Skip to main content

Vanemate kaugele tööle minek võtab epideemia vorme. Aime Jõgi, reporter

Tartu Raatuse gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Marju Aas ei kergita imestusest sugugi kulme, vaid ütleb, et tema hakkas märkama üksinda-kodus-laste elusid viis aastat tagasi. «See on rutiinne asi tegelikult,» sõnab ta.
«Niipea, kui mõnel õpilasel ilmnevad ootamatult kas käitumis- või õppimisprobleemid, siis meie koolis küsime esimese asjana, kas tal on vanemad äkki välismaal,» räägib sotsiaalpedagoog Marju Aas. «Kooli poolt vaadatuna on see täiesti epideemiline olukord.»

Kas te sotsiaalpedagoogina saate lapsevanema puudumisest teada siis kuidagi poolkogemata?

Pered varjavad seda kooli eest. Kuni sinnamaani välja, et kodudes ähvardatakse lapsi, et see asi ei tohi mingil juhul ilmsiks tulla, ning hirmutatakse neid lastekaitse või lastekoduga.
Vahel ma isegi tean, et see või teine ema kõneleb minuga tegelikult Soomest. Aga mina ei ütle seda välja ja tema ei ütle seda välja ning ma teen selle näitemängu kaasa. Minu eesmärk on, et lapsevanem teeks minuga koostööd nii palju kui vähegi võimalik. Sest kui mind ei ole nende pereellu otseselt pühendatud, siis ma püüan uskuda, et täiskasvanud suudavad hoida olukorra toimivana.

Kas te soovitate lapsevanemail välismaale tööle minnes sellest ka koolile kindlasti märku anda?

Mina suhtun sellesse nii, et lapsed tuleks kaasa võtta. Juhul, kui see ei ole võimalik – aga ma arvan, et paljud vanemad ei ole selle võimaluse peale üldse mõelnudki –, siis on klassijuhatajat vaja teavitada.
Muidugi käib see minek kõik ilusa sildi all – et pere vajadused! Aga need on ainult kõige esmasemad vajadused – paremad rõivad, parem toit, mõni muu uus asi. Sealt ülespoole on veel palju muid vajadusi: laste turvalisuse- ja kuuluvusevajadus. Need saavad väga ränga hoobi ja see ilus idee pere vajadustest pudeneb koost.

Mis on lapsele kõige raskem?

Lapsele on see stress mõlemat pidi. Kui vanemad on ära, on ta stressis, olgu pealegi, et elab siin näiteks vanavanema silma all. Aga see aeg, kui vanemad Eestisse tulevad, on neile samuti stress.
Meil on isasid ja emasid, keda haarab Eestisse naastes hirmus kasvatamistuhin. Siis nad käivad koolis asju klaarimas, siis nad kontrollivad hoolega päevikuid ja kõike, mis lapsesse puutub. Nii püütakse korvata vahepealset äraolemist.
Lapsele ei anna see midagi. Need ponnistused ei taasta kuidagi seda, mida vaja – järjepidevalt toimivat ja rahulikku normaalset kodust suhtlemist, mida laps tegelikult vajab.
Vahel on mul tunne, et vanemad on välismaale sõitnud oma koduste probleemide eest pakku.

Niisiis te arvate, et koolilt ei tule mitte hukkamõist, vaid mõistmine?

Rääkimine on kindlasti parem kui vaikimine. See on eelkõige lapse seisukohalt tähtis. Ta saab siis alati pöörduda klassijuhataja poole. Tal jääb ära see stress, et ta ei tohi probleemide ilmnedes mitte mingil juhul öelda, et ema on Soomes. Ta ei pea valetama.

Kui vanad on need lapsed, kes teil praegu silme ees on?

Igas vanuses. On ka algkoolilastega peresid, sest enamasti on peres lapsi rohkem kui üks. Tavalisem on muidugi, et omapäi jäetakse teismelised. Arvatakse, et nad on nii suured küll, et saavad hakkama.
Aga ka teismelistele lastele on vanemad väga tähtsad. Suhted ema ja isaga võivad sel perioodil olla keerulised, aga tegelikult on just siis lapsel vaja vanemat, kelle pealt täiskasvanuks saamist õppida.

Mida õpetajad koolis nende lugude puhul esimesena märkavad?

Muutust lapse käitumises. Lapsel, kes oli enne sõbralik ja elav suhtleja, tekivad tülid. Ta on murelik, ärevil, pinges, agressiivne.
Mõni teine laps hakkab eemale hoidma, ei tööta tunnis kaasa, tal on keskendumisraskused, kodused tööd tegemata, ta ei jõua enam trennidesse.
Või valib laps välja mõne emalikuma õpetaja ning tahab kangesti, et õpetaja arutaks temaga peensusteni läbi iga väiksemagi plaani. Ta tahab kinnitust igale oma mõttekäigule. See võib olla mõni väga igapäevane asi.

Kas ja kuidas saab kool aidata?

Kool on haridusasutus, ja me saamegi tegelda õppimise poolega.Väiksemaid saab suunata pikapäevarühma, kooli juures töötavad ringid.

Mis siis saab, kui sellest ei piisa?

Lõpuks tuleb ikkagi pöörduda piirkonna lastekaitsetöötaja poole.
Aga ma rõhutan, et ega me kohe lastekaitsesse jookse. Kõigepealt püüame ikka vanematega kontakti saada, et leida üles need, kes on jäetud laste eest vastutama ja kes võiksid kodus suuremat tuge pakkuda.

Mida välismaal töötavad emad ise teile räägivad?

Nad on väga tugeval kaitsepositsioonil. Seetõttu ongi nendega keeruline kõnelda. Aga eks nad põhjendavad olukorda nii, et Eestis tööd ei ole ja et perel on materiaalsed vajadused ning see välismaal olemine annab neile parema elu.
Mina küll arvan, et lapsevanemad peaksid kaaluma igast aspektist oma sammu. Et mida see tähendab, et siis on elu parem. Kelle jaoks ning mis mõttes?

Te räägite lastega samuti, mida lapsed mõtlevad?

Laps ei oska öelda, mida ta mõtleb. Ta mõtet tuleb juhtida. Et kas see, mida ta mõtleb, on see või teine. Sageli ta ei oska öelda, et tunneb emast puudust või millestki muust.
Talle ju ka meeldivad uued hüved ja iseseisvuse tunne. Et vabadust on rohkem ja keegi ei küsi, mis kell ta tuleb. Aga tal on raske.

Mismoodi raske?

Vastutust on liiga palju … Tal on oma noore ea tõttu end keeruline motiveerida. Ta ei näe oma tegude tagajärgi ega oska kõiki tegevusi planeerida.
Ta ei suuda mõelda nii, et kui ta täna tõuseb õigel ajal ja on edaspidi iga päev hommikust alates kõik tunnid koolis, et siis on tal kuu aja pärast hinded paremad kui seni.

Mida te lapsega rääkides kõige rohkem teada saada soovite?

Kuidas tal läheb. Kas lapse hakkamasaamine või tervis ja elu võivad olla kuidagi ohus. Kus paiknevad need n-ö hoolitsuseta alad ja mida kool saab teha.
Samas loodan, et neid peresid, kus lapsed on päriselt üksinda, palju ei ole. Et kodus on ikkagi kas vanaema või täiskasvanud õde või vend. Aga ega me kõiki neid peresid ju sugugi tea.
Samas vanavanematel ei ole enam sellist vitaalsust ja jaksu kõikide asjadega tegelda. Tihti ei ole nad sellist olukorda ise valinud, vaid on selle ette seatud.

Kas teie koolist on viimastel aastatel lahkunud lapsi põhjusel, et kolitakse kogu perega välismaale?

Jah, päris palju, ma arvan, et kahe käe sõrmedel võiks neid kokku lugeda.
Mul tulebki meelde üks lapsevanem, kes algul jättis oma algklassides õppiva lapse siia vanaema juurde. Koolis tekkisid probleemid nii õppimise kui käitumisega. Ema muutis meelt ja viis lapse poole õppeaasta pealt endaga kaasa. Isa seal peres ei olnud.

Kui suurt osa õpilastest need lood puudutavad?

Meil on umbes 600 õpilast. Ma ei oskagi öelda. Veerandit vahest … Või siiski kolmandikku?
Ma pean silmas praegu kõiki neid kodusid, kus keegi töötab välismaal. Umbes nii see võib olla jah.

Arvamus

Sirli Peterson
Tartu linna lastekaitse­teenistuse peaspetsialist

Lapse päris üksi jätmisele on olemas teisi võimalusi, nagu näiteks õpilaskoduga koolid, kus vanem maksab lapse lisasöögi ja majutuse. Kindlasti ei saa ära unustada, et põhihariduse omandamine on Eestis kohustuslik ning koolikohustuse täitmise eest vastutab lapsevanem.
Juhul kui asi jõuab lastekaitsesse, on probleem tõsine. See tähendab, et laps ongi jäetud täiesti üksi oma elu korraldama: täitma koolikohustust, pesema riideid, tegema süüa, käima poes ja korraldama muid igapäevaelu toiminguid, mis on muidu täiskasvanu kohus. Õnneks on selliseid olukordi harva. Enamasti on pandud vastutus lähisugulastele.
Küsimus ei ole aga ainult välisriigis töötamises, raskusi tekitab iga olukord, kus vanem töötab mõnes teises Eesti linnas ja ise iga päev lapse eest ei hoolitse. Ka ükski moodne vahend – Skype, MSN, telefon või suhtevõrgustik – ei asenda lapsevanema puudumist.
Kahjuks ei sätesta lastekaitseseadus, kui vanalt võib laps üksi kodus olla. Gümnaasiumiealistel lastel ei ole küll vaja igapäevast suunamist – täiskasvanuks saamise protsessis on tähtis ka iseseisvate otsuste langetamine ja seoses sellega vastutuse võtmine ja õppimine. Aga selleski vanuses vajab laps mõnest päevast pikemal perioodil siiski vanemlikku suunamist ja järelevalvet.
Suhe vanematega on igal lapsel erinev. Mõni vestleb ei-ja-stiilis, mõni räägib üksikasjalikult vaid siis, kui hinges on mure, kolmas usaldab ja jagab kõike.
Seetõttu ongi vanemliku pädevuse asi, mida ei saa ükski lähisugulane asendada. Mitte keegi ei tunne last paremini kui tema enda vanemad.
Vaid nemad tunnetavad lapse vajadusi vaistlikult ning seetõttu piisab nende puhul teinekord vaid pilgu peale viskamisest, et aru saada, kas lapsel on asjad korras või mitte. Võõras seda ei suuda.

Allikas: Postimees, 25.02.2012 http://www.tartupostimees.ee/751034/vanemate-kaugele-toole-minek-votab-epideemia-vorme/