[ELIL] Hiiu Leht: Liikumisvabadus Hiiumaale
Liikumisvabadus Hiiumaale
Mõni aeg tagasi kirjutasime Hiiu Lehes sellest, et mitte igasse kohta Hiiumaal ei pääse ligi liikumispuudega inimene.
Kutsusime üles meile märku andma, kustkohast king pigistab. Hiidlased hiilgasid tavapärase “aktiivsusega”. Sellele vaatamata võtsime vastu Hiiumaa Puuetega Inimeste Koja (PIK) küllakutse ja pühapäevahommikuse praamiga jõudis saarele buss kahe ratastoolis noormehe ning nende saatjatega.
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (ELIL) on katusorganisatsioon, kuhu kuulub 28 liikumispuudega inimeste ühendust üle Eesti. Hiiumaal eraldi liikumispuudega inimeste ühingut ei ole, aga PIK on olnud ELILi väga meeldivaks koostööpartneriks.
http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=31705&kat=5&y=0
PIKi tegevjuht Malle Kobin võttis Heltermaa sadamas meie dessandi vastu lillede ja lörtsisajuga. Edasi viis tee Pühalepa vallamajja, kus kaldtee täiesti olemas, trepimade aga nii kitsas, et kui ratastooliga roosipõõsast mööda mahukski, siis uksest sisse/välja manööverdamisega võib hätta jääda.
Käina vallamaja renoveerides on mõeldud eurodirektiividele ja puuetega inimestele. Paraku pisut ebaõnnestunult. Kaldteele saamine ja sealt äratulek üle munakivide oli meie noormeestele Arkole ja Svenile paras katsumus. Ometi on nemad noored ja tugevad, vanemad ja haigemad vallamajja ei pääse.
Emmastes olid lood päris kenad. Vallamajja pääseb ligi. Uus Sõru sadamahoone jättis igatpidi hea mulje nii seest kui väljast, kui kaldtee-esine lahtine kruus ning maja sees pikal käigul asetsevad trepiastmed välja arvata, võib selle hoonega peaaegu rahule jääda. Ometi on igal pool (ka mujal Hiiumaal) märgata, et asjatundjatelt ei ole nõu küsitud. Pole ju nii raske uurida täpselt kaldteedele esitatud parameetreid ehitusseadusest ja kutsuda kohale ELILi esindaja või kohalik ratastooli kasutav inimene.
Kõrgessaare vallamajja praegu ligi ei pääse. Vallavanem Jaanus Valk sõnas, et kaldtee projekt on tellitud. Viskoosas, valla tervisekeskuses, pääsevad liikumispuudega inimesed arsti juurde ja apteeki. Saali minekul on antud hetkel ületamatuks takistuseks paar astet. Tervisekeskuse juhataja Artur Valk oli igati koostöövalmis ja nõus vajadusel tellima saalipääsemise hõlbustamiseks paigaldatava kaldtee.
Igati korralik tee viis Kõrgessaare raamatukokku, kuid kui millegi pärast norida, siis on see korraga ülesminekuks pisut pikk, oleks vaja keskel ühte pisikest puhkeplatvormi.
Kärdla linnas on lood parasjagu segased. Kultuurikeskusesse ja inva-WCsse pääseb kenasti, kinno ja raamatukokku mitte. Vanasse apteeki, linnavalitsusse ja tuttuude kutsenõustamismajja ratastooliga asja ei ole.
Hiiumaa noormees Sven Kõllamets läbis vaevaliselt ühisgümnaasiumi ukse juurde ebaõnnestunult ehitatud kaldtee ja naljatas, et kui ta praegu keskkooli lõpetama asuks (omal ajal tegi ta seda hõbemedaliga), siis lõppeks tema karjäär Hiiumaa kutsenõuandla trepi juures.
Silma hakkas ka see, et Hiiumaa haigla polikliinikusse viib küll kaldtee, aga ilma käsipuudeta.
Eriline ime on aga kaldtee, mida mööda peaksime minema Rannapaargusse. Vähe sellest, et tõus on väga järsk, on metallplaadid paigutatud nii, et ratastooli väikesed rattad jäävad metall-liistude vahele kinni. Üksi sellest üles ei lähe, see võib olla lausa eluohtlik.
On kahju, et kohati näib ratastoolitee olevat asutuste juurde paigutatud nö linnukese pärast. Et seadus ja direktiivid nõuavad, teeme ära, kellele seda ikka vaja on. Aga on ju, sest see aeg, kus puudega inimene müüride taha peideti, on möödas. Nüüd tahab ta tunda ennast teistega võrdsena ja maailma näha. Täiesti kindlasti tahab ta tulla ka Hiiumaale.
Kõigest sellest rääkisime ka Hiiumaa HOLi istungil. Saare targad mehed kuulasid ja vaatasid tähelepanelikult ja heasoovlikult.
ELILi seekordse ringkäigu loogiliseks jätkuks on saare muude asutuste, ööbimis- ja söögikohtade kaardistamine. Üleriigilisele liikumisvabaduse veebilehele saaks siis mandrirahva ja kaugemalttulnute jaoks kirja panna, kuhu meie saarel ligi pääseb. See peaks olema positiivne info meie ametnikele, turismiinimestele ja puuetega inimeste sõpradele ning sugulastele.
Tagasi sõitsime taas praamiga, noormehed ratastoolis valmistusid eeskirju rikkuma ja bussi istuma jääma. Lihtsalt ei ole nii palju füüsilist- ja hingejõudu, et asuda võitlusse liftiga ja teekonnaga üles, mis siis, et seal oli ootel täiesti korralik inva-WC.
Hiiumaaga on nii, et siin korra käinu tahab ikka tagasi tulla. Loodetavasti ootab hiidlane külalislahkelt nii neid, kes omal jalgel saare pinnale astuvad kui neid, kellele saatus on varunud ratastooli, kepi või kargud.
KATRIN METSAND ELIL Hiiu Leht 13-11-2007