Naised teavad. Või ka mitte? Tiina Kangro, peatoimetaja 16. november 2012

Ma pole varem kunagi olnud sookvootide pooldaja, aga pärast seekordse aasta isa valimist on mul tõsiselt hea meel, et Euroopa suunalt tuli neil päevil, küll pika vinnaga, aga siiski otsustav sekkumine.

Kui eelnõust seadus saab, tekib ka Eestis kohustus vähemalt suurfirmade tippametitesse kaasata 40 protsenti naisi.
Meie tuleme ju Nõukogude Liidust, kus kõik naised rabasid mehetööd teha, ja seepärast on nii lihtne öelda, et sooprobleemid on siin vaid väljamõeldis. Ühtäkki valib aga Eesti Naisliit meile aasta isaks mehe, kelle peres on asjad paigas nii, et „isa otsustab suuri asju, ema otsustab väiksemaid asju”.
Muidugi on igaühel õigus elada selliste põhimõtete järgi, nagu talle just meeldib, aga nüüd seati Eesti ühiskonnale just selline „juhtimismudel” eeskujuks. Ega haiglajuht Ralf Allikveele midagi ette heita ole, mees nagu muiste. Kuid kui rääkida millestki silmapaistvast „Eesti tippisaduse” mõttes, siis temasuguseid – hea haridus, hea töökoht, suur palk, kaks last, üks naine – peaks olema jalaga segada. Mõni ka kindlasti 21. sajandisse paremini sobiva maailmavaatega.
Kuidas siis ikkagi seesama naisliit, kes on juba aastaid sõnades võidelnud naiste ja meeste võrdse kaasarääkimise eest ühiskonnas, annab oma tegudega nüüd hoopis vastupidise signaali? Ja muide, valiku langetajad olid ise kõik naised. Äkki laseks võrdsuse huvides järgmisel aastal mehed valima?

Allikas: http://linnaleht.ee/4028