Juhtkiri: rindade maks. PM

Igal aastal, kui Eurostat teavitab avalikkust uuest meeste-naiste palgalõhe uuringust, kus Eesti jätkuvalt Euroopas halvas mõttes esimest kohta hoiab, tõmbub osa ühiskonnast kaitsesse. Probleem, mille taga nähakse väändunud metodoloogiat, taandatakse naisõiguslaste veidruseks või poliitiliseks propagandaks. Meedias kõnelevad firmajuhid, kes teavad, et nende ettevõttes küll nii ei ole, seega tõenäoliselt ka mujal mitte, tuuakse näiteid edukatest naisülemustest ja erialadest, kus naised meestest rohkem teenivad.

See, et statistika emotsioonitutes arvudes nähakse kaude süüdistust riigi, valitsuse, ülemuste või kogu meessoo aadressil on tõmmanud tähelepanu kõrvale probleemilt endalt. Fakt on see, et moel või teisel on Eesti naiste palk oluliselt madalam kui meeste oma ja meil on palgavahe suurem kui üheski teises Euroopa riigis. Ja ilmselt ka see, et selle taga on rida eelarvamusi, mida aasta-paariga olematuks ei tee.

Peamine argument, mis aastast aastasse palgalõhede tunnistamise vastu tuuakse, on see, et uuringus võrreldakse võrreldamatut: erinev palk pole mitte selle tulemus, et ühel ja samal kohal töötamise eest makstakse naisele mehega võrreldes kehvemalt, vaid selle, et naised töötavadki kohtadel, kus vähem palka saab. Tõenäoliselt ongi palgad võrdsemad neis ettevõtetes, kus kehtivad kindlad tunni- või tükitasud. Kõigis ettevõtetes see aga nii ei ole. Kõlab karmilt, aga enamasti kaupleb töötaja oma turuhinda arvesse võttes oma palga ise välja. Ja naised on sageli kehvemad kauplejad, rääkimata sellest, et neil on oma turuhinnast tagasihoidlikum arusaam. Ja ehk tõuseb ülemuse – sotsioloogide hinnangul nii mees- kui naisülemuse – käsi kergemini mehe kui naise palgatõusu allkirjastama.

Selle argumendiga seondub teine, vertikaalset segregatsiooni eitav: naisi on juhtide hulgas mitmeid, järelikult on ka nn klaaslae teooria kehtetu. Siin jäetakse tähelepanuta kaks detaili: see, et naisjuhid silma paistavad, on osalt ka selle tulemus, et neid on oluliselt vähem. Ja teiseks, ametipositsiooni hindamisel tuleks vaadata ka, mis seisab neis ettevõtetes keskastme juhi ametinimetuse taga – kas see tähendab alati suuremat palka või üksnes enam ülesandeid, kuid vaid tagasihoidlikku lisatasu.

Teine vastuargument puudutab meie statistikaameti uuringut, mis Eurostati 27-protsendise palgalõhe asemel 22-protsendist näitab. Kuid süüdistades Eurostati meie olukorra tegelikust halvemana näitamises, jäetakse tähelepanuta võrdlusmoment: milliseid andmeid Eurostat ka arvestusest välja ei jätnud, on ta sama teinud ka teiste Euroopa riikide puhul. Piinlikust esikohast statistikaameti uuring meid ei päästa.

Ja lõpuks, tõsi, üha vaiksemal häälel, ei ole kuhugi kadunud ka argument palgalõhe kaitseks: vajadus peret ülal pidada õigustab justkui suuremat sissetulekut. Tegelikkus on küll selles osas juba muutunud, kuid arusaamad ei ole veel tegelikkusele järele jõudnud.

See, et kaks sugupoolt on bioloogiliselt erinevad, ei peaks tööalaselt olema oluline. Rindade olemasolu või nende puudumine ei mõjuta kuidagi loogilist mõtlemist, adekvaatsust, innovatiivsust või usaldusväärsust töötajana. Et rindade eest veerandi võrra väiksema palgaga maksma peab, on õiglusest kaugel.