Skip to main content

Lastekodus sirgunud pime naine: “Ma ei tahtnud hooldekodusse!” Silja Paavle 01.10.2010

“Ilmselt olin ma nii enneaegne ja nõrk, et see vist ehmatas neid. Aga küsimus “miks?” saadab mind elu lõpuni,” ohkab lastekodus kasvanud Veronika Sõstar. Täisealiseks saamise järel olid tema tulevikuväljavaated niisama tumedad kui pilt, mida ta näeb oma silmadega, mis enneaegselt maailma kippunud tillukeses kehas ei jõudnud lõpuni areneda.

Veronika Sõstar (22) tervitab võõraid külalisi küll rõõmsalt, kuid tunnistab, et näeb enda ees vaid tumedaid kogusid.
"Kui ma sündisin, kaalusin 850 grammi ja olin 33 sentimeetrit pikk. Mu silmad polnud veel valmis. Ilmselt ema arvas, et ma ei hakkagi nägema. Igatahes viidi mind haiglast lastekodusse," meenutab Veronika Sõstar (22) oma elu algust, mille kohta ta on lugenud vaid dokumentidest.
Sellega sai tüdruku niigi keeruline elusaatus juurde käänulisi kurve. Enne täisikka jõudmist elas ta ühtekokku neljas lastekodus. Täisealisena tulnuks noorel naisel elama minna hooldekodusse, kui Tartus intellektipuudega inimestele ja nende lähedastele tegevust ja tuge pakkuv Maarja tugikeskus poleks otsustanud rajada iseseisva elu üksust, kus lähedasteta noor kodu leidis.

Lastekodus kasvamine iseseisvumist ei toeta


"Riiklikul tasandil kahjuks lähedasteta kodus elavatele intellektipuudega inimestele iseseisvust võimaldavaid teenuseid pole," nendib Tartu Maarja tugikeskuse juhataja Helle Känd.
"Ja mina ei tahtnud hooldekodusse! Mul oli nii palju unistusi ja tunne, et mul on veel nii palju teha. Mul on küll vaja tuge, kuid tugiisikuga koos elades saan ma hakkama!" lausub muidu rahuliku meelega Veronika ootamatult kirglikult ja tunnistab, et kui viimastel lastekodukuudel tekkis tal juba tunne, et teda pole enam kellelegi vaja, siis praegu on ta oma uue koduga väga rahul. Oma ema järele on noor naine igatsenud kogu elu. "Lapsena nutsin tohutult. Öösiti ärkasin väga sageli nuttes. Miks, sellest ei saanud aru ei mina ega kasvatajad. Ju see oli armastuse puudus ja emaigatsus," püüab Veronika tagantjärele seletust leida. Ja lisab, et ta on elus tunda saanud palju inimeste armastust, aga emaarmastust ei ole suutnud neist asendada ükski.
Niisamuti, nagu ei saa tema arvates lastekodust sageli kaasa kõiki eluks vajalikke oskusi. Lastekodus tehakse kasvandike eest palju ära ja seepärast ei õpi nad selgeks ka elementaarseid oskusi, näiteks oma rahaga arvestamist. Ja satuvad iseseisvasse ellu astumise järel raskustesse.
Veronika sõnul on iseseisvalt toimetulek eriti raske temasugustel. "Need, kes on kodus kasvanud, on sealt saanud oskuse maailmaga toime tulla. Mina seda ei suuda," ohkab ta. Tema vajab abi enamikus kodutöödes ja ka linnas liikumisel. Eriti, kui tuleb minna mõnda võõrasse kohta. Seepärast elab Maarja Tugikeskuse iseseisva elu üksuse nägusas majakeses koos Veronikaga tugiisik, kes talle vajaduse korral abiks on.
"Ma ei teagi, mida ma emale ütleksin…"
Veronika häälde sugeneb kärsitut elevust, kui ta meenutab saadet "Rääkimata lugu", mille peategelasteks ta möödunud nädalal koos sõbranna Mariaga oli. Õigupoolest meenutab Veronikale seda saadet üks armas labradori koera kutsikas – pimedate juhtkoeraks õpetatav loom võib nägemispuudega naise elu tuntavalt kergendada.
Kuigi nurgas ootab Veronika tulevast sõpra juba punane pallike, tuleb piigal koera veel oodata, sest alles oktoobris saab kasvuperes sirguvat kutsat hakata juhtkoeraks koolitama ning seegi võtab omajagu aega.
Seni liigub Veronika mööda Tartu tänavaid valge kepiga. Kõige sagedamini viib ta tee Maarja tugikeskusesse, kus ta kaitstud töökohal töötab. Savitööd ja viltimine on need, mis Veronikat eriti köidavad. Tema kodu riiuleid ehivad uhked savikannud ning koos juhendajaga raamatuks vilditud Narnia lood panevad nende muinasjutuliste palade austajail silmad põlema.
Samuti on Veronika suureks kireks hispaania keel, mida ta juba kaheksa aastat õppinud on ja kunagi Hispaanias katsetada loodab. Ja kaks korda nädalas käib ta laulmas, et helisev hääl ei roostetaks.
Kõige suurem unistus on Veronikal aga kordki elus kuulda oma ema ja isa häält. Kuigi neidis on lasknud peast läbi ka selle mõtte, et võib-olla tema vanemad enam ei elagi. "Ma isegi ei teaks, mida ma neile ütleksin. Ma hüüaksin neid vast nimepidi. Ja küsiksin ka põhjuse, miks nad mu ära andsid. Isegi kui me sõbraks ei saaks, tooks see veidigi hingerahu tagasi ja aitaks mul neid mõista," lausub Veronika sügavalt ohates.
Link Õhtulehe artiklile: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=396583  

_____________________________________