Isa, miks sa mind ei toeta? Rasmus Kagge, Postimees

Kas laps süüa tahab? – Tahab. Kas lapsel on riideid vaja? – On. Äkki peaks siis lapsele selle tarvis raha andma? – Peaks. Miks te siis andnud ei ole? – Ei oska öelda. Kuhu te raha kulub siis? – Enda peale.

http://www.postimees.ee/040708/esileht/siseuudised/339255.php

Ei, sõbrad, see ei ole sketš mõnest huumorisaatest. See on tõestisündinud lugu, dialoog kohtusaalist. Küsijaks kohtunik ja vastajaks isa, kes on jätnud tasumata 102 000 krooni elatisraha oma pojale.

Harju maakohtu kümme selle aasta nn alimenditoimikut, mis Postimees luubi alla võttis, polnud sisu poolest üksteisest kuigi erinevad. Ikka üks ja seesama. Naine ja mees kohtusid, armastus õitses ja perre sündis laps. Siis sai armastus otsa, laps jäi emaga ja isa lahkus. 

Algatati kriminaalasi ja isa tiriti pagendusest kohtu ette. Seal valasid lastehülgajad verbaalseid pisaraid, tunnistasid pattu ning jutustasid raskest majanduslikust seisust. Töötusest, luhtaläinud ärist, haigest emast, röövitud rahast, toitmist vajavast uuest perest jne.

Lapsed meenuvad kohtus

Kohtus olid kõik kõvad lubajad – nüüd hakkame paremateks isadeks, kohe hakkame maksma. Et isadel raha ja vara ametlikult polnud, vastupidist riik aga tõestada ei suutnud, lajatas kohus valdavalt sama puuga – paariks kuuks vangi. Kuid… tingimisi.

Näiteks seesama Andrei, kes kohtuniku ees tunnistas, et kulutab raha vaid enda peale, mõisteti tänavu veebruaris tingimisi vangi neljaks kuuks. Oma naise Tatjana ja poja Valentini jättis ta maha 1999. aastal, kui poiss oli kahene.

Aasta hiljem käskis kohus Andreil maksta pojale kuus 1100 krooni elatisraha, ent nii suurt ühekordset summat ei näinud pere kaheksa aasta jooksul kordagi. Tõsi, kolmeaastasena oli praegu 11-aastane Tallinna maletšempion isalt kingiks saanud ühe mänguauto.

Üks Andrei peamisi vabandusi, miks ta kaheksa aastat poja eest üldse hoolt ei kandnud, oli see, et ta loobunud juba 2000. aastal vanemlikest õigustest ega pidanud enda arvates seetõttu ka pojale elatist maksma. Et kohustused sellest hoolimata jäävad, sai mees enda väitel teada alles nüüd, kohtu ees seistes.

Eriti põnev on aga 40-aastase ärimees Juri alimendikaasus. Kunagi Tallinna kaitsepolitsei peamaja taha Endla tänavale erootilise massaaži salongi püsti pannud Juri on nagu kägu, kes poetab muna igasse pessa.

Mees suutis aastaid elatisraha maksmata jätta koguni kahele oma eri suhetest sündinud pojale – Nikitale (15) ja Andreile (18). Ekskaasad nõudsid kohtu kaudu poegade ärimehest isalt sisse tähelepanuväärseid summasid – esimesele 800 ja teisele 250 krooni kuus.

Maksmine käis aga papale üle jõu, mistõttu sai mees esimest korda rahatrahvi juba 2000. aastal. Juri selgitas, et raha maksmast takistasid töötuse- ja rahaprobleemid, ehkki mehel olid samal ajal passis templid reisidelt Madridi, Hamburgi ja Kanaari saartele.

Töötus ja rahaprobleemid

Kuigi vahepeal suutis mees ühekordseid ligi 10 000-krooniseid makseid siiski teha, seisis ta 2008. aastal jälle sama süüdistusega kohtu ees.

Endine massaažisalongi ning nüüdne autopesula omanik põh­jendas hoolimatust mitmeti – endised ärid läksid aia taha, pank küsib iga kuu 4000-kroonist laenumakset, uues peres vajab toitmist juba uus, kolmas laps ning kõige tipuks kõige etem… Ajal, kui autopesulate taga on maratonjärjekorrad, teenib ta pesula omanikuna ja seda juhtides palka 7000 krooni kuus.

Et vastupidist politsei tõestada ei suutnud, saadeti Juri neljaks kuuks tingimisi trellide taha.

Kas Andrei ja Juri on asunud nüüd, pärast värsket kohtuotsust oma isakohustust täitma, pole paraku teada. Nii nagu ei ole teada, kas kahel juhul kümnest ei pea naised tagantjärele iseend kiruma, et nõustusid mehe veenmisel kriminaalasja enne kohtuotsust lõpetama ja jäid uskuma lubadusi: nüüd hakkan kindlasti maksma.

Kindlasti oleks põnev neidsamu kümmet alimendikaasust uurida maksuametil, sest pea­aegu igas süüasjas tuuakse põhjenduseks hirmus väike palk, ümbrikutasud või petisfirmad, kes on noortel isadel naha üle kõrvade tõmmanud.