ENÜ: Vastutustundetud hädavaresed. Jaan Kallas

Hüljatud naised on hädas oma laste isadelt lastele elatisraha kättesaamisega, arutletakse, kuidas peaks riik/kohus neid aitama ning mehi karistama, mis kasu oleks elatusrahafondist või kuidas võiks maksuamet elatise maksjate tegelikke sissetulekuid paljastada.

Postimees: 04.07.2008

Need kõik on tagajärjed. Püüame jõuda ka juurteni: miks Eesti mehed käituvad nagu rekkajuhid, «sõites läbi» ühe pere teise järel? Millest tuleb vastutustundlikkus ja -tundetus? Ja kuidas kasvavad mehed, kes käituksid mehelikena – ega nad ometi tule nendest lõhutud peredest?

Mehelikkuse olulisim allikas on naiselikkus, see on nagu toitev väetis mehelikkusele. Kui mehe läheduses on naiselikud naised, tekib mehel soov olla parimas mõttes mehelik. Emal on siin peres eeskujuna ülitõsine kandev roll.

Paraku on Eestis kümneid tuhandeid ühe vanemaga peresid. Üksikisana pean minagi tunnistama, et püüan, kuidas ma püüan, aga kui teist vanemat pole, jäävad lapsel paljud oskused ja tunded saamata…
Kui Eesti tahab olla tugev riik, siis selle alus on tugev perekond. Kõik meie teod, mõtted, tunded peaksid toetama tugeva, püsiva perekonna mudelit. Paraku meenub vastupidise näitena pereseaduse muutmise eelnõu.

Paar aastat tagasi oli eelnõu algvarianti sisse kirjutatud võimalus eelmine perekond enda küljest valutult ja odavalt maha raputada. Nii oleks mugav, kusjuures laste saatus oli enam-vähem nagu ülearustel kassipoegadel. Õnneks ei jõudnud eelnõu kooskõlastusringilt kaugemale. Mina pean sellist eelnõu tellimuseks: paljude edukate isade soovunelm on iga paari aasta järel partner noorema ja kaunima vastu vahetada ning senine pere sinnapaika jätta.

See pole popp ega moodne seisukoht, aga – kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine kõikjal ja kõiges on ikka õige? Kas just see pole üks asju, mis naiselikkust tapab? Ükskord kohtuvad mees ja naine veel poksiringis, sest nende kehakaalud on ju võrdsed.

Soorollide kiire segunemine tänapäeva maailmas on omamoodi negatiivse mõjuga paratamatus. Selmet rõhutada naiselikkust ja mehelikkust, naiselikke ja mehelikke väärtusi, saadakse kõiges üha sarnasemaks, isegi tänavapildis. Kleidikandmise oskus on kahanenud nii, et etikett teeb selle kohustuslikuks veel vaid koolilõpetamisel, pulmas ja matusel.

Vanade mudelite kadumise üks näide on ka see, et enam ei ela koos kolm põlvkonda. See oli hea, toimiv kooslus, aga tagasi pöörata ei saa seda enam isegi jõuga. Tuleb õppida peresid koos hoidma ka ilma kolme põlvkonna mudeli toeta, kuid hetkel me ei oska seda.

Tugev ja püsiv pere ei ole ainuüksi inimeste eraeluline probleem, vaid aitab otseselt tagada riigi julgeolekut. Toogem Eestile võrdluseks Soome. Sealse haridussüsteemi aluseks oleva õppekava sisuks on loovuse kasvatamine ja oskuste andmine. Alates neljandast klassist omandavad lapsed tehnilisi ja käsitööoskusi. Nii tuleb neil tahe midagi oma kätega teha ning usaldus, et saadakse hakkama.

Ja sealt tuleb mehelikkus! Iga Soome mees suudab oma kätega maja üles ehitada. Miks Soome võitis Talvesõja? Miks soomlane armastab Soomet? Sellepärast, et nad on palju rohkem oma kätega teinud kui näiteks eestlased. Meil on suundumus paraku teistsugune: teenida rohkem raha, et osta asju ja teenuseid, palgata töömehi midagi valmis tegema. Ostetuga-kinnimakstuga pole aga kaugeltki sellist sidet nagu ise tehtuga.

Kõige odavam viis riiki kaitsta ja kaitseTAHET süvendada on saada oma maale tugevad oskustöölised. Mitte asjata pole kogu Euroopas suurimaid probleeme pidevõppe korraldamine ja inseneriõppe eelisarendus. Soomlaste kutseõppeklassides on alati maailma uusim tehnika ja tehnoloogia ning see mõjutab juba otseselt majandust. Pole juhus, et Nokia – võtkem seda sümbolina – leiutati just Soomes.

On rõõmustav, et lünki pereõpetuse jagamisel on hakanud täitma mittetulundusühendused, ehkki nende pakutav pole süsteemne ega jõua kõigini. Kui riiklikult korraldatavale pereõpetusele lisanduks riigikaitseõpetus, võiksid need moodustada terviku ning me saaksime loota tugevale perekonnale ja eestlusele tulevikus.

Kõigil meestel, kes kaaluvad naise ja laste hülgamist, tuleks enne selle otsuse tegemist kümme korda mõelda enda, oma laste ja oma riigi peale. Tunded ja suhe võib otsa saada, aga sellega ei tohi lõppeda kohustused ja austus oma laste ema vastu ning armastus laste vastu peab jääma. Kord saame kõik vanaks ja praegusel käitumisel võivad kibedad viljad olla, vigu parandada on siis aga hilja.

Rongaisadega, kes oma lapsed hülgavad ja elatiseta jätavad, võiks käituda Julianus Inkasso eeskujul. Kui äris tekkivaid võlglasi lehes maha kuulutada on tavaline, siis kes keelab nende isade avalikustamist, kes on võlgu oma laste ees? Muide, puudega lapsega perede puhul hülgab mees üheksal juhul kümnest pere, sest ta on nõrk, armetu ja vastutustundetu. Andku mehed mulle andeks need karmid sõnad, kuid keegi peab tõe välja ütlema.

Meile kõigile, kes me koos olemegi riik, oleks praeguses olukorras parem, kui Eesti järgmises valitsuses oleks rohkem naiselikku empaatiat. Pere hüljanud isadelt laste elatisvahendite väljamõistmine peaks aga olema lihtne, arusaadav ja karm.

Ülalpool sai juba selgitatud, miks riigi julgeoleku alus on tugev pere. Hädavaresed ja vastutustundetud mehed pole need, kes suudaksid vajadusel oma riigi eest välja astuda. Sellepärast peaksime kõik, kellele on oluline Eesti riigi ja rahva käekäik, tegema kõik endast oleneva selle muutmiseks

Eha Reitelmanni kommentaar:

Saadan teile edasi muidu toreda artikli tänasest Postimehest, aga kahjuks on tõrvatilgaks meepotis autori arusaam (õieti küll mittearusaamine) soolisest võrdõiguslikkusest ja soorollidest…tema vaenekene näib tõsimeeli uskuvat, et võrdsus tähendab ühetaolisust ja naiselikkuse peamiseks avaldumisvormiks on kleidi kandmine.