[ELIL] PM: Puudega inimestest libises mullu mööda 32,3 miljonit ravikrooni
Tänane Postimees lahkab probleemi, miks reharaha on, aga inimesteni abi ikka ei jõua.
Lugege ka väga head, probleemile pihta saavat PM juhtkirja
Sirli Jassov oma nelja-aastase tütre Maritega. Hoolimata sellest, et tüdrukul on liikumispuue, saab ta hakkama tavalasteaias.
Raha ja mõistus: http://www.postimees.ee/160508/esileht/arvamus/330909.php?juhtkiri-raha-ja-moistus
Puudega inimestest libises mullu mööda 32,3 miljonit ravikrooni
16.05.2008 00:01
Madis Filippov, Postimees
Kuigi puudega inimestel on rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse ja mahu kohta palju etteheiteid, jäi riigil mullu erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniteenustele mõeldud 86 miljonist kroonist rohkem kui kolmandik.
Sirli Jassov kasvatab kuueaastast keskmise puudega Lisethet ja nelja-aastast raske puudega Maritet. Kuna Maritel on liikumispuue, peab ta käima füsioterapeudil. Seal saab ta massaaži ja võimelda ning ka ujumas käia.
Jassovi sõnul saab Marite praegu füsioterapeudi teenust viis päeva ühe aasta kohta, kuid seda on vähe, sest vaja oleks vähemalt kaht viiepäevast ravikuuri aastas.
«Lastega tuleb järjepidevalt tegeleda,» ütles Jassov. «See ei ole vastuvõetav, et kui ravi on häid tulemusi andnud, siis lõpetame ära ja jääme uut aastat ootama.»
Ema sõnul on noorema lapse õigesti käima saamine pidev töö ning kui jääda rehabilitatsiooniraha ootama, ei pruugi töö lapsega enam hiljem nii häid tulemusi anda. Seetõttu on ta sunnitud ise otsima last arendavaid võimalusi nagu ujumine ja soolakamber organismi tugevdamiseks.
«Veel mullu oli rehabilitatsiooniks mõeldud kuus ravipäeva, kuid sel aastal võeti üks vähemaks,» seletas Jassov.
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liikme Külli Urbi sõnul ei ole rehabilitatsiooniteenustele mõeldud tundide arv piisav. «Kui on sügava liikumispuudega laps, siis tema füsioteraapia vajadus on tohutu ja etteantud 30 tunnist ei piisa,» lausus ta.
Pikad järjekorrad
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Marina Runno sõnul tekkisid ülejäägid osaliselt selle tõttu, et eelmise aasta piirmahud ei võimaldanud inimestel vajaduse järgi teenust saada ning teenuse osutajad ei saanud piirangute tõttu ootusele vastavalt teenust pakkuda.
Urbi sõnul jääb aga raha ilmselt üle teenustele seatud liigse bürokraatia tõttu. Tema sõnul peavad teenused muutuma dünaamilisemaks. Urb tõi näiteks selle, et igale lapsele on summad jagatud mingisuguse keskmise järgi, arvestamata lapse vajadusi.
Urbi sõnul esitatakse teenusepakkujale liiga kõrgeid nõudmisi näiteks hariduse osas, mistõttu on ka pakkujaid vähem. Samuti on liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liikme hinnangul hinnad liiga madalad.
«Kui teenuste hinnad vastaksid tegelikule olukorrale, siis saaksime neisse valdkondadesse ka töötajaid juurde,» rääkis Urb. «Küsimus ei ole selles, et inimesed ei vaja seda teenust, vaid lihtsalt ei ole piisavalt kvalifikatsioonile vastavaid teenuse pakkujaid.»
Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Helve Luige sõnul peab selleks, et nii palju raha üle ei jääks, muutma rehabilitatsiooniteenuse süsteemi.
«Teenus peaks olema rohkem kättesaadav,» ütles Luik. Süsteemi jäikuse näiteks tõi ta selle, et rehabilitatsiooniplaani võib ellu viia ainult üks koht, kuigi vajadus võib olla mitmele teenusele.
Ka kahe puudega lapse ema Jassov kurtis, et kuigi vaja oleks ühest asutusest võtta üht teenust ja teisest teist, tema seda teha ei saa. Kõigepealt peab ära käima ühel teenusel, siis ootama arvete laekumist, nende kinnitamist ja maksmist. Seejärel otsustatakse, kas on õigust saada uus suunamiskiri.
Jassovi sõnul ei ole sellest suurt kasu, kui raha on ainult paberi peal ja tegelikult ravile ei pääse. «Paberimajandus ja järjekorrad on nii pikad, et teenuse kasutamiseks mõeldud aeg saab enne otsa,» ütles ta. «Näiteks teenusele järjekorda panekuks vajaliku suunamiskirja saaminegi võtab mitu nädalat aega, sest see käib posti teel.»
Jassov pakkus lahenduseks, et taotlusi võetaks vastu ka pensioniametis, kust saaks siis suunamiskirja kohe kätte. «Neil on ju andmebaasid olemas, et kontrollida, kui palju mul on rehabilitatsiooniraha alles,» rääkis Jassov. «Vahelülisid on liiga palju.»
«Järjekorrad on kindlasti vähenenud kui võrrelda kaht eelmist aastat,» ütles sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Runno. «Pikad järjekorrad on pigem seal, kus pakutakse füsioterapeutilisi teenuseid, mujal on need mõistlikud.»
Jäägid jaotuvad ebaühtlaselt
Ministeerium kärbib sel aastal 25 miljoni võrra erivajadustega laste rehabilitatsioonile minevat raha. Kuigi riigil jääb raha igal aastal üle, viitavad teenusepakkujad aasta lõpus rahapuudusele, mistõttu jäävad abivajajad protseduuridest ilma.
«Rehabilitatsioonikeskustega tehakse lepingud kord aastas ning igal keskusel on oma leping ja summad,» seletas Urb. «Tekib olukord, kus ühes kohas on raha üle ja teises puudu.»
Jassov kardab, et eelarvekärbete tõttu kordub samasugune olukord nagu aastal 2006, kui rehabilitatsiooniraha said enne aasta lõppu lihtsalt otsa. «Oma kogemusest võin öelda, et aasta lõpu peale lootma jääda ei ole mõtet, sest siis jääd lihtsalt ilma,» rääkis ta.
Sotsiaalministeeriumi töötaja Runno sõnul ei ole regiooniti raha otsa lõppemine aga probleem, sest rehabilitatsioonikeskused saavad raha juurde taotleda.
Ta ütles, et sotsiaalministeeriumil on probleemile lahendus olemas: 1. jaanuarist 2009 hakkab kehtima määrus, millega kaotatakse ära teenusele seatud ajalised piirangud, mistõttu hakkavad teenused paremini vajadusele vastama.
«Teenuseid saab endiselt kindla summa eest aasta jooksul, see piir jääb,» lisas Runno. «Aga suuremale osale teenustele ei panda kogusepiiri. Näiteks kui on vaja lapsele teenust üle 10 tunni, siis seda ta saab nii palju kui vaja.»
Raha eelarvest
• Erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniks eraldati tänavu 44,6 miljonit krooni
• Erivajadustega laste rehabilitatsiooniks eraldati 42 miljonit krooni