Head emadepäeva teile kõigile!

Emade tegelikku väärtust tunneme me alles siis, kui nad on meie juurest lahkunud. Ometi seni kui ema on veel meiega, saame omalt poolt lastena üsna palju ära teha, et ema ei tunneks ennast kõrvalejäetuna kui me soovime elada “oma elu”. Ema ei oota muud, kui ühte head sõna, telefonihelinat või ühte väikest sinililleõit.

Mõtlemapanev lugu ühe ema saatusest, mis avaldati veebist: http://ppy.ee/mailman/listinfo/mikker_ppy.ee  

Senta on oma kodus pidanud taluma niipalju põlgust ja alavääristamist, et õppis ära vaikimise, kuni sulgus täiesti endasse.
Kui Senta abielunaise seisusse sai, töötas tema mees eduka firma juhina ja keelas abikaasal tööle minna. "Ole kodus, kasvata meie tütart, ka see on töö," ütles kaasa.
Naine tundis rõõmu mehe soovist pakkuda talle head elu.

Aastate möödudes tuhmus rõõm, kuni seda enam polnudki. Mees hakkas nõudma, et naine oleks alati kodus, kui tema töölt jõuab. See pidi olema nii isegi siis, kui mees ootamatult tuli. Ja Senta pidi pidevalt valmis olema meest vastu võtma. See väsitas väga.
Nende tütar, kes kaela kandma hakkas, nägi juba väiksena, kuidas kodused suhted käivad, harjus sellega ja õppis isalt, mitte emalt. Ei läinudki pikalt, kui tütar muutus niisama nõudlikuks kui mees.
*Tekkis hirm tulijate ees*
"Abielu algusaastatel polnud vigagi," tunnistas naine. Kui Senta koristas, toitu tegi või sisseostudele läks ajal, olles kindel, et keegi ei tule sel ajal koju, püsis ta rahulik. Ümises isegi laulda koduseid talitusi tehes ja tütrega tegeldes. Kord tuli mees keset päeva. Senta oli kindel, et ta ei saa tulla. Toit polnud valmis ja mees karjus Senta peale, lõi tassi vastu põrandat puruks:
"Kurat, milleks mul siis naine on!"
Sellest hetkest peitis end Senta sisse hirm, mis ära ei läinudki.
"Hirmu vastu ei leidnud ma mingit abi: ma ei teadnud ju kunagi, millal abikaasa tulla võib. Ka siis mitte, kui uskusin teda mitte tulevat. Mehe saabudes pidi kodu läikima prillikivina: iga ese majas puhas, vastküüritud. Isegi toit pidi olema valmis ja veel soe. See oli mehe ettekujutus kodust,
kui naine on kodune," meenutas Senta.
Ootamatult kojuilmunud mees oli kõige tigedam, käitus ettearvamatult ja tegi väga solvavaid märkusi. Senta tundis, kuidas temas peituv hirm kasvab. Leevenduseks käis ta majas ringi, pesi, puhastas, jooksis siis vaatama, kas toiduga pliidil on kõik korras.
Ta hakkas iga päev lõunaks süüa tegema, ehkki mees ei pruukinud õhtuks koju tulla: kaasa käis tihti komandeeringutel. Vähemalt see oli hea, et tütar tuli koolist ja ema sai talle sooja toitu pakkuda. Et toitu üle ei jääks, vaaritas Senta seda kaalutlusega, et kui mees peaks tulema, siis ta ise ei söö. Näksib hiljem niisama midagi.

Mis aga hinge rahuneda ei lasknud, oli see, et tütargi leidis temas vigu, tõmmates ema omalt poolt pillikeelena pingule. Senta kannatas küll ära, aga meeldiv see ei olnud ja rinnus pakitses. Mehe käitumisega võrreldes olid tütre märkused talutavad, kuid … Tütar tahtis nagu isagi, et tema tulles ema kodus oleks ja talle sööki serveeriks. Senta pidi poeringi tegema enne, kui tüdruku koolitunnid lõppesid. Kui juhtus vastupidi, kuulis ta, et ei oska oma aega planeerida, et oste saab varahommikulgi teha. Ja mis sellisest emast ikka tahta: koolihariduski tal poolikuks jäänud.
Ostes ei tohtinud Senta midagi unustada, sest see tähendas tänitusi ja uut poereisi. Kui see juhtus, tekkisid naisel teel koju hirmust külmavärinaid, tihti hakkas tal paha. Kui polnud kaasat kodus, nõudis isa asemel tütar: "No kuidas sa siis niipalju unustad? Mis pea sul küll otsas on?" Oleks ometi häidki sõnu!
Kui mees koju tuli, olid nii käitumine kui väljendused veel karmimad ja Senta tõmbus järjest sagedamini küüru, taganedes sõnatult nurka. Sinnagi ulatusid mehe maadligi vajutavad sõnad: "No mis inimene sa küll oled? Kuidas sa aru ei saa, et oled seepärast kodune, et siin kõik korras seisaks. Ma poleks pidanud endale harimatut ja lolli naist võtma."
Seda, mis mees tegi või ütles, ei tohtinud naine üle elada. Kus sa sellega! Ei lubatud pisaraid ega solvunud häält, naine pidi ükskord ometi mõistma oma kohustusi kodus.
"Olin justkui hampelmann. Tema karjus, mina hoidsin küüru. Ta jäi vait, mina hakkasin tänulikult naeratades teda uuesti teenima. Ta andis järjekindlalt mõista, et olen tema kõrval eikeegi, hästi harimatu ja tänamatu. Tema on mulle kuldse elu võimaldanud, saan kodus tütart kasvatada. Ma peaksin püüdma talle meele järele olla," meenutas naine.
*Lohutust pakuvad seebiseriaalid ja pitsike*
Senta hakkas tundma, et teda on tabanud tuimus. Kui südames oli varem valu, mis patja nuttes vähenes, siis nüüd polnud enam pisaraid, valusööstu tundis ta eriti raske solvangu puhul. Ta oli harjunud. Isegi sellega, et ei osanud valida enam puhastusvahendeid, uuemat sorti maitseaineid ega õiget poodigi, kust head kaupa odavamalt saab.
"Mis sinust tahtagi, pole sul ju mingit haridust," kordasid mees ja tütar. Senta tõmbus endasse ja otsustas sisimas: pole mõtet midagi vastu rääkida, kõik lõpeb tema alandamisega, meeldetuletusega, kui tühine inimene ta ülejäänutega võrreldes on.
"Tütar kasvas, abiellus. Tuli mehega meie juurde elama. Tegin oma toimetusi päevast päeva, vastasin kas "jah" või "ei" või "ma ei tea"," rääkis Senta.
"Kord ajas tütar mu nii vihale, et isegi imestasin. Ma ei suutnud kodus olla ja läksin välja. Olin talle lõunaks lemmikprae teinud, tema aga salvas: "Issake, tavalist rooga ei oska ka enam teha. Jumala maitsetu ju! Samal ajal sõi isuga. Läksin lähedal asuvasse baari ja võtsin kohvi konjakiga. Kui hea pärast hakkas! Justkui oleks keegi solvangu mu seest pühkinud. Avastasin
alkoholi."
Ehkki naine oli kogu aeg hirmu all, teda siiski ei löödud. Ainult alandati sõnadega. "Harimatu koduperenaine", "mõttetu naine" – seda hakkas ta juba omaks võtma.
Mees leidis mõne aja pärast teise naise. Tütar süüdistas ema.
"Tütre meelest olen ma jobu ka sellepärast, et seebiseriaale vaatan. "Teleseriaalid ja pitsike viina – selles maailmas tunnen end hästi. Olen oma toas üksi, naudin seda, suudan unustada hirmu ja see, mida teeb tütar teises toas, ei huvita mind," rääkis ema.
Kui Senta kunagi unistas, kuidas mees ja tütar teda armastavad, kallistavad, ilusaid sõnu ütlevad, on see unistus surnud. Ta ei tunne enam kurvastustki, sest liiga kaua on ta solvangute tallata olnud. Ta on tühi, üksnes elab veel.
Kui kätte jõuab õhtune seebiseriaali aeg, võtab ta oma väikesest peidikust alkoholipudeli, täidab pitsi ja valmistub elama. Oma teist elu. Selles ei lausu talle keegi kordagi: "Sa oled harimatu, ei tea ega oska midagi, nüüd veel joodik ka."