Stopp! Siit algab minu isiklik ruum!

Naisteleht
3. juuli 2007

Igaüht meist ümbritseb teatav ala, mida püüame kaitsta teiste inimeste eest. Tahame kõik ju vahel, et meid kas või mõneks ajakski rahule jäetaks. Miks see nii on?

www.woman.delfi.ee

 

Kõik nii nagu loomadel

Nii loomi kui inimesi ümbritseb teatud ruum, mida nad enda omaks peavad — see on nagu nähtamatu kookon, mida igaüks endaga kaasas kannab. Seda ruumi tunnetame kui iseenese jätku ning sellesse sissetungimist kui ohumärki oma „mina” turvalisusele.

Ruum koosneb mitmest kihist:
• Intiimne, kuhu lubatakse vaid kõige lähedasemaid inimesi, asub 15-16 cm kaugusel kehast.
• Isiklikku ruumi võivad siseneda sõbrad ja tuttavad (0,46–1,2 m)
• Sotsiaalne on ette nähtud kontaktideks kõrvaliste inimestega (1,2–3,6 m)
• Avalik ruum on avatud kõigile (alates 3,6 m)

Loomulikult sõltub iga inimese personaalne ruum paljudest teguritest: elamistingimustest, mitme inimese keskel ta üles kasvas, rahvuslikest ja psüühika eripäradest ning tema isiklikest mõõtmetest.

Üsna sageli tekivad sellel pinnal ka arusaamatused, sest territoriaalsed nõudmised ei pruugi ühtida.

Kui sinu vestluskaaslase hääles hakkavad kõlama arusaamatutel põhjustel vaenulikud toonid, astu temast mõni samm eemale, sest pole välistatud, et oled sisse tunginud tema isiklikku keelutsooni, kuhu võõrastele on sissepääs keelatud.

Kuidas ruumi jagada

Inimeste „territoriaalse” käitumise psühholoogilist rolli ei tohi alahinnata. See ulatub tagasi loomade harjumusse neile kuuluvat territooriumit märgistada. Ka koht, mida inimene armastab ja pidevalt kasutab, on tema isiklik ruum. Seetõttu kaitseb ta seda, sageli sellest endale arugi andmata.

Paljud olmeprobleemid, mis kõrvalt vaadates näivad naeruväärsed, saavad alguse hoolimatust suhtumisest teise inimese piiridesse — sellesse kujuteldavasse joonde, mis eraldab ühe indiviidi kujuteldavaid õigusi teise kujuteldavatest õigustest.

Kuid lahingud nende piiride pärast puhkevad täiesti reaalselt. Kuidas neid siis ennetada?

• Ärge istuge teineteisele väga ligi. See on lubatav vaid siis, kui pere on hõivatud ühise tegevusega — küpsetab köögis pannkooke, vaatab fotoalbumeid või seriaale…

• Lõunalauas hoiduge kodakondsetest vähemalt meetri kaugusele.

• Ära käitu nii nagu oleksite mehega siiami kaksikud. Kuigi abielurahva distants on minimaalne, ei tasu ilma vajaduseta tungida kaaslase intiimsesse ruumi — see vaid ärritab teist ning provotseerib tülisid.

Mitte kusagil pole öeldud, et te peate ilmtingimata magama ühes toas ja ühes voodis. Et uudsuse võlu ei kaoks ning seks ei taanduks mehaaniliseks kohutuseks, võiks kummalgi olla oma magamistuba või kasvõi oma voodi, äärmisel juhul — oma tekk.

• Ärge sisene ilma tungiva vajaduseta teise pereliikme isiklikku tsooni, eriti käib see nende kohta, kes pole veresugulased. Oma ema kannatab sind välja palju lähemal kui ämm.

• Akende ees eelistage ribakardinale kardinaid. Pehmele mööblile pole vaja katteid. Tapeedid ja voodipesu ei tohiks olla täpilised, triibulised ega ruudulised.

Sujuvad jooned, mis meenutavad läbipõimunud varsi ja lehti rahustavad närvisüsteemi. Selgepiirilised matemaatilised joonised (ruut, väikesed ühtlaselt jaotatud detailid) loovad enese ümber agressiivse psühholoogilise keskkonna — väsitavad silmi, ärritavad alateadvust ning kutsuvad esile tülisid.

• Väikeses korteris aitavad avaruse illusiooni tekitada peeglid, klaasseintega kapid, pildid, fotod, heledad tapeedid. Ka suurte ornamentidega viimistlusmaterjalid. Tuleb arvestada sellegagi, et põrand peab olema seintest tumedam. See süvendab kindlustunnet.

Naisteleht