Lõuna-Eesti jõuk uimastas last ja sundis teda prostitutsioonile. Kadri Ibrus

Kinnine kohtuprotsess: neljale mehele mõisteti lapsega inimkaubitsemise eest aastatepikkune vangistus.
Kaks aastat meeste meelevallas olnud tüdrukule mõistis kohus valurahaks 150 000 eurot.
14-aastasena ohvriks langenud tüdruk on perelt ära võetud ning neist ja kurjategijatest eraldatud.

Kaks aastat, viis meest, üks tüdruk. See on teadaolevat Eesti esimene lapsega inimkaubitsemise juhtum.

Kuidas oli see võimalik? See on küsimus, mis kerkib selle loo igal sammul. See on võimalik ainult siis, kui täiskasvanud inimesed lasevad sellel teadlikult juhtuda.

Viis Lõuna-Eesti meest – Renee Kibildas (snd 1975), Silver Sokk (snd 1964), Tarmo Priimägi (snd 1978), Rainer Kristerson (snd 1976) ja Evar Laats (sünd 1977) – on paadunud kurjategijad, mitu korda nii kriminaalkorras kui ka väärtegude eest karistatud. Ja hoolimata sellest, et nad kõik on kohtunikele tuttavad, on neid tihti karistatud ühiskondlikult kasuliku töö või tingimisi vangistusega ja määratud kriminaalhooldaja kontrolli alla.

Näiteks Rainer Kristersoni on kriminaalkorras karistatud kümme korda, viimasel ajal narkokuritegude eest. Ent vangistusest on ta pääsenud, sest kohus lasi ta tingimisi vabadusse. Üksnes Renee Kibildase kriminaalne minevik on registritest kustutatud, kuna teod ja karistused on aegunud. Ometi on teada, et ka teda on varem mitu korda karistatud. Aastate jooksul on jõugu liikmetel siiski tulnud ette ka ajutisi trellide taga istumisi.

Selline on meeste taust, kes võtsid 2011. aasta alguses vabaduse tollal 14-aastaselt tüdrukult ja hakkasid teda oma kriminaalidest sõpradele müüma. Väga paljut ei ole võimalik selle loo puhul lapse huvides avalikustada, seetõttu kirjeldame siin ainult minimaalselt, milles kuritegu seisnes.

On tõendatud, et kurjategijad kasutasid tüdruku kallal vägivalda, sundisid teda narkootikume ja alkoholi tarvitama ja lasid raha eest täiskasvanud meestel teda vägistada. Inimkaubandusena kvalifitseeritavad teod toimusid süüdistuse kohaselt nii ühe süüdistatava korteris kui ka kõikvõimalikes kohtades, kuhu tüdruk toimetati.

Kohtualuseid ei süüdistatud kuritegeliku ühendusena tegutsemises. See

tähendab, et nende rollid pigem ei olnud selgepiiriliselt jaotatud, vaid tegutseti spontaanselt huvide ja võimaluste kohaselt. Huvi lapse vastu oli ka klientidel.

Last ostnud kliendid olid süüdistatavate tutvusringkonnast, sealhulgas kriminaalse taustaga isikud ja/või alkoholi ja narkootilisi aineid kuritarvitavad isikud. Ka meestel endil ei olnud keelatud ainete saamisega probleeme.

Nüüdseks on riigikogu teinud karistusseadustikku täienduse, mille järgi on alaealiselt seksi ostmine samuti eraldi kuritegu ja seega karistatav, kuid selle kuriteo toimepanemise ajal see veel ei kehtinud. 14-aastase lapsega seksuaalvahekorda astumine ei ole Eestis käsitletav ka pedofiiliana. Seega kõik need, kes tüdrukut ostsid, pääsesid vastutusest.

Kus olid vanemad?

Igal mõtleval inimesel tekib siinkohal küsimus, kus olid tüdruku vanemad. Kus olid tema teised perekonnaliikmed, sugulased, naabrid? Mida nägid ja mida tegid pedagoogid? Mida teadsid sotsiaaltöötajad? Kas laps käis arsti juures ja mis oli arsti reaktsioon?

Eesti Päevalehele teadaolevalt olid perekonnaliikmed toimunust teadlikud ja ei teinud sellele lõppu. Kuna kogu kriminaalmenetluse oli kohus kinniseks kuulutanud, ei ole võimalik küsida ei prokuratuurilt, politseilt ega kohalikult omavalitsuselt, mis on lastevanematega ette võetud. Ei saanud küsida ka selle kohta, mida täpselt ja kui palju uurimine tüdruku vanemate ja teiste ümberkaudsete rollist tuvastas. Kindel on see, et mitu täiskasvanud inimest, kellel lasus seaduslik kohustus tüdruku huvide eest seista, jätsid oma kohustused täitmata, ei täitnud neid adekvaatselt või ei olnud piisavalt tähelepanelikud.

Eesti Päevalehele teada­olevalt pääses laps inimkaubitsejate võrgu käest tänu ühe kõrvalise isiku vastutustundlikule ja hoolivale käitumisele. Selle hetkeni, 2013. aasta alguseni, ei tulnud lapsele keegi appi. Tüdruk viidi seejärel oma elukohast ära turvalisse paika ja talle määrati uus ametlik eestkostja, keda me samuti tema turvalisuse huvides ei avalikusta.

Kui tüdruk oli juba turvaliselt inimkaubitsejatest eraldatud, asusid asjaga tegelema Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse menetlejad, kes tõendamise keerukusest ja uuritava sündmustiku komplitseeritusest hoolimata suutsid tagantjärele talletada süüdlaste vastutusele võtmiseks vajaliku tõendikogumi.

Prokuratuur läks kohtusse materjaliga, millega väideti end olevat tõendanud kogu inimkaubanduse ahela – alates lapse värbamisest kuni tema pääsemiseni, nii et ühtegi nii-öelda vastutusest pääsenud isikut, kes oleks veel kuidagi inimkaubanduse kuriteoga seotud olnud, prokuratuurile väidetavalt teada ei olnud. Uurimise käigus tuvastati veel teinegi jõugu vägivalla ohver, üks täiskasvanud mees.

Juhtum jõudis kohtuistungiteni eelmisel nädalal Tartu kohtumajas, kus meeste tegusid arutati kaks ja pool päeva. Kohal oli Tartu ringkonnaprokurör Aro Siinmaa ja viie kohtualuse viis kaitsjat, nelja kohtualuse saatjad politseinikud ja kohtualused ise. Kõik peale Evar Laatsi toodi kohale arestimajast, kus nad on viibinud juba 2013. aastast. Eesti Päevalehel keelati neid pildistada, kohtunik Heli Sillaotsa sõnul võis ajakirjanduse huvi neid mõjutada. Istungid olid alaealise huvides kinnised.

Tüdruku huvides otsustati ka lühimenetluse kasuks, et ta ei peaks tulema kohtusaali, kohtuma nende inimestega ega andma tunnistusi. Lühimenetlus aga tähendab ka, et süüdimõistmisel vähendatakse karistust 1/3 võrra. Seaduse järgi saab alaealisega kaubitsemise eest grupile karistuseks mõista kolm kuni viisteist aastat vangistust. Koos teiste süüdistustega, mille hulgas oli ka lapsele narkootilise aine andmine, talle alkoholi andmine, peksmine, said süüdlased karistuseks 12 aastat vangistust, millest tuleb reaalselt ära kanda vastavalt kaheksa kuni üheksa aastat ja seitse kuud vangistust. Renee Kibildase puhul tõendati ka lapse korduv vägistamine. Temal tuleb reaalselt ära kanda kaheksa aastat vangistust.

Peale selle peavad neli inimkaubanduses süüdi mõistetud meest tasuma tüdrukule solidaarselt 150 000 eurot. Raha tuleb kanda tüdruku uue ametliku eestkostja kontole ja kui tüdruk täisealiseks saab, siis otse tema kontole. Uus eestkostja on määratud riiklikus korras ja tüdruk saab nüüd spetsialistide, sealhulgas psühholoogide abi. Eesti Päevalehele teadaolevalt ei ole laps oma perekonna ega kurjategijatega alates pääsemisest kokku puutunud.

Meeste kaitsjad kinnitasid Eesti Päevalehele Tartu kohtumaja ees, et nad suure tõenäosusega kaebavad otsused edasi. Samuti taotlesid nad uurimise ajal arestimajas istudes katkematult enda vabastamist, väites, et tegu ei ole tõendatud. 

Kohus keelab rääkida 

Eesti Päevaleht püüdis menetluse kohta küsimusi esitada nii kohtule kui ka Lõuna ringkonnaprokurörile Aro Siinmaale, kuid kohtunik Heli Sillaots keeldus kriminaalmenetlust puudutavat infot jagamast ja keelas seda teha ka prokuratuuril.

Kohtuotsuse kokkuvõtte kohtunik siiski andis.

Eesti Päevaleht soovis eeskätt teada, kas uuriti ümberkaudsete täiskasvanute rolli ja informeeritust ning mida selle kohta tuvastati ja mida riik ette võttis.

Sellele küsimusele me vastust ei saanud, sest kohtunik pidas sedagi teavet menetlusega seotuks ja kuna kogu menetlus oli kuulutatud kinniseks, siis infot ei andnud.

Märgime siiski, et otseselt ei ole keegi eitanudki tüdruku perekonna seost kuriteoga. „Küsimus vanemate kohta tähendaks asja sisulist kommenteerimist, mida kohus ei ole lubanud,” vastas prokuratuuri pressiesindaja Kadri Tammai lühidalt.

Tüdruku praegune ametlik eestkostja arvas, et sellest, mis temaga juhtus, peaks ennetuse eesmärgil avalikult rääkima. Ka Eesti Päevaleht väljendas seisukohta, et tüdrukut identifitseerimata on siiski vaja sündmustest rääkida, sest inimkaubanduse kuritegusid võimaldabki just salatsemine ja see, et ümberkaudsed lasevad sellel sündida. Teadupärast on lähiajaloos olnud palju juhtumeid, kus inimesi on kogukondades niimoodi aastaid ära kasutatud, nagu oli kõnealusel juhulgi. Kohtunik jäi kindlaks oma seisukohale, et lapse huvides ei peaks sellest rääkima.

Allikas: Eesti Päevaleht, 08. juuli 2014