Kas ja miks naised hariduses domineerivad? Eve Kasekamp, Tapa Gümnaasiumi geograafiaõpetaja
Et õpetajatena töötavad põhiliselt naised, on viimase 50–60 aasta riikliku poliitika tulemus. Riiklikult on toetatud protsessi, et kooli ikka vähem mehi tööle tuleks ja jääks.
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/22.02.08/peamearu/2.shtml Õpetajate Leht: 22.02.08
Pärast sõda oli koolis vähe mehi objektiivsetel põhjustel – kogemustega pedagooge oli langenud, ükskõik siis kummal pool rindejoont. Järgnev represseerimislaine vähendas nende arvu veelgi. Õpetajaks õppima läksid alates 1960. aastatest valdavalt tütarlapsed, sest korraga polnud kool enam piisavalt mehelik koht. Sotsialistlik realism tõstis esikohale musklis töölise, mutrivõti või kellu käes. Nõukogude Eesti hariduspoliitika kujunes niisuguseks, et pärast 8-klassilise kooli lõpetamist läks keskkooli 2/3 tüdrukutest ja vaid 1/3 poistest. Kes keskkooli ei läinud, siirdus tehnikumi või kutsekooli. Pärast keskkooli lõpetamist tegid tütarlapsed edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja kohusetundlike õppuritena ka lõpetasid.
Kui poisse reaalainete teaduskondades oligi, siis ühed langesid välja ebakorrapäraste elu- ja õpiviiside tõttu, teised rajasid oma karjääri parteitööle ja olid kooli jaoks n-ö kadunud hinged. Kui taaskehtestati Eesti Vabariik, tekkis korraks lootus, et Eesti koolihariduses on võimalik muuta nihkes olukorda, kus kasvavat ja arenevat noort suunavad enamasti naised. See olnuks ka võimalik, kui oleks tähtsustatud haridust ja kooli ning kindlustatud pedagoogile pisut üle Eesti keskmise palk, mis väärtustaks õpetaja rasket tööd ja tõstaks tema prestiiži. Selle asemel algasid arutelud heast ja halvast õpetajast ning sellest, et Eesti õpetaja ei tee Euroopa kolleegidega võrreldes piisavalt tööd. Seejärel hakati haridust bürokratiseerima, mis praegu eeldab õpetajalt iga oma sammu kirjalikku fikseerimist. Kõik see tõukas mehi koolist veelgi kaugemale.
Eesti ühiskonda vaevab edukuse sündroom. Kiirustatakse ikka paremini elama, rohkem kulutama. Poodlemiseks on vaja raha, mida õpetajal ei ole. Kellel raha pole, on tunnistatud luuseriks. Kuid Eesti mees, eriti noor mees, ei taha olla luuser.
Arenenud maade probleem
UNESCO koostatud „Haridus kõigile” kavas on üks eesmärk kindlustada aastaks 2015 kõikidele lastele, eriti tüdrukutele ning rasketes tingimustes elavatele ja rahvusvähemustesse kuuluvatel lastele, juurdepääs kvaliteetsele kohustuslikule tasuta algharidusele (UNESCO, 2004). Milline on olukord praegu?
Eestis on ülikooli astujatest enamik naised. Ka tavakoolis on enamuses tüdrukud. Kas Eestis on naisi rohkem kui mehi? Eesti Statistikaameti andmetel oli 2006. aasta 1. jaanuaril Eestis naisi tõepoolest 106 086 võrra rohkem kui mehi. Kuid arvestades, et Eesti naiste eluiga on meeste omast ligi kümme aastat kõrgem, polegi see vahe suur.
Ikkagi, miks on Eestis (ja ka mujal arenenud maades) naiste osatähtsus hariduses suurem, olgu siis õpetajate või õpilastena? Eestis on viimase rahvaloenduse andmetel 62% naistest ja 57% meestest omandanud keskhariduse (Kui haritud oleme? Eesti Statistikaamet, 2000), mis on iseenesest väga kõrge näitaja. Naiste haridustase on Eestis natukene kõrgem kui meestel, meeste protsent ületabki naisi ainult põhihariduse osas – põhjuseks see, et mehed omandasid elukutse juba pärast põhikooli ja lahkusid seega haridussüsteemist. Gümnaasiumilõpetajatest on umbes 60% naised. Üheksakümnendatel suurenes Eestis sooline erinevus ülikooli astujate hulgas pidevalt, 2004/2005. õppeaastal oli ülikooli vastu võetud naiste osatähtsus kõigis õppeastmetes üle 50%. Peaaegu tasakaalus oli see ainult doktoriõppe puhul (Haridus. Eesti Statistikaamet, 2006). Naised omandavad kõrghariduse poolteist korda sagedamini kui mehed.
Arenguriikides on olukord hoopis teistsugune – hariduseta on ca 15 miljonit last Ida-Aasias ja Vaikse ookeani saartel, kellest pooled on tüdrukud. Globaalselt ca 100 miljonit last ei ole algkooli nimekirjaski, neist 55% tüdrukud (United Nations Girls’ Education Initiative, UNGEI, 2006). Näiteks Hiinas ei käinud 1987. aastal koolis 2,7 miljonit last, 83% nendest oli tüdrukud, ning igal aastal tootis Hiina ca 2 miljonit kirjaoskamatut (neist 80% tüdrukud). Naiste osakaal vähenes kõrgema astme koolides, mis on vastupidine arenenud maailmale. Jaapanis valitses suur ebavõrdsus 1980. aastatel: vanemad arvasid, et tütred ei vaja professionaalset ametit ja naisi oli ülikoolis ainult 35%. Kindlasti on andmed selle aja jooksul muutunud, kuid näited ilmestavad hästi olukorda arenguriikides. Indias pääseb koolile ligi 90% lastest – kuid siiski on haridus tüdrukutele puudulikult kättesaadav sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel.
UNESCO „Haridus kõigile” toodud eesmärgis oli esile tõstetud just tüdrukute harimine probleemsetes piirkondades. Tüdrukute haridusse investeerimisel on praktiline kasu. Koolitatud naine tagab tulevikus emana ka pere haridustraditsioonid. Väärtustab nii ennast kui ka oma peret. Haritud naised on teadlikumad pere planeerimisel, vähem on soovimatuid rasedusi, rasedate ja imikute surmasid, tervislik seisund on parem ja tõenäosus saada terveid lapsi suurem. Suure HIV-i riskiga piirkondades on nii vähem HIV-positiivseid naisi. Väheneb ka laste tööjõu kasutus (UNGEI, 2006).
Mida ette võtta hariduse feminiseerumise vastu? Teatud määral võiks abi olla eraldi koolidest või klassidest poiste ja tüdrukute jaoks. Poiste õppeedukusele mõjuks positiivselt motiveerimine, individuaalne tegelemine, naisõpetajate arvu vähendamine. Meesõpetajate osakaalu tõus tasakaalustaks soorolle. Naisõpetajad toovad kooli rohkem tüdrukuid, meesõpetajad looks parema distsipliini. Tuleks kaotada osaliselt piirid „naiste valdkondade” ja „meeste valdkondade” vahel.
Ring saab täis
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab 13. jaanuari Postimehes artiklis „Kui kauaks veel Eesti meest?”: „Me oleme kujundanud hariduse-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.” Milline on see mittetootev töö Eestis, võib igaüks oma teadmiste piires ette kujutada. Eesti mees ei taha olla ka spetsialist, kes toodab tervist või haritud tööjõudu, sest ta ei taha vaevarikka õppimise järel saada luuseriks. Pigem lahkub noor ülikoolidiplomiga spetsialist Eestist ja läheb oma ühika toakaaslastest kokkuklopsitud brigaadiga välismaale ehitajaks, sest juhtumisi on neil olnud õnne töötada suviti ehitaja käealustena.
Feminiseerunud kool ei arvesta asjaoluga, et keskastme poisid vajavad õpetamisel tüdrukutest erinevat metoodikat, ja seetõttu loobuvad poisid õppimisest, sest neil ei kujune õppimisharjumust. Veel kord Kersti Kaljulaidu tsiteerides: „Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed.” Ring saab jälle täis.