“Kui on väga raske, on kaks võimalust – kas lõpetad elamise ära või hakkad abi otsima. Mina valisin viimase.” Katrin Helend-Aaviku
Esimese tüübi diabeeti põdevat Meelika Siilsalut tabas lühikese aja jooksul järjest mitu tugevat saatusehoopi – ta kaotas nägemise, sattus ratastooli, võttis vastu raske teate abikaasa insuldist ja elas üle neerusiirdamise. “Ma ei ole saatuse ohver,” rõhutab naine. Hiljuti tunnustas MTÜ THINK Eesti teda pühendunud vabatahtliku töö eest stipendiumiga.
Meelika kodune aadress juhatab Tartus ühe suure vana puumaja juurde. Õueuks on pärani, astun sisse ja koputan. Vaikus. Märkan eemal puude all vilksatavat inimkogu ja hõikan nõutult, kas Meelika ikka elab selles majas. "Jah, minge teisest uksest sisse ja üles teisele korrusele," hüüab õuesolija vastu. Teisele korrusele? Astun kõheldes järsust puutrepist üles ja olen peaaegu kindel, et tegemist on eksitusega – sellist treppi mööda ei saa ju ometi liikuda ratastoolikasutaja! Koputusele avab Meelika ukse avarasse kööktuppa. Unustan vist isegi tere öelda, osutan vaid tardunult enda selja taga sulgunud uksele ja pahvatan jahmunult: "Kuidas te sellisest trepist liikuda saate?"
EI TEE MIDAGI ERILIST: Meelika Siilsalu teab, mida tähendavad rasked, väga rasked ja ülirasked ajad, aga ta ei luba end nimetada tubliks ja vapraks naiseks. "Ma ei tee midagi erilist," ütleb Meelika, kellele ei meeldi, kui puudega inimesi nähakse ainult kui abivajajaid või oma saatuse ohvreid.
Loe edasi ajalehest "Õhtuleht" 2. mai 2014