Sel nädalal ületas lõpuks uudiskünnise eestkostjate teema. Puude tõttu teovõimetute sugulaste eestkostjateks määratud perekonnaliikmed ei kavatse enam taluda olukorda, kus kohtud neid mõnitavad.

“Meil endal on peres puudega poeg ja tuttavate seas on palju lapsevanematest eestkostjaid. Kõik oleme saanud neid kohtukirju ja vormistame nüüd aruandeid. Üks ema helistas mulle paar päeva tagasi ning rääkis, et käis kohtus ja tundis end seal nagu nurka pissinud kutsikas! Jah, te kuulsite õigesti – nagu nurka pissinud kutsikas! See tekitab kohutavat stressi. Meist keegi pole midagi halba teinud. Milleks siis seda kõike vaja on?” kõneleb Tiiu. Seesama naine, kes paar päeva tagasi ka “Aktuaalses kaameras” omastehooldajate poole pealt teemat kommenteeris. Eesti juhtiv uudistesaade võttis teema üles pärast telesaate “Puutepunkt” toimetuse liikmete arvamusartiklit 29. veebruari Postimehes. 

Tõesta, et pole kurikael
Kes veel asjaga kursis pole, siis probleem on järgnevas. Perekonnaseaduse uues redaktsioonis muudeti eestkostjate üle järelevalvamise korda. Eestkostjad on inimesed, kellele antakse õigus teha puuetega inimeste eest tehinguid ja kasutada nende raha, kui nad ise pole otsustusvõimelised.
Nüüd ühtäkki aga peavad kõik eestkostjad tõestama kohtule tšekkidega iga kulutust, mille nad eestkostetava rahast, näiteks oma sünnist saati puudega poja või tütre 244-eurosest töövõimetuspensionist teinud. Vähe sellest. Seaduse järgi tuleb kogu pension kasutada vaid puudega inimese enda peale. Hoidku jumal, kui eestkostja on maksnud invaliidsuspensionist näiteks purgi kassitoidu eest. Selle laseks mõni kohtunik läbi vaid siis, kui eestkostja lisaks tšekile psühhiaatri tõendi, et kassi on vaja teraapiaks.
Ka elektri või vee eest tohib ühises majapidamises eestkostetava sissetulekutest maksta vaid täpselt välja arvestatud proportsiooni. Kui pere sõidab autoga nädalalõpuks Haanjamaa kuplite vahele, võib puudega inimese rahast arvestada osakese bensiini maksmiseks, kui “sõit on õigustatud”. Juures peavad olema tõendid ja selgitused. 

Õpi raamatupidajaks!
Selliste aruannete kallal on viimastel kuudel pusitud kõikides Eesti eestkosteperedes. “Oleme niigi ööpäev läbi “ametis”, valvame, hooldame, kasime, ravime ja turgutame neid. Enamik meist juba aastakümneid, laste sünnist või haigestumisest saati. Nüüd siis nõutakse, et omandaksime veel raamatupidaja oskused. Ja seda kõike paarisaja euro pärast kuus, mida riik neile kodus kasvavatele väetitele üldse maksab,” ahastab 32-aastase puudega tütre ema Maimu. Maimu on 62, endine toiduainete tehnoloog, nüüd juba neljandat aastakümmet kolm vahetust ööpäevas töötav kodune ema. Maimu hooldajatoetus, mida omavalitsus talle maksab, on 25 eurot kuus. Siiski tullakse kenasti toime, sest tubli abikaasa on suutnud peret ülal pidada ja nüüd aitab pisut ühisele majapidamisele kaasa ka noorem tütar.
“On ju täiesti naeruväärne nõuda tõestust, et lapse pension läheb vaid tema peale. Meil on ühine majapidamine ja selge, et tema vajadused on tegelikkuses teiste omadest suuremad. Tema abivahendite, erisöögi ja ravimite peale kulub kohe kindlasti mitu korda enam, kui on see pension. Ja nüüd kõik see tsirkus,” ei jõua Maimu imestada. 

Nagu puuga pähe
Kõige hullem on kogu asja juures see, et inimesed saavad uue seaduse veidrustest teada alles nüüd, kus neile saabuvad kohtukirjad. Selgitusi nõutakse aasta või poolteist tagantjärele. Kuigi seadus on jõus olnud juba poolteist aastat, pole keegi ei asjaosalistele ega üldsusele muudatusest ette teatanud.
Kui uut perekonnaseadust kaks aastat tagasi ette valmistati, leidis avalikku arutelu vaid abikaasade ühis- ja lahusvara küsimus. Nüüd räsivad aga seaduse viljad just puuetega inimeste pereliikmeid.
Helgi on 68 ja abielus olnud üle neljakümne aasta. Vello on 75, viimase nelja aasta jooksul on eluaeg tööd rabanud mehel olnud kolm insulti. “Viimane oli üle-eelmisel aastal ja see võttis ta sassi. Ei liigu, ei räägi, ei saa tihti enam ka jutust aru. Olen tema hooldaja, nüüd ka eestkostja, sest selline inimene ei saa ju käia pangas, poes ega asju ajamas. Oleme mõlemad pensionärid, meil on iidamast-aadamast kõik ühine, pole iial olnud tema raha ja minu raha. Ja nüüd pean kohtule tõestama, et kulutan tema pensioni vaid tema peale. Ta justkui ei olekski nüüd enam abikaasa ega pereliige. Ideoloogia on selles, et riik nüüd kaitseb teda kui puudega inimest. Ja kaitseb minu kui võimaliku kurjategija eest,” laiutab Helgi käsi. “Nutma ajab. Annaksin ju talle ka viimase leivapalukese oma taldrikult.” 

Mida järgmiseks?
“Kõige jaburam on aga see, et uus seadus kotib küll tublisid pereliikmeid, kuid ega sulidel tembud seepärast tegemata jää. Kes kuritarvitada tahab, saab seda ka selle seaduse järgi teha. Näiteks viin kohtule tšeki, et olen tütre rahast ostnud pätsi leiba. Aga tegelikult sõin selle salaja ise ära. Kas järgmisena tuleb kohtunik ja paneb mulle koju kaamera?” räägib Maimu. Ja pakub, et siis luuakse mõne ministeeriumi alla kaamerajälgijate osakond ja võetakse sinna tööle tuhat uut ametnikku, kõik kõrgepalgalised. “Jumal küll, andku see raha parem puuetega inimestele. See 244 eurot kuus erivajadustega inimese ülalpidamiseks on naeruväärne. Riik ise ju ka teab väga hästi, palju niisuguse inimese elatamine maksab – hooldeasutuses on hind 1000 eurot kuus!”
Ta lisab: “Niisugune seadus tuleb seisma panna. Kui siin riigis veel kellelgi üldse mingit oidu peas on!” 

NB!
Lapsevanemad pöörduvad riigijuhtide poole
Esmaspäeval koostasid Tallinna Käo päevakeskuse ja tugikeskuse Juks puuetega noorte vanemad õigluse nõudmiseks pöördumise Eesti riigijuhtide poole ning asusid sellele allkirju koguma. Kolmapäevast alates on pöördumisele toetusallkirju kogutud hääletuskeskkonnas www.petitsioon.ee.
Kui eesmärgiks seati koguda kümne päevaga 1000 toetushäält, siis juba esimese ööpäevaga liitus pöördumisega üle 800 toetaja. Eile õhtul Linnalehe trükkimineku eel oli pöördumisele allkirja andnud juba üle 1100 inimese, nende seas üsnagi palju ka Eesti riigis tuntud nimesid.
Pöördumine saadetakse tuleval nädalal presidendile, riigikogule, valitsusele, riigikohtu esimehele ja õiguskantslerile.
Pöördumises nõutakse seaduse ja eestkoste järelevalve protseduuride korrigeerimist ning eestkostjate au ja väärikuse jaluleseadmist. Samuti seniste asjaajamiste käigus kahjustada saanud eestkostjate ees juhtunu pärast vabanduse palumist.
Pöördumist saab lugeda ja soovi korral sellele oma toetushääle anda lehel www.petitsioon.ee.

Allikas: Linnaleht, 01.03.2012 http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=3228

Enne selle ürituse algust saame samas ruumis maha pidada ENÜ volitatud esindajate koosoleku, mis algab kell 11.00.

Esialgne päevakava:

13.00 Avamine- Margus Tsahkna, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

13.15- 13.30 Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni tutvustus- Johanna Nelles, Euroopa Nõukogu sekretariaadi nõunik

13.30-14.00 Saksamaa kogemused naistevastase vägivalla tõkestamisel-

Nicole Zündorf-Hinte, Saksamaa Pereasjade, Eakate, Naiste ja Noorsooküsimuste ministeeriumi nõunik, Euroopa Nõukogu CAHVIO töögrupi liige

14.00- 14.30 Hispaania kogemused naistevastase vägivalla tõkestamisel- 

Javier Truchero Cuevas, Hispaania justiitsministeeriumi nõunik, Euroopa Nõukogu CAHVIO töögrupi liige

14.30-14.45 Kohvipaus

14.45- 15.15 Miks Eesti naisorganisatsioonid ootavad riigilt konventsiooniga ühinemist–

Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, EWL naistevastase vägivalla seirerühma Eesti ekspert

15.15- 16.00 Arutelu ja lõpetamine

Tagatud on sünkroontõlge.

Eelregistreerimine kuni 6. märtsini enu@enu.ee või telefonil 5265927.

Riigikogu hoonesse sissepääsuks on vajalik kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid –, kirjutavad ETV saate «Puutepunkt» tegijad Tiina Kangro ja Anne Lill.

Eestit on tabanud uus katk. Hiilivalt jõusse astunud uus perekonnaseadus on loonud olukorra, kus riigi- ja kohtuvõim on ühendanud oma jõud, et asuda veel kord kägistama neid, kes niigi kroonilises hapnikupuuduses. «Meil teevad seadusi vist arvutiprogrammid või masinad. Kui neid teeks inimesed, siis lihtsalt ei saaks nii juhtuda,» laiutavad üle kogu Eesti nõutult käsi emad-isad, kes on oma täisealiseks saanud, kuid teovõimetute laste eestkostjad.

Need inimesed on oma vaimupuude või sügavate liitpuuetega laste eest hoolitsenud aastaid. On neid ennastsalgavalt ja riigipoolset kasinat tuge trotsides kodus kasvatanud, pakkudes neile eneseohverduste ja isiklike loobumiste hinnaga kaitset, eluks vajalikku hooldust ja leivakõrvast. Nad on teinud seda kas täiesti tasuta või saades riigilt hooldajatoetuse näol tühiseid sente. Lastekodudes või hooldusasutustes oleks nende laste ülalpidamine läinud riigile maksma tuhatkond eurot kuus.

Ja nüüd äkki selgub, et päevast, mil lapsed saavad täisealiseks, kuulutab uus seadus needsamad emad-isad oma puudega laste suurimateks vaenlasteks. Nende üle asutakse teostama kohtulikku järelevalvet, et nad ei omastaks ega kuritarvitaks oma laste vara ja raha. Rahanatukest, mis koosnebki parimal juhul vaid 244-eurosest töövõimetuspensionist, lisaks mõnikümmend eurot puudetoetust.

«Õuele sõitsid kohtunik ja sotsiaaltöötaja. Palusid, et aitaksin neil tütrega suhelda. Tütar on kõnetu. Jäi sünnitushaiglast saadud pisikust mädasesse meningiiti. Nüüd on 34-aastane. Epilepsia, sügav vaimne alaareng. Mulle öeldi, et tuleb esitada kohtule aruanne, et tütre raha on enda omast rangelt lahus hoitud, kõik tema rahast tehtud ostud tšekkidega tõendada,» kirjutas «Puutepunktile» 67-aastane naine ääremaalt.

Ta jätkas: «Kogu selle 34 aasta jooksul tulin temaga toime. Keegi pole meilt iial küsinud, kas saame hakkama, kas on tarvis abi. Elame maal, suvel pole kaevus vettki. Toidu teen kõigile koos. Temale saavad suhu ikka need paremad palad. Abikaasa on 72, nüüd ka sügava puudega, töötas aastaid mitmel kohal ja puhkusteta, et saaksime haiget last kodus pidada. Minul on luud moondunud, sest last on tulnud aastaid tõsta ja tassida. Kuidas nüüd teha vahet, mis on minu, mis tema oma? Siis tuleb ta kuskile kinni panna, talle jaopärast anda. Kui ta haiglas oli, seoti ta voodi külge. Pärast olid jalgadel vorbid.»

Ahastuses vana naine oli uurinud aruandevormi ja jõudnud järeldusele, et ei oskaks seda täitagi: «Minu vanuses emad, kes on nii kaua puudega, mõistuseta ja oskusteta lapseeast invaliide kasvatanud, pole ka parema tahtmise juures suutelised seda seadust täitma.»

Eakas naine tunnistas, et ei saa enam öösel magadagi. Ei tea, mida teha. «Mind on saadetud isegi härra Pevkuri vastuvõtule Estonia talveaeda. Seal ta tänas ja kirjutas tänukaardile «Jätkake samas vaimus!». Aga enam ei saa! Ka kohtunik ütles, et olen selle töö eest tegelikult medalit väärt, kuid pean mõistma – seadus nüüd lihtsalt nõuab nii! Aga maal polegi neid tšekke. Mida ma pean tegema?»

Eestkostja määratakse puudega inimesele siis, kui ta ise pole võimeline oma elu üle otsustama. Eestkostjal tuleb kohtule esitada põhjalik aruanne kord aastas. Eestkostetava rahast tehtud iga ost tuleb tõendada. Lisaks tuleb aru anda kõigest, mida eestkostja maksab oma rahast. Perekonna ühiste kulutuste puhul, nagu elekter, küte jms, tuleb välja arvestada proportsioon.

Kui hoolealuse peale kulub midagi teistest rohkem, näiteks õgib mõni tema abivahend rohkelt voolu, võib tema osa ühisest elektriarvest kalkuleerida koefitsiendiga. Arvutuskäik peab aga olema tõestatud. Kui puudega inimese rahast ostetakse midagi muud kui esmatarbekaupu, näiteks nohurohtu või kassitoitu, tuleb lisada perearstilt või psühhiaatrilt võetud tõend. Et nohu ikka oli või et kass on vajalik.

Ent see pole veel kõik. Seadus kohustab eestkostjat seisma hea selle eest, et puudega inimese vara kasvaks. Kui pensionist jääb midagi üle, tuleb see investeerida. Kuid mitte omast tarkusest. Investeerimisotsused tuleb kooskõlastada kohtuga. Nagu ka kõik muud suuremad tehingud.

Kui eestkostetav tahaks näiteks kinkida vennale lapsepõlves ristivanematelt saadud maali, tuleb küsida kohtult luba. Kohtunik võib nõuda, et maal säilitatakse juhuks, kui tekib vajadus see müüa puudega inimese hoolduskulude katteks, näiteks siis, kui vanemad surnud. «See kõik käib rutiinselt, nn lihtmenetluse korras, peate kohtule lihtsalt n-ö ukse alt avalduse sisse andma ja vastust ootama, enne tehingut teha ei tohi,» lohutab teemat valdav jurist.

Kuigi uus perekonnaseadus hakkas kehtima juba poolteist aastat tagasi, saavad eestkostjad sellest kõigest teada riburada pidi alles nüüd, kui neile saabuvad kohtukirjad, milles teatatakse aruande esitamise tähtpäev. Kohtukirjad on aga teadagi millised. Paragrahvid ja lõiked, trahvimäärused, kriminaalvastutuse võimalus. See kõik on rutiinne, ütleks jurist – aga aastakümneid kodus oma hooldatavat valvanud ja kasinud Eestimaa naise või mehe jaoks on see hirmuäratav.

«Olen eestkostja juba aastaid, alles paar kuud tagasi käisin kohtus tähtaega pikendamas, uuest korrast mulle ei iitsatatudki. Kirjaga sain nagu puuga pähe – mul pole tšekke ega ka mingit võimalust tõestada, et pension on kulutatud vaid lapsele. Me kaks elamegi ju sellest, minu hooldajatoetus on 25 eurot. Ei pääse ma välja, saati tööle,» ahastas veel üks ema.

Lahkasime teemat «Puutepunktis». Teiste seas helistas toimetusse 33-aastase sügava liitpuudega tütre isa, kes muretses abikaasa järsult halvenenud tervise pärast: «See kohtukiri võttis talt viimase. Neelab tablette. Ei maga. Me pole tšekke kogunud. Või kuidas neid kulusid üldse näidatagi! Juurikad tulevad põllult, küte oma metsast. Ega kõik sellepärast veel tasuta kätte tule, traktori eest tuleb maksta. Oleme kuidagi hakkama saanud.»

Mees uuris, kas oleme mõne riigiametniku käest küsinud, mis eesmärgil selline kord tehti. Jah, oleme. Selleks, et abitute inimeste vara ja õigusi paremini kaitsta. Kõik see on kirjas ka põhiseaduses: puuetega inimesed on meie riigi erilise hoole all. Aastates mees telefoni teises otsas hakkas nutma. Et riigi hool, mida tal 33 aasta jooksul pole märgatagi õnnestunud, nüüd sellisel moel tema perekonda puudutab, lõi tal jalad alt.

Häireseisundis ja kohati peata on ka kohtud. See töömaht, mida uus süsteem kaasa toob, alles koguneb ja kuhjub. Et kohtunikest saavad nüüd kõikides Eesti eestkostekodudes kutsumata, ent riiklikult pealesunnitud ja otsustava häälega perekonnaliikmed, ei adu vist paljud asjaosalised veel isegi.

Jah, tõesti, kohtumaailm tunneb ka juhtumeid, kus väeteid ja nende vara on ära kasutatud. Kusagil on Liis Haaveleid, on salakavalaid «naabrinaisi» või hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Mis seal salata – ka lapsevanemaid, kes nii lastetoetuse kui järeltulija pensioni kõrist alla kummutaks. Niisuguste eest tuleb tõesti väetikesi kaitsta.

Ent kas on õigustust teha seda tuhandete korralike inimeste väärikust jalge alla trampides? Eesti riigi poolt niigi nurka surutud omastehooldajate aja- ja jõuvarudest veel tükikest hammustades mõttetuste jaoks, mille on esile kutsunud riigi lühinägelikkus? Kas järgmiseks on Eestis oodata seadust, kus kõigil meil tuleb jooksvalt ja alibitega tõendada, et me pole toime pannud kuritegusid, mida teoreetiliselt olnuks mõeldav sooritada?

Ent miks siis ikkagi kukkus kõik välja nii ebanormaalselt?

Kogenud kohtunikuga teemat analüüsides kuulsime, et kuna seadus on üldsõnaline, olnuks selle juurde vaja rakendusjuhendit. Niisugust, mis võimaldaks kohtutel sõeluda välja normaalsed pered ja siis nende puhul kohaldada inimlikumat järelevalvet. Ka meile on see kõik tundmatu ja täiesti uus, ohkas kohtunik.

Juristidega kõneldes saime teada, et perekonnaseadusesse sattunud ideed on «maha viksitud» Saksamaa eestkostealasest seadusest. Muidugi arvestamata, et tegemist on teise kontekstiga. Et Saksamaal on nii eestkostetavate kui ka hooldajate-esindajate rahalised seisud, aga ka hoolekandesüsteemi põhimõtted hoopis teised, nähes tõesti ette ka võimaluse säästa, investeerida ja teha valikuid tulevikuks. Ja et Saksamaal tegelevad kõigi nende küsimustega hoopis spetsiaalsed eestkostekohtud, mis on eraldi süsteem tavakohtute kõrval.

Meenub, et kunagi ironiseerisime – orjameelsed eestlased täidavad Vene seadusi saksa põhjalikkusega. Nüüd oleme siis jõudnud teise äärde – täidame Saksa seadusi, kuid Vene ajal õpitud ükskõiksusega.

Siiski on hämmastav, et seaduse kallal pusinud seltskond pole märganud, et puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib hoopis vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid. Omastehooldajaid, kelle ennastsalgava ja tasuta tööta kukuks päevapealt kolinal kokku kogu Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem.

Veel uskumatum on, et seaduse taga seisev justiitsministeerium ei näi aduvatki, millise viitsütikuga pommi nad on kinnitanud nii omaenese kui sotsiaalministeeriumi juhtide toolide külge. Te mõelge, mis juhtub, kui kõikide vabariigi halduskohtute «uksealustest» hakkavad igapäevaselt sisse vihisema tuhanded ja tuhanded eestkostjate järelepärimised kõikvõimaliku tühja-tähja kohta – sest eeskirja, kustmaalt ja mille kohta täpselt tuleb kohtult luba küsida, ju ka pole. Või kui pere- ja eriarstid tüdivad mõttetute tõendite väljastamisest eestkostearuannete jaoks?

Või kui kõik «vabariigi orjad» ja nende saatusekaaslased ühel heal päeval otsustavad, et nad ei mängi enam seda mängu kaasa ja külvavad kohtud üle avaldustega, et loobuda eestkostest ja anda volitused üle näiteks kohalikele omavalitsustele. Mõelge sellele, kallid riigijuhid!

Tiina Kangro on «Puutepunkti» produtsent, Anne Lill on «Puutepunkti» toimetaja.

Allikas: Postimees, 29.02.2012 http://arvamus.postimees.ee/755046/tiina-kangro-ja-anne-lill-lambumas-vabariigi-hoole-all/

Ettevõtjad välistavad maksukoormuse tõusu töövõimetusskeemide ümberkujundamisel.

Veebruari alguses jõudis avalikkuse ette sotsiaalministeeriumist töödokument, millest suur osa rääkis võitlemisest töövõimetuspensionide kulude kasvuga ja mittetöötavate inimeste naasmisest tööturule. Eile kutsus ministeerium kokku kõikvõimalikud osapooled selleks, et avada neile probleemi tausta ning selgitada, kuhu loodetakse kunagi seaduse tasandil jõuda.

Probleem on lihtne, lahendus aga praeguses majanduskliimas erakordselt keeruline. Nimelt elab vabariigis ligi 650 000 pidevalt tööga hõivatud inimese kõrval eelmise aasta seisuga umbes 90 000 püsivalt töövõimetut, kes saavad iga kuu vastavat pensioni. Selle maksmiseks kulus riigil 2011. aastal 190 miljonit eurot, kuid juba 2015. aastaks prognoositakse kulu kasvu 267 miljonile eurole.

Samal ajal osa püsivalt töövõimetutest töötab, mõned täiskohaga ja riigikontrolli hinnangul saavad umbes 10% töötavatest töövõimetutest keskmisest kõrgemat palka. Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüs ning riigikontrolli auditid näitavad, et praegune töövõimetuspoliitika ei ole jätkusuutlik ei rahastamise seisukohast ega ka inimeste töölenaasmise kiiruse või motivatsiooni koha pealt.

Niisiis otsib ministeerium lahendust näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteemist (TÕKS), mis on välja lubatud lausa koalitsioonilepingus. Kas selle jaoks peaks osa sotsiaalmaksust minema uude loodavasse kindlustusse, kas see peaks tähendama hoopiski ettevõtjale kindlustuse kohustuslikuks tegemist või mingit kolmandat skeemi – peaks otsustatama pärast valitsuselt heakskiidu saamist.

Probleeme on aga mitu. Nimelt ei ole enamik püsivast töövõimetusest ametlikult tööst tingitud ja seetõttu ei näi loogiline, miks peaks tööandjad või -võtjad selle kinni maksma. Samuti on valupunktiks tööandjate motivatsioon ennetada tööõnnetusi või kutsehaigusi – nõuab see ju oluliselt rohkem investeeringuid.

Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriisi sõnul on tööandjate seisukohast siiski kõige olulisem see, et tööjõumaksud ei tõuseks. „Meie mure on ikkagi maksukoormus,” ütles ta. „Pigem tuleks hakata maksukoormust alandama, enne seda puudub meil küll mingisugune huvi sel teemal läbi rääkida.”

Ka Eesti kaubandus-tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi sõnul on seni arutatud tööõnnetus- ja kutsehaigusskeemide puhul alati jõutud selleni, et paratamatult kasvaks ettevõtja maksukoormus või kulutused. „Paraku ei ole see lahendus ja ettevõtjad seda ei ole toetanud ega toeta,” ütles ta ja selgitas, et mis tahes süsteemi muudatused peaksid nende hinnangul kindlasti suurendama ka üksikisikute motivatsiooni panustada enda tervisesse ja töövõime taastamisse.

Teema tõstatamist tervitab ka Eesti kindlustusseltside liidu esimees Mart Jesse, kes kinnitas, et kindlustajate huvi on kahtlemata olemas.

„Kui võtta erakindlustuse ja riikliku kindlustuse paremad osad, siis saab kokku väga mõistliku süsteemi,” arvas Jesse. „Juhtivate kindlustusseltside emafirmad pakuvad taolist kindlustust ka mujal ning on valmis ka siin seda tegema.”

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on neil plaanis tutvustada kava lähinädalatel valitsusele. „Kui valitsus annab meile mandaadi muudatustega edasi minna, siis alustame koos partneritega seaduseelnõu väljatöötamist,” ütles ta.

ETTEPANEKUD

Riigikontrolli soovitused töövõimetuse teemal

Töövõime hindamise süsteem tuleks ümber kujundada selliselt, et ennekõike hinnatakse isiku töövõimet, mitte aga töövõime kadu.

Töövõimekaotus tuleks isikule määrata alles siis, kui on selge, et inimene ei ole võimeline tööd tegema ja elatist teenima.

Tuleks kaaluda kohustusliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmist.

Loobumata põhimõttest, et võimalikult suur hulk töövõimetuspensionäre võiks olla tööga hõivatud, peaks kaaluma töövõimetuspensioni maksmise sidumist isiku samal ajal teenitud tuluga. Vaja oleks algatada seadusemuudatus, millega kehtestatakse maksimaalne tulu suurus, mille teenimisel kaob isikul õigus töövõimetuspensioni saada.

On vaja luua programm töövõime kaotanud isikute tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Allikas: Eesti Päevaleht, 29.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/ministeerium-raputab-toovoimetussusteemi-alustalasid.d?id=63990157

Riigikogu liikme ja endise eurosaadiku Marianne Mikko sõnul ei saa enam jätkuda, et meie meesministrid matavad pea liiva alla, kui jutuks tuleb võrdõiguslikkuse teema – surve Euroopa Liidust on olemas.

Kui me ei taha Euroopas sattuda musta nimekirja, peame rohkem naisi kaasama, arvab endine europarlamendi saadik Mikko. Sookvootide teema on Eestis pigem hirmutav, kuigi Euroopa Liidus on juba levinud regulatsioon, et börsiettevõtete nõukogudes peaks 40% olema naisi.

Infosüsteemide ja majandustarkvara arendaja HÄT Systems märkis hiljuti töökuulutuses turundusosakonda uut inimest otsides, et eelistatud on naiskandidaadid. Otsuse tingis ka ettevõtte juhtide tundmus, et naisi diskrimineeritakse palkamisel juba niigi. "Naised leiavad tööd raskemini, aga meil pole nende vastu midagi, nii et miks mitte," sõnas üks firma omanikke Roland Kasela.

Nende ettevõtte turundusosakonnas oli kümnekordne meeste ülekaal. "Oleme vaadanud, et lojaalsuse mõttes on naised meie ettevõtte jaoks paremad. Võib-olla nad ei jookse kohe uude töökohta veidi suuremat palka taga ajama. Ehk suudavad rohkem hinnata võimalusi, mida meie saame pakkuda, näiteks head töökeskkonda või koolitusi."

Peamine põhjus, miks Kasela firma teadlikult naisi valib on järgmine: "Lootsime tasakaalu, et tekiks teisest vaatenurgast lähenemisi ja sekka teistsugust arvamust."

Mikko on veendunud, et Põhjala riigid on edukad just tänu kehtestatud kvootidele. "Oodata, kuni aeg asjad paika loksutab ehk loota evolutsioonile, on tore, aga see ei toimi," kõlab Mikko veendumus. "Sookvoodid on vahend millegi saavutamiseks. Vastasel juhul ruulib meie riigis ainult keskealine heteromees. See tähendab, et kohta pole noortel, vanadel ega naistel."

Loe lähemalt sookvootidest ning sel teemal intervjuud Marianne Mikkoga tänasest Äripäeva paberlehest.

Allikas Äripäev, 29.02.2012 http://www.ap3.ee/article/2012/2/29/euroliit-survestab-sookvootidega

Infopäeval tutvustatakse projekti raames valminud raamatut „ Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris“, mille iga osaleja ka endale saab.
Antakse ülevaate projekti tegevustest ja tulemustest, räägitakse sootundliku eelarvestamise rakendamise võimalustest ja arutletakse selle üle, milline on kodanikuühenduste roll selles protsessis.
Tulenevalt naiste ja meeste erinevatest rollidest ja sotsiaalsest staatusest ühiskonnas on eelarveotsustel naistele ja meestele erinev mõju. Sootundliku eelarvestamise meetodi rakendamise abil saab kindlaks teha, kuidas jagunevad riiklikud kulutused meeste ja naiste vahel ja kas neil on soolist ebavõrdsust vähendav või hoopis suurendav mõju. Meetodi kohaldamise eesmärk on aidata kaasa, et riigi rahaga finantseeritavad poliitikad, tegevused ja teenused vastaksid meeste ja naiste tegelikele vajadustele ning aitaksid kaasa soolise ebavõrdsuse vähendamisele.

Infopäeva kava

10.00 – 10.30  Registreerimine ja tervituskohv

10.30 – 11.00  Soolise võrdõiguslikkuse olukorrast Eestis (esineja kokkuleppimisel)

11.00 – 12.00  Riigieelarve naistele ja meestele.  Sootundliku eelarvestamise metoodikast rakendusteni . Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna koosseisuväline koordinaator Liivi Pehk

12.00 – 12.30  Kohvipaus

12.30 – 13.10  Eelarve mõjude hindamine sugupoolte aspektist. Sootundlike eelarveanalüüside rakendamise võimalused.  EIGE soolise võrdõiguslikkuse ekspert Eestis Ülle-Marike Papp

13.10 – 13.30  Ravikindlustamata meeste ja naiste vältimatu abi teenuste rahastamisest.  Näide sootundlikust eelarveanalüüsist. Sotsiaalministeeriumi terviseinfo ja analüüsi osakonna analüütik Sirli Jurjev

13.30 – 14.00  Kokkuvõtete tegemine ja arutelu

Osavõtust palume teatada hiljemalt 29. veebruaril e-posti aadressil: enut@enut.ee

2. märtsil 2012 Clarion Hotel Euroopa, Ida-Euroopa B saal.
Olete palutud 2. märtsil k.a osa võtma Tallinnas hotellis Euroopa (Paadi 5) toimuvast infopäevast “Riigieelarve naistele ja meestele” (kl 10.00-14.00; korraldaja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ning Sotsiaalministeerium) ning ümarlauast “Kohalik omavalitsus täna ja soolise aspekti arvestamine kohaliku elu kujundamisel” (kl 14.00-17.30, korraldaja ENUT).

KAVA

14.00–14.20 Tervituseine

14.20–14.30 Miks tegelda soolise aspektiga kohaliku omavalitsuse elu edendamisel. Reet Laja, ENUT juhatuse esinaine

14.30–15.00 Regionaalhalduse korraldus ja kohaliku omavalitsuse tulubaas. Ott Kasuri, EMOL tegevdirektor

                        Arutelu
15.00–16.30 Ümarlaud kohaliku omavalitsuse seadusandluse analüüsist sooaspektist. Ülle-Marike Papp, Mailiis Kaljula, Ott Kasuri, Liivi Pehk,

Jüri Võigemast (kokkuleppimisel)

16.30–17.30 Soovitused seadusandluse täiendamiseks koos vitamiinilaenguga

 Üritus on osavõtjatele tasuta.

Osavõtust palume teatada hiljemalt 29. veebruaril aadressil: enut@enut.ee 

Ümarlaud toimub projekti „Üheskoos teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda“ raames.

Projekti rahastab  Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Üritust toetab Friedrich Eberti Fond.

Euroopa suurim palgalõhe – kaua veel? Kas põhjus peitub meestes, naistes, ajaloos, kultuuris, seadustes? Mis saab siis, kui lapsehoolduspuhkuselt naasmisel ootab ees töökoha kaotus?

KAVA:

11:00 – 11:15

Sissejuhatus: "Palgalõhe ja selle põhjused Eestis"

Praxise analüütik Marre Karu

11:15 – 13:00

Ümarlauadebatt – palgalõhe Eestis

Osalevad: Marianne Mikko (Riigikogu liige), Janek Mäggi (kommunikatsiooniekspert), Kristiina Ojuland (Euroopa Parlamendi liige), Ivari Padar (Euroopa Parlamendi liige), Barbi Pilvre (konsultant), Ilmar Raag (filmimees), Mailis Reps (Riigikogu liige), Pille Ruul (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni president)

Vestlusringi juhib: Evelyn Kaldoja

13:00 – 13:30

Kohvipaus

13:30 – 15:00

Nõuandetund – naine ja ema töö(jõu)turul

Esinevad: Niina Siitam (Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja), Seili Suder (Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja), Maria Pihl (Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna peaspetsialist)

15:00 – 15:45

Eesti dokumentaalfilm: "Tööl ja kodus ehk sooline võrdõiguslikkus Eestis"

Režissöör, produtsent: Kaupo Kruusiauk
OÜ Flo Film

Lõpuks ometi! Grupp psühholooge võtsid kätte ja viisid läbi põneva uurimuse, mille tulemusena selgusid müüdid, mida me ei peaks uskuma, vahendas yourtango.com.

Tartu Raatuse gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Marju Aas ei kergita imestusest sugugi kulme, vaid ütleb, et tema hakkas märkama üksinda-kodus-laste elusid viis aastat tagasi. «See on rutiinne asi tegelikult,» sõnab ta.
«Niipea, kui mõnel õpilasel ilmnevad ootamatult kas käitumis- või õppimisprobleemid, siis meie koolis küsime esimese asjana, kas tal on vanemad äkki välismaal,» räägib sotsiaalpedagoog Marju Aas. «Kooli poolt vaadatuna on see täiesti epideemiline olukord.»

Kas te sotsiaalpedagoogina saate lapsevanema puudumisest teada siis kuidagi poolkogemata?

Pered varjavad seda kooli eest. Kuni sinnamaani välja, et kodudes ähvardatakse lapsi, et see asi ei tohi mingil juhul ilmsiks tulla, ning hirmutatakse neid lastekaitse või lastekoduga.
Vahel ma isegi tean, et see või teine ema kõneleb minuga tegelikult Soomest. Aga mina ei ütle seda välja ja tema ei ütle seda välja ning ma teen selle näitemängu kaasa. Minu eesmärk on, et lapsevanem teeks minuga koostööd nii palju kui vähegi võimalik. Sest kui mind ei ole nende pereellu otseselt pühendatud, siis ma püüan uskuda, et täiskasvanud suudavad hoida olukorra toimivana.

Kas te soovitate lapsevanemail välismaale tööle minnes sellest ka koolile kindlasti märku anda?

Mina suhtun sellesse nii, et lapsed tuleks kaasa võtta. Juhul, kui see ei ole võimalik – aga ma arvan, et paljud vanemad ei ole selle võimaluse peale üldse mõelnudki –, siis on klassijuhatajat vaja teavitada.
Muidugi käib see minek kõik ilusa sildi all – et pere vajadused! Aga need on ainult kõige esmasemad vajadused – paremad rõivad, parem toit, mõni muu uus asi. Sealt ülespoole on veel palju muid vajadusi: laste turvalisuse- ja kuuluvusevajadus. Need saavad väga ränga hoobi ja see ilus idee pere vajadustest pudeneb koost.

Mis on lapsele kõige raskem?

Lapsele on see stress mõlemat pidi. Kui vanemad on ära, on ta stressis, olgu pealegi, et elab siin näiteks vanavanema silma all. Aga see aeg, kui vanemad Eestisse tulevad, on neile samuti stress.
Meil on isasid ja emasid, keda haarab Eestisse naastes hirmus kasvatamistuhin. Siis nad käivad koolis asju klaarimas, siis nad kontrollivad hoolega päevikuid ja kõike, mis lapsesse puutub. Nii püütakse korvata vahepealset äraolemist.
Lapsele ei anna see midagi. Need ponnistused ei taasta kuidagi seda, mida vaja – järjepidevalt toimivat ja rahulikku normaalset kodust suhtlemist, mida laps tegelikult vajab.
Vahel on mul tunne, et vanemad on välismaale sõitnud oma koduste probleemide eest pakku.

Niisiis te arvate, et koolilt ei tule mitte hukkamõist, vaid mõistmine?

Rääkimine on kindlasti parem kui vaikimine. See on eelkõige lapse seisukohalt tähtis. Ta saab siis alati pöörduda klassijuhataja poole. Tal jääb ära see stress, et ta ei tohi probleemide ilmnedes mitte mingil juhul öelda, et ema on Soomes. Ta ei pea valetama.

Kui vanad on need lapsed, kes teil praegu silme ees on?

Igas vanuses. On ka algkoolilastega peresid, sest enamasti on peres lapsi rohkem kui üks. Tavalisem on muidugi, et omapäi jäetakse teismelised. Arvatakse, et nad on nii suured küll, et saavad hakkama.
Aga ka teismelistele lastele on vanemad väga tähtsad. Suhted ema ja isaga võivad sel perioodil olla keerulised, aga tegelikult on just siis lapsel vaja vanemat, kelle pealt täiskasvanuks saamist õppida.

Mida õpetajad koolis nende lugude puhul esimesena märkavad?

Muutust lapse käitumises. Lapsel, kes oli enne sõbralik ja elav suhtleja, tekivad tülid. Ta on murelik, ärevil, pinges, agressiivne.
Mõni teine laps hakkab eemale hoidma, ei tööta tunnis kaasa, tal on keskendumisraskused, kodused tööd tegemata, ta ei jõua enam trennidesse.
Või valib laps välja mõne emalikuma õpetaja ning tahab kangesti, et õpetaja arutaks temaga peensusteni läbi iga väiksemagi plaani. Ta tahab kinnitust igale oma mõttekäigule. See võib olla mõni väga igapäevane asi.

Kas ja kuidas saab kool aidata?

Kool on haridusasutus, ja me saamegi tegelda õppimise poolega.Väiksemaid saab suunata pikapäevarühma, kooli juures töötavad ringid.

Mis siis saab, kui sellest ei piisa?

Lõpuks tuleb ikkagi pöörduda piirkonna lastekaitsetöötaja poole.
Aga ma rõhutan, et ega me kohe lastekaitsesse jookse. Kõigepealt püüame ikka vanematega kontakti saada, et leida üles need, kes on jäetud laste eest vastutama ja kes võiksid kodus suuremat tuge pakkuda.

Mida välismaal töötavad emad ise teile räägivad?

Nad on väga tugeval kaitsepositsioonil. Seetõttu ongi nendega keeruline kõnelda. Aga eks nad põhjendavad olukorda nii, et Eestis tööd ei ole ja et perel on materiaalsed vajadused ning see välismaal olemine annab neile parema elu.
Mina küll arvan, et lapsevanemad peaksid kaaluma igast aspektist oma sammu. Et mida see tähendab, et siis on elu parem. Kelle jaoks ning mis mõttes?

Te räägite lastega samuti, mida lapsed mõtlevad?

Laps ei oska öelda, mida ta mõtleb. Ta mõtet tuleb juhtida. Et kas see, mida ta mõtleb, on see või teine. Sageli ta ei oska öelda, et tunneb emast puudust või millestki muust.
Talle ju ka meeldivad uued hüved ja iseseisvuse tunne. Et vabadust on rohkem ja keegi ei küsi, mis kell ta tuleb. Aga tal on raske.

Mismoodi raske?

Vastutust on liiga palju … Tal on oma noore ea tõttu end keeruline motiveerida. Ta ei näe oma tegude tagajärgi ega oska kõiki tegevusi planeerida.
Ta ei suuda mõelda nii, et kui ta täna tõuseb õigel ajal ja on edaspidi iga päev hommikust alates kõik tunnid koolis, et siis on tal kuu aja pärast hinded paremad kui seni.

Mida te lapsega rääkides kõige rohkem teada saada soovite?

Kuidas tal läheb. Kas lapse hakkamasaamine või tervis ja elu võivad olla kuidagi ohus. Kus paiknevad need n-ö hoolitsuseta alad ja mida kool saab teha.
Samas loodan, et neid peresid, kus lapsed on päriselt üksinda, palju ei ole. Et kodus on ikkagi kas vanaema või täiskasvanud õde või vend. Aga ega me kõiki neid peresid ju sugugi tea.
Samas vanavanematel ei ole enam sellist vitaalsust ja jaksu kõikide asjadega tegelda. Tihti ei ole nad sellist olukorda ise valinud, vaid on selle ette seatud.

Kas teie koolist on viimastel aastatel lahkunud lapsi põhjusel, et kolitakse kogu perega välismaale?

Jah, päris palju, ma arvan, et kahe käe sõrmedel võiks neid kokku lugeda.
Mul tulebki meelde üks lapsevanem, kes algul jättis oma algklassides õppiva lapse siia vanaema juurde. Koolis tekkisid probleemid nii õppimise kui käitumisega. Ema muutis meelt ja viis lapse poole õppeaasta pealt endaga kaasa. Isa seal peres ei olnud.

Kui suurt osa õpilastest need lood puudutavad?

Meil on umbes 600 õpilast. Ma ei oskagi öelda. Veerandit vahest … Või siiski kolmandikku?
Ma pean silmas praegu kõiki neid kodusid, kus keegi töötab välismaal. Umbes nii see võib olla jah.

Arvamus

Sirli Peterson
Tartu linna lastekaitse­teenistuse peaspetsialist

Lapse päris üksi jätmisele on olemas teisi võimalusi, nagu näiteks õpilaskoduga koolid, kus vanem maksab lapse lisasöögi ja majutuse. Kindlasti ei saa ära unustada, et põhihariduse omandamine on Eestis kohustuslik ning koolikohustuse täitmise eest vastutab lapsevanem.
Juhul kui asi jõuab lastekaitsesse, on probleem tõsine. See tähendab, et laps ongi jäetud täiesti üksi oma elu korraldama: täitma koolikohustust, pesema riideid, tegema süüa, käima poes ja korraldama muid igapäevaelu toiminguid, mis on muidu täiskasvanu kohus. Õnneks on selliseid olukordi harva. Enamasti on pandud vastutus lähisugulastele.
Küsimus ei ole aga ainult välisriigis töötamises, raskusi tekitab iga olukord, kus vanem töötab mõnes teises Eesti linnas ja ise iga päev lapse eest ei hoolitse. Ka ükski moodne vahend – Skype, MSN, telefon või suhtevõrgustik – ei asenda lapsevanema puudumist.
Kahjuks ei sätesta lastekaitseseadus, kui vanalt võib laps üksi kodus olla. Gümnaasiumiealistel lastel ei ole küll vaja igapäevast suunamist – täiskasvanuks saamise protsessis on tähtis ka iseseisvate otsuste langetamine ja seoses sellega vastutuse võtmine ja õppimine. Aga selleski vanuses vajab laps mõnest päevast pikemal perioodil siiski vanemlikku suunamist ja järelevalvet.
Suhe vanematega on igal lapsel erinev. Mõni vestleb ei-ja-stiilis, mõni räägib üksikasjalikult vaid siis, kui hinges on mure, kolmas usaldab ja jagab kõike.
Seetõttu ongi vanemliku pädevuse asi, mida ei saa ükski lähisugulane asendada. Mitte keegi ei tunne last paremini kui tema enda vanemad.
Vaid nemad tunnetavad lapse vajadusi vaistlikult ning seetõttu piisab nende puhul teinekord vaid pilgu peale viskamisest, et aru saada, kas lapsel on asjad korras või mitte. Võõras seda ei suuda.

Allikas: Postimees, 25.02.2012 http://www.tartupostimees.ee/751034/vanemate-kaugele-toole-minek-votab-epideemia-vorme/