Hariduslike erivajadustega noored soovivad ise otsustada oma tuleviku üle

Õpetajate Leht 07.03.2008 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/07.03.08/teave/3.shtml

 

Inga Kukk, Euroopa hariduslike erivajadustega noorte foorumi Eesti delegatsiooni juht

Kai Kukk, HTM-i nõunik hariduslike erivajaduste alal, Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri Eesti esindaja

27. veebruaril esitles Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur Brüsselis 2007. aasta sügisel Lissabonis toimunud Euroopa II hariduslike erivajadustega noorte foorumil „Noorte hääled: mitmekesisus hariduses” noorte koostatud deklaratsiooni.

 

Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur on 1996. aastal loodud iseseisev organisatsioon, mida peavad ülal osalevate riikide (EL-i liikmesriikide ning Islandi, Norra ja Šveitsi) haridusministeeriumid ja mille tegevust toetavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament. Agentuur toimib riikidevahelise koostöövõrgustikuna, et hõlbustada hariduslike erivajaduste teabe levitamist ning pakkuda liikmes­riikidele võimalust õppida üksteiselt ning vahetada teadmisi ja kogemusi projektide abil.

Agentuur toetab koostööd
Agentuuri töökeel on inglise keel, aga kõik projektimaterjalid ja üritusi käsitlevad tekstid on tõlgitud liikmesriikide keeltesse, sh eesti keelde. Materjalid on tasuta kättesaadavad agentuuri veebilehel (www.european agency.org). Agentuur on viinud läbi projekte või koostanud infomaterjale näiteks järgmistel teemadel: varajane märkamine ja sekkumine, eripedagoogika põhiprintsiibid, kaasav haridus ja tõhus klassitöö põhikoolis, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia HEV-õppes, hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamine, haridusliku erivajadusega õpilase üleminek koolist tööellu. Lisaks on agentuuri veebi­lehel temaatilised andmepangad eri riikide võrdleva teabega. Pakutakse ka spetsiifilisi veebipõhiseid teabeteenuseid ja riikide lehekülgedel teavet kõigi agentuuri liikmesriikide kohta.
Euroopa riikide hariduslike erivajaduste koostöövõrgustikuna on agentuur kasulik allikas, kui mõni õpetaja või haridusasutus otsib infot mõne Euroopa riigi tegevuse kohta hariduslike erivajaduste alal või koostöökontakte. Sellised infopäringud tasub suunata agentuuri riiklikele koordinaatoritele, kelle kontaktandmed on agentuuri veebilehel. Eesti koordinaator on haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Ulvi Soomlais, ulvi.soomlais@hm.ee .
Eesti on Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri ametlik liige aastast 2004, Eesti eksperdid osalesid agentuuri projektitöös ja infovahetuses aga juba varem. Kõik agentuuri liikmesriigid on võtnud omaks kaasava hariduse põhimõtted ja ühiselt otsitakse efektiivsemaid viise nende rakendamiseks oma riigis.

HEV-noorte foorum
16. ja 17. septembril 2007 korraldas Portugali haridusministeerium koos Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuriga Portugali Euroopa Liidu eesistumise raames teise hariduslike erivajadustega noorte foorumi. Esimene foorum toimus 2003. aastal Euroopa Parlamendis. Mõlemast üritusest on osa võtnud ka Eesti noored. Eesti delegatsiooni kuulusid Maarja Haamer Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Isabella Kaldoja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumist ning Rainer Mander Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist.
Foorumil osalesid kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasandil õppivad hariduslike erivajadustega noored 29 riigist. Nende seisukohtade põhjal koostati „Lissaboni deklaratsioon – noorte seisukohad kaasava hariduse suhtes”. Deklaratsioon hõlmab Portugali parlamendis toimunud plenaaristungil käsitletud teemasid: noorte õigusi, vajadusi ja nende ees seisvaid väljakutseid ning soovitusi kaasava hariduse edukaks rakendamiseks.
Deklaratsiooni aluseks on Euroopa ja rahvusvahelise tasandi varasemad dokumendid hariduslike erivajaduste vallas: nõukogu resolutsioon puuetega laste ja noorte integratsiooni kohta tavaharidussüsteemidesse (EÜ, 1990); Salamanca deklaratsioon ja tegevuskava hariduslike erivajaduste alal (UNESCO, 1994); Luksemburgi harta (Heliose programm, 1996); nõukogu resolutsioon puuetega õpilaste ja üliõpilaste võrdsetest võimalustest hariduses ja koolituses (EÜ, 2003); puuetega inimeste õiguste konventsioon (ÜRO, 2006).

Lissaboni deklaratsioon
Noored jõudsid oma õiguste osas järgmistele seisukohtadele.
Meil on õigus austusele ja sellele, et meid ei diskrimineeritaks. Me ei vaja kaastunnet; meisse tuleb suhtuda lugupidamisega kui tulevastesse täiskasvanutesse, kes elavad ja töötavad tavapärases keskkonnas.
Meil on õigus võrdsetele võimalustele koos vajaliku toega. Kellegi vajadusi ei tohi eirata.
Meil on õigus teha oma otsused ja valikud. Meie häält tuleb kuulda võtta.
Meil on õigus iseseisvale elule. Ka meie tahame perekonda ning vastavalt enda vajadustele kohandatud kodu. Paljud meist soovivad õppida ülikoolis. Me tahame ka töötada ega taha olla puueteta inimestest eraldatud.
Ühiskonna kõik liikmed peaksid olema meie õigustest teadlikud, neid mõistma ja austama.

Edasiminek hariduses
Üldiselt saame hariduse omandamisel piisavalt tuge, aga on ka arenguruumi.
Juurdepääs hoonetele paraneb. Mobiilsuse ja tehiskeskkonna juurdepääsetavuse teemad leiavad üha enam käsitlemist.
Puuded on ühiskonnas muutunud nähtavamaks.
Arvutitehnoloogia paraneb ning kättesaadavad on hästistruktureeritud digitaalsed raamatud.

Väljakutsed ja vajadused
Inimestel on seoses juurdepääsetavu­sega erinevad vajadused. Hariduses ja ühiskonnas on erinevate erivajadustega inimeste jaoks erinevaid takistusi, näiteks õppetundide ja eksamite ajal vajavad mõned meist enam aega; mõnikord vajame tundides isiklikku abistajat; meil peab olema võimalus kasutada kohandatud materjale samaaegselt oma klassikaaslastega.
Õppeainete vaba valikut piiravad mõnikord takistatud juurdepääs õpperuumidele, ebapiisavad tehnoloogilised võimalused ning materjali halb kättesaadavus (abivahendid, raamatud).
Vajame teadmisi ja oskusi, mida saame rakendada edasises elus.
Vajame kogu haridustee vältel head nõustamist sellest, mida meil on võimalik tulevikus oma individuaalsetest vajadustest tulenevalt teha.
Puudu jääb teadmistest puuete kohta. Õpetajatel, teistel õpilastel ja vanematel on meie suhtes mõnikord negatiivseid hoiakuid. Puueteta inimesed peaksid teadma, et nad saavad puudega inimeselt küsida, kas too vajab abi või mitte.

Kaasav haridus
On väga oluline, et igaühel oleks vabadus valida, kus ta hariduse omandab.
Kaasav haridus on parim, kui see vastab kindlatele tingimustele. Olemas peavad olema vajalik tugi, vahendid ja kogenud õpetajad. Õpetajad peavad olema motiveeritud, meie vajadustest hästi informeeritud ja mõistvad, hästi koolitatud ning huvituma meie arvamusest. Õpetajate tegevus peaks kogu kooliaja jooksul olema omavahel hästi kooskõlastatud.
Näeme kaasavas hariduses palju häid külgi: saame enam sotsiaalseid oskusi ja mitmekülgsemaid kogemusi; õpime elus toime tulema; saame suhelda erivajadusega ja erivajadusteta sõpradega.
Kaasav haridus, millega kaasneb individualiseeritud tugi, on parim ettevalmistus kõrghariduse omandamiseks. Spetsialiseerunud keskused peaksid meid toetama ja teavitama ülikoole piisavalt meie vajadustest.
Kaasavast haridusest on kasu nii meile kui ka kõigile teistele.
Meie ise loome oma tulevikku. Meil on vaja kõrvaldada barjäärid enda ja teiste, puueteta inimeste sisemusest. Peame õppima oma puudest üle olema – nii aktsepteerib meid kergemini ka maailm.