[ELIL] Töövõimereform on vale tee. Pille Ilves Eesti patsientide esindusühingu juhataja
Praeguses töövõime reformi kavas on põhjus ja tagajärg omavahel sassis. Reformi tööriistadeks on valitud aktiivsuskohustuse kehtestamine ja uue hindamissüsteemi loomine. Need ei saa praeguse kava puhul ka kõige parema tahtmise korral edu tuua, sest lähtutakse valedest eeldustest.
Reformi eestseisjad ütlevad, et reformita kukuks Eesti sotsiaalkaitsesüsteem kokku, sest puuetega inimesi tuleb üha juurde ja see käib riigi rahakotile üle jõu. Eelnõu seletuskirjas on tabel, mis näitab viimase kuue aasta tõusu kuni 2012. aastani ja jätab mulje, et kasv ei lõpe ja asi on hull. Samal ajal on aga seletuskirjast välja jäänud Praxise analüütikute koostatud joonis, kus ajaperioodil kuni 2057. aastani on näha hoopis teistsugune trend.
Puuetega inimesed ei vaja käimasoleva reformiga töölesundimist – nad töötavad võimaluse korral niigi.
Süüdistused pettuses
Töövõimetuspensionäride hulk, mis on joonisel punane osa, suurenes üksnes majanduslanguse ajal ja on praeguseks peatunud. Töövõimetuspensionäride arv väheneb kuni 2057. aastani. Jooniselt selgub ka tegelik kurb tõsiasi, et sotsiaalkaitsesüsteemi probleem on hoopis elanikkonna vananemine, mida näitab sinine osa. Seega osutub reformi autorite suurim argument valeks, sest töövõimereform ei saa mitte kuidagi elanikkonna vananemist peatada.
Reform on rajatud eeldusele, et töövõimetuspensionäride arv on suurenenud seetõttu, et nad petavad süsteemi ja nad ei soovi tööle minna. Ka see eeldus on sügavalt ekslik ja näitab tõsist teadmatust Eesti sotsiaalsüsteemi tegelikust olukorrast. OECD raportis „Vaesuse vähendamine Eestis läbi aktiveerimise ja parema sihitatuse” on Eesti kohta palju tabeleid, mis on ühteaegu jahmatavad ja kurvastavad.
Raportit uurides saab selgeks, et Eesti on teiste riikidega võrreldes oma rahvast toetades väga kitsi. „Eesti sotsiaalkaitsekulude osakaal SKT-st on madalam kui ükskõik millises teises OECD riigis, v.a Korea ja Mehhiko,” muretsetakse sotsiaalpoliitikat käsitlevas raportis. Hulk tabeleid illustreerib seda, kuidas Eesti oma rahva arvelt koonerdab.
Näeme, et ainult 50% töötuid saab töötutoetust, mille suurus on kõigest kolmandik absoluutsest vaesuspiirist. Ka seda, et vaestele mõeldud toetuste kulud SKT-st on 0,1%-ga OECD keskmise 2% kõrval madalad, teistega võrreldes peaaegu nähtamatud. Näeme, et Eesti on oma tervisenäitajate poolest viimaste hulgas ja vaese elanikkonna halb tervis on dramaatiliselt teiste riikide omast hullem.
Peale selle on Eesti Euroopa üks väheseid riike, kus ravikindlustamata isikud ei saa arstiabi ja pikaajalist töötust karistatakse arstiabist ilmajätmisega. Lisada tuleb fakt, et hiljutine haigushüvitiste vähendamine on pannud inimesed haigena tööl käima ja kõigest 6% haigestunuid võtab haiguslehe. See teave viib ühe loogilise järelduseni: Eesti on oma kokkuhoiupoliitikaga tekitanud ise suure hulga töövõimetuspensionäre ja on otseselt vastutav oma rahva tervise halvenemise eest.
OECD imestab, et Eesti, kelle sotsiaaltoetuste osakaal SKT-st on nii väike, kulutab suure osa sellest sihitamata vanemahüvitistele. Kuigi teadusuuringute järgi tõstab iivet pikas perspektiivis üksnes lastele sobiva kasvukeskonna loomine. Samal ajal on OECD rahul puudetoetuste sihitatusega. Kuigi toetused on väikesed, on need efektiivsuse poolest üsna hästi vaesemale elanikkonnale suunatud. Eestit tunnustatakse ka selle pärast, et me puuetega inimesed on niivõrd tööga hõivatud. Selles on Eesti auväärsel kolmandal kohal.
Vaja on tugiteenuseid
Tuleb esile, et puuetega inimesed juba käivad tööl ja teevad seda igasuguse sundimiseta. Ometi sihib praegune reform just puudetoetusi ja puuetega inimeste töölkäimist, mille olukord on OECD hinnangul Eestis hea.
Arusaamatu on reformi põhjendus, justkui puuetega inimesed ei tahaks tööl käia ja see tahtmatus tuleb sundmeetmetega likvideerida. Olukorda tundev inimene teab, et puuetega inimeste probleemide tegelikud põhjused on palju sügavamal. Neist on kõige olulisemad tõhusa rehabilitatsiooni puudumine ning eluks vajalike tugiteenuste ja abivahendite kättesaamatus.
Reformijatel on jäänud vastamata olulised küsimused. Mis saab omastehooldajatest ja kust tulevad töökohad? Aktiveerivad meetmed ei hakka iialgi töökohtadeta ja toimiva teenustesüsteemita korralikult tööle. Aktiivsuskohustus, millel pole tegelikke väljundeid, ei soodusta tööleminemist, vaid lisab niigi suure pinge all peredele mõttetut koormust.
Reformikava jätab mulje, et praegune seadusandlus ei võimalda töövõimetuspensionäridel end töötuna registreerida ja kasutada töötukassa teenuseid. Tegelikult on see võimalus ka praeguse seadusandlusega olemas ja kõik soovijad on saanud seda teha. Seda võimalust ei kasutata vabatahtlikult eriti palju, sest töötukassal pole midagi pakkuda ja inimesed ei näe sellel suurt mõtet. Sellest olulisest puudusest hoolimata sunnib reform inimesi nüüd töötukassa laua taha.
OECD rõhutab oma raportis töövõimetuse ennetamise, rehabilitatsiooni ja tööandjate vastutuse olulisust töövõime tagamisel. Ühtlasi juhitakse tähelepanu, et süsteemi reformides tuleb suurendada KOV-ide võimekust ja tagada eri süsteemide koostöö, et pakkuda efektiivseid teenuseid. Samalaadsed ettepanekud leiame ka riigikontrolli raportitest ning Saar Polli ja Praxise uuringutest. Reformi õnnestumiseks on need olulised võtmeküsimused, kuid praegune reformikava vaatab neist vaikides mööda.
Reformi peatähelepanu on töövõime hindamisel. Samal ajal on puudega inimese töötamise võime suuresti pakutavatest tugiteenustest sõltuv. Kui teenuseid on, siis saab inimene tööl käia. Kui teenuseid pole, siis ei saa. See lihtne tõsiasi tekitab omakorda küsimuse: kuidas saab puudega inimese töövõimet hinnata olemasolevatest teenustest lahus? Ometi eeldab praegune reformikava, et see on võimalik. Uue hindamissüsteemi loomine tundub veel imelikum nende jaoks, kes teavad, et juba viimased kümme aastat on sama sihtgrupi tegevusvõimet hinnatud rehabilitatsiooniplaanide B osas ja tegelik probleem on hoopis selles, et seda infot ei ole puuduvate tugisüsteemide tõttu võimalik asjalikult kasutada.
Imelik tundub ka praeguse seitsmeastmelise toetustesüsteemi (40–100%) asendamine kaheastmelisega (osaline või täielik), mis ei anna suurt võimalust arvestada inimese individuaalsusega ja on seetõttu tagasiminek väiksema sihitatuse poole. Seega, toetuste skeem läheb lihtsamaks ja seitsme astme asemele jääb alles kaks. Mille pärast on siis vaja kulutada nii palju uut ressurssi hindamisele? Kas poleks mõistlikum seda kulutada teenustele, millest praegu kõige rohkem vajaka jääb?
Reform on priiskav ning ebamõistlikult kaldu administreerimise ja hindamiskulude poole. Mida tehakse pärast euroraha lõppemist?
Reform ei tegele sotsiaalkindlustussüsteemi tegelike probleemidega. Tahes või tahtmata tekib küsimus, kellele seda küll vaja on.
______________________________
Elillist – Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu meililist
elillist@elil.ee
http://www.elil.ee/index.php?