Pärimine muutub üha kallimaks ja keerukamaks. Kadri Ibrus

Justiitsministeeriumi sõnul nõutakse üha rohkem toiminguid süsteemi selguse nimel.

Pärimiskadalipu läbi teinud perekond ei mõista, miks peab lihtsa pärimise puhul nii palju eri dokumente vormistama ja notaritele iga paberi eest suurt tasu maksma.

Kui uusi kohustuslikke toiminguid tuli pärimisprotseduuri juurde juba 2009. aasta jaanuaris jõustunud uue pärimisseadusega, siis tänavu juulis jõustus järjekordne seadusemuudatus, mis tõi juurde veel uusi toiminguid, millest pärijad ei saa üle ega ümber.

Perekond kaotas oma isa tänavu jaanuaris. Kaks täiskasvanud last otsustasid loobuda oma osast, et kogu vara läheks emale. Esimene samm oli avaldus notarile, et alustada pärimis-protseduuri. Selle eest tuleb maksta. Seepeale asub notar uurima, kas on olemas testament, teeb selgeks pärijate ringi ja teeb vajalikud järelepärimised. Nendeks toiminguteks on tal aega neli kuud, misjärel ta väljastab pärimistunnistused igale pärijale, mis ütleb, et ta on pärija. Selle eest tuleb igal dokumendi saajal eraldi maksta. „Muud väärtust aga sellel paberil ei ole, see on sulle lihtsalt teadmiseks,” selgitas peretütar.

Üha vormista ja maksa

Kuna vend ja õde soovisid oma osast loobuda, tuli vormistada veel üks dokument, pärandi jagamise leping, millega lapsed loobusid oma osast. Ka selle eest tuli tasuda. Kuid ka sellest veel ei piisanud. Järgmiseks tuli teha notarile avaldus veel ühele paberile: omandiõiguse tunnistusele ja selle eest eraldi maksta. See dokument andis lõpuks aluse teha kandeid ja asjad uue omaniku nimele määrata.

Kokku läks ligi 480 000-kroonise vara kättesaamine perele maksma 10 000 krooni, koos kõigi notaritasude, millest osa sõltub vara suurusest, ja riigi-lõivudega. „Miks ei võiks neid asju ühes dokumendis teha, vaadata seda kui ühte toimikut? Miks peab veel iga pereliige sama dokumendi eraldi paberil saama ja selle eest eraldi notarile tasuma,” tekkis tütrel hulk küsimusi. Tema jaoks on see seda üllatavam, et tegemist on tavalise pärimisolukorraga tavalise pere puhul.

Viimane nõutud dokument, omandiõiguse tunnistus, lisandus seadusesse tänavu 1. juulist, enne seda ei nõutud.

„See tunnistus on vajalik abikaasade ühisvara jagamiseks,” selgitati justiitsministeeriumist. „Kui sureb isik, kes oli abielus ja kelle vara suhtes kehtis ühisvararežiim, siis ei koosne tema pärand mitte ainult tema varast, vaid sinna kuulub ka tema osalus abikaasade ühisvaras. Selleks et vältida abikaasa õiguste kahjustamist kehtibki alates 1. juulist nõue, et lisaks pärimistunnistusele, kus on kirjas pärijad, tuleb kinnistusraamatu kande parandamiseks esitada ka abikaasade ühisvara omandiõiguse tunnistus.” Ministeeriumi teatel oli muudatuste mõte teha seadus selgemaks. „Näiteks on nüüd selgelt sätestatud, et pärija vastutuse piiramiseks ei ole vaja pärandvara pankroti väljakuulutamist, piisab ka sellest, kui maksejõuetus on tuvastatud ja pankrotimenetlus on raugenud.” Lisaks loodi ministeeriumi teatel võimalus notari vahendusel tutvuda pärimisregistriga.

Notarite koja jurist Kaitti Persidski kinnitas, et mullu jõustunud seadusemuudatusega on tõesti toiminguid juurde tulnud. „Rohkem on notaritel nüüd tööd kindlasti, nii on aga seadusandja otsustanud,” sõnas Persidski. Samuti märkis ta, et kohtu kaudu on võimalik taotleda notaritasudest vabastamist, selleks tuleb põhjendada, miks isik ei saa maksta. Selle otsuse teeb kohtunik, kes võib otsustada ka osalise maksmisest vabastamise.

Kuidas pärida?

•• 2009. aasta 1. jaanuaril jõustus uus pärimisseadus, mis muutis eelkõige pärimismenetlust. Kui varem tuli 10 aasta jooksul pärandus vastu võtta neil, kes seda soovisid, siis uue seaduse järgi läheb pärand üle pärijatele automaatselt (isegi neile, kes on maha salatud) ja neil on õigus kolme kuu jooksul tulla pärandist loobuma. Loobuda saab kolme kuu jooksul hetkest, mil isik sai teada pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.

•• Kui pärija kolme kuu jooksul pärast pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teadasaamist pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Kui isik on pärandi vastu võtnud või pärandist loobunud, ei saa ta oma otsust enam muuta.

•• Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et kuigi pärand läheb pärijale üle automaatselt, on pärimisõiguse tõendamiseks vajalik pärimistunnistus. Pärimistunnistuse väljastab notar pärast seda, kui ta on kindlaks teinud kogu pärijate ringi ning pärijate pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Loomulikult tuleb selle eest notarile maksta.

Loe: 25.08.2010 Eesti Päevaleht  http://www.epl.ee/artikkel/582310