Kadri Ibrus: Igaüks vajab inimväärset eluaset. Kadri Ibrus

Eilses lehes kirjeldasin, millised elamistingimused valitsevad Tallinnas ühiselamutüüpi majades (vt „Muserdatud elud: ühiselamute ebainimlikes tingimustes kasvavad tuhanded väiksed lapsed”, EPL 11.3).

Terved pered elavad 11-ruutmeetristes tubades, ilma pesemisvõimaluseta, lapsed mängivad narkomaanide lagastatud koridorides, jagades nendega ühiseid tualettruume.

Neid maju on kas või pealinnas kümneid ja inimesi neis tuhandeid. Peale nende konkreetsete ühiselamutüüpi majade elavad paljud hoonetes, mis ei vääri maja, vaid ehk üksnes kuuri nimetust. Ja seda kõike vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel uhkest kesklinnast. See on toimunud aastaid. Ei tasu elada soovunelmates – selliste majade mõju kuritegevusele, narkomaania levikule, vaesuse kandumisele üha uutele põlvkondadele jõuab ringina meie kõigini.

Sellesse nõiaringi tuleb sekkuda. Esimese ja minimaalse sammuna tuleb sellesse sekkuda väikeste laste nimel. Kohe. Neile tuleb anda võimalus normaalseks stardiks elus. Tegelikult on need võimalused ju olemas. Kohalikel omavalitsustel on olemas kõikvõimalikku kinnisvara, olemas on ka inimesed, kes vajavad tööd.

Vaadates Eesti inimeste hakkamasaamist praeguste hindade ja palkade juures, on selge, et igal juhul oleks vaja juurde tavalisi õpilaskodusid, kuhu pered saaksid lapsed töönädala sees saata. Need asutused on vahepeal kaduma hakanud, kuid tahame me või ei taha, praegused elamistingimused nõuavad nende taastekitamist. Teine võimalus on riiki niimoodi juhtida, et perekonnad saaksid hakkama oma teenitud palga eest – aga kuna see tundub aega võtvat, tuleb leida kuhjunud sotsiaalprobleemidele kiireid lahendusi.  

Igale lapsele võiks riik võimaldada vähemalt nii palju, et tal oleks turvaline oma tuba koolitööde tegemiseks ja iga päev võimalik kõht täis süüa. Suhtuda tuleb paindlikult: mõnel lapsel oleks vaja sellist laste keskust ehk õpilaskodu, kus ta saab pärast kooli kõhu täis süüa ja abi kodutööde tegemisel, ööseks aga oma päriskoju minna. Teised lapsed aga vajaksid ehk ka võimalust nädala sees seal ööbida, et siis nädalavahetus taas oma perega veeta. Igal juhul vajaksid paljud lapsed selliseid keskusi ka koolis käimise jätkamiseks motivatsiooni süstimiseks, positiivsete elumudelite tutvustamist – lapsele lootuse andmist, et vaesusest on võimalik välja saada.

Liiga vähe paindlikkust

Samuti peaks nende keskuste kaudu toimuma abistav töö ka peredega. Erinevate institutsioonide sotsiaaltöötajate suhtumine neisse peredesse peab ka muutuma. Kui väga palju oleme näinud toetava abikäe pakkumist, on kahjuks ilmsiks tulnud ka juhtumeid, kus abistamise asemel tajuvad pered hoopis iseenda süüdistamist ja lausa karistamist nende vaesuse tõttu. Iga perekonna juhtum on individuaalne ja vajab seetõttu ka paindlikku suhtumist.

Mida me viimasel ajal oleme nägema hakanud, on see, et üha rohkem ettevõtlikke inimesi sooviks kaasa aidata oma kaaskodanike aitamisel. Siin ongi üks koht, kus need aktiivsed kodanikud saaksid luua oma MTÜ-d ja organiseerunult kaasa aidata – just taoliste lapsi aitavate keskuste töö organiseerimisel. Sest siin on vaja enamasti väga paindlikku lähenemist, mis ametkondadel tihti paraku üle jõu käib. Perede ja aitajate vahel peab olema usalduslik suhe, et abistamine üldse võimalik oleks: nii abistatav kui abistaja peavad tundma, et neisse suhtutakse lugupidamisega. Ka Põhjamaades on paljud sellised lastega tegelevad keskused samadel põhjustel just MTÜ-de juhtida. Rahastus selliste keskuste tekkimiseks peaks aga tulema ikkagi riigilt. Praegu tegelevad meil selle tööga rohujuuretasandil peamiselt vaid kirikute juurde loodud sotsiaalkeskused, kelle võimalusi piirab aga samuti rahanappus.

Kuidas sa õpid?

Tihti vaadatakse nende perede elu pealt ja vangutatakse pead või püütakse lapsi või vanemaid saata ühele või teisele nõustamisele või koolitusprogrammi. Ja imestatakse siis, miks nad ikka oma probleemidest välja ei saa. Mis kasu on nõustamisest õpilasele, kes elab terve oma perega ühes toas? Kui ta läheb pärast kooli lõpuks ikka koju, kus ta ei suuda oma kodutöödele keskenduda, kus ta tunneb nälga? Kuni tema põhivajadused on rahuldamata, ei tule sealt asja.

Nende kõige elementaarsemate vajaduste tagamisele õhutas ka õiguskantsler oma laste vaesuse ümarlaual täpselt aasta tagasi märtsis. See pakilisus on nüüd taandunud taas igapäevaseks õlgakehituseks ja omavalitsuste ja riigi omavaheliseks ping-pongiks: „teie peate tegema” versus „teie andke raha”. Paljudes kõikvõimalikes ministeeriumite arengukavades tõdetakse, et lapsed ja perekonnad vajavad tuge. Aga kus on see reaalne, kõige elementaarsem tugi? Inimeste tegelikke vajadusi arvestavat eluasemepoliitikat või selle analüüsigi ei ole nähtud. Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes oleme loonud kõige vähem sotsiaalseid elamispindasid.

Reaalse elu vajadustele vastavat eluasemepoliitikat tuleb ajada koostöös kõigi vastavate ministeeriumite vahel. Tuleb mõelda, kas investeerimine normaalsetesse elamistingimustesse nendele peredele oleks suur kulu või hoopis tulu, mille vilju me nende inimeste täisväärtuslikke elude kujul hiljem saame.

Allikas: Eesti Päevaleht, 12.03.2013