Ema räägib üht, isa teist keelt – kumb valida?
04. september 2007
Autor: Anna-Liisa Soomann
Mitmekeelse lapse kasvatamisega kaasnevaid riske aitab vältida keelte lahus hoidmine.
Kui üheksa-aastane Alexander ja temast aasta noorem Alice oma isa kodumaal *otimaal pargis mängivad, siis neil sõprade leidmisega raskusi ei teki. Ladusas inglise keeles saavad jutud aetud ja miski ei reeda, et nad on pärit Eestist. Eestis koolis käies on laste eelis teiste omaealiste ees ilmselge: kui teised alles hakkavad inglise keelt õppima, siis neil on see kodunt kaasa antud teine emakeel.
Eestis elanud isa Philip Duncan Lawrence saab eesti keeles kenasti hakkama, aga kodus räägib ta ikkagi inglise keelt, nagu ema Janika Lawrence räägib eesti keelt. Nii õpivad lapsed keele ära õigesti. “Kaks keelt tuleb lahus hoida,” soovitab ema Janika ja mainib üht segakeelset perekonda, kus vanemad purssisid mõlemat keelt, mille tagajärjel võttis laps omaks vigase eesti keele.
Kuid kakskeelsusel on ka oma miinused. Keeled kipuvad kirjutamisel segunema ning nii võib vahel etteütlusi kontrollides avastada lapse muidu kenades lausetes, et näiteks tädi on muundunud daddy’ks (inglise keeles isa). Pikad ja ülipikad häälikud valmistavad samuti raskusi. Nende selgeks saamiseks on tulnud appi võtta ka logopeed. Janika arvates ei saa lasta laste keeleoskusel ise areneda, muidu võib laps sattuda segadusse ja luua endale oma, vigase keele.
Õpetage mu laps rääkima
Logopeed Reet Ruus-Lindström kiidab kahe keele lahus hoidmise taktika heaks. Tema juurde on tulnud vanemad palvega: “Palun õpetage mu laps rääkima!” Logopeed ei ole siiski keeleõpetaja, kuid ta saab viidata tehtud valedele sammudele lapse arendamisel ning anda nõu, kuidas asja parandada.
Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda. Lõpuks ei saa laps enam aru, mis keeles ta peab kellegagi rääkima.
Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel. Selleks sobib väga hästi, kui isa hakkab lapsega vestlema oma emakeeles või pannakse laps võõrkeelsesse lasteaeda-kooli.
“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõ-nul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne. Hiljem seevastu on kakskeelsel täiskasvanul teiste ees selge eelis.
Tõlgina töötav Nastja Pertsjonok valdab taani, vene, eesti ja inglise keelt. Oma osa igast keelest on saanud ka tema lapsed. Nastja jaoks ei ole esmatähtis, et lapsed loeksid vene keeles Pu‰kinit, kuid oluline on, et nad ei kaotaks sidet vene keelega.
Nastja laste põhikeeleks on eesti keel ja seda peab ema loomulikuks. Kui mõnikord räägib ema lastega vene, mõnikord eesti keeles, siis üks on kindel – raamatuid loetakse ette alati vene keeles. Isegi eestikeelset raamatut. Ema teeb sünkroontõlke automaatselt.
Keskkond õpetab keelt
Tartlanna Jane ei pidanud oma abikaasaga pikalt aru, mis keeles laps rääkima hakkab või kuhu kooli ta panna. Nimevalikul peeti silmas, et lapse eesnimi sobiks vene perekonnanimega ning nii mindi kompromissile, pannes pojale nimeks Gregor. Kodune keel on eesti keel ning poja vene keele oskuse eest hoolitseb isa. Segadusi keelega ei ole, sest põhirõhk on eesti keelel. Vaid mõnikord ütleb väike Gregor emme asemel mama.
Eesti venelanna Mariana poeg Christian on kolmkeelne. Kuni seitsmenda eluaastani oskas poiss ka eesti keelt, sest käis eesti lasteaias, aga pärast isa kodumaale Lõuna-Prantsusmaale kolimist see ununes.
Seni suhtles poeg vanematega vene keeles. Pärast kolme kuud Prantsusmaal sai Christian prantsuse keele suhu. Inglise keel tuli iseenesest. Ema ei arva, et tema poeg oleks eriliselt andekas: “See on normaalne, et laps õpib loomulikus keelekeskkonnas kiiresti.” Oma kodumaaks peab nüüd 12-aastane poiss nii Eestit kui ka Pratsusmaad. Siin on suguvõsa, kellega suheldakse vene keeles, ning Prantsusmaal on sõbrad. Mariana arva-tes aitas kaasa ka see, et poiss on väga suhtlemisaldis.
Kakskeelsed meenutavad:
•• Kutsusin oma sünnipäevale nii eestlasi kui ka venelasi. Venelasi oli pisut rohkem. Õhtul hüvasti jättes tuli üks mu eesti sõbranna minu juurde ja sosistas kõrva: “Mina sinu pidudele enam ei tule, ma ei saa mitte midagi aru.” Siiamaani oleme parimad sõbrannad.
•• Ema räägib minuga vene keeles ja ma vastan eesti keeles. Meie oleme sellega harjunud, aga kõrvaltvaatajatele võib see kummaline näida.
•• Me räägime kodus segakeelt. Näiteks “Kak vanaisa elab?”. Minu neli esimest eluaastat rääkisime ainult vene keeles, pärast kooliminekut sai eesti keel emakeeleks.
•• Minu ema on minuga alati vene keeles rääkinud. Kui ma teises klassis käisin, otsustas ta minuga eesti keeles rääkima hakata. *okk oli nii suur, et puhkesin nutma. Enam ta seda proovinud pole.