Valimistel kandideerinud naine: meespoliitikud suhtuvad noortesse naistesse kui kaltsudesse.
Naistekas uuris ühe valimistel kandideerinud, kuid täna anonüümseks jääda sooviva noore naise käest, miks nii vähe naisi poliitikasse pürgib. Naise sõnul on meespoliitikute suhtumine nii masendav, et sellest müürist on väga raske, pea võimatu läbi murda. Siin on tema lugu.
Pühapäeva õhtul istusime pubis ja tähistasime valimisvõitu. Tulevane vallajuht pani korraks õllekruusi kõrvale ja pidas prohvetliku kõne, kus ütles: „Valimiste võitmine on meeskonnatöö!” Õigus tal on. Mees- mitte naiskonnatöö, sest meie nimekirjast ei saanud piisavalt hääli ükski naine.
Ma ei kibelenudki ise kandideerima. Teada küll, et naisi eriti ei valita, pigem kuuled juttu „mis sa kaagutad?”. Kuid alati on keegi, kes suudab ära rääkida. Suvel helistas üks perekonnatuttav, kes juba aastaid volikogus istunud. Kunagi oli paar aastat vallavanemgi. Rääkis mulle, et loodavad valimisliiduga taas parteidele tuule alla teha, ent vanade olijate kõrvale on vaja ka särasilmseid noori. Kuidas ma ikka ütlen ei inimesele, keda lapsepõlvest mäletan toreda onu Andresena.
Naiivne lootus: tahaks ühiskonda muuta
Keskkoolis unistasin minagi, et saaks Eesti riigis midagi ära teha. Kandideerisin ülikooli nii juurasse kui ka politoloogiasse. Sain mõlemasse sisse, aga praktilistel kaalutustel valisin ikka esimese. Praegu töötan teist aastat notaribüroos, aga vahel ikka mõtlen, et äkki saaks kunagi ka riigiasjades rohkem sõna sekka öelda.
Kui ma pühendun, siis tõsiselt. Sukeldusin valimistesse. Osalesin kohalikel koosolekutel, kohtusin valijatega, olin Facebookis aktiivne.
Olin justkui mullis. Ma ei tea, kas keegi mind väga tõsiselt võttiski. Valimisliidu eesotsas olevad laisad keskealised mehed kindlasti olid tänulikud, et neil noor naine kõik ette ära teeb. Kohalik värk, paljud saavad seal vana rasva peal liugu lasta, sest valijad valivad ikka põhimõttel, et seda inimest ma ju tean, võib hääle anda.
Meespoliitik: ära jama, too parem kohvi
Olin meie piirkonnas kandideerinud naistest kõige noorem. Väga palju naisi muidugi kandideerimas ei olnudki.
Esialgne ind hakkas peagi kaduma. Koosolekutelgi kippusid mehed käituma kui sead.
Kui midagi ka seletasin ja kellegagi vaidlusse laskusin, käratas juht: „Kuule, ära jama. Too parem kohvi ja vaatame need järgmised asjad üle.”
Korra käratasin vastu: „Mu nimi on Katrin*. Ja me oleme siin kõik võrdsed, tahan, siis räägin.”
Kõik pööritasid silmi, üks köhatas.
Isiklikult kogusin 35 häält, millega võib kindlasti rahul olla. Arvan, et peamiselt hääletasid sugulased ja kunagised koolikaaslased. Sellest numbrist siiski ei piisanud, jäin lati alla.
Purjus mees: miks sa nii palju hääli said?
Valimispeol ujus mu juurde purjus rahvamaja juhataja (loomulikult mees), kes üritas kätt ümber panna ja lalises, et üllatavalt palju hääli sain, olen ju ikkagi noor plika…
Esmaspäeval oli päris hea tunne, kui taas oma notaribüroosse läksin. Seal olen hinnatud ja keegi mind soo pärast ei alaväärista.
Mul on üks sõbranna, kes samuti poliitikale sõrme andnud. Tema on tegev ühe partei maakondlikus büroos. Koordineerib üldist kohalikku võrgustikku ja hoolitseb selle eest, et raamatupidamine korras oleks. Olen talt küsinud, kas ta tahaks kunagi ka riigikokku jõuda. Ta hakkas naerma ja ütles, et esialgu ta sel suunal ei mõtle. „Oleks ma mees, siis oleksin ammu mõne poliitiku nõunik. Naiste puhul on pildile saamine palju keerulisem.”
Allikas: Delfi 25.10.2013