Vaimsete häiretega psühhoterroristid

Autor: Merca (29.06.2007)
Vaimsete häiretega psühhoterroristid

Mulle üldiselt demokraatia meeldib. Meeldib ka kõigi inimeste võrdselt kohtlemise printsiip, hoolimata sellistest ja teistsugustest iseärasustest. Kõik on tore selle piirini, kui need teistsugused kaaskodanikke kahjustama hakkavad.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/0DB87DB508B63799C225730900359CC3

Inimene on üks keeruline organism. Ei teata ju täpselt sedagi, mismoodi toimib ta ihu, rääkimata siis peast. Looduses esineb vaimsete häiretega loomi väga vähe ja enamasti surevad nad kiiresti maha ka. Inimkaaslevatel loomadel, keda on usinalt aretatud, tuleb ajuhälbeid tihedamini ette ning enamasti pannakse nad magama. Inimloomakest keegi humaansetel kaalutlustel hukkama ei hakka, vähemasti tsiviliseeritud riikides. Isegi nõukogude režiim jättis nad enamasti alles, aga peitis „lootusetud" silma alt ära. Vaimsete invaliidide käekäik sarnastes hooldekodudes on omaette teema ja sellel ma pikalt peatuda ei kavatse. Kui ehk nii palju võrdluseks, et varem kutsuti neid patsientideks, siis nüüd hüütakse klientideks.

Olen tänu oma isale, kes sarnastes hoolekodudes töötas, varasest noorusest kokku puutunud taoliste inimestega. Esialgu ikka tekitas võõristust küll, ei salga, aga mõned neist olid nii kenad, avatud ja siirad, et kujunes isegi midagi sõpruselaadset. Meenub näiteks Maie Kernust, kes oli tõmblevast näost ja kätest hoolimata väga ilus ning kui ta klaveri taha sai, mängis kui kulda. Isegi ühekordse pala kuulmise järel. Maie oleks mõningase toe ja harjutamisega suutnud hakkama saada ka tavaühiskonnas, aga aeg oli teine. Ta oli silma alt ära pandud ja unustatud.

Daunid on mulle alati sümpaatsed olnud. Mina meeldin neile enamasti ka. Eredaim pilt on see, kui sattusin aastate eest maale sõbra sünnipäevale, kus tema daunist vennas käis kui kutsikas mul sabas ja hõõrus nagu kassipoeg oma põske vastu mu õlga, ise ülima õrnusega mu nime kudrutades.

Räägin siin toredatest vaimupuudega inimestest. Kuhu jäävad siis terroristid nagu pealkirjas lubatud? Tulevad! Ma tahan lihtsalt selgitada, et katsun võtta neid kui indiviide – igatüht eraldi.

Kirjutama ajendas mind Valga poisikeserööv – tegelikult. Võeti inimene kinni, lasti jälle lahti kuni järgmise korrani… Hea küll: uuritakse ta süüdivust, aga mis see aitab? Enamasti (!) sellises seisundis naised lastele otseselt halba ei tee, ent see pole muidugimõista reegel.

Tulid hoopis meelde tuttavad Herne tänavalt, kes aastaid vaevlesid skisofreenikust naise ja tolle täiskasvanud poja küüsis. Tegemist kahekordse PUUmajaga. Ühe tiiva teise korruse korteri omanikeks olid eelmainitud isikud. Laias laastus said nad oma eluga toime, ent vaheldumisi ühel ja teisel käisid peal huvitavad mõtted. Kord ähvardas naine alumise naabri väikest last ämbriga lüüa, kord peksis sisse naabrite aknaid, kord tahtis mees süüa keeta ja arvas, et lõke köögiPÕRANDAL on seks kõige sobivam lahendus jne. Kolme ülejäänud korteri inimesed elasid kui pommi otsas, ühes oma väikeste lastega, südames alaline mure, kas koju jõudes on maja veel alles. Aeg-ajalt pisteti „terroristid" raviasutusse, pumbati rohte täis, siis oli mõneks ajaks rahu majas. Kuni järgmise korrani. Politsei laiutas vaid käsi – haiged inimesed ju.

Kui tolle eelmainitud naise näost veel mingi puue välja paistis (sissepoolepööratud vaatega hundipilk), siis kuidas talitada üsna sümpaatse memmega, kel olevat nii korter kui omaksed, aga tema eelistab elada ja ööbida võõrastes kuurides või trepikodades. Enamasti räägib tädi päris mõistlikku juttu, ehkki vandenõuteooriatest pikitud, aga mida teha tema elava tule lembusega? Kuur, kus ta hoovil elas, läks juba põlema (tema isiku ja kuuri endise omaniku vastu suunatud maffiarünne, väidetavalt), mõni nädal tagasi avastasin memme teiselt korruselt, kus too, pea armsalt viltu, jälgis küünalt, mille leek käis kenasti vastu seina. Omanik on talle korduvalt politseid kutsunud – nood laiutavad käsi. Kedagi vägisi hooldekodusse panna ei saa.

Mu omagi peres läks ekslähedasel katus sõitma. Tabati nö teolt ja viidi kosumiseks kliinikusse. Kuna kiirabiarstid ei julgenud suurt märatsevat meest kinni võtta, kutsuti kohale politsei. Mul oli kõigest kaks nädalat hingetõmbeaega. Kuna ta seepeale ise end terveks arvas, lasti välja. Mina aga kartsin mitu kuud tänavalgi liikuda…

Mis me siis sellest kõigest järeldame? Demokraatlikus ühiskonnas on vaja seesugustega kõrvuti elades VÄGA raudseid närve.