Kunst on Eestis puudega võrdne. Mikk Pärnits

Tants EKA hoone ümber meenutab, et kunst on Eesti riigis sama hea kui võrdne puudega. Kunstnik on puudega inimene, kes ei teeni raha. Meie väärtustame inimesi, kes toovad sisse. Kunst ei too sisse. Puudega inimene ei too sisse. Tegeleda päris töö kõrvalt kunstiga on veel miski, millele vaadatakse hästi (kuni kunstiline tegevus ei sega su tööd). Kuid kunsti, nagu puudega inimese, toetamine on väärtusetu.

Nagu ikka, pole riigil millekski õieti raha. Seda enam pole raha siis, kui see peaks minema tulutusse tegevusse. Samamoodi on unustusse jäetud puuetega inimesed. Tegelikult ei pea sa selleks olema väga sügava invaliidsusastmega, pead lihtsalt mingis mõttes kasutu olema.

Muidugi on mingisugune riigipoolne toetus kunstile olemas, kuid üldiselt vaid sellisele, kust on vilju loota. Kui kunst jõuab riigivälisele üritusele riigile kuulsust ja tuntust tooma, siis why not, võime ju toetada.

Eesti enda kunstiskene on suhteliselt surnud. Millal toimus mingi ärevust või värsket hingamist toonud aktsioon? Vaadake neid laipu ja topiseid näituste avamisel, kes käivad ringi ja käituvad just nii, nagu neilt oodatakse. Kõik on igav, kuna kunst on meil väga ohutu.

Miski ei provotseeri või ole uus. Viimane positiivne kunstisündmus, mis on inimestele hästi meelde jäänud, oli too purkis***umise aktsioon. See jäi kõigile meelde ja siiamaani räägitakse külapoodide ees sellest, mis see kunst siis ikkagi on. Kuid meie galeriidest leiab kunsti sama palju kui elu mausoleumist.

Arvo Pärt on edukas kunstnik. Ainult et ta on maailmakunstnik ja ei pea õnneks riigist sõltuma. Ehk siis – on nii-öelda tunnustatud kunst ja selline kunst, millest keegi aru ei saa ja mis on tarbetu või õigemini «sihtotstarbetu». Mis väärtus saab kunstil olla, kui see kunstnikku ära ei elata ja millest kodanik aru ei saa? Pole ju mõtet toetada midagi arusaamatut ja veidrat. Lähme parem näitusele ja joome šampust – ja kõik on glämm.

Sportlane on see, kes peaks raha saama. Ta pole mingi abitu puudega äbarik, kes toodab mingit mõttetust. Sport liidab masse nagu muru lambaid. Seda peab vaatama. Kui kaugemalt vaadata, siis loovad suusaradade jäljed isegi omamoodi kujundeid, mis on ju ka kunst. Ainult et sportlane tuleb välismaalt kullaga, kunstnik mitte nii väga. Saab mingi tunnustuse omasugustelt friikidelt, jumala suva.

Kasutud inimesed mingu tööle või kadugu riigist, kuna tööinimestel on isegi raske, ka ilma igasugust «kunsti» toetamata. Nagu puudega inimesed, tuleks ka kunst silma alt ära saada. Ja las nad siis virelevad.

Allikas: Postimees, Lugejate kirjad, 02.02.2012

http://arvamus.postimees.ee/725258/lugejate-kirjad/