Mehi väljasuremisoht ei ähvarda.
Geneetikute hulgas on levinud teooria, et meessugu määrava Y-kromosoomi geenide arv jääb pidevalt väiksemaks ning see võib lähiajal üldse kaduda. Kuid viimase 25 miljoni aasta jooksul on inimese Y-kromosoom kaotanud vaid ühe geeni, näitas ajakirjas Nature ilmunud uurimus.
USA Whiteheadi biomeditsiiniinstituudi teadlane Jennifer Hughes võrdles reesusmakaakide ja inimese Y-kromosoome, et uurida geenide arvu muutumist.
Y-kromosoom tekkis umbes 300 miljonit aastat tagasi elanud loomadel, kellest said imetajate esivanemad. Tol ajal olid looduses olemas küll isased ja emased loomad, kuid sugu määrasid pigem keskkonnatingimused – näiteks temperatuur.
Enne sugukromosoomideks muutumist olid X ja Y tavaliselt paarilised kromosoomid nagu inimestel esinevad ülejäänud 22 kromosoomipaari. Geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks ja kahjulike mutatsioonide hävitamiseks vahetavad paarilised kromosoomid ristsiirde käigus geene. Kuid 300 miljoni aasta eest lõpetas praeguse X-kromosoomi eellane geenivahetuse oma naabriga. Kujunev Y-kromosoom kaotas järgnevate aastamiljonite jooksul suure osa oma pärilikkusainest.
2002. aastal avaldasid Austraalia teadlased ajakirjas Nature artikli, kus nad arvutasid välja, kui kiiresti Y-kromosoomist geenid kadusid ning järeldasid selle põhjal, et umbes kümne miljoni aasta jooksul lakkab see kromosoom olemast. Üksikutel närilistel ongi Y-kromosoom juba kadunud. Tundus, et sama saatus ähvardab ka inimest.
Paar aastat tagasi leidis Hughes, et šimpansi ning inimese Y-kromosoomid on väga erinevad.
Šimpansid ja inimesed lahknesid ühisest esivanemast umbes kuus miljonit aastat tagasi. Selle ajaga kaotasid inimahvid suure osa Y-kromosoomi valke kodeerivatest geenidest. Samas on paljud samal kromosoomil asuvad geenid kahekordistunud.
Võimalik, et see varustas šimpansid lisakoopiatega spermatootmisel olulist rolli mängivatest geenidest. Valimatu sugueluga isasloomade jaoks on võime suurel hulgal seemnerakke toota väga kasulik omadus. See lubab paarituda suure arvu emastega.
Nüüd soovis Hughes tungida veel kaugemale minevikku ning uuris reesusmakaakide Y-kromosoomi. Reesusmakaakide, šimpanside ja inimeste ühine esivanem elas 25 miljonit aastat tagasi. Makaagid ei ela püsivas paarisuhtes ning geneetik eeldas, et ka selle ahviliigi Y-kromosoomis on osad geenid puudu ning spermatootmise eest vastutav pärilikkusaine seevastu kahekordistunud.
Selle asemel tuli välja, et võrreldes makaakide Y-kromosoomiga on inimene kaotanud vaid ühe geeni. Pealegi paikneb see geen Y-kromosoomi kõige ebastabiilsemas piirkonnas. Inimese meessugukromosoom on küll pikem kui makaakidel, kuid geenid on samasugused.
Selle põhjal järeldas Hughes, et Y-kromosoom on tegelikult palju stabiilsem kui arvatakse. “Pole mõtet oletada, et Y-kromosoom kaob tulevikus. 25 miljonit aastat on väga pikk aeg ning nii kaua on see kromosoom olnud väga stabiilne ,” selgitas uurija.
Allikas : Novaator, 23.02.2012 http://www.novaator.ee/ET/inimene/mehi_valjasuremisoht_ei_ahvarda/
Loe lisaks: Forte.Delfi.ee 25. veebruar 2012 Kas mehi ähvardab väljasuremisoht? http://forte.delfi.ee/news/teadus/kas-mehi-ahvardab-valjasuremisoht.d?id=63972597