Puudega naiste inimõiguste projekt esitab väljakutse ükskõiksusele

Selle aasta suvel sai Eestis hoo sisse ainulaadne projekt „Mitte midagi puuetega naistele puuetega naisteta!“ Nagu nimigi ütleb, on algatuse sisuks teha ühe suure topeltvähemuse – puudega naise –  hääl meie ühiskonnas kuuldavamaks. 

“Me viime kahe aasta jooksul läbi üleeestilised küsitlused, korraldame kõrgetasemelise fotonäituse ning kutsume ellu koolitused just puudega naisi puudutavatel teemadel,” selgitab projektijuht, Eesti Naisjuristide Liidu aupresident Keiu Roosimägi. “Usume, et Eestis on kätte jõudnud aeg, kus puudega tütarlaste ja naiste õiguste edendamisel on alanud uus ajajärk.”

Roosimäe sõnul on puudega naised suurema tõenäosusega igasuguse vägivalla (füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla ja jälitamise) ohvriks kui puudeta naised. Puuetega naistest on European Institute for Gender Equality andmetel lähisuhtevägivalda kannatanud 34%, tervetest naistest 19% ning tähelepanuta ei saa jätta puuetega naiste ärakasutamist seksuaalobjektina ja inimkaubanduse ohvritena. Puudega naistel puudub tihti ligipääs naistearstide vastuvõttudele ning naiste varjupaigad pole valdavas enamuses juurdepääsetavad liikumispuudega naistele. See on kõigest tilk probleemide ja murede ookeanis. Eestis puuduvad riiklikud poliitikad, mis pööraksid eraldi tähelepanu puudega naiste haavatavusele. Samuti ei ole puudega naiste õigused eraldi kaetud riiklike arengukavadega – see valdkond puudub nii Heaolu Arengukava kui ka Vägivalla ennetamise strateegiat. 

Üks viis valupunktidele tähelepanu juhtida on kunst. “Kunagi varem pole Eestis puudega naisi esitletud kunstis, veel vähem teostatud sellises mahus temaatilist fotonäitust,” sõnab Roosimägi. “Puudega naistel, keda me enamasti ei näe ajalehtede veergudel, ajakirjade kaantel, muusikavideodes või poodiumitel poseerimas, on oma identiteet ja õigused. Kunsti kaudu esitleme nende naiste lugusid, kes on ühiskonnas sageli nähtamatud,” ütleb ta. “Värskem ja muutusi toov visioon võib tulla naistelt, keda on palju represseeritud, kiusatud, mitte kunagi kuulatud. Kunstiga saame astuda vastu maailmale, kus üks inimelu on rohkem väärt kui teine.” 

“Kõige enam häirib mind viipekeelse info puudus ehk tihti ei jõua meieni vajalik info, mis omakorda seab meid paratamatult võrreldes kõnelevate inimestega ebavõrdsesse olukorda,” kirjeldab viipekeelne Gretel Murd, kes on üks projektis osalevatest naistest. “Kui inimene läheb psühholoogi juurde, siis tavaliselt on nõustamisel kaks inimest. Eestis on hetkel vaid üks psühholoog, kes oskab eesti viipekeelt, enamasti peavad viipekeelsed kurdid nõustamisele võtma kaasa kolmanda osapoole ehk viipekeeletõlgi. Tahes tahtmata vähendab see nõustamise privaatsust ja nõustatava turvatunnet.”

Erilised naised jäädvustab fotodele esinemis- ja fotokunstnik ning muusik Alan Proosa: „See on soov ja püüd muuta maailma paremaks, mitte alla vanduda laialdaselt lokkavale ignorantsusele ja julmusele. Ma tahan, et inimesed hariksid oma hinge, meeli ja mõistust, arvestaksid rohkem teistega, endast erinevatega meie seas ja ümber, mõistmine ja empaatia on väga olulised ja me peame neid väärtusi iga hinna eest hoidma ja kasvatama.“ Fotonäitus avatakse järgmise aasta märtsis Solaris Galeriis ning seda koordineerib Kristina Amor Helpificu tugikeskkonnast, kes ootab endaga ühendust võtma erineva puudespetsiifikaga naisi, kes julgevad oma nime ja näoga rääkida oma lugu.  

Lisaks kunstinäitusele alustavad 11. septembrist puudega naistele mõeldud inimõiguste teemalised töötoad, kus käsitletakse nii puudega naiste õigust saada emaks kui ka puudega naiste seksuaalsust, samuti nii eneseteostust kui julgustamist osaleda ühiskonnas poliitika kujundamises. Naisi koolitavad tunnustatud kohtunikud, eksperdid ja koolitajad.

Kolmandaks viiakse ellu küsitlused puudega naistele ja puudega naistest, et kaardistada naiste, aga ka ühiskonna hoiakuid ja arusaamu eri teemadel. Millised on nende õigused ja vabadused seoses täieliku vaba eneseteostusega – nii kodaniku kui naisena, nii elu-/abikaasana kui ka emana? Kellena näeb end puudega naine meie ühiskonnas, kellena identifitseerib ühiskond puudega naist? Kuidas kogeb seksuaalsust puudega naine? Millised on tabud? Just sedalaadi küsimustele projekti kestel vastust otsitaksegi.

“Pole häbi olla naine, pole häbi olla puudega naine!” rõhutab Roosimägi.

Projekti toetab Avatud Eesti Fond.

Projektist lähemalt: https://www.facebook.com/puudefeminist