Skip to main content

Inimeste käitumist suunab seitse liikumapanevat jõudu. Toimetaja Astra Merivee

Huvi psühholoogia ja neuroloogiliste protsesside vastu tekkis Jaak Panksepal ülikooli päevil vaimuhaiglas öiseid vahetusi tehes. Teda hakkasid huvitama psüühiliste häirete algpõhjused ning see, kuidas närvid, aju, emotsioonid ja karmid diagnoosid omavahel seotud on

See ärgitas teda pärast inseneriteaduste tudeerimist alustama õpinguid kliinilise bioloogia vallas, kuid kuna teda huvitas aju ehitus, siis uuris ta oma magistritöös juba aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele.

Vahendavad ERR-i teadusuudised

Uurimistööd tehes mõistis Panksepp, et selleks, et mõista inimeste emotsioone ja mehhanisme, mis inimese psüühikat mõjutavad, tuleb kõigepealt tundma õppida loomade psüühikat. Tema teadlaskarjääri algus ja esimesed aju-uuringud langesid kokku nii-öelda neuroteadusliku revolutsiooniga, kus aju uurimine muutus ühtäkki popiks. Kirjeldamaks uut infot, mida ta loomade emotsioone uurides teada sai ning määratlemaks ka emotsioonide neuraalseid mehhanisme uurivat valdkonda, võttis ta kasutusele uue termini "afektiivne neuroteadus".

Afektiivse neuroteaduse revolutsioonilisi avastusi tehes lõi professor Panksepp oma õnnelikkuse skaala, mille alguspunktiks on otsingud: õnne, rahulduse, inimväärse elu, aga ka väärilise tasu otsingud.

Neuropsühholoog Panksepp nimetab otsimist emotsioonide vanaisaks, sest otsimine kui vastupandamatu vajadus uue teabe järele on imetajate aju ürgne omadus. Panksepa teooria järgi tekib otsimise ja sealtkaudu kõikvõimalike seoste loomisega teatud ajupiirkondades erutusseisund. Uudistava käitumise käivitaja on ju neurohormoon ja virgatsaine dopamiin. See on aine, mis paneb meid sportima, armuma, tegutsema, rõõmutsema. Dopamiinitase mõjutab ka mälu, õppimis- ja tähelepanuvõimet, loovust ja tuju. Panksepp ütleb, et dopamiin soodustab “innukuse ja sihikindla kavatsuse seisundeid”.

Teine liikumapanev jõud on raev – viha liigikaaslaste vastu, kes jahivad samu asju.

Ja kolmas – hirm neist ilma jääda.

Neljas põhisoov on vajadus paljuneda, järglasi saada. Kuna see on üheltpoolt seotud seksiga, ja teisalt õnnega järglaste üle, nimetab Panksepp seda lustiks. Olulist vahet teeb ta meeste ja naiste lustisoovi vahel. Just selle erinevuse pärast erinevad sood tema arvates sageli teineteist ei mõista.

Viies on hoolitsemise vajadus, mis avaldub järglaste saamisel.

Kuues protsess – paanika – avaldub abitutel beebidel, kes tunnetavad, et ellujäämiseks on neil vaja teiste abi. 20 aasta jooksul välja töötatud primaarsete protsesside rea lõpetavad siiski optimistlikumad noodid – viimast, seitsmendat neist nimetab ta vajaduseks mängida, sest mängimata ei saa meist keegi elus läbi.

Vaata veel saadet "Püramiidi tipus", kus Jaak Panksepp räägib oma teadustööst ja olulisematest avastustest.

Allikas: