tagasi ja Ida-Virumaal keele praktikat isegi haiglas töö juures eriti ei ole, läks mul kõik kenasti.
Esimese semestri arvestust sain tehtud, kusjuures omas rühmas polnud ma kõige nõrgem õpilane. Tesises poolaastas hakkas ettevalmistus keele põhieksamiks. Töö juurest vabal ajal õppisin grammatikat ja koostasin esitlusi. Ning just enne eksamit tundsin puudust ajast õppimiseks ning koos mehega otsustasime, et lähen töölt minema ja pühendan ennast õppingutele.
Juba enne eksamit hakkas õpetaja rääkima, et akadeemilisest puhkusest tulevad seitse õpilast, nende jaoks tuleb kohad vabastada. Nii mina ja veel viis inimest esimesel katsel kukkusime läbi, huvitav selle juures on aga see, et kõik läbikukkunud olid minu rühmast, tähendab vene keele kandjast õpetajaga. Paralleelrühmast said kõik edukald läbi. Palusin eksamitööd näha, et saaks vigu analüüsida ja nõrgemad kohad määrata. Sain vastuseks et kõik tööd on saadetud Tallinnasse ning kätte saada pole neid võimalik. Aga ees on veel kaks võimalust eksamit teha.
Teisel korral olen mina ja kõik teised jälle läbi kukkunud. Kusjuures eksami ajal andis õpetaja imeliku vihje: miks sa töölt lahkusid, äkki lendad koolist välja? Viimane eksamikatse oli augusti lõpus. Minu ees oli terve vaba suvi, sel ajal valmistasin end eksamiks ja midagi mind ei seganud ja häirinud, olen täiseti veendunud, et sooritan eksamit positiivselt. See on minu eesmärk, tahan ikka õeks saada ja haiglas tööd teha.
Tuli eksami päev, mul vedas, valisin teema, mis on minu jaoks väga tuttav, kirjalik osa sai ka enam-vähem tehtud. Vaatasin siis eksamitulemusi ja näen, et hindeks on pandud null. Täitsa lõpp, helistan õpetajale, kes ei vasta telefonile, ei saa isegi teada, mitmele protsendile eksam tehtud, rääkimata sellest, et tööd näha.
Tekib tunne, et meid meelega kukutati läbi, et kellelegi kohti vabaks saada. Nii nagu ei oleks olnud need magamata päevi ja öid, mis ma kulutasin õppimisele, aga hoopis pidin vist pühendama need oma lastele ja mehele. Vaatan nüüd laua peal hunnikuid õppematerjale ja väljatrükiseid ja mõtlen sellest, et veel üks aasta elust on möödunud tühjalt, lisaks jäin tööst ilma, tekkis alaväärsuskompleks, aeg sisseastumiseksamid kuskile mujale on läbi ning soovi integreeruda ka ei ole.

Kas on ikka mõtet riigil kulutada miljoneid integratsioonile, kui vaatamata kõvale soovile inimesel keelt õppida ja riigi heaks ennast areneda, pannakse tal kõik teed kinni?

Source: Delfi Rahva hääl