Elu on võimalus Tekst: Grethe Rõõm

Igas võtmises peitub ka andmine. Kas isegi siis, kui inimeselt on võetud nõnda palju, et ta pole päris samasugune kui teised?

http://www.eestinaine.ee/87429

Tänassilmas Võrtsjärve külje all astub kleenuke naine mööda maanteeperve kohaliku kooli poole. Linalakk juuksesalk sammutaktis kaasa lehvimas, silme ümber lõbusad naerukurrud, üks jopevarrukas taskusse torgatud. Kooli pikapäevarühma kasvataja Liivika Rebane (45) on enamiku elust pidanud hakkama saama ühe käega. Bioloogiatudengina käis ta ülikooli ajal suvel loomaaias praktikal ja lõvi rebis tal parema käe otsast.

Killukesi minevikust

Liivika ei jäänud pärast õnnetust koju norutama. Selles oli oma osa koolil. Poolikuks ei tahtnud noor naine oma haridusteed jätta ja nii startis ta sügisel Tartu poole. Sõbranna kirjutas pool aastat loengutes konspekte läbi kopeerpaberi, Liivika harjutas samal ajal vasaku käega kirjutama. Nõudis päris mitut kuud, enne kui ta sai tavakiirusel konspekteerimise nipi jälle kätte. Koolis hinnaalandust ei tehtud ja Liivikal on selle üle ainult hea meel. Kurblikhaletsevad kaastundepuhangud talle suurt ei istu. “Kui elu on nii läinud, siis on nii läinud. Ega nutt ja hala aita, teevad ehk ainult veel rohkem haiget.”
Kuigi Liivika kõneleb õnnetusele vahetult järgnenud ajast naljatledes ja lobedalt, polnud meeleolu toona sugugi roosiline. “Pärast õnnetust tundsin, et inimesed kardavad. Eriti eakad. Nad ei julgenud suhelda, pigem läksid ringiga mööda, kui tulid ja küsisid, kuidas läheb. Ent ega siis õnnetus mind teiseks muutnud, olin ikka sama inimene edasi.”
Liivika tahtejõudu ja südikust näitas aga see, et pärast ülikooli lõppu läks ta tööle… loomaaeda. Mõnigi jookseks kibedate mälestustega seotud kohast kauge kaarega mööda. Kuid Liivika peab loomaaia-aastaid imeilusaiks. Sealse seltskonna kirjeldamiseks jääb tema sõnul ülivõrdest väheks.

Sekka olevikust

Ilmselgelt ei lase puuduv käsi end unustada. Kas või hommikul ärgates ning kraanikausist vett silmile rehmates tahaks… Neid kordi, mil Liivika on käest puudust tundnud, pole ta kokku arvanud. Aga neid on olnud.
Näiteks siis, kui Liivika kohtas Kalevit, armus ning Tanel (13) hakkas sündima. Hing hõiskas õnnest, aga süda muretses. “Väga tumedates toonides ma titendust siiski ette ei kujutanud. Kui oleksin väga-väga kartnud, poleks ma lapsesaamisele üldse mõelnud,” muigab Liivika.
Kui keisritita käes, käis naine 2,8 kilo kaalunud vääksu kuvöösis piilumas. Mõtteis harjutas mähkimist: hopp, mähkmed voodile laiali; hopp, tita mähkmetele, riidekeerd ümber beebi punnkõhu ja valmis. Praktika teooriast väga ei erinenudki ning Liivika sai mähkimise ja tutiplutitamisega hästi hakkama. Ainult lapsepesupäevadel oli ema abiks. Nimelt kolis Liivika oma pisipojaga esiti ema-isa juurde. Nii igaks juhuks.
“Kui asjad selgeks mõelda, saab täitsa kenasti hakkama. Rõivad valisin kas nööpide või lukuga, paelu vältisin, sest neid ei anna ühe käega kuidagi siduda. Krõpsuga kinnitid on suisa asendamatud,” kiidab Liivika. Kui poeg kasvas, tegid nad mõnusalt
koostööd: Liivika sättis põnni oma puusale istuma ning laps taipas, et peab emast kinni hoidma. Võõrad lapsed nii ei osanud.
Tanel oli aastane, kui Liivika usaldas tagasi Tallinna-koju minna. Kui noorem poeg Ott (11) oli sündinud, koliti kogu perega maale. Ikka Tänassilma, sest maal on lihtsam ja mõnusam. Suurlinnas nõuab kas või mõnda ametiasutusse minek tohutut pingutust: põnn riidesse, ennast riidesse, seikle trolli-trammi-bussiga, laps kaenlas raske nagu tinapomm, higi ojadena mööda selga voolamas.
Kuni poiste kooliminekuni oli Liivika kodune. See ei tähendanud sugugi, et ta oleks päevad läbi nelja seina vahel olnud. Liivika otsis üles Viljandimaa puuetega inimeste nõukoja ja hakkas tegutsema. Nautis uusi sõpru-tuttavaid, tundis mõnu spordist (eriti laskmisest) ning suvelaagritest (jah, ikka telgis ööbimisega). Lisahüvena avastas Liivika, et selles seltskonnas ei tule keegi pärima, mis tunne on olla ühe käega. “Mujal on seda küsitud, lausa kordi. Olen siis ikka öelnud: proovi ette kujutada, et kogu ilma rahval on kolm kätt. Ja sa oled see vaene sell, kellel on kaks. Kuidas sa siis hakkama saaksid ja mis tunne sul oleks?”
Kui rootslased korraldasid 1997. aastal Karaskil erivajadustega inimestele kursuse, otsustas Liivika minna. Nüüd ütleb naine, et see kolm aastat väldanud kursus muutis ta elu. Õigemini ellusuhtumist.
Olgu loomus kui päikseline tahes, ikka ja jälle on tunne, et puue on tänapäevane küüntest kübar. Kui ise ei lähe ja kõva häält ei tee, siis pole sind justkui olemas. Aga kust võtta minekujulgust, kui oled olnud aastaid lastega kodus? Kuna koduseid töid-tegemisi suurt ei väärtustata, on enesehinnang madalam kui muru. “Mulle pakuti koolis tööd. Kutsuti geograafiaõpetajat asendama. Mõtlesin tükk aega ja loobusin. Lihtsalt ei julgenud, kartsin, et ei saa hakkama.”
Ent pärast koolitust oli Liivika muutustele aldis. Muutusi on olnud koguni sedavõrd, et tunast ja tänast Liivikat ei saa võrreldagi. Praegu ei tekita Liivikale mingit muret sättida tantsurõivad selga ning näidata puuetega inimeste kultuurifestivalil, kuidas kõhutantsu teha. Või kirjutada mõnd projekti. Või astuda iga päev koolis laste ette. Ei, kõik pole sugugi läinud lepase reega, tagasilööke on olnud. Ent Liivika ütleb, et need on osa arengust. “Eks mul tuleb end puude võrra rohkem tõestada, sest paratamatult ei peeta puudega inimest täisväärtuslikuks. Mina tean küll, et näiteks jalust vigane ei tähenda sugugi, et oleks ka peast segane, aga neid, kes seda ei tea, on päris palju.”

Ja tulevikust

Liivika on aastajagu oma poegi üksi kasvatanud. Otsuse lahku minna tegi naine ise ja edasikaebamisele see ei kuulu. Pingetest ja vääritimõistmistest tiine kooselu pole jätkamist väärt.
Kuigi algul oli kõhklusi-kahtlusi rohkem kui küll, tõestas Liivika eelkõige endale, et ta saab hakkama. Rahaga pole just priisata, aga ega raha kõige olulisem ole. Tähtis on hoopis see, et pojad on traksid ja tublid ning Liivika saab tegelda huvitavate asjadega. Psühholoogia, kõhutantsu ja palju muuga. Ja seda nii aktiivselt, et lõpetuseks tunnistab naine: arvatavasti poleks elu tolle saatusliku õnnetuseta sugugi nõnda kirevaks ja huvitavaks kujunenud.
Mõni päev pärast intervjuud saan Liivikalt e-kirja: “Teatan sulle ühest tõeliselt rõõmustavast tulemusest: sain Viiratsi puuetega inimeste ja üksikvanemate ühingule hasartmängufondist raha, et korraldada kevadel vägivallatu suhtlemise õpiring.
Mulle meeldib väga Paulo Coelho ütlus “Alkeemikus”: “Kui sa midagi tõeliselt soovid, siis tegutseb kogu maailm selle nimel, et see teoks saaks. Tuleb vaid märke jälgida!” Elu on võimalus. Tuleb tahta ja soovitu tuleb ise su juurde. Tervitustega, Liivika.”

Vaikne maailm

Mõni aeg tagasi võis ühes Võru ehituspoes näha pingsalt arutlemas üht abielupaari. Just näha, mitte kuulda, sest Diana (35) ja Jüri (49) Kirspuu kõnelevad teineteisega viipekeeles. Jüri on sünnist saati kurt,
Diana kaotas kuulmise kuuekuuselt pärast vale ravi.
Diana viipleb muiates nende ühise elu suuremast naginast. “Mina tahtsin üht, Jüri teist tapeeti ja me ei saanud kuidagi kokkuleppele.” Jüri noogutab vahele: “Ja läks nagu alati, elutoa seinas on Diana valitud tapeet.”
Naeruhimulised kaasad istuvad kauni elutoa diivanil, jutuajamise taustaks mängib televiisor. Hääletult. Küll kostab laste Liana (14) ja Jürgeni (10) toast filmimuusikat.
Paari mõlemad lapsed on kuuljad.
Asjalik ja hakkaja Liana on sageli vanemate käepikenduseks, meiegi jutuajamist aitab ta tõlkida. “Ma ei teagi, kas ma õppisin enne kõnelemise või viiplemise ära, nähtavasti mõlemad korraga,” märgib tüdruk. Sillana kurtide ja kuuljate maailma vahel käib Liana vanematega kaasas ametiasutustes, pangas, koolis lastevanemate koosolekul. Kõikjal, kus viipekeelest abi pole või kus kõneldakse liiga kiiresti, et suult sõnu saaks lugeda. Viimati käidi üheskoos arvutit ostmas.
Nüüd on Kirspuude kodus internett ja koos sellega võimalus sõpradega suhelda. Eriti vahvaks peab pereema MSN-i suhtlusprogrammi. “Nüüd tahaks ma veebikaamerat. Mõtle, siis saaks kaugemal elavate sõbrannadega viibelda, ei peaks trükkima ka!”

Käed-jalad appi ning kõik saab räägitud

Plikatirtsuna uneles Diana kahest lapsest, tüdrukust ja poisist. Mõtet, et pelgalt kurtuse pärast peaks emadusest loobuma, pole naine kunagi veeretanud. “Küll lootsin, et lapsed sünnivad kuuljaina, nii on neil kergem,” tunnistab naine, jutustades aastaist, mil ta pidi õppima Porkunis, kodust ja lähedastest eemal. “Kuigi õpetajad ja sõbrad olid hästi toredad, ei meeldinud mulle seal. Terve nädal perest eemal olla on lapsele piin. Kibelesin koju, siinsete sõprade ja koduste juurde.” Jüri noogutab naise jutule kaasa, temagi on Porkunis õppinud.
Ei naise vanemad ega paljud sõbrad pole kunagi viipekeelt osanud, Diana suhtleb nendega rääkides. “Mu ema ei viiple, ta on alati minuga kõnelnud, nii olen ma tema pealt õppinud. Ja sõpradelt samuti, ega ma kõige hullemini räägigi,” märgib Diana ja lisab, et kui sõnadest aru ei saa, võib ju käed-jalad appi võtta. Ja miimika, see on Dianal-Jüril erakordselt väljendusrikas. “Hätta pole me küll kunagi jäänud, isegi siis, kui sünnitama läksime, saime hakkama,” itsitab naine.
Lastel käisid noored haiglas järel kahekesi. Täitsid püüdlikult arstide soovitusi (kui suult eriti välja lugeda ei andnud, palusid öeldu paberile kirjutada) ning kõik läks korda. “Jüri ei vajunud näost ära ega midagi,” kiidab pereema.
Ega pereisa roll ainult sünnitusmajas käimisega piirdunud, Jüri saab lastega suurepäraselt hakkama, jagub Dianal kaasa jaoks kiidusõnu rohkemgi. Pole ju vahet, kas vanem on kurt või kuulja – oluline on, et armastust laste vastu jaguks. Ja seda on Kirspuude peres ühise elu algusest peale palju olnud.
Porkuni koolis õmblejaks õppinud Diana ja Jüri romanss algas kingsepatöökojas. Nimelt märkas kingsepp Jüri, et üks neiu suudab kahtlaselt kiiresti oma kingatallad auklikuks kulutada. Diana itsitab, et pidi ju püüdma teha nägu, justkui käiks ta töökojas pelgalt kingade pärast. Paar aastat hiljem pidutses noorte pulmas 50 külalist. “Isegi pulmavalssi tantsisime. Muusikat me küll ei kuule, aga rütmi tajume ometi,” räägib Diana.

Pere, kodu ja unistused

Särts ja särav Diana peab end õnnelikuks inimeseks. Jah, muidugi mõtleb ta vahel, kui mõnus oleks olla kuulja. Näiteks ei peaks ehmuma, kui keegi ootamatult vaatevälja kerkib. Nii juhtus mõni aeg tagasi mööblifirmas, kus Diana käib koristamas. Kui keegi tänaval mühatades kella küsib, jääksid ära ebameeldivad vahejuhtumid, mil küsija pistab jooksu niipea, kui saab aru, et Diana on kurt. Ning suures hädas saaks vabalt kiirabi kutsuda. “Kord elus olen tundnud end tõeliselt abituna: Liana oli 11kuune, kui ta sõrm nii õnnetult ukse vahele jäi, et kiiresti oli arsti vaja. Ma ei saanud ju helistada! Hea, et meil on nii toredad naabrid, kes alati aitavad.”
Tegelikult ei sõltu õnn kuulmisest, märgib Diana. Olulised on hoopis pere, kodu ning unistused. Neid viimaseid on Dianal kaks: ehk õnnestub kunagi säästa nõnda palju raha, et pere suvila korda saaks, ning et jaguks julgust minna uurima, ega mõni kodukandi lillesalong lilleseadjat vaja. “Mulle kohe meeldib lilli sättida, on alati meeldinud, kuigi erialast haridust pole. Vahel küsitakse, kust mul kõik need ideed tulevad. Olen siis vastanud, et ikka oma peast,” jutustab naine kapinukale seatud roost püramiidile ja omatehtud küünlajalgadele osutades. Ehk ühel päeval saavad Diana soovid teoks. Unistused ju selleks ongi, et need täituksid!