Kuidas kasva(ta)da?

Õpetajate Leht: 01.02.08

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/01.02.08/peamearu/5.shtml

„Poiste mängud on põhiliselt võitlus­mängud, mis räägivad heade ja pahade võitlusest. Tänapäeval suhtutakse sõjamängudesse leebemalt kui vanasti. Täiskasvanutele sellised mängud siiski väga ei meeldi, sest hea ja halva võitlus võib seal kaduda vägivalla sisse. Samas on need mängud poistele loomulik viis mängida ning nagu uuringud on näidanud, ei vii sellist laadi mängud hiljem sõjardlike huvideni. Paljud lapsepsühholoogid on veendunud, et kui omavahelist jõukatsumist takistada, hakatakse seda tegema n-ö põranda all ja juba karmimate reeglite järgi”.
„Sageli püütakse just poistes arendada ja mehelikus olekus rõhutada ratsionaalset mõtlemist. Kahjuks ei saa paljusid inimlikke elunähtusi vaadelda ja põhjendada üheselt. Looduses ja inimühiskonnas tervikuna on palju sellist, mida ei saa otse sõnades väljendada, valemitesse teisendada ega loogiliselt põhjendada.
Kui me ei õpeta inimest õigel ajal hindama ilusaid tundmusi ja kõrgemaid vajadusi (ilu, armastus, usk, lootus jne), siis kasvab temast ükskõikne enesearmastaja, kes varjab end ratsionalismi kõlavate fraaside taha. Temast saab inimene, kes ei tee naljalt ühtegi liigutust, nägemata selle taga omakasu.”
(Katkendid Niibergi raamatust „Meheks, isaks, härrasmeheks”)

„Laps kiindub esimestest elukuudest peale inimesesse, kes tema eest hoolitseb. See inimene muutub talle vajalikuks. Maimik ei suuda mõista, kui inimene, kellega kogu ta elu seotud on, äkki silmapiirilt kaob. Ta muutub õnnetuks ja rahutuks, mõned lapsed nutavad lakkamatult. Kui ema äkki tagasi ei tule ja kontakt ei taastu, järgneb rahutusele masendusseisund ja apaatia, mida mõnikord saadavad isu- ja seedehäired. Iseloomulikuks muutub ükskõikne, tühi näoilme. Kui niisugune lahusolek kestab pikemat aega (üle kolme kuu), ilmnevad isiksuse arengus pöördumatud muutused: võivad tekkida tundekülmus, käitumishäired, ohjeldamatus, hiljem moraalitaju puudumine.
Sellest, kui õnnelikult on kulgenud emaga koos veedetud aastad maimikueas, sõltub hilisem positiivne vahekord oma kaaslastega esialgu koolis, siis tööl ning eriti oma tulevases perekonnas. Just kolm esimest eluaastat on see ohtlik iga, mil kontakt emaga pikemaks ajaks katkeda ei tohi. Lapse psüühika huvides ei tohiks alla kolme aastast last pikemaks ajaks viia mujal elavate vanavanemate juurde; lasteasutuses viibimise aeg peaks olema vaid nii pikk, kui seda just hädasti vaja on.
Laps, kellel tuleb tööpäevadel emast lahus viibida, peab õhtuti ja nädalalõppudel seda enam tundma tema lähedust. Arusaadavalt nõuab see emalt palju; tuleb loobuda nii mõnestki meelelahutusest, edasi lükata vajalikkegi toimetusi, kuid ainult nii on võimalik vältida suuremat ajakulu ja südamevalu tulevikus, mida võib tekitada hilisem lapse hälbiv käitumine.”
(Katkend Niibergi peatselt ilmuvast raamatust „Naiseks, emaks, daamiks”)