Mare Abner: Puuetega naiste eest seistes usume mitmekesise ühiskonna võimalustesse.
Täna, 15. aprillil tähistatakse Eestis esimest korda mitmekesisuse päeva. Puuetega naiste õiguste eest seisjatena on mitmekesisust hindav ühiskond oluline ka meie jaoks. Meie kujunemislugu räägib, miks me sellesse usume.
Kui puuetega naised 1998. aastal esimest korda Eestis kokku tulid, toetasid meid soomlased ja rootslased. Kohalikul tasandil meil seljatagust polnud – tollane Eesti invapoliitika ei olnud veel valmis kõnelema soolisest võrdsusest.
Peagi hoogustus naisliikumine ja meid kutsuti ühinema naisühendustega. Ent siis ei osanud me veel kõnelda inimõigustest tänapäeva vaatenurgast, me ei julgenud rääkida ka naisõiglusest, perekondlikel ega seksuaalsetel teemadel.
Tutvusime naiste ja laste tugikeskuste tööga, puuetega inimeste tööhõivega Rootsis. Tõlkisime eesti keelde Euroopa puuetega naiste manifesti. Olime koostööpartneriks mitmetes projektides, mis olid suunatud erivajadustega naistele. Sotsiaalsüsteemis oli palju lahendamata probleeme: tööalane rehabilitatsioon ja taastusravi, teenuste puudulikkus. Kodukohandamisest ei teadnud me siis veel suurt midagi, samuti nagu ka universaalsest disainist.
Tollal andis ühiskond meile märku, et on liiga vara rääkida erinevuste ja inimõiguste teemadel. Kuid ühiskonna kiire areng ja liitumine Euroopa Liiduga aitas protsessi kiirendada ja ka meie mõttemaailma avardada.
Eesti kodanikuühiskonna arenedes alustasime rääkimist koolilastega. Selgitasime, kes on puuetega inimesed, rõhutades, et meie seas on erivanuses poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi, et meil on erinevad puuded või erivajadused, et me oleme ka emad ja isad, et ka meil on lapsed. Esimestena rääkisime meedias puuetega inimeste seksuaalsetel teemadel, vaatamata sellele, et meie ühiskonnas on sellest kõnelemine tabuteema.
Läbi naisteühenduste tegevuse mõistsime, et need probleemid, mis puudutavad erivajaduseta naisi, võivad puuetega naistel võimenduda diskrimineerimiseks. Peagi jõudsime nii kaugele, et Eestis võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kuna see seadus käsitleb puuet vaid tööhõive osas, on meie eesmärk laiendada soolist võrdõiguslikkust laiemalt puuetega inimeste kontekstis. Tänaseks on olemas võrdõigusvolinik, kes tegeleb samuti puuetega inimeste õiguste nõunikuna.
Alustasime ka kõnelemist sellest, et paljud kokkupuutepunktid: iga, sugu, rahvus, usk, seksuaalne orienteeritus, on seotud ka puuetega või erivajadustega inimestega. Kuna Eestis tekkisid eraldiseisvad grupid oma suletud süsteemidega, alustasime soolise võrdõiguslikkuse alaste koolitustega puuetega inimestele. Palusime lektoriteks spetsialiste ja koolitajaid soo ja puude teemadel. Terviseteemadel püüdsime näidata, et nii meestel kui ka naistel esinevad spetsiifilised haigused ja andsime nõu, kuidas paremini pääseda naiste- ja meestearstide juurde.
Püüdsime kõneleda meie suhtumisest teistesse vähemusgruppidesse. Erivajadustega inimestena soovime, et meid hinnatakse ja mõistetaks. Seega peame jälgima ka oma hoiakuid ja eelarvamusi teiste vähemusgruppide osas, olgu selleks seksuaalvähemused, teist keelt kõnelevad inimesed, eakad või naised. Vastasel juhul tõukame need inimesed oma organisatsioonidest eemale, nagu ka ühiskonnaelust tervikuna.
Kui alustasime rääkimist mitmekesisuse teemal, siis toonitasime, et kuigi meie puuded iseenesest ei rikasta maailma, teevad seda meie inimeste oskused ja võimekus olla väärtuslik kodanik. Toetasime kooseluseaduse vastuvõtmist, selgitades, et meie pereelud sõltuvad meie endi valikutest ja ühiskonna avatusest. Võtsime sõna vaesuse ja üksikvanemate teemadel. Täna aga kõneleme meie ühiskonna trendidest ja pöörame tähelepanu vananeva ühiskonna murekohtadele.
Hetkel laiendame oma võrgustikku erinevatesse Eesti piirkondadesse, loome vabatahtlikke mõttekodasid. Tänaseks on meist kujunenud katusorganisatsioon Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit. Oleme selleks vabatahtlikult tööd teinud üle 16. aasta. Korraldasime mullu Eesti puuetega naiste foorumi, julgustades erivajadusega naisi oma lugusid rääkima. Usume, et just julgus olla pildil ja probleemidest rääkida on see, mis meid edasi viib ning muudab meie ühiskonda arvestavamaks ja avatumaks.
Mare Abner
EPNÜL juhatuse esinaine
Allikas:
UUDIS | 15. APRILLIL 2015, KELL 08:08 | POSTITAS: TARMO ÕUEMAA