Lõpetamata abielu: ravile allumatu. Rita Anton-Lauga www.anton-lauga.ee 9. november 2012

Emad õpetavad, ühiskond nõuab ja ajakirjad toodavad näiteid, et tüdrukud peavad hoiduma armidest. Armid ei kaunista naist, ei lisa ihule ilu ega veetlust, vaid rikuvad seda.

Meid, naisi kasvatatakse usus, et armid meie kehal on iluvead. Julgemadki meist õpivad arme kartma, peitma ja häbenema. Nüüd, 32-aastasena, olles ise ema neiuks sirguvale tütrele, olen avastanud, et kogu teadliku elu olen kasvanud ja elanud vales usus, mida ma aga oma lapsele edasi anda ei taha.
Kõigel välisel oli kunagi ka minu jaoks suur tähtsus. Esimese iluvea, mille pärast muretseda ja mida häbeneda, suutsin muretseda juba lasteaias – kaotasin oma näoilu tänu kineskooptelekale, millega liig lähedane kontakt mu huulele siiani püsima jäänud armi tekitas. Ema oli rikutud huulejoone pärast murest murtud, mina esialgu mitte. Lutsutasin suurima rõõmuga piimakörti läbi nõukaaegsete makaronide, mis käisid välismaise mahlakõrre eest, kuni abivahend lössi vajus ja sai käe uue järele sirutada. Alles lasteaeda naasnuna mõistsin, et arm tüdruku huulel on teiste jaoks võimalus näpuga näidata ja kambast välja arvata.

Süütud armid
Paar aastat hiljem tegi kirurgi vilunud käsi mu paremale puusale sisselõike, millest sai samuti siiani püsiv ja üsnagi korralik lisa mu armide kollektsioonile. Jälg pimesoolelõikusest oli mu kooliea rannahooaegade tabu, seda tuli ilmtingimata peita ja häbeneda.
Praegu ei suuda ma kõiki arme enam kokkugi lugeda – triikraua jälg käel, purunenud telliskiviaiast saadud sisselõige jalal, mõni rasedusaegne venitustriip jne.
Ometigi olen alles nüüd mõistnud, et arme ihul ei maksa karta, peita ega ammugi häbeneda. Need armid on kõigest silmale nähtavad meeldetuletused, mis kannavad endas vaid mälestusi meiega juhtunust. Need pole siiski midagi enamat kui kunagised haavad, mis juba paranenud. Karta aga tuleks hoopiski selliseid haavu, mis ei muutu armideks – neid, mis ei kasvagi eales kinni. Neid aga peeglisse vaadates ei näe. Ei märka neid sageli ka inimesed meie kõrval, kes peaksid meid kõigist paremini tundma, kes meile kõigist kõige lähedasemad. Minulgi on nüüd üks selline. Hingehaav, mis paneb mind siiani igal õhtul uinumise eel endalt küsima, kuidas see küll sai juhtuda. Kuidas läks nii, et pärast kaheksat abieluaastat, mille kestel kulutasin kogu oma jõu ja mõistuse selleks, et tagada oma perele heaolu, olen nüüd ise varatu!?

Ohtlikud haavad
See haav mu hinges ei mõtlegi kinni kasvada. Õhkõrnemgi mõte, et ma ju ise lasin sellel kõigel juhtuda, kuna elasin oma elu mehe toel, isikliku rahakotita ja enesele midagi nõudmata, kogumata tagatisi mustadeks päevadeks, kriibib selle uuesti verele. Ei suuda ma leppida, lahti lasta, andestada. Nii kardangi, et see haav ei armistu, ei muutu eales mälestuseks.
Kõik need inetud, alavääristavad ja haiget tegevad sõnad, mis on sööbinud aastatega mu mällu ja nälkjatena närinud mu hingest välja kõik kaunid sõnad, mida aastate vältel oma mehe huulilt kuulsin ja endas talletada püüdsin, on uuristanud haava vaid sügavamaks. Ilusad varahommikused vabandused on kaotanud oma väe – mingist hetkest ei suutnud need enam tervendada ega korvata valu, mida sõnade ja vägijoogi abiga minuni oldi toodud.
Kas pole ometi karjuvalt ebaõiglane kogeda seda kõike just sellelt, kelle ise enda kõrvale valisin, keda olin enim armastanud, usaldanud ja jumaldanud. Ei, see haav ei saa armistuda, see jääbki valu tegema, hoidma irvakile ja mind piinama!
Olen end alati julgeks pidanud, kuid nüüd kardan, et mingil hetkel saab siiski otsa kogu võime mõista ja andestada ning alles jääb vaid äng, vihkamine ja tühjus. Et selliseid haavu ei suudeta ega püütagi enam ravida. Vastupidi, neid tekitatakse juurde. Üks räägib ja teine ei kuula. Keegi loobub ja keegi kukub jooma. Alles ei jää mitte midagi.

Allikas: http://linnaleht.ee/4021