Pressiteade
12.09.2014

Puudega inimesed: alustasime allkirjade kogumist puudega inimeste kaitseks töövõimereformi rakendumisel

Puudega inimesed, omastehooldajad ja neid ühendavad organisatsioonid algatasid www.petitsioon.ee veebilehel aktsiooni “Pöördumine tööealiste puudega inimeste, töövõimetuspensionäride ja omastehooldajate kaitseks töövõimereformi rakendumisel”.

„Me kutsume kõiki, kes jagavad meie muret, liituma petitsiooniga, mille anname üle Eesti Vabariigi Valitsusele, Riigikogule ja Eesti Vabariigi presidendile – taaskord lootuses, et meie häält võetakse kuulda ja seekord sellega ka arvestatakse,“ ütles Eesti Kurtide Liidu esimees Tiit Papp.

„Tänane olukord tuletab mulle meelde ühe juhtumi ammustest aegadest, kui sõitsin autoga Tallinnas ja ei andnud eraldusmärkideta operatiivautole teed ning märkasin alles siis, kui teised autod hakkasid mulle tuledega märku andma. Tõmbasin kohe tee kõrvale ja kõrvalautost hüppasid välja vihaste nägudega vormiriides mehed, kes hakkasid minu peale karjuma. Nad karjusid seni, kuni suutsin neile selgeks teha, et ma tõepoolest ei kuule. Seepeale jätsid nad mu sinnapaika ja vurasid kihutades minema," meenutab Tiit Papp.

„Praegu käib meiega, puudega inimestega, suhtlemine analoogselt – me muudkui räägime ja räägime, aga tundub, et kurtidele kõrvadele," lisas Tiit Papp.

26. augusti Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil otsustati, et reformiseadused tuleb ühtse paketina vastu võtta ja seega peab sotsiaalhoolekande ning tööturuteenuste ja -toetuste jt seaduste eelnõud saata Riigikogusse esimesele lugemisele. Istungil nähti seda kui "päästerõngast" reformi vastuvõtmisele. Samas ei ole eelnõus endiselt 12. juunil Toompeal toimunud piketil valitsusele ja Riigikogule üle antud nõudmised puudega inimeste esindusorganisatsioonidelt. Petitsiooni algatajad otsustasid kasutada suure toetajate hulga jõudu olukorra muutmiseks ja mõjutamiseks, kuni reformikavas on arvestatud järgmist:

* Reformiga peavad kaasnema puudega inimestele ja neid hooldavatele perekondadele kogu Eestis kättesaadavad sotsiaal- ja tugiteenused. Nende tagamiseks peab riik saavutama omavalitsustega vettpidavad kokkulepped. Ühe prioriteedina tuleb koduseinte vahelt vabastada omastehooldajad, et nad saaksid tööle naasta. Selleks tuleb nende hoolealustele tagada vajalikud hoolekandeteenused.

*Tööandjatele tuleb luua asjakohased soodustused ja stiimulid, mis kompenseerivad erivajadustega töötajate rakendamisega seotud lisakulud. Sotsiaalse ettevõtluse tekkeks on vaja tõukemeetmeid.

*Võimetekohane haridus peab olema tagatud kõigil haridustasemetel, see on eeldus iseseisvaks toimetulekuks ja töötamiseks. Tuleb tagada kooli lõpetavate puudega noorte ligipääs tööturule, samuti tõhustada juba töötavate puudega inimeste kaitset tervisevigade tõttu tööturult väljalangemise vastu.

*Töövõimereformile tuleb koostada kulu-tulususe analüüs ja rakenduskava ning teha riski- ja finantsanalüüs. Vaja on lähtuda reeglist, et kui süsteemi muuta, tuleb seda teha informeeritult ja teadlikke meetmeid valides.

Eesti Hooldajate Liit

Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing

Eesti Kurtide Liit

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit

Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit

Eesti Patsientide Esindusühing

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Eesti Vaegkuuljate Liit

Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit

Erakond Eestimaa Rohelised

Juht- ja Abikoerte Kool

MTÜ Händikäpp

MTÜ Pane oma meeled proovile

"Puutepunkt"/Puutepunktid

Tallinna Puuetega Inimeste Koda

Terviseleht

NB! Petitsiooni on algatanud loetletud organisatsioonid ning üksikisikud saavad toetust avaldada veebilehelwww.petitsioon.ee, aga ka paberil (selle kohta saab täpsemat infot aadressil toovoimereform@gmail.com või telefonil5383 7653)

Lisainfo:

Tiia Sihver

e-mail: tiia.sihver@gmail.com

tel: 5383 7653

Ameerika Sotsioloogia Ühingu iga-aastasel konverentsil kanti ette uuring, millest selgub, et tütred panustavad oma vanade vanemate hooldusesse nii palju, kui suudavad; pojad aga nii vähe kui võimalik.

Uuring viitab soolistele erinevustele vanemate hoolduses. Paljudes töödes on näidatud vanemate pereliikmete hooldamisega kaasnevaid mõjusid hooldaja enda vaimsele tervisele. Hooldusele pühendunud inimesed ohverdavad sageli oma karjääri ja omavad madalamat sissetulekut. Selline olukord võib tekitada ka finantsilisi raskusi.

Mõni aeg tagasi avaldati uuring, milles näidati, et naised kannatavad eakate sugulaste hooldusest tulenevate negatiivsete tervisemõjude käes sagedamini kui mehed. Nüüd näitasid uurijad, et sellised lisatoimed mõjutavad lisaks tervisele ka majanduslikku heaolu.

Uuringu läbiviimiseks käsitleti enam kui 26 000 Ameeriklase andmeid ning tulemused näitasid, et tütred panustavad oma eakate vanemate hooldusesse igakuiselt keskmiselt 12.3 tundi; pojad keskeltläbi 5.6 tundi. Ehk teisisõnu on tütred vanemate hooldusega seotud kaks korda rohkem kui pojad. 
Töö täheldas suundumust, mille kohaselt püüavad pojad oma kohustusi vanemate ees pigem õdede õlule lükata.

Loe lisa:
Daugthers spend twice as much time caring for elderly parents than sons (Medical News Today)

Allikas: http://teadus.err.ee/v/yhiskond/0e0044ee-dbaa-4b22-9e38-a764588ffcc6

Kümmekond aastat tagasi sai Tiia Järvepõllust meedia kaasabil Eesti tuntuim ratastoolis inimene – ehk Ratastooli-Tiia. Kuidas läheb kunagi julgelt oma eraelust rääkinud Tiial täna?

Tiia sündis 47 aastat tagasi eluohtlikus seisundis. Tohtrite liiga aeglane tegutsemine ja ka see, et meditsiin polnud nii arenenud kui praegu, aheldas ta tserebraalparalüüsiga eluks ajaks ratastooli. Tangisünnituse tagajärjel halvati hulk närvikeskusi, hapniku andmisega rikuti igaveseks ka Tiia häälepaelad. Nii ongi ta kogu elu pidanud tõestama, et saab väga vabalt iseseisvalt oma eluga hakkama.

Mida tõi kuulsus?

Tiia ütleb, et on õnnelik ega tunne pea millestki puudust. Tal on oma kodu ja oma lapsed. Merili (23), Silver (22) ja Merli (19) elavad kenasti ja suhtlevad ka oma emaga, kuid pikemalt Tiia neist kõnelda ei taha. «Nad on piisavalt vanad!» leiab ta.

Kui Tiiast kümmekonna aasta eest ajakirjanduses Ratastooli-Tiia sai, pajatas ta avameelselt nii oma vägivaldsest eksmehest, perest kui ka näiteks seksielust. Kuidas see hiljem tema elu mõjutanud on?

«Rohkem on meediaga suhtlemine mulle toonud ikka positiivset kui negatiivset. Ajakirjast Noorus omal ajal leitud kirjasõber Katrin on tänagi üks mu parimaid sõbrannasid – juba 30 aastat küll. Negatiivseid netikommentaare olen ammu õppinud mitte lugema. Milleks pean närve rikkuma? Kui mina sellisena, nagu ma olen, häirin kedagi, siis soovitan: ärge lugege minust artikleid! Hoiate iseend eelkõige,» soovitab Tiia. Lisaks ei tunne ta, et ajakirjandus oleks teda ära kasutanud ning et ta päris «avatud raamat» olnuks. On ka temal saladusi, mis olid siis ja on nüüdki avalikkuse eest peidus.

Kuid leidub ka teemasid, millest nüüd hoopis enam rääkida tahaks. «Nooremana ma ei julgenud õnnest ja armastusest rääkida. See oli nõukaajal tabu, vist oli mullegi külge kleepunud,» mõtiskleb ta. «Ma ei imesta, et oli aeg, kus mul ei olnudki mõtteid armastusest. Oli vaid tuimus, iseenda süüdistamine. Põhjast väljarabelemine …»

Praegu üritab Tiia aga teadlikult keskenduda rõõmsale olevikule ja tulevikule. Puudust ta enda sõnul kannatama ei pea, kõik eluks vajalik on justkui olemas. Ometigi on paar asja, mida hing palavalt igatseb. «Kuna olen siiski habras ja üldsegi mitte tugev, nagu võin teistele tunduda, soovin vahetevahel, et oleks minulgi keegi, kelle õlale toetuda ja öelda: ma ei jaksa enam … Samas tean, et mul on sellist inimest raske leida, sest mu nõudmised talle oleks meeletud kõrged.»

Südameasi

Tiia tuleb oma eluga üsna kenasti toime. Kuid abistajat on tal siiski tarvis – vahel selleks, et keegi võileiva valmis teeks, vahel selleks, et tarvilistes hügieenitoimingutes abistaks. Abilisi on Tiial 15 aasta jooksul olnud oma paarkümmend ja enamasti ikka nii, et ta on pidanud neile ise palka maksma. «Ma ei tea, ei ole kokku arvutanud, kui palju oma raha olen kulutanud selle teenuse saamiseks. Polegi ehk oluline. Oluline on see, et elan tõelise naise elu, mitte ei oota kuskil haiglaseinte vahel elu lõppu …»

Tiia on eluaeg aktiivselt ühiskonnateemadel kaasa mõelnud ning leiab, et nüüd saabunud aeg IAT ehk isikliku abistaja teenust meie riigis reformida. Pole õiglane, et abivajajad, kes terve inimesega võrdväärselt tööl käia ja karjääri teha ei saa, peavad neile vajaliku elementaarse abi eest ise tasuma. «Mina olen täna see, kes ma olen, kindlasti suuresti tänu sellele teenusele. See on puuetega inimeste jaoks väga tähtis,» kinnitab Tiia.

Tema sõnul on suur vahe omastehoolduse ja isikliku abistaja teenuse vahel. Esimese puhul näeb ta lausa ohtu, et kui mõni pereliige aina ja pidevalt puudega inimese eest hoolitseb, kaob viimasel julgus ja pealehakkamine iseseisvalt tegutseda. Kuid IAT annab võimaluse elada ise oma elu, oma kodus, ning saada tuge just neis asjus, millega tõesti ise toime ei tule. Kui ainult riik siin rahaliselt õla alla paneks!

Niisiis plaanibki Tiia korraldada IAT küsimustega tegelevatele ametnikele sel suvel ürituse, kus ta jagab oma kogemusi. «Ikka läbi nalja ja naeru! Sest mulle näib, et ametnikud tihtilugu ei saa tõsisest jutust ja kurtmisest aru. Tuleb otsida võimalusi, kuidas neile heaga erivajadustega inimeste mured puust ja punaseks teha,» muigab Tiia. 

Edu kunstnikuna

Tiia meelest on uskumatu, et juba aastaid teavad inimesed teda kui kunstnikku. Kuigi tema käed pole võimelised pintslit hoidma ning maalimiseks kasutab Tiia hoopis varvaste abi. Viie aasta jooksul on tema tööd osalenud lausa 27 näitusel.

«Ma ei suuda seda veel mõista, päriselt ka. Nii naljakas! Ma ei anna ju kunstniku mõõtu välja!» naerab ta. Kuigi lisab, et talle väga meeldib värvidega «mäkerdada». «Teen oma loomingut nii hästi või halvasti, kui oskan. Püüan igasse töösse sisse joonistada oma tundeid, oma hinge … Maalimisega on täpselt samuti nagu kirjutamisega: pead olema aus ja jääma iseendaks. Mulle on öeldud, et maalin südamega, mitte jalaga. Kuid jah, vahel teeb see üllatav edu hirmu,» tunnistab ta.

Seepärast ei jää aga Tiial midagi tegemata. Ta lubab, et kui teda kuhugi kutsutakse, tuleb ta alati ja on valmis tegutsema! «Võin näidata ja õpetada, kuidas saab jalaga joonistada ja kirjutada. See on lihtne! Hoopis keerulisem on jalaga kohvi tegemine!» muigab ta. Muide, Tiia teise, praegu pooleli oleva raamatu pealkirjaks saabki usutavasti «Kohvi, palun, aga jalaga!».

Elu on värvikas

Kirjutamine ongi teine oluline asi Tiia elus ning kolmas on psühhodraama. Aastaid tagasi oli Tiial nimelt unistus õppida psühholoogiat, kuid ta ei suutnud sellega kuidagi alustada. «Umbes nii 10 aastat tagasi, kui elu hakkas jälle paika loksuma, hakkasin mõtlema, kuidas, mida, kas edasi õppida. Kuna teadsin, et soovin siiski midagi psühholoogia vallas õppida ning juhuslikult kuulsin sõbranna Maarjalt psühhodraamast, siis sattusingi õppima psühhodraama väljaõppegruppi Rootsi Moreno Instituudis.»

Tiia usub, et psühhodraama on rohkete praktiliste võimalustega meetod inimeste aitamiseks. «Olen end väga palju avastanud ja taasleidnud tänu sellele. Näiteks julgen teistega kaasa laulda. Kes ütleb, et häälduspuudega, nagu mul on, ei või laulda? Arvatavasti on sellised barjäärid ikka inimese enda sees. Mina keelasin varem endale laulmist, kuigi üksi olles ümisesin tihti mõnd kummitavat viisi.»

Tiia tulevikusoov on saada heaks koolitajaks ja inimeste aitajaks. «Mulle meeldib, kui näen, kuidas inimesed hakkavad tasapisi endast hoopis paremini hoolima ja kuidas nende silmaring avardub. Siis tunnen, et teen väikestviisi õiget asja. Arvan, et parim psühholoog peab olema väga hea kuulaja ja asjalik julgustaja. Ei saa ikka näiteks puudega abivajajale öelda, et kuna sa oled puudega, siis sina peadki elus ainult väikeste asjadega leppima,» mõtiskleb Tiia. Just niimoodi ütles talle tema kooli psühholoog omal ajal, kuid Tiia on tõestanud, et see ei vasta sugugi tõele. Ka ratastoolis saab unistada ja mõelda suurelt ning järgneda oma kutsumusele.

«Tänu maalimisele, kirjutamisele ja psühhodraamale saan kõhklemata öelda, et elada on võluv ja põnev. Ilus. Hea. Värvikas,» kinnitab Tiia. Virisemiseks pole tal põhjust. «Iga mure ja iga raskus annab uue kogemuse, millest õppida õnne ja ka mõistmist iseenda ja üksteise suhtes.»

Mariann Kaasik

Naisteleht 14. august 2014

Täna kohtus sotsiaalministeerium tööandjatega, et arutada töövõimereformi, mis on tööandjate hinnangul liialt suunatud vaid pikaajaliselt töötutele puudega inimestele. Samuti tekitasid tööandjatele muret võimalikud lisakulutused ning ebapiisav informatsioon töötajate kohta.

Eesti Seksuaaltervise Liit asub ümber korraldama noortele suunatud amor.ee internetinõustamise teenust, et muuta see sihtrühmale kättesaadavamaks.

Eesti Seksuaaltervise Liidu projektijuhi Helen Kereme sõnul korraldatakse ümber seni toimunud noortele suunatud internetinõustamise teenus www.amor.ee keskkonnas, et muuta see edaspidi majanduslikult tõhusamaks. „Kodulehele luuakse põhjalik ja mitmekesine korduma kippuvate küsimuste  otsingusüsteem, et noortel oleks võimalikult kiiresti leida oma tekkinud küsimusele kvaliteetne vastus,“ ütles Kereme. „Lisaks uuendatakse, kaasajastatakse ja suurendatakse kodulehe kasutusmugavust, mis omakorda aitab kindlasti tõsta ka teenuse kättesaadavust. Näiteks on noortel edaspidi võimalik ka hõlpsalt meie kodulehte külastada läbi nutitelefoni.“. 

www.amor.ee on noortele suunatud teabe- ja nõustamiskeskkond, kus 14-24 aastastel noortel on võimalik saada ajatundlikku nõustamist nii eesti kui ka vene keeles. Nõustamisega toetatakse noorte suhtlemis- ja toimetulekuoskusi seksuaalsusega seotud küsimustes, et teha vastutustundlikke ja tervislikke otsuseid isiklikus elus, hoiduda riskikäitumisest ja otsida nõu ning abi.  Noori nõustavad tasuta 30 oma eriala asjatundjat, kellest enamik on arstid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad (17-s noorte nõustamiskeskuses). 

Naistearsti ja internetinõustaja Mairi Kaha hinnangul on üheks olulisemaks märksõnaks antud teenuse pakkumisel noorte teadlikkuse suurendamine. Noored kasutavad informatsiooni ja abi otsimiseks erinevaid kanaleid, sealjuures on internet üks populaarsemaid. See omakorda tähendab, et internetist leitav informatsioon peab olema ka võimalikult kvaliteetne. Kaha nendib, et paljud nõustamisportaaliwww.amor.ee kaudu saabuvad seksuaaltervisealased küsimused vajavad kiiret ja professionaalset sekkumist ning seda kõike veebinõustamine ka võimaldab. „Amor.ee kogemusel soovitatakse vaid 25% interneti teel nõustatutest edasi pöörduda spetsialisti vastuvõtule, sest veebipõhise nõustamise käigus polnud võimalik probleemi lahendada. See näitab, et kvaliteetse nõustamise puhul, leiavad nii mõnedki noored lahenduse, ilma, et oleks vajalik noorte nõustamiskeskusesse kohapeale või muusse tervishoiuasutusse pöörduda.“ ütles Kaha. „Ka teenuse kasutajad hindavad kvaliteeti kõrgelt – 88% olid väga rahul ja pidasid seda vajalikuks, seda eeskätt just nimelt anonüümsuse, professionaalsuse, kiiruse ja mitte-hinnangulisuse pärast.“ 

Tegevused on osa Eesti Seksuaaltervise Liidu projektist „Seksuaaltervisealase internetinõustamisteenuse korraldamine ning vaimse- ning reproduktiivtervisealaste veebipõhiste nõustamisteenuste kvaliteedijuhendi väljatöötamine“, mida rahastatakse Norra finantsmehhanismidest 2009-2014 programmi „Rahvatervis“ vahenditest. Rahvatervise programmi koordinaator on Sotsiaalministeerium. Selleks, et noored saaksid jätkuvalt tasuta nõustamist, on võimalik meie tegevusi toetada ka Swedbanki „Ma armastan aidata“ annetuskeskkonnas.

Eesti Seksuaaltervise Liit on sõltumatu vabaühendus, kes edendab kõikide inimeste seksuaal- ja reproduktiivtervist, kaitseb seksuaalseid ja reproduktiivseid õigusi ning pakub sellealast informatsiooni ja teenuseid. 

Lisainfo:

Helen Kereme

E-post: helen@estl.ee

Mob: 5664 9111

Inimkaubandusohvriga tegelenud sotsiaaltöötaja ja konstaabel ei hinnanud olukorda ohtlikuks.
Eelmisel nädalal mõistis Tartu maakohus süüdi neli meest 14-aastase tüdrukuga inimkaubitsemises ja ühe talle narkootikumide andmises. Lõuna-Eesti paadunud kriminaalide jõuk sundis süüdistuse järgi tüdrukut kahe aasta jooksul, 2011. aasta algusest kuni 2013. aasta alguseni, prostitutsioonile ja vägistas teda.

Eesti Päevaleht selgitas välja, et samal perioodil olid tüdrukuga ühenduses kooli töötajad, kohaliku valla konstaabel ja sotsiaaltöötaja, kes ei näinud vajadust sekkuda, et teda kurjategijate käest päästa.

Tüdruk õppis kohaliku kooli lihtsustatud õppekavaga ehk erivajadustega laste klassis. Kohalikele oli teada, et tema mõlemad vanemad kuritarvitavad alkoholi. Kooli direktor kirjeldas Eesti Päevalehele, et laps hakkas koolist puuduma juba aastaid tagasi, kuid 7. klassis läks asi täiesti käest ära. Puudumisi kogunes nii palju, et 8. klass jäigi pooleli. Kohtuotsuse järgi algas tüdrukuga kaubitsemine vähemalt 2011. aasta algusest, kui ta käis 7. klassis.

Direktor teavitas lapse puudumistest valla sotsiaalnõunikku ja konstaablit. „Sotsiaaltöötaja lubas temaga tegeleda, koolil on siin lühikesed käed,” selgitas ta. Direktori sõnul oli tüdruk väga endasse tõmbunud ja teiste lastega ei sõbrustanud. „Ta oli pidevalt kodust kadunud ja teda otsiti taga,” selgitas direktor.

Laps ei usaldanud kedagi

Tüdruk käis puudumiste pärast ka alaealiste komisjoni ees, ent nende leebed mõjutusvahendid, milleks tavaliselt on noomitus või käsk minna korra psühholoogi juurde, olukorda ei muutnud. Lapse vanemad olid kirjutanud ka palju puudumistõendeid, mis hiljem osutusid alusetuteks.

Direktori sõnul tegi kool ettepaneku saata tüdruk maakonna internaatkooli. Sotsiaaltöötaja küsis selleks luba lapse vanematelt, kuid nad ei olnud nõus. Väidetavalt oli laps ka ise vastu. Sotsiaaltöötaja selgitas Eesti Päevalehele, et laps ei saa kooli vahetada ilma vanemate nõusolekuta või neilt vanemlikke õigusi ära võtmata – selleks aga tema hinnangul vajadus puudus. „Pere polnud selline, et sealt peaks lapse päris ära võtma. See oleks juba liiga äärmuslik meede. Nad tarvitasid alkoholi, aga nad polnud paadunud alkohoolikud,” põhjendas sotsiaaltöötaja, kes jõudis sellele otsuseni koostöös kohaliku politseinikuga. Eesti Päevalehe andmetel tüdruku müümisest teadlikud olnud vanemad olid mõlemad töövõimetuspensionärid, kes tegid juhutöid.

Samal ajal puudus laps regulaarselt koolist edasi ja oli päevade viisi kadunud. „Ta ei vastanud telefonile, me ei teadnud, kus ta on,” selgitas sotsiaaltöötaja. „Kui me ta kätte saime, ei avaldanud ta ühtegi kontakti. Ta ei usaldanud kedagi.”

Erivajadustega tüdrukut oli mitmete seltskondade ja meeste juurest kätte saadud, ära toodud ja koju tagasi viidud. Ka kohalik konstaabel tõi last hommikuti „punkrist” ära ja viis ta tagasi koju või otse kooli, rääkis sotsiaaltöötaja.

Eesti Päevalehega rääkinud ametnikud kasutasid meestele müüdud last kirjeldades väljendeid: „talle meeldis olla vanemate meeste seltskonnas”, „ta rääkis, et nad on tema sõbrad”, „ta ütles, et too on tema poisssõber”. Ühe kohaliku mehe käest, kelle kodust tüdruk kord leiti, olevat sotsiaaltöötaja koos kohaliku konstaabliga nõudnud seletuskirja. Ta olevat põhjendanud, et tüdruk keeldus koju minemast. Sotsiaaltöötaja kirjeldas, kuidas ta tüdruku pärast päevadepikkust kadumist üles leidis, enda juurde koju viis ja puhtaks pesi, kuna tüdruk oli räämas ja silmanähtavalt palju üle elanud. Aga küsimustele, kus ta oli, ei olevat tüdruk vastanud. Kas sotsiaaltöötaja tegi selgeks, kus laps vahepeal oli? „Ei,” tunnistas sotsiaaltöötaja.

Neid mehi, kes tüdrukuga kaubitsemises süüdi mõisteti, sotsiaaltöötaja enda sõnul ei tundnud. „Me ei teadnud, et see olukord nii hull oli,” sõnas naine kohtuotsust kommenteerides. 

Tüdruk leiti varjupaigast

Kui 2013. aasta alguses oli tüdruk juba kuu aega kadunud olnud, tegi sotsiaaltöötaja viimaks politseile tagaotsimiskuulutuse ja viis neile tüdruku pildi. Seejärel selgus, et tüdruk oli juba inimkaubandusohvrite varjupaigas ja sotsiaaltöötaja kutsuti politseiuurija juurde ütlusi andma.

Valla konstaablil keelas oma tegevust kommenteerida prokuratuur, kes tegeles kuriteo menetlemisega, põhjendusega, et tegemist oli kinnise istungiga.

Tartu maakohtus mõisteti eelmisel nädalal inimkaubitsemises süüdi Renee Kibildas (38), Silver Sokk (50), Tarmo Priimägi (35), Rainer Kristerson (38) ja lapsele narkootikumide andmises Evar Laats (37). Suure tõenäosusega kaebavad nad otsuse edasi.

Allikas: Eesti Päevaleht, 10.07.2014

Kinnine kohtuprotsess: neljale mehele mõisteti lapsega inimkaubitsemise eest aastatepikkune vangistus.
Kaks aastat meeste meelevallas olnud tüdrukule mõistis kohus valurahaks 150 000 eurot.
14-aastasena ohvriks langenud tüdruk on perelt ära võetud ning neist ja kurjategijatest eraldatud.

Kaks aastat, viis meest, üks tüdruk. See on teadaolevat Eesti esimene lapsega inimkaubitsemise juhtum.

Kuidas oli see võimalik? See on küsimus, mis kerkib selle loo igal sammul. See on võimalik ainult siis, kui täiskasvanud inimesed lasevad sellel teadlikult juhtuda.

Viis Lõuna-Eesti meest – Renee Kibildas (snd 1975), Silver Sokk (snd 1964), Tarmo Priimägi (snd 1978), Rainer Kristerson (snd 1976) ja Evar Laats (sünd 1977) – on paadunud kurjategijad, mitu korda nii kriminaalkorras kui ka väärtegude eest karistatud. Ja hoolimata sellest, et nad kõik on kohtunikele tuttavad, on neid tihti karistatud ühiskondlikult kasuliku töö või tingimisi vangistusega ja määratud kriminaalhooldaja kontrolli alla.

Näiteks Rainer Kristersoni on kriminaalkorras karistatud kümme korda, viimasel ajal narkokuritegude eest. Ent vangistusest on ta pääsenud, sest kohus lasi ta tingimisi vabadusse. Üksnes Renee Kibildase kriminaalne minevik on registritest kustutatud, kuna teod ja karistused on aegunud. Ometi on teada, et ka teda on varem mitu korda karistatud. Aastate jooksul on jõugu liikmetel siiski tulnud ette ka ajutisi trellide taga istumisi.

Selline on meeste taust, kes võtsid 2011. aasta alguses vabaduse tollal 14-aastaselt tüdrukult ja hakkasid teda oma kriminaalidest sõpradele müüma. Väga paljut ei ole võimalik selle loo puhul lapse huvides avalikustada, seetõttu kirjeldame siin ainult minimaalselt, milles kuritegu seisnes.

On tõendatud, et kurjategijad kasutasid tüdruku kallal vägivalda, sundisid teda narkootikume ja alkoholi tarvitama ja lasid raha eest täiskasvanud meestel teda vägistada. Inimkaubandusena kvalifitseeritavad teod toimusid süüdistuse kohaselt nii ühe süüdistatava korteris kui ka kõikvõimalikes kohtades, kuhu tüdruk toimetati.

Kohtualuseid ei süüdistatud kuritegeliku ühendusena tegutsemises. See

tähendab, et nende rollid pigem ei olnud selgepiiriliselt jaotatud, vaid tegutseti spontaanselt huvide ja võimaluste kohaselt. Huvi lapse vastu oli ka klientidel.

Last ostnud kliendid olid süüdistatavate tutvusringkonnast, sealhulgas kriminaalse taustaga isikud ja/või alkoholi ja narkootilisi aineid kuritarvitavad isikud. Ka meestel endil ei olnud keelatud ainete saamisega probleeme.

Nüüdseks on riigikogu teinud karistusseadustikku täienduse, mille järgi on alaealiselt seksi ostmine samuti eraldi kuritegu ja seega karistatav, kuid selle kuriteo toimepanemise ajal see veel ei kehtinud. 14-aastase lapsega seksuaalvahekorda astumine ei ole Eestis käsitletav ka pedofiiliana. Seega kõik need, kes tüdrukut ostsid, pääsesid vastutusest.

Kus olid vanemad?

Igal mõtleval inimesel tekib siinkohal küsimus, kus olid tüdruku vanemad. Kus olid tema teised perekonnaliikmed, sugulased, naabrid? Mida nägid ja mida tegid pedagoogid? Mida teadsid sotsiaaltöötajad? Kas laps käis arsti juures ja mis oli arsti reaktsioon?

Eesti Päevalehele teadaolevalt olid perekonnaliikmed toimunust teadlikud ja ei teinud sellele lõppu. Kuna kogu kriminaalmenetluse oli kohus kinniseks kuulutanud, ei ole võimalik küsida ei prokuratuurilt, politseilt ega kohalikult omavalitsuselt, mis on lastevanematega ette võetud. Ei saanud küsida ka selle kohta, mida täpselt ja kui palju uurimine tüdruku vanemate ja teiste ümberkaudsete rollist tuvastas. Kindel on see, et mitu täiskasvanud inimest, kellel lasus seaduslik kohustus tüdruku huvide eest seista, jätsid oma kohustused täitmata, ei täitnud neid adekvaatselt või ei olnud piisavalt tähelepanelikud.

Eesti Päevalehele teada­olevalt pääses laps inimkaubitsejate võrgu käest tänu ühe kõrvalise isiku vastutustundlikule ja hoolivale käitumisele. Selle hetkeni, 2013. aasta alguseni, ei tulnud lapsele keegi appi. Tüdruk viidi seejärel oma elukohast ära turvalisse paika ja talle määrati uus ametlik eestkostja, keda me samuti tema turvalisuse huvides ei avalikusta.

Kui tüdruk oli juba turvaliselt inimkaubitsejatest eraldatud, asusid asjaga tegelema Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse menetlejad, kes tõendamise keerukusest ja uuritava sündmustiku komplitseeritusest hoolimata suutsid tagantjärele talletada süüdlaste vastutusele võtmiseks vajaliku tõendikogumi.

Prokuratuur läks kohtusse materjaliga, millega väideti end olevat tõendanud kogu inimkaubanduse ahela – alates lapse värbamisest kuni tema pääsemiseni, nii et ühtegi nii-öelda vastutusest pääsenud isikut, kes oleks veel kuidagi inimkaubanduse kuriteoga seotud olnud, prokuratuurile väidetavalt teada ei olnud. Uurimise käigus tuvastati veel teinegi jõugu vägivalla ohver, üks täiskasvanud mees.

Juhtum jõudis kohtuistungiteni eelmisel nädalal Tartu kohtumajas, kus meeste tegusid arutati kaks ja pool päeva. Kohal oli Tartu ringkonnaprokurör Aro Siinmaa ja viie kohtualuse viis kaitsjat, nelja kohtualuse saatjad politseinikud ja kohtualused ise. Kõik peale Evar Laatsi toodi kohale arestimajast, kus nad on viibinud juba 2013. aastast. Eesti Päevalehel keelati neid pildistada, kohtunik Heli Sillaotsa sõnul võis ajakirjanduse huvi neid mõjutada. Istungid olid alaealise huvides kinnised.

Tüdruku huvides otsustati ka lühimenetluse kasuks, et ta ei peaks tulema kohtusaali, kohtuma nende inimestega ega andma tunnistusi. Lühimenetlus aga tähendab ka, et süüdimõistmisel vähendatakse karistust 1/3 võrra. Seaduse järgi saab alaealisega kaubitsemise eest grupile karistuseks mõista kolm kuni viisteist aastat vangistust. Koos teiste süüdistustega, mille hulgas oli ka lapsele narkootilise aine andmine, talle alkoholi andmine, peksmine, said süüdlased karistuseks 12 aastat vangistust, millest tuleb reaalselt ära kanda vastavalt kaheksa kuni üheksa aastat ja seitse kuud vangistust. Renee Kibildase puhul tõendati ka lapse korduv vägistamine. Temal tuleb reaalselt ära kanda kaheksa aastat vangistust.

Peale selle peavad neli inimkaubanduses süüdi mõistetud meest tasuma tüdrukule solidaarselt 150 000 eurot. Raha tuleb kanda tüdruku uue ametliku eestkostja kontole ja kui tüdruk täisealiseks saab, siis otse tema kontole. Uus eestkostja on määratud riiklikus korras ja tüdruk saab nüüd spetsialistide, sealhulgas psühholoogide abi. Eesti Päevalehele teadaolevalt ei ole laps oma perekonna ega kurjategijatega alates pääsemisest kokku puutunud.

Meeste kaitsjad kinnitasid Eesti Päevalehele Tartu kohtumaja ees, et nad suure tõenäosusega kaebavad otsused edasi. Samuti taotlesid nad uurimise ajal arestimajas istudes katkematult enda vabastamist, väites, et tegu ei ole tõendatud. 

Kohus keelab rääkida 

Eesti Päevaleht püüdis menetluse kohta küsimusi esitada nii kohtule kui ka Lõuna ringkonnaprokurörile Aro Siinmaale, kuid kohtunik Heli Sillaots keeldus kriminaalmenetlust puudutavat infot jagamast ja keelas seda teha ka prokuratuuril.

Kohtuotsuse kokkuvõtte kohtunik siiski andis.

Eesti Päevaleht soovis eeskätt teada, kas uuriti ümberkaudsete täiskasvanute rolli ja informeeritust ning mida selle kohta tuvastati ja mida riik ette võttis.

Sellele küsimusele me vastust ei saanud, sest kohtunik pidas sedagi teavet menetlusega seotuks ja kuna kogu menetlus oli kuulutatud kinniseks, siis infot ei andnud.

Märgime siiski, et otseselt ei ole keegi eitanudki tüdruku perekonna seost kuriteoga. „Küsimus vanemate kohta tähendaks asja sisulist kommenteerimist, mida kohus ei ole lubanud,” vastas prokuratuuri pressiesindaja Kadri Tammai lühidalt.

Tüdruku praegune ametlik eestkostja arvas, et sellest, mis temaga juhtus, peaks ennetuse eesmärgil avalikult rääkima. Ka Eesti Päevaleht väljendas seisukohta, et tüdrukut identifitseerimata on siiski vaja sündmustest rääkida, sest inimkaubanduse kuritegusid võimaldabki just salatsemine ja see, et ümberkaudsed lasevad sellel sündida. Teadupärast on lähiajaloos olnud palju juhtumeid, kus inimesi on kogukondades niimoodi aastaid ära kasutatud, nagu oli kõnealusel juhulgi. Kohtunik jäi kindlaks oma seisukohale, et lapse huvides ei peaks sellest rääkima.

Allikas: Eesti Päevaleht, 08. juuli 2014

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse sõnul tehakse töövõimereformi kallal veel terve suvi tööd ja ta loodab, et see saab sügisel ka seaduseks.

Täna toimus töövõimetuskindlustuse uue süsteemi väljatöötamise juhtrühma koosolek ning vahetult pärast koosoleku lõppu ütles Kruuse ERR-i uudisteportaalile, et töö reformi kallal jätkub veel terve suvi.

"Me oleme lubanud terve suvi teha erinevate sihtrühmadega koostööd ja seaduse eelnõud täiendada. Juulis on mitu koosolekut ka riigikogu sotsiaalkomisjoniga," märkis ta.

Samuti lõid Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid teema arutamiseks fraktsioonide töörühma.

Tänasest koosolekust ülevaadet andes ütles Kruuse puuetega inimeste esindajate hirme vahendades, et kardetakse selle pärast, et kas sotsiaalteenuseid on ikka piisavalt ja kas kohalikud omavalitsused on võimelised kõiki teenuseid osutama. "Siin me oleme ette näinud kohalikele omavalitsustele täiendavaid vahendeid, et nad suudaksid neid osutada," ütles Kruuse.

Ministri sõnul vajab arutelu veel ka töövõimetuspensioni suurus. "Selleks, et seal ei oleks kaotajaid on ette nähtud tasandamine. Need, kellele on töövõimetus määratud vähemalt kaheks aastaks, saaks seda raha täiendavalt edasi."

Ka hindamismetoodika ja tööle rakendamine on teemad, millega tuleb tööd teha.

"Me ei soovi kiirustades eelnõud läbi suruda, vaid viimistleda see selliseks, et see rahuldaks võimalikult palju ühiskonnagruppe ja täidaks oma põhieesmärki – tõsta inimeste võimalust suurendada oma sissetulekuid ja osaleda tööturul," rääkis minister. "Loomulikult oleks hea, kui sügiseks suudame erinevate osapooltega kokkuleppele jõuda," lõpetas ta.

Lisaks Kruusele osalesid koosolekul ka töökaitseminister Helmen Kütt, tööala asekantsler Nele Gerberson, terviseala asekantsler Ivi Normet ja sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse. Samuti ka töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel, sotsiaalkindlustusameti peadirektor Juta Saarevet, haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste, riigikantselei strateegiabüroo strateegiadirektori asetäitja Märt Loite, Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm, tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar ja ametiühingute keskliidu esindaja Harri Taliga.

Juhtrühma järgmine koosolek toimub augusti lõpus.

Allikas: http://uudised.err.ee/v/eesti/ec1c2df3-7041-40bc-9feb-7e62b61d31b4

Vaatamata tõsistele kitsaskohtadele, esitas Vabariigi Valitsus 29.05.14 Riigikogule menetlemiseks Töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mille kohaselt hakkab alates 01.07.15 üle 100 000 töövõimetuspensionäri töövõime hindamise ja tööleaitamisega tegelema Eesti Töötukassa. Eile, 10.06.14 toimus samal teemal Riigikogu sotsiaalkomisjoni avatud istung, millel Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda) seisukohti avas juhatuse esimees Monika Haukanõmm.

Haukanõmm: „Oleme korduvalt juhtinud  tähelepanu vajadusele vaadelda töövõime reformi laiemalt kui antud eelnõu ning läheneda puudega inimeste toetamisele terviklikult, kuid kahjuks pole seda tehtud. Oleme seisukohal, et senine tööandjate meetmete pakett ei motiveeri piisavalt tööle võtma osalise töövõimega inimesi, samuti ei jätku juba täna kaitstud töö keskusi madala töövõimega inimestele. Avalik sektor peab olema tervisekahjustustega inimeste tööhõive edendamisel teenäitajaks, alles siis saame hakata näppu vibutama teiste suunas“.  

EPIKoda kordab oma seni arvestamata jäetud ettepanekuid:

1) testida laiaulatuslikumalt töövõime hindamismetoodikat ja kohandada metoodikat eri liiki terviseprobleemidega inimeste hindamiseks;   

2)  koostada täiendavate meetmete pakett tööandjatele osalise töövõimega töötajate palkamiseks;

3) lisada Töötukassa poolt sihtgrupile pakutavate meetmete hulka töölkäimistoetus, kompenseerimaks puudest tulenevaid lisakulusid;

4) planeerida reformi eelarvest vahendeid tugiteenusteks (transport Töötukassasse ja tööle jõudmiseks, viipekeeletõlgi teenus, tugiisikuteenus, isikliku abistaja teenus), mida omavalitsused on küll kohustatud, kuid praktikas ei suuda osutada;

5) tõsta töötasu piiri, millest alates töövõime toetus hakkab vähenema, 640-lt eurolt kuus riigi keskmise palga tasemele.

EPIKoda leiab, et reformikava ei lahenda probleeme, millele  viidatakse Saar Poll OÜ poolt läbi viidud mõjuanalüüsis. EPIKoda tunneb tõsist muret, et 100 000 töövõimetuspensionäril, kelle  elukvaliteeti ja staatust peaks reform parandama, on oht jääda sama reformi hammasrataste vahele.

EPIKoda teeb ettepaneku võtta töövõimetoetuse seaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus aeg  maha ja lükata rakendamise aega  edasi vähemalt 6 kuu võrra. Oluline on jätkata sisuliselt kaasavate aruteludega ning koostada valitsuse  tasandi tegevuskava eelnõuga haakuvates valdkondades olevate probleemide lahendamiseks (hariduse kättesaadavus, omavalitsuste võimekus pakkuda tugimeetmeid, taastusravi- ja eriarstiteenuste  kättesaadavus,  tööandjate meetmete pakett, ennetustegevused, sh tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, töökeskkond, teavitus- ja selgitustööd). Ilma tervikliku lähenemiseta ei saa me aastate pärast väita, et reform õnnestus.

Eesti Puuetega Inimeste Koda – katusorganisatsioon, mis ühendab erinevaid puuetega inimeste organisatsioone üle Eesti ja mille liikmesorganisatsioonide hulka kuuluvad 16 maakondlikku puuetega inimeste koda ning 30 puudespetsiifilist liitu.

Lisainfo:

Monika Haukanõmm

Tel: 5242406;  www.epikoda.ee 

Kümnendi suurima sotsiaalvaldkonnas tehtava reformiga lubab riik hakata töövõimetuspensionäre aktiviseerima, kuid need, kes juba on tegusad, võivad sattuda rataste vahele.

„Riigijuhid arvavad vist, et puuetega inimeste huvi on muudkui raha saada ja manguda. Tegelikult huvitab meid võimalus takistuste ja bürokraatiata end realiseerida. Just riik ise on aga nüüd see, kes püüab meie niigi käänulisele teele üha uusi kaikaid loopida,” ütleb Sven Kõllamets, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis õigusteadust. Lisaks on ta ametis kogemusnõustajana: ta aitab erivajadustega tudengitel ülikooliellu sisse elada ning parimal võimalikul moel õpingute ja elukorraldusega toime tulla.

„Töövõimereform, nii nagu see praegu on mõeldud, ei aita näiteks minul kuidagi rohkem ühiskonda panustada. Küll aga halveneb mu võime ise end aidata. Minu töövõime võib seega hoopis väheneda, rääkimata motivatsioonist olla aktiivne,” jätkab ta. Reformiga hakatakse osalise töövõimega inimeste pensioni vähendama ja kaotatakse see üldse alates Eesti keskmisest palgast. Arvatakse, et kui inimene juba suudab teenida keskmist palka, siis ta on täiesti tavaline inimene ning peab oma jõul hakkama saama. Ei arvestata aga sellega, et puuetega inimestel tuleb pidevalt teha lisakulutusi elementaarsetele asjadele, milleta nad ei saaks aktiivsed olla.

„Minu puudest tulenevat „kuluhüvitist” reformiga vähendatakse, aga kui tahan end samamoodi teostada, pean jätkuvalt maksma mitmesuguste igapäevaste lisakulutuste eest, mis on eelduseks, et ma üldse liikuma ja tegutsema pääseksin,” selgitab Sven.

Nõiaring

„Mulle tegelikult ei meeldi rääkida oma kuludest, sest kogu maailm ei pea kuulma, mida ma täpselt teen ja milles mu probleemid seisnevad. Aga et olla see ressurss, keda sõbrad ja kolleegid hindavad, ning et olla iseseisev ja vajalik ka ühiskonnale, tuleb mul käia välja üsna palju raha. Näiteks ei püsi ma vormis regulaarse taastusravita. Mu töövõimet toetava taastusravikuuri omaosalus on 132 eurot ja kuure on vaja iga mõne aja tagant. Suve jooksul, kui on rohkem vaba aega, ostan veel umbes 200 euro eest juurde muid taastusraviteenuseid, mille eest pean aga maksma täismahus ise, sest riigi meelest on minu „limiit” läbi. Lisandub transport, sest väga paljudesse kohtadesse ma ei pääse tavalise ühistranspordiga. Sellega ongi minu paari kuu kuluhüvitised (ehk töövõimetuspension) otsas. Aga sarnaseid kulutusi elutähtsatele teenustele ja toodetele tuleb mul teha igas kuus,” räägib Sven.

„Ma teen neid kulutusi sellepärast, et tahan olla võimeline ühiskonda panustama. Teine võimalus on, et istun kodus ja muutun järjest kehvemaks. Siis kulutaksin vähem, aga siis poleks ka ühiskonnal minust midagi kasu. Ja kui edasi mõelda, siis varsti jõuaksin seisu, kus minu peale hakkaks kuluma järjest rohkem meditsiinisüsteemi raha,” lisab ta.

Õigest otsast

Sveni meelest võiks pensionite vähendamisest rääkida alles siis, kui kõik lubatud teenuseuuendused, ligipääsetavus, puuetega inimestele sobivate töökohtade tekke võimalused jne on loodud. „Raha peab siin olema vahend. Aga meil Eestis on nüüd äkitselt raha säästmine puuetega inimeste pealt kujunenud eesmärgiks omaette. See ei too kohe kuidagi riigile kokkuhoidu. Raha ehk ressurssi tuleb kasutada inimeste inspireerimise eesmärgil ja nõnda aitaks see ka kokku hoida,” jätkab Sven. „See reform praegusel kujul ei inspireeri mind. Kui eesmärgiks on pensionikassa kulu üleviimine töötukassasse, siis siin ei ole puuetega inimeste jaoks mitte midagi inspireerivat. Kui inimene ja tema väärtus on oluline, räägiksime hoopis teistest asjadest ja teistmoodi. Me jõustaksime tugimeetmed enne, mitte pärast.”

Sven Kõllametsa hinnangul suurendatakse praeguse reformikavaga üksnes hirmu, muret, lootusetust, heitumist ja loobumist. Hoopis võib-olla tööturult lahkumist ja töövõime vähenemist. See on aga ju täpselt vastupidine sellele, mida tahetakse saavutada. „Meil ehitatakse uus hoone liftita või sunnitakse omaksehooldaja töölt koju jääma (lühiajaline kokkuhoid) ning siis imestatakse, millest küll pikaajaline kulu tuleb, kui inimesed on töölt eemale jäänud, küsivad omavalitsusest toimetulekutoetust ning samas on riigis puudu kvalifitseeritud tööjõudu. Hoitakse kokku sotsiaalteenuste kulult, muudetakse seega endale märkamatult keskkond puuetega inimestele ligipääsmatuks ning siis imestatakse – miks nad tööl ei käi?” toob ta näiteid tegelikkusest.

Ei kuulata

„Samuti ei ole mõistetud, kui palju aega – tasuta tööd – panevad aktiivsed puuetega inimesed, nende lähedased ja spetsialistid mängu ministeeriumites toimuvatel lõpututel koosolekutel, kus kümneid kordi kõike räägitakse, aga lõpuks mitte midagi ei arvestata. Ametnikel on see tööaeg, mille eest nad saavad palka. Aga kaasarääkijad tulevad kohale oma ajast, teevad seda tööd tasuta ja maksavad veel ise peale, kui nad kasutavad näiteks kohalesõiduks invatransporti või paluvad pereliiget end sõidutada,” avab Sven veel ühe tahu.

Reformi eesmärk peaks tema sõnul olema uudne mõtlemine, vintsutuste, bürokraatia ja reeglite liigsuse ja dubleerimise vältimine, ebakindlustunde ja motivatsiooni hävitamise vältimine, mitte selle suurendamine. „Mina praktilise inimesena mõtlen meetmetest, mida muuta sisuliselt. Sportimisvõimaluste tagamine puuetega inimestele, mis jõustaksid rehabilitatsiooni. Korraliku hariduse kättesaadavus suurendaks konkurentsivõimelisust tööturul. Juba reformikava mõtte tekkides oleksin riigi asemel investeerinud raha uutesse koolitusprogrammidesse, et õpetada välja pädevaid puuetega inimesi töötukassa ametnikuks, noorsootöötajaks, psühholoogiks jne, vastavalt nende huvidele. Ma astuks samme sobivate elamiskohtade loomiseks, et osalise töövõimega töötu, kes on aastaid aktiivsest ühiskonnaelust eemal olnud, saaks tulla kodukohast teise linna oma kompetentsi parandama,” pakub ta järjest mõtteid.

„Aga paraku kuulen ma ainult sellest, et toetust on vaja vähendada, eelnõu peab jõustuma enne jaanipäeva ja küll siis need vajalikud teenused, mida puuetega inimesed küsivad, ka kunagi järele tulevad. Kuidagi pahupidi on asjad.”

Allikas: Linnaleht http://www.linnaleht.ee/583626/toovoimereformiga-vihma-kaest-raasta-alla