Kui laps hammustab. Krista Piirimäe, kunstiajaloolane, 24. märts 2010

Ka mina olen üks lapsevanemaid, kes on kasutanud füüsilisi karistusmeetodeid. Ja ma tahan ennast kaitsta. Jah, kahtlemata tuleb võtta vanemlikud õigused nendelt, kes laste kallal sadistlikult vägivallatsevad. Kuid vägivalda ei tohi segi ajada kasvatamisega.

Emade-isade kohustused on suured: laps toita, katta ja temast täisväärtuslik kodanik kasvatada. Nende kohustuste täitmiseks peavad vanematel olema ka õigused. Isa-ema rajavad kodu, kus laps omandab sotsiaalseid oskusi. See algab tundekasvatuse kaudu. Kuni viienda elu-aastani on peamine mitte teadmiste andmine, vaid tundekasvatus – armastuse, empaatia, rõõmu ja kurbuse, eneseohverduse arendamine. Seda on lihtsam teha, kui pere on suur ja neil on koduloomi – siis on peres palju erinevaid olendeid, kelle tahtmisi lapsel tuleb arvestada.

Ema hoolitseb ja täidab lapse soove, sest ta armastab teda, ja laps täidab ema omi, sest ka tema armastab ema. Kuid mõnikord on need soovid omavahel vastuolus, sest laps ei tea, mis on tema elule ja tervisele ohtlik, mis tekitab teistele pereliikmetele tüli, aga võib-olla koguni haiget, sest teatud agressiivsus on geenidega kaasa antud. Üsna varakult peab ta hakkama enda eest hoolitsema, hambaid pesema, mängunurka korrastama. Mõni tegevus meeldib lapsele, mõni mitte. Ema õigus ja koguni kohus on last kamandada, keelata, käskida. Probleem ongi selles, kuidas. Et kamandamine mõjuv oleks, tuleb seda teha vastava tooni, näoilme, kehahoiakuga ja sealjuures lapse eneseväärikust austades. See nõuab oskusi ja osalt ka pedagoogilist annet. Paljudel emadel, eriti noortel, seda ei ole.

Laps ei reageeri korduvatele manitsustele ja nii võtavadki emad appi kehalise karistamise: tutistavad, annavad laksu pepule ja vastu sääri, võib-olla võtavad ka vitsa või rihma. Selline ema ei ole vägivaldne, vaid ta reageerib lapse pahategudele või pidevale sõnakuulmatusele adekvaatselt. Lapsele ja emale on palju traumeerivam pidev näägutamine ja veelgi enam – karjumine. Parimadki pedagoogid või-vad kokku sattuda lastega, kes alluvad vaid füüsilisele jõule. Seda on näha koolideski, kus võimsa kehaehitusega meespedagoogil on kergem distsipliini saavutada kui õblukesel naisõpetajal. Perekasvatuse instituudi juht Inger Kraav („Kuidas kasvatada vitsata”, EPL 16.3) diskuteerib lapsevanemate soovitustega, et lapse hammustamisele tuleb vastu hammustada, aga mitte liiga õrnalt, sest muidu laps arvab, et see on mäng. „Milline järeldus sellest „kasvatusest” tuleneb?” küsib Inger Kraav. „Kui hammustab, hammusta vastu, kui lööb – löö vastu! Ja ikka nii, et laps „tunneks”, mitte liiga õrnalt, sest siis ei mõju, siis laps äkki ei saa aru… Ei saa aru – millest? Et hammustada ja lüüa tohib see, kes on temast tugevam?” Hammustada ei tohi ei ema ega laps. Kuid minu peres on olnud nii hammustamise kui ka löömise juhtumeid.

Püüdsin heaga, palusin last, et mul on valus. Ei aidanud. Siis küsisin oma emalt nõu ja ta soovitas vastata samaga. Nii tegingi ja mõlemad probleemid olid minu peres igaveseks lahendatud. Ma ei ole oma lapsi kunagi karistanud mõne katkise asja pärast ega isegi ei uurinud, kes seda tegi. Laps üldjuhul ei lõhu pahatahtlikkusest, vaid kogemata mänguhoos. Mina ainult ütlesin, et teinekord mängigu ettevaatlikumalt, kahju, et see ilus ese katki läks. Mõnel juhul Inger Kraav lubab füüsilist sekkumist: kui laps näiteks ei ole nõus poes mängu-asja riiulile tagasi panema, siis võib lapse jõuga poest välja viia. Sellel näitel-soovitusel on mitu „aga”. Jõuga saab välja viia last, kellest jõud üle käib. Teiseks tuleb mänguasi talt jõuga ära võt-ta, mis võib selle käigus katki minna. Kolmandaks tähendab selline juhtum, et laps ei kuula vanemate sõna. See viitab halvale kasvatusele, ema-isa mitte-adekvaatsetele reageeringutele lapse kodusele jonnile.

Kättemaks emale?

Kas on võimalik kasvatada last ilma vitsata? On küll, minul kasvas nii näiteks neljas laps. Nüüd on mul juba nii palju kogemusi, et ma isegi ei tutista lapsi. Kuid kahjuks olen sünnitamise east väljas. Kasvatuses on karistamisest palju tähtsamaid ja raskemaid probleeme: aususe, loovuse, julguse, tahtejõu kasvatamine, positiivse ellusuhtumise juurutamine. Õige kasvatus, vanemate poolt seatud raamide ja lapse iseotsustamise õige vahekord on eeldus, et laps ei hakka teismelisena sõprade eeskujul näiteks suitsetama ja suudab kriitiliselt otsustada sõprade üle. Kiitus ja karistus on kasvatussüsteemi tähtsad lülid. Kui riik võtab vägivaldselt sealt ära ühe kruvi, siis laguneb süsteem ja isa-ema ei saa enam olla laste arengu eest ainuvastutajad. Kas riik hakkab kaasvastutajaks? Ja kuidas? Nagu küsitlused näitavad, ei ole lapsed kehaliste karistuste pärast vanematele pahased. Ka mina ei ole oma ema peale pahane – austan teda minu ja mu venna tuberkuloosist terveks ravimise ja õnneliku lapsepõlve eest. Kuid ometi tekkis mul teismelisena mingi kiiks: arvasin, et mul on väga halb ema. Ma ei mäleta, mida ma talle ette heitsin, küll aga seda, millise kiusu-aktsiooni me koos vennaga talle korraldasime. Õnneks polnud mul võimalik tema peale ametlikku kaebust kirjutada. Kas edaspidi oleks?
http://www.epl.ee/artikkel/494097