Petetud naine: ta sõimas mind laimajaks, kui sõpradele midagi rääkida julgesin. Elen Ermann
Füüsilisel vägivallal võivad küll sarnaselt vaimse vägivallaga olla pöördumatud tagajärjed, kuid vähemasti on ta silmaga nähtavam, kirjutab Elen Ermann (autor kasutab pseudonüümi) enda kogetule tagasi mõeldes.
Kahtlustasin tegelikult juba ammu, et meievahelised suhted pole enam endised. Püüdsin teemat üles võtta ning selgusele jõuda, kas me tõepoolest ikka mõlemad tahame kooselu jätkata. Ma ei teagi, kas ta kaugenes minust juba siis Temakese tõttu või lihtsalt ei osanud ega tahtnud sel teemal suhelda…
Kõik, mis vaimse vägivalla käigus teisele osapoolele põhjustatakse, imbub justkui teosammul su hinge – algselt vaid kahtlusi, hiljem üha suuremat ahastust tekitades.
Tagantjärele mõeldes oleksin ma justkui seda kõike ette aimanud. Ju ma lihtsalt ei osanud õigel ajal lugeda märke, mida tema käitumine mulle saatis. Nii me siis elasime – mina linnakodus ja tema maamajas, kohtudes iga päevaga üha harvemini.
Vaimne vägivald muudab ebakindlaks, halvab mõtlemis- ja teovõime ning kõige tipuks blokeerib tekkinud olukordadele mõistliku reageerimise.
Vaatamata sellele, et olin lakanud teda armastamast, oli teada saadud uudis nii halvav, nii uskumatu – tal on armuke! Kas tõesti? Äkki olen lihtsalt alusetult armukade ning tal on kõige põhjendamiseks mõistlik seletus?
Üks vaimse vägivalla tavalisemaid tööriistu on ignoreerimine, kõige eiramine. Sellele võib järgneda kas eitus või täielik vaikimine.
Otsustasin putru mitte kuumalt süüa ning eelnevalt iseseivat uurimustööd teha. Lootsin siiralt, et ka kõige absurdsematele leidudele – Temakese pildid arvutis, ööseks telefoni väljalülitamine, õhtused pikad jalutuskäigud suitsu tegemise ettekäändega, kuigi meil oli rõdu – suudab või vähemasti püüab ta mulle siiski selgitusi jagada.
Kui enese puhtakspesemiseks vahendeid napib, püütakse vaimse vägivalla käigus hoopis kannatajat ennast süüdlaseks teha.
Iseseisvalt mõistlikke põhjendusi leidmata ütlesin talle kõik näkku, mida teadsin. Oleks ta siis vähemalt pisutki piinlikust tundnud või kuuldust kohkunud – aga ei! Ta vaatas mulle julge ülbusega otsa, väitis, et olen oma ülemõtlemisega hulluks läinud ning astus lihtsalt minema.
Vaimselt kedagi mõjutada on veelgi lihtsam, kui mõjutatav on majanduslikult mõjutajast sõltuv.
Esmane reaktsioon oli ära minna – meie kodust, sellest linnast, kogu ta elust. Kõik aga ei olnud sel hetkel nii lihtne. Olime seotud temaga ka tööalaselt. Selle tõttu ei saanud ma koheselt lahkuda. Püüdsin tõsimeeli oma tunnetes selgusele jõuda ning läheneda mõttele, et annan talle veel ühe võimaluse.
Alandamine, sõimamine, hirmutamine, ähvardamine – vaimse vägivallatsemise alatuimad võtted.
Minu haavatud hinges ja lõhki kistud südames leitud andestusele ta aga sülitas. Ta sõimas mind laimajaks, kui sõpradele midagi rääkida julgesin. Sõbrad ju välismaal elavat armukest näinud ei olnud. Seega, keda nad uskuma oleks pidanud?
Ta hirmutas, et jätab mu tööta, kui veel kellelegi oma väljamõeldisi räägin. Ta alandas mind igal võimalikul juhul, et mind ennastki uskuma panna, et olen hoopis ise tekkinud olukorras süüdi.
Vaimse terrori tagajärjel sulgub ohver endasse, muutub emotsionaalselt ebakindlaks, tunneb rõhutust ja jõuetust.
Tabasin end juba mõttelt, et ehk on tal tõesti õigus. Võib-olla ma ikkagi kujutan kõike endale ette. Õnneks ei lasknud just tema edasine käitumine mul selle arvamuse juurde jääda. Mõistes, et ta on minust vaimselt üle, hakkas ta lohakusest või siis lihtsalt nahaalsusest tegema vigu.
Kui ta Rootsist komandeeringust naasis, pakkisin lahti ta kohvri. Täiesti juhuslikult olid seal aga hoopis Soome hotelli logodega vannitoatarbed. Oh mind tobukest! Temake elab ju Soomes.
Mõned päevad hiljem tema täiesti kuivi trenniriideid kuivama pannes leidsin Temakese palavad armastuskirjad. Ju oli Temake Eestimaad väisamas. Viimase tõestuse oma normaalsuse kohta hankisin viisil, millist ma tavaliselt kunagi ei kasutaks.
Lülitasin sisse ta telefoni ja kaua oodata ei olnudki vaja – Temake helistas. See naine tegelikult ei tea siiani, kui õnnelikuks ta mind oma tõelise olemasoluga tegi, vaatamata kõigele ebaolulisele, mida tal mulle öelda oli.
Vaimse vägivalla ohvrina on kõige ohtlikum kaotada eneseusk. Sealt ei ole kaugel samm hullumeelsusesse…võib-olla isegi pöördumatu samm…
Mina ei läinud sel korral hulluks. Õnneks!
Sina saad aidata. Saada SMS numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi ja toeta Tallinna naiste kriisikodu. Ühe sõnumi maksumus on 26 krooni. Kõigi toetajate vahel loosime välja tänuauhindu.