Jõukohane igas vanuses inimesele. Dagmar Kase

Kurt Vonnegut „Mälu kui endise kogemuse peegeldus teadvuses on võime omandada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi. Vahetu tunnetamise (tajumise) materjal reprodutseeritakse kujutlustena, üldistatud tunnetamise (mõtlemise) materjal aga sõnade ja lausetena. Reprodutseerimine toimub assotsiatsioonide alusel.” Tavapäraselt on mälu ja mäletamine esitatud kontekstis, mida esitletakse adressaadile kui „midagi”, mida ei tohi unustada ja ka mittemäletada – näiteks tihti käsitletakse rahva kannatuste mittemäletamist rahvuse- või riigivastasusena, ning oma soorollile vastava käitumise unustamist liigitatakse muu hulgas nn sookaaslaste, ühiskonna, rahvuse vms petmisena. Kuigi n-ö lubatud ja nähtav mäletamine toob esile nähtamatu, on probleemiks põhirõhu asetus verbil „tohtima” ja välditud küsimus, mida ei taheta unustada ehk teisisõnu, mida mäletada tahetakse ja/või lubatakse. Alati on justkui Temal, tema-subjektil ilma enesekesksushirmuta õigus otsustada, mida mäletada, mida unustada, millisel teemal rääkida ja millisel teemal mitte. Ilma raviseansi raamistikuta ei räägita sellest, mida tahetakse unustada, aga millal räägitakse sellest, mida unustada ei taheta? Enamasti on võimatu oma soolist identiteeti unustada ja kirjutamata seaduseks on reeglistik, mis garanteerib teatud kindlate parameetrite alusel kellegi meheks või naiseks klassifitseerimise. Saksamaa on alates selle aasta novembrist esimene riik, kus seadus riigi tasandil tunnistab inimeseks olemist ja mitte meheks, naiseks või interseksuaalseks inimeseks olemist: lapsevanemad ei ole kohustatud ükskõik millisel põhjusel sündimisel lapse sugu määrama. Paljude jaoks markeerib see seadus uue mäletamisajajärgu algust: valiku- ja sümbioosivabadust (mainitud seadus ei tähenda stereotüüpide ja teatud eelistuste kadumist ja mittemäletamist, kuid oluline samm indiviidi suunas on võetud).

Vaid mõnikord ähmastuvad piirid

Isiku soolist kuuluvust otsustatakse mitmel moel ja tasandil – arstid sünnitusmajas bioloogilisi erinevusi arvestades, vanemad nime andmisega, inimesed tänaval, tehes järeldusi välimuse järgi, arstlik ekspertiisikomisjon, toetudes psühhiaatri otsusele ja geneetilisele uuringule. Peaaegu kõigi sookuuluvuse määratlemistasanditega käivad kaasas kindlalt ettemääratud ja vaid mõnikord ähmastuvate piiridega suhtumine, kohtlemine, kasvatus ja sugude eristamine. Peamiselt tehakse järeldusi ja otsuseid inimese soolise kuuluvuse kohta bioloogilise sookategooria ning visuaalselt ja psühholoogiliselt peegelduva soo-identiteedi põhjal.

Selle aasta kevadel koostasin põhiküsimustiku, mille abil tegin nii laste kui ka täiskasvanutega intervjuud oktoobri keskel Draakoni galeriis toimunud isikunäituse „reaalne oht?” ettevalmistusfaasis. Lapsed vanusegrupis 5–10 ja täiskasvanud vanuses 35–40 aastat rääkisid, millised sõnad, laused, tegevused ja omadused seonduvad sõnadega „tüdruk/naine” ja „poiss/mees”.

„Pikad juuksed, vahel lühikesed juuksed, suured rinnad, ehted (kaelaehted ja käevõrud), meigitud, ilus, kleit või seelik, kontsaga kingad, vähem jõudu, lühem, peremängud, armsad mängud, mängib nukkudega väga palju, hoolitseb laste ja kasside eest, kasvatab lilli, ei pea palju trenni tegema, kodu, pood, patside punumine, rõõmus ja õrn, ei oska rulaga sõita ja klotsidest suuri maju ehitada, sinised silmad, autodega mängimine on naljakas, nukud ja keks, eluiga pikem, graatsia, hoolitseb enda eest, koristab, hoiab peret.”

„Kiire, lühikesed juuksed või kiilakas, tugev, püksid ja särgid, kleite ei kanna, kontsakingi ei kanna, ei meigi, tulistamismängud, üks kõrvarõngas võib olla, kook emadepäeval, õpib rohkem loogikat ja keemiat, saab rohkem riielda, ei saa patsi teha, fööniga ei saa pead kuivatada, autoga särk, auto või kaisukaru, pruunid silmad, Barbie’dega mängimine on naljakas, kodu mängimine on naljakas, oskab arvamust avaldada, jõuline, kaitseb, kodu, robotid ja kaklemine, nukkudega mängimine ja kleidi kandmine on imelik ja piinlik, otsustuskindel, töökas, oskab plaane seada ja neid täita, teistega arvestav, heas füüsilises vormis.”

Enamik meie ajast ja olemasolust on seotud ja läbi põimitud erinevate (vähemalt alguses) süütuna tunduvate traditsioonidega, mis verbaalselt ja ka füüsiliselt suruvad meid alla ja nurka ning kindlatesse raamidesse. Pakun, et hoolimata faktist, et enamik meist ei mahu kirjeldatud rollimudelitesse täpselt, oli eeltoodud n-ö iseloomustuslõigu puhul vähe kahtlejaid, kas esimene lõik iseloomustab tüdrukut/naist või poissi/meest, ja vastupidi. Kas mul on õigus?

Inimese väärtustamine

Üldjuhul on inimestel omadused, mis ei ole iseloomulikud nn vastassoole, vaid mis on iseloomulikud inimestele. Ma ei eita, et (eriti teatud) ettemääratud rollid, eesmärgid ja elukorraldus võivad nii indiviidi kui ükskõik millise kogumi ja süsteemi jaoks olla turvalisemad ja seetõttu tunduda ahvatlevad, aga üldjuhul piiratud mudelid rõhuvad ja ängistavad – seda ka üldisemalt kõigi olendite tasandil. Meile õpetatud ja müüdud tüdrukuiga on roosa, õnnelik ja ohutu. Meile õpetatud ja müüdud poisiiga on (tume)sinine, õnnelik ja ohtlik. Aga tegelik elu, nagu paljud teavad, koosneb teravatest nurkadest ja varjudest, õnnest ja õnnetusest, roosast ja (tume)sinisest, ja mitte ainult teatud kindla sookuuluvusega ühte põimituna. Seni, kuni ükskõik millise toimkonna moodustamist ei alustata inimese väärtustamisest, vaid destruktiivsest kastidesse surumisest, valikute vähendamisest ja tegelikkuse pildilt kustutamisest juba sünnihetkel, jääme vähemalt osaliseltki tüdrukud-peavad-mängima-tüdrukute-mänguasjadega-muidu-keegi-arvab-et-oled-poiss- ja poisid-õpivad-rohkem-loogikat-ja-keemiat-tasandile, selle asemel et kasvada ja areneda empaatiavõimeliseks ja peidus mitteolevaks inimeseks.

Alljärgnev harjutus „Soolise identiteedi areng” on jõukohane igas vanuses inimesele, õpetades aru saama soorollidest ja rolliootustest. 

Küsimused

1. Millised eelised on tüdrukuks/naiseks olemisel ja millised eelised on poisiks/meheks olemisel?

2. Miks on halvem olla tüdruk/naine ja miks on halvem olla poiss/mees?

3. Millised tegevused on justkui sobilikumad tüdruku/naise ja millised justkui sobilikumad poisi/mehe jaoks?

4. Milliseid visuaalseid ja tekstilisi sõnumeid tüdrukuks/naiseks ja poisiks/meheks olemise kohta pakub meedia?

5. Milliseid visuaalseid ja tekstilisi sõnumeid oled saanud enda kohta?

6. Millises vanuses ennast (ja teisi) konkreetsetesse sookategooriatesse (naine/mees) liigitasid? Mida see kategoriseerimine tähendas (ka teiste jaoks)? Millal, kui üldse, olid kohustatud oma sotsiaalset sugu ära tundma ja omaks võtma?

7. Kuidas oled oma soolist identiteeti säilitanud? Kui palju võimu on/oli oma identiteedi vormimisel? (Sooline identiteet sisaldab isiku veendumust ja arusaama, mida tähendab „naiselikkus” ja „mehelikkus” just tema jaoks ning milline naine või mees [või mõlemad või mitte kumbki] ta soovib olla.)⁶

8. Millistes situatsioonides oled tunnetanud oma sugu kui soolist eelistamist ja/või privileegi? Millistes situatsioonides on sind sinu soo pärast koheldud teistest erinevalt?

9. Kas, kui üldse, oled aru saanud, et sind (ja/või teisi) on soo tõttu diskrimineeritud? Kas sekkusid, kui märkasid, et sinu (ja/või teistega) käitumisel lähtutakse sugu puudutavatest eelarvamustest?

10. Millised ootused on sinul, sinu perel ja sõpradel jne seoses naiselikkuse-mehelikkusega kontekstis sotsiaalne käitumine, võimed (sport), karjäär, hobid ja huvid?

11. Kuidas sa ise ennast kirjeldaksid?

Allikas: Sirp, 29.11.2013 http://www.sirp.ee/