Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp kinnitas, et ministeerium analüüsib, kas vägistamisega ähvardamine võiks minna karistusseadustiku paragrahvi 120 alla, praegu seksuaalse iseloomuga tegudega ähvardamine loetellu ei kuulu.

Eelmisel nädalal Eesti Päevalehes avalikustatud kohtuotsus, millega mõisteti õigeks poistekamp, kes ründas 12-aastast tüdrukut, on petitsioon.ee lehel pannud ligi 7000 inimest nõudma, et justiitsministeerium ja riigiprokuratuur annaks juhtunule avaliku hinnangu ning rakendaksid meetmeid, mis välistaksid olukorra kordumise, vahendas Vikerraadio "Uudis+" saade.

Heili Sepp toonitas, et konkreetse kaasuse või kohtuotsuse kohta ei saa nemad ministeeriumis hinnangut anda, kuna kohtuasja materjalid on ka nende jaoks samamoodi kinnised.

Siiski kinnitas Sepp, et ministeerium on asunud analüüsima võimalikke karistusõiguse muudatusi. Seda siiski mitte konkreetse juhtumi ajendil, vaid juba eelmisel aastal tehtud plaanide kohaselt.

"Käesoleva kaasusega, nii palju, kui ma aru saan, võib olla puutumuses selline võimalik seaduse areng, et me mõtleme, kas ehk psüühilise vägivalla tekitamist saaks kuidagi paremini Eesti Vabariigi seadusandluses kriminaliseerida, sealhulgas võib-olla tõesti seksuaalse iseloomuga tegudega ähvardamist," rääkis Sepp.

Tänasel päeval on ähvardamine küll Eestis kuritegu, aga on piiritletud teatud teod, millega ähvardades saab isik kuriteo toime panna. Justiitsministeerium teeb praegu eelanalüüsi Istanbuli naistevastase vägivalla ja perevägivalla konventsiooni ratifitseerimiseks.

"Selle raames me peame vastama ka sellele küsimusele, kas meie Eesti seaduses on psüühilise vägivalla, aga ka näiteks seksuaalse ahistamise kriminaliseerimine piisav või ta ei ole," selgitas Sepp.

Karistusseadustiku paragrahv 120 näeb praegu ette karistuse, kui keegi ähvardab tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või vara rikkumisega ja kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Vägistamine praegu sinna loetellu ei kuulu. "See on jah üks neid analüüsi objekte tõepoolest," kinnitas Sepp.

Seoses Istanbuli konventsiooniga on justiitsministeerium Sepa kinnitusel võtmas endale veel erinevaid kohustusi ja täiendavaid nõudmisi selleks, et nii uurijad kui ka prokurörid oleksid paremini koolitatud. Juba praegu toimub spetsialiseerunud uurijate ja prokuröride koolitus.

Saatejuht märkis, et palju kõneainet tekitanud Ida-Virumaa juhtumi puhul esindas kannatanut ehk last tema vanaema, kes teda piisavalt hästi ei suutnud võib-olla esindada.

Sepp tõi välja, et justiitsministeeriumist on minemas avalikule kooskõlastusringile värske eelnõu, kus ühe muudatusena on sees haavatavatele kannatunutele riigi õigusabi määramine. Seda näiteks juhtul, kus alaealise huvid on tema seadusliku esindaja huvidega vastuolus, et alaealine kannatanu saaks ka riigi poolt määratud abi.

Sepp ütles, et ta ei näe praegu vajadust selle järele, et tõendamise baasreegleid muuta. Alaealiste antavate ütluste osas on seadust viimasel aastal muudetud. Näiteks on alaealistele, eriti seksuaalkuritegude ohvritele, tehtud ütluste andmine kergemaks ja nad ei pea alati kohtusaali ilmuma.

 

Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai leiab, et juristide ning politseiuurijate suhtumine perevägivalda pole 10 aastaga Eestis kuigipalju muutunud ning ohvri süüdistamine on jätkuvalt väga levinud. Ka ei usu Pettai õiguskaitseorganites pakutud pehmetesse lahendustesse, toimida võiks tema hinnangul siiski lähenemiskeelu kasutamine.

Tartu ülikooli ja Avatud Ühiskonna Instituudi mullu koostöös valminud küsitlus näitas, et juristide, sh kohtunike, advokaatide, prokuröride ja politseiuurijate hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.

Sama tüüpküsimuste plokk esitati ekspertgruppidele ka 2004. aastal. "Me tegime 10 aastat tagasi uuringu sama metoodikaga ja ega need hoiakud, kes on selles süüdi – ohver on süüdi, need ei ole eriti muutunud," nentis Pettai ja lisas: "Ka elanikkond arvab nii, ka teised naised ise suhtuvad niimoodi." Juristide küsitluses osales muuseas 143 naist ning 57 meest.

Pettai arvates peituvad levinud hoiakute taga puudulikud teadmised sellest, mida tegelikult tähendab perevägivald. "Väga paljud inimesed ikkagi ei puutu sellega ise kokku, nad ei saa aru, mis seal toimub, kui see perevägivald on ja miks naine seda kõike talub ja miks ta ära ei lähe," rääkis sotsioloog.

"Väga juurdunud on mõtteviis, et ohver saaks seda ära hoida, kui ta teistmoodi käituks, mis on tegelikult vale," tõdes Pettai.

Perevägivallaga tegelemiseks on tema hinnangul vaja tunda koduvägivalla seaduspärasusi. "Peab teadma teoreetilist tagapõhja ja aru saama, miks see tekib ja miks ta nii varjatud on. Ohver ei ole selles süüdi," kõneles Pettai.

Üle Euroopa seisneb probleem selles, et ohvrid ei otsi abi, politsei poole pöördub heal juhul iga kümnes. Pettai sõnul naised kardavad, et neid toimunus süüdistatakse. Samamoodi on suureks takistuseks see, et ohvrid võtavad kriminaalmenetluse käigus oma süüdistuse tagasi.

"Prokurörid ja uurijad, ka kohtunikud, nad võivad suhteliselt skeptiliselt suhtuda selle ohvri avaldustesse ja tõenditesse. Ohvrit nagu ei usaldata," ütles ta.

Pettai selgitusel on ka õigusspetsialistidel teinekord raske mõista, miks naine on end lasknud aastaid füüsiliselt halvasti kohelda, näiteks on kodus viis aastat peksa saanud, kuid siis ühel hetkel esitanud avalduse ja oma mehe peale kaevanud. Tekib küsimus, miks ta ei ole seda varem teinud ning miks ta on seda talunud.

"Ohvrikäitumist on väga raske mõista," toonitas Pettai.

Kõige tõhusam oleks sotsioloogi arvates see, kui sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, kes tunnevad perevägivalla seaduspärasusi, kaasataks kohtukaasuste kõrvale. Paljudes riikides on häid tulemusi andnud spetsiaalsed riigiprokuratuuri osakonnad, ka politseimenetlejate osakonnad ja spetsiaalkohtud, kes on perevägivalla või seksuaalvägivalla juhtumitele spetsialiseerunud.

"Nad on eriväljaõppega, nad oskavad mõelda selles kontekstis. Nad saavad aru, miks ohver nii ebakindel on ja miks ta võtab need süüdistused tagasi ja miks ta elab selle vägivaldse mehega koos ja kõige sellega lepib," selgitas sotsioloog. Tema hinnangul peaks ka Eesti selles suunas liikuma.

Pettai nentis, et välisriikide kogemus on näidanud, et nn korrektsiooniprogrammid perevägivalla puhul palju ei aita, ometi peaksid need võimalused tema arvates kindlasti olemas olema.

Kui näiteks Rootsis tõendab kohus raske perevägivalla juhtumi, siis määratakse vägivallatsejale keskmiselt kuuekuuline reaalne vanglakaristus, kuid kindlasti saadetakse ta ka mingisse korrektsiooniprogrammi.

Enamik riike praktiseeribki Pettai sõnul erinevaid nn korrektsiooniprogramme, millest üks on viharavi. Välisriikide kogemus näitab, et viharavi annab harva tulemusi. "Aga vähemalt tuleks pakkuda võimalust inimesele oma käitumist muuta. See võimalus peab kindlasti olema," toonitas Pettai.

"See ei asenda kindlasti ohvrikaitset," märkis Pettai. Lisaks on pärast paarinädalast või -kuist viharavi seanssi tema arvates vara oodata inimese käitumise muutumist.

Sagedane meede on ka pereteraapia ja nõustamine, et panna paari oma käitumise üle järele mõtlema ja lepitada neid, et vägivald enam ei korduks. "Ka see on selline idealistlik lähenemine. See võib mõjuda, aga suure tõenäosusega ta ei anna neid tulemusi," möönis Pettai.

Üks levinud meetod on nn lepitusmenetlus, kus prokurör määrab, et näiteks pooleks aastaks vägivallatseja võtab teatud kohustused, et ta ei rakenda vägivalda, ei tarbi alkoholi. Paljud riigid on lepitusmenetlusest loobunud ja isegi mitmetes Ameerika osariikides ja Hispaanias on see keelatud, ka Soome ei rakenda enam seda meetodit. Venemaal on lepitusmenetlus jällegi üks põhilisi meetmeid.

Sotsioloogi arvates võib lepitusmenetlust pidada riskantseks. "Me jällegi ei tea, mis pärast seda poolt aastat saab. Sa lepitad nad ära, aga kui see vägivald on juba nii kaugesse staadiumi läinud, siis pool aastat võib-olla ta ohjeldab ennast, aga see võib asetada selle naise elu ja tervise suurde riski ja lapsed ka," põhjendas Pettai.

Oluliselt efektiivsemaks meetodiks peetakse raske perevägivalla juhtumi puhul lähenemiskeelu määramist. "Ja vägivallatseja koheselt arreteerida ja sündmuspaigalt ära viia," rõhutas Pettai.

"Me liigume selles suunas, ma arvan," lausus sotsioloog. Tema hinnangul tuleks Eestis parandada seadusandlust (Eestis puudub perevägivallaseadus) ja koolitada välja õiguskaitsespetsialistid. 2. detsembril 2014 kirjutas justiitsminister alla Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioonile, mis on Pettai hinnangul juba suur samm edasi rahvusvaheliste normide suunas.

Kogu maailmas otsitakse lähisuhtevägivallale lahendusi. Pettai arvates peab riik siiski perevägivalla juhtumitesse sekkuma ja toimetama vägivallatseja minema, et ta ei kahjustaks naist ja lapsi. Õiguskaitseorganites esineb tema sõnul aga arvamust, et vägivallatseja karistamisel pole mingit mõtet ning parem oleks ta saata korrektsiooniprogrammidesse, nt viharavisse ning naised omakorda teraapiagruppidesse.

Naised "provotseerivad" näägutamise, alkoholi tarbimise ja riietusega

Norra riigi rahastatud projekti "Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhte vägivalla tõkestamiseks Eestis" käigus küsitleti eelmisel aastal Eestis nelja erinevat lähisuhtevallaga tegelevat osapoolt: juriste, sotsiaaltöötajaid, politseinikke ning meditsiinitöötajaid.

Kõigi nelja sihtrühma suhtumist iseloomustab levinud ohvri süüdistamine (nn victim blaming). Pettai nentis, et selles osas erinevate valdkondade ekspertide hoiakutes suurt vahet ei ole.

Viimati analüüsitud küsitlus juristide hulgas näitas, et õigusekspertide hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.

77 protsenti prokuröridest leidis, et põhjus on naistes, kes "provotseerivad meest vägivallale pideva näägutamisega", sama arvas 60 protsenti kohtunikest ning kolm neljandikku politseiuurijatest. Ligilähedaselt populaarne oli ka põhjendus, et naised "joovad endid purju, lähevad kaasa võõraste meestega". Mõnevõrra vähem toetati väidet, et põhjus on naistes, kes provotseerivad meest oma väljakutsuva käitumise ja riietusega (siiski 42 protsenti politseiuurijatest).

Meestes, "kes püüavad kõike kontrollida, et oma tahet maksma panna", nägid siiski ka süüd tervelt 97 protsenti politseiuurijatest, kaks protsenti vähem prokuröre ning 88 protsenti kohtunikke.

Sotsioloog Iris Pettai selgitas, et paraku ongi ühiskonnas väga levinud arvamused, et kui naine näiteks läheb ise kaasa võõraste meestega, siis ta ei mõelnud selle peale, mis võib juhtuda või kui ta ka joob ennast purju ja riietub liiga väljakutsuvalt. Samamoodi on levinud hoiak, et mees peksis naise läbi seetõttu, et naine temaga näägutas.

Juristid ja politseitöötajad ei alahinda siiski naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks. Füüsiline vägivald on probleem rohkem kui 90 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Vaimne vägivald on probleem 86 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Seksuaalne vägivald on probleem veidi rohkem kui poolte juristide ja politseiuurijate hinnangul, ülejäänud ei oska seisukohta võtta või ei pea seda probleemiks.

Sealjuures tajusid juristid ja politseiuurijad, et ohvril on vähe võimalusi vägivallast väljuda.

Õigusspetsialistide seas leidis kõige enam toetust ohvrite aitamisel ja kaitsmiselt vägivallatsejatele lähenemiskeelu või viharavi sundnõustamise korras kehtestamine – neid variante toetasid ligikaudu pooled küsitletutest. Turvakodude rajamine ja sotsiaalmajade ehitamine said abinõudena märksa vähem toetust. Kõige vähem usutakse esmase lahendusena lepitamisse perenõustaja/hingehoidja juures.

Valdav osa vastajatest leidis, et riik ei suuda perevägivalda ennetada ja raskeid juhtumeid ära hoida, ka heidetakse riigile ette, et puudub kontroll vägivallatsejate ja vägivaldsetes peredes toimuva üle. Kõige enam on juristid rahul ohvrite kohtlemisega õigusorganites, ka ollakse rahul ohvrite lastele turvalisuse tagamisega.

Määravaks põhjuseks, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, peavad juristid ohvri loobumist oma esialgsetest ütlustest.

Kuritegevuse statistikast selgub, et 2014. aastal registreeriti Eestis 2721 lähisuhtevägivalla juhtumit. Kolm neljandikku juhtumitest toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslaste vahel.

Sel teemal arutlevad täna ka telesaate "Vabariigi kodanud" külalised. Stuudios on Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, sotsioloog ja Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai, Meeste kriisikeskuse juhataja ja nõustaja Renee Nahkur ning politsei- ja piirivalveameti politseileitnant Reimo Raivet.

Liis Velsker

http://uudised.err.ee/v/eesti/ 17.03.2015

 

 

Sajandeid on mehed proovinud tõestada, et nad ei ole pealiskaudsed, kuigi paljud naised neid selles süüdistavad. Uus uurimus aga näitab, et naise haigestumisel võtab mees kätte ja lahutab naisest.

Tõenäosus suurenes suisa kuus korda, vahendab Metro.

Kui haigestuma peaks mees, siis naiste puhul oli lahutuse nõudmise tõenäosuse kasv väike või suisa olematu.

Iowa ülikooli uurijad keskendusid paaridele, kus keegi põdes vähki, südamehaigust või insulti.

32 protsenti abielu jooksul taolist traumat kogenud paaridest lahutasid.

Nii mõjutab haigusest tingitud stress inimest, kes peab oma kaasat hooldama, leidma raha maksudeks ja toiduks, hoidma korras kodu – see mõjutab suhet.

Kurb tõsiasi on see, et kui naised on tavaliselt piisavalt tugevad, et taolistele raskustele vastu seista, siis mehed seda ei suuda. Nii lõpeb abielu, kus naine haigestub, tihti lahutusega.

Allikas: Õhtuleht.ee, 6. märts 2015, 

Kui Euroopa Liidus on 57 protsenti mehi seisukohal, et meeste ja naiste vahel on ebavõrdsus laialt levinud, siis Eesti meestest arvab nii vaid 40 protsenti.

Kokku leiab Euroopa Liidu inimestest 62 protsenti, et meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus on laialt levinud; Eestis on näitaja 51 protsenti. Euroopa Liidus keskmiselt on vastaval seisukohal naistest 68 protsenti ning Eestis 61 protsenti, vahendas BNS Eurobaromeetri uuringut. 

Kõige vähem usuvad Eestist soolist ebavõrdust üle 55-aastased inimesed: neist 47 protsenti hindab ebavõrdsuse laialt levinuks, samas kui Euroopa Liidus on vanusegrupi keskmine näitaja 64 protsenti. 15–24-aastastest Eesti inimestest näeb laialdast soolist ebavõrdsust 48 protsenti, Euroopa Liidu keskmine on 56 protsenti.

Eestis küsitlustele vastanutest on 47 protsenti seisukohal, et naiste hulga tõstmiseks tööturul peaks kindlustama, et naised teenivad sama töö eest meestega võrdselt; EL-i keskmine on vaid 42 protsenti. Eestis vastanutest leiab 48 protsenti ning EL-is 33 protsenti, et selleks on sobiv meede paindlik töökorraldus, näiteks kodust töötamine.

Samas on EL-is 17 protsenti inimestest seisukohal, et naiste hulga tõstmiseks tööturul peaks suurendama naiste ligipääsu nii-öelda "meeste töödele"; Eestis arvab nii 8 protsenti vastanutest. EL-i inimestest 32 protsenti on seisukohal, et hea meede oleks lihtsustada naistel töö- ja kodukohustusi. Eestis on sellisel seisukohal 14 protsenti vastanutest. Naistele kõrgema kvaliteediga töökohtadele ligipääsu toetab EL-is 22 protsenti ning Eestis 16 protsenti vastanutest.

Suurendamaks aega, mida mehed kulutavad hoiutegevustele nagu kodused tööd või laste ja lähedaste hooldamine, on Eestis vastanutest 47 protsenti seisukohal, et seda võimaldaks paindlik töökorraldus, näiteks kodust töötamine; EL-is oli näitaja 40 protsenti. EL-i vastanutest 34 protsenti on seisukohal, et selleks tuleks kindlustada, et mehi ei diskrimineerita, kui nad soovivad hoolealuste hooldamiseks puhkust võtta, Eestis oli näitaja 31 protsenti. Samas leiab EL-is vastanutest 20 protsenti, et sobiv meede oleks toetada töid hooldussektoris kui sobivat karjäärivalikut meestele; Eestis arvab vastanutest nii 9 protsenti.

EL-is on seisukohal, et meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse vähendamine peaks olema liidu jaoks prioriteet, 76 protsenti vastanutest, sealhulgas meestest 72 protsenti ning naistest 79 protsenti. Eestis arvab nii vastanutest 64 protsenti; naistest on sellisel seisukohal 71 protsenti vastanutest, meestest aga 56 protsenti.

Neljapäeval avaldatud Eurostati andmetest selgub, et 2013. aastal oli palgalõhe meeste ja naiste vahel Euroopa Liidus suurim, 29,9 protsenti Eestis.

Allikas: 05. märts 2015: http://www.pealinn.ee

Võrdõigusvoliniku tellimusel töötab Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE välja metoodika, millega saab mõõta võrdõiguslikkust või selle puudumist elanikkonnagruppide kaupa. Kavandatava võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli abil saab seadusandja ja poliitikakujundaja teadmisi selle kohta, millised inimgrupid on Eestis ebavõrdsemas olukorras ning vajavad järeleaitamist.

„Meie eesmärk on välja töötada ühtne metoodika, mis aitaks meil kaardistada Eesti ühiskonna võrdõiguslikkust, aga ka esinevat ebavõrdsust. Võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel näitab, kuidas erinevatesse elanikkonnagruppidesse kuuluvad inimesed elavad, milline on nende olukord erinevates valdkondades, juurdepääs ressurssidele ning kas teatud gruppide vahel esineb erinevusi ja ebavõrdsust,“ sõnas Sepper.

Ta lisas, et metoodika peaks andma vastused paljudele küsimustele. „Näiteks kui soovime teada, kuidas läheb Eesti haridussüsteemis puudega noorel naisel või mehel. Või millises positsioonis on tööturul vene keelt emakeelena kõnelev naine? Millised on üle 50aastase eesti või vene mehe tervisenäitajad ja juurdepääs arstiabile? Kui turvaline on Eestis elada lesbidel ja geidel? Meid huvitavad eelkõige need grupid, mida seadused kaitsevad ebavõrdse kohtlemise eest, nagu rahvusvähemused, puuetega inimesed, eakad ning soo- ja seksuaalvähemuste hulka kuuluvad inimesed,“ märkis Sepper.

Loodav mõõtmismudel koostatakse sooviga kaardistada Eesti erinevatesse elanikkonnagruppidesse kuuluvate inimeste olukorda ja heaolu, võimalikku mahajäämust, juurdepääsu hüvedele ja teenustele ning edu saavutamise võimalusi.

„Viimastel aastatel on meie ühiskond mitmekesisem kui kunagi varem, nähtavaks on saanud mitmed inimgrupid, kes olid kaunis nähtamatud – puuetega inimesed, LGBT inimesed, romad jt. Kahjuks on aga nende eluolu peegeldavad statistilised näitajad mitmes valdkonnas madalamad ja kahtlus on, et teatud gruppi kuulumine vähendab inimese võimalusi elus edu saavutada. Mudel aitab objektiivselt hinnata, millised on ebavõrdsuse suurimad kitsaskohad,“ märkis Sepper. „Samuti üritame vaadata mitut grupikuuluvust korraga. Näiteks kas puuetega naiste ja meeste näitajad on tööhõives erinevad? Kuidas pääseb teenustele ligi vene keelt kõnelev puudega inimene või eakas?“

Võrdõigusvolinik lisas, et objektiivsete andmete ja analüüsi olemasolu on võtmeks, et seadusandja saaks teha läbimõeldumaid otsuseid ja parandada nende inimgruppide võimalusi, kes on jäänud ühiskonnas halvemasse seisu. Lisaks annab võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel erinevalt ühekordsetest uuringutest võimaluse mõõta erinevate elanikkonna gruppide heaolu perioodiliselt, et saada ülevaadet ühiskonnas toimuvatest arengutest.

Võrdõigusvoliniku kantselei kuulutas võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli väljatöötamiseks ja selle esmakordseks kasutamiseks välja riigihanke, mille võitis Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE. Hangitava töö tulemusena peab valmima võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel ja selle esmakordse kasutamise tulemusena uuringuraport. Mudel ja raport valmivad sel aastal.

Mudeli väljatöötamine toimub võrdõigusvoliniku kantselei projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Projekti rahastatakse Norra toetustest 2009-2014.

 

Taustainfo

·         Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi peavad poliitikakujundajad nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil süsteemselt võtma arvesse sugude võrdsuse põhimõtet ja eesmärki, tasandama ühiskonnas esinevat naiste ja meeste ebavõrdsust ning arvestama naiste ja meeste erinevate vajadustega.

·         Võrdse kohtlemise seadus paneb kõigile ministeeriumidele kohustuse edendada erinevate rahvuste, puuetega inimeste, erinevas vanuses olevate inimeste ning seksuaal- ja usuvähemustesse kuuluvate inimeste võrdset kohtlemist.

·         Võrdõigusvoliniku ülesannete hulka kuulub valitsuse ja KOVi asutuste nõustamine soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse rakendamise küsimustes, sh ta kogub ja analüüsib andmeid erinevate sotsiaalsete gruppide olukorra ja õigusaktide mõju kohta neile gruppidele.

 

Nele Meikar

Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968

6269 056
nele.meikar@svv.ee

 

www.vordoigusvolinik.ee

Tähelepanu! Lähenemas on tähtis päev erivajadustega inimeste jaoks: nimelt, nagu eelmisel aastal, jagab ka käesoleval aastal THINK Eesti stipendiumeid tublidele erivajadustega inimestele.
Eelmise aasta 21. aprillil toimunud Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuürituse raames Tallinna Lennusadamas andsime esimest korda üle Eesti kolmele tegusale erivajadusega inimesele stipendiumid. Selle au osaliseks said: Ave Jaakson, Kadi Urbas ja Meelika Siilsalu.

Väikeseks meeldetuletuseks, millega täpsemalt tegu. Ilmselt pole teemaga seotud inimestele uudiseks, et Eestis elab ja töötab hulganisti erivajadustega inimesi, kes ei jää ei oma oskustelt ega ka mitte võimekuselt nn tervetele sugugi alla, kuid sageli peavad nad tööd tegema vabatahtlikuna, paljalt aitäh-sõna eest. Parandamaks taolist ebanormaalset olukorda, algatas THINK Eesti koostöös Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga  2012. aastal projekti, mille käigus kogume annetusi. Laekunud raha kasutame selleks, et maksta kodanikuühiskonnas suuri tegusid teinud erivajadustega inimestele stipendiumit. Stipendiumi saajaid võib korraga olla nii üks kui ka mitu; välja valib nad selleks kokku kutsutud viieliikmeline komisjon. Viimasesse kuuluvad esindajad järgmistest organisatsioonidest:  Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, THINK Eesti, kodanikeühenduste esindusorganisatsiooni esindaja ning lisaks sõltumatu ekspert. Stipendiumi üleandmine toimub kord aastas, aprillis aset leidval avalikul üritusel, millest  teavitatakse ka meediat. Stipendium on mõeldud tubli puudega inimese toetamiseks tema edaspidises töös, õpingutes ja loomingulises tegevuses.

Taotlusi ootame kuni 15. märtsini. Taotlemiseks leiad kõik vajaliku SIIT.

Öeldakse, et inimesi ei hinnata selle järgi, mida nad on ühiskonnalt saanud, vaid selle järgi, mida nad andnud on. Usume, et selle moto järgi talitavad puuetega inimesed väärivad meelespidamist ning tunnustust. Kuna aprillikuu pole enam mägede taga, on just praegu parim aeg aidata neid, kes seda väärivad. Kui tunned, et Sinagi tahaksid anda oma panuse stipendiumi heaks, siis on Sinu annetus enam kui teretulnud!

Annetusi ootame selleks ettenähtud kontole, aga ka annetuskasti, sularahas, igaühelt. Iga annetaja saab tänutäheks soovi korral tulumaksu tagasi ja lisaks äramärkimise meie annetajate rubriigis.

Annetada saab järgmisele arvele:

Swedbank
Saaja: THINK Eesti MTÜ
Konto nr. 221048704600
Selgitusse palun kirjutage „Annetus“. Kui soovite saada tulumaksutagastuse, siis lisage oma isikukood.

IBAN: EE662200221048704600
SWIFT / BIC: HABAEE2X

Detailsem info stipendiumiandmise korra kohta ning statuut on lugeda SIIN.

-- 

Lugupidamisega

Meelis Luks

THINK Eesti tegevdirektor

http://www.think.ee

Head ajakirjanikud!
Ootame teid homme, 13. veebruaril kell 11.00 kahe värskelt valminud analüüsi tutvustusele, mis käsitlevad 2015. aastal Riigikokku kandideerivate erakondade nimekirju ja valimisplatvorme soolise võrdõiguslikkuse vaatevinklist. Üritusel saavad sõna ka erakondade esindajad ning Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esitab erakondadele oma nägemuse ja ettepanekud soolise võrdõiguslikkuse prioriteetide kohta järgmisel valitsusperioodil.

Riigikogu valimisi puudutavate analüüside tutvustus-arutelu toimub Navigator Ärimaja I korruse konverentsisaalis (Laeva 2, Tallinn). Ruum on ligipääsetav ka ratastoolis liikujale.

 

Ajakava

 

10.30 – 11.00 kogunemine ja tervituskohv

11.00 – võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaua peasekretäri Eha Reitelmanni avasõnad

11.05 – võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper tutvustab erakondade valimisnimekirjade analüüsi, mis vaatleb naiskandidaatide osakaalu ja asetust nimekirjades, ning räägib sellest, millised muutused on alates 1992. aastast toimunud

11.20 – politoloog Tõnis Saarts kommenteerib valimisnimekirjade analüüsi tulemusi ning räägib nimekirjade koostamise ja Eesti valimissüsteemi eripäradest

11.35 – küsimused ja arutelu

11.45 – Ena Soodla (Reformierakond), Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Tiit Riisalo(IRL), Karin Tammemägi (Keskerakond) ja Monika Haukanõmm (Vabaerakond) räägivad, millised lubadused ja seisukohad nende platvormides toetavad naiste ja meeste võrdsuse suurenemist Eestis

12.15 – soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp esitleb erakondade valimisplatvormide analüüsi, keskendudes lubadustele, mis aitavad soolist võrdõiguslikkust suurendada

12.45 – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esitab erakondadele oma ettepanekud soolise võrdõiguslikkuse prioriteetide kohta järgmisel valitsusperioodil

12.55 – küsimused ja arutelu vabas vormis
13.10 – võimalus teha intervjuusid

Palun andke osalemisest teada aadressil nele.meikar@svv.ee.

 

Erakondade valimisnimekirjade analüüsi autor on Glasgow ülikooli teadur Mirjam Allik, analüüs valmis võrdõigusvoliniku kantselei projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Projekti rahastatakse Norra toetustest 2009-2014. Täname koostöö eest Vabariigi Valimiskomisjoni.

Erakondade valimisprogrammide analüüsi toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.

 

Analüüside esitlust saab vaadata ka otseülekandes Postimehe veebilehel.

 

Lisainfo:

Nele Meikar

Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968

6269 056
nele.meikar@svv.ee

www.vordoigusvolinik.ee

Eha Reitelmann

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Peasekretär
+372 526 5927

eha.reitelmann@gmail.com

 

 

Puuetega inimeste esindus- ja huvikaitseorganisatsioonid ootavad, et voliniku kantseleist saaks õigusnõu ning olulisemad puude tõttu ebavõrdse kohtlemise juhtumid jõuaks voliniku abiga kohtusse, leiti täna võrdõigusvoliniku kokku kutsutud ümarlaual. Voliniku kantselei kinnitas, et strateegilise hagelemise tegevus laieneb soolise diskrimineerimise asjade kõrval käesoleval aastal ka puude tõttu diskrimineeritud inimestele.

„Puudega inimese õiguste eest ei peaks seisma vaid üksikud esindusorganisatsioonid või riiklikud institutsioonid, vaid puudega inimeste õigusi peavad austama kõik ühiskonnaliikmed. Avalik ruum ja avalikud teenused peavad olema sellised, et need vastavad erivajadusega inimeste huvidele ja vajadustele,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.  

Ta lisas, et erivajadustega inimeste olukord muutub oluliselt paremaks siis, kui poliitikakujundajad, teenuse pakkujad ja tööandjad ehk kõik olulised osapooled tegutsevad teadlikult selle nimel, et arvestada erinevate elanikkonnagruppide erinevate vajadustega. 

Ümarlaual tõdeti, et tihti takistab puuetega inimeste elukvaliteedi tõusu ebasoodne sotsiaalne keskkond, hoiakud ja vähene teadlikkus ja tundlikkus puudega inimese erinevate vajaduste või võimete suhtes. Ühe näitena toodi välja, et ehkki enamik inimesi kujutab ette, milline on liikumispuudega inimesele juurdepääsetav tervishoiuasutus, ei teata, milliseid muudatusi vajaks kliinik, et seal oleks mugav liikuda ka pimedal.

Puuetega inimeste organisatsioonid tõid lisaks välja, et nende jaoks on oluline, et oleks kindel asutus, kelle poole pöörduda õigusnõu saamiseks. Samuti väljendati arvamust, et voliniku kantselei abiga võiksid olulisemad puude tõttu ebavõrdse kohtlemise juhtumid jõuda ka kohtusse. Voliniku kantselei kinnitas, et strateegilise hagelemise tegevus laieneb soolise diskrimineerimise asjade kõrval käesoleval aastal ka puude tõttu diskrimineeritud inimestele.

Ümarlaual räägiti, et avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet erivajadusega inimesele peab paranema. Jätkuvalt ei ole avalik ruum sõbralik ja ligipääsetav liikumis- või nägemispuudega inimesele. Ühtlasi tõdeti, et tuleb rohkem rääkida sellest, et puuetega inimesed on erinevad ja neid saa vaadelda kui ühetaolist gruppi – erinevusi on seoses soolise ja rahvusliku kuuluvuse, erinevate seksuaalsete identiteetide ja vanusega.

Nele Meikar

Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968

6269 056
nele.meikar@svv.ee

www.vordoigusvolinik.ee

vt ka http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2015/02/10/erivajadustega-inimesed-arutasid-vordoigusvolinikuga-oma-koige-suuremate-

murekohtade-ule/

Soorollid, mida etendame, on pärit väga ammustest aegadest ja kannavad elutervete väärtuste kõrval kahjuks ka hoiakud, mis ei sobi humaansele inimesele, ütles vabakutseline kirjanik Kristiina Ehin eile Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Öösel üles ärgates kummitab mind Avega peetud telefonikõne. Rääkisin talle, et lubasin teha ettekande Postimehe arvamusliidrite lõunal. «Hull oled,» ütleb mu kunstnikust sõbranna. «Hoia ometi madalat profiili ja ära trügi esinema ja arvama. Kui oled kirjanik, siis kirjuta, ära arva!» «Ei, aga ma…» proovin seletada.

«See on selline kontingent,» kahurdab Ave edasi, «kelle ette pole mõtet ronida. Neil on igaühel oma kindel arvamus, pealegi nad söövad samal ajal ja vaevalt keegi viitsib kuulata ja veel mis teemaga…? Mingi sugudevaheline problemaatika! Hull oled! Ükski tervemõistuslik inimene ei hüppa meelega tulle. Iga inimene näeb neid asju ikka nii, nagu tema elukogemus just lubab ja ükskõik, mida sa ütled, ei muuda sa kellegi arvamust!»

Jah, Avel võib õiguski olla. Mõtlen kõhedusega eelseisva ettekande peale ja ei saa kuidagi und. Nii kergesti siis löön endas kahtlema. Järgmisel pärastlõunal aga kuulutab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige dr Vassiljev, et vastutustundetu mehega lapsi saanud naised tuleks steriliseerida. Mu telefon heliseb. See on Ave, kes seletab täiesti muutunud toonil: «Kindlasti mine sinna esinema, küsi kõva häälega, kas me elame natsi-Saksamaal, et sellised avaldused riigikogus võimalikud on? Mind ei oleks siis üldse tohtinud olemas olla, saad aru!» Ave on oma tubli ema lastest kuues ja tema isa on pehmelt öeldes süüdimatu.

Ave juhib mu tähelepanu sellele, et alles mõni kuu tagasi viidi Indias Chhattisgarhis vägisi läbi massisteriliseerimine vaeste külanaiste hulgas, mille tagajärjel paljud naised surid. «Ja siis tuleb Eestis üks «arst», kes soovitab meil sama teha siinsete naistega,» sülitab Ave telefoni tuld ja tõrva. «Tundub, et kusagil on ikka veel kinnistunud piibliaegne müüt, et Eeva on alati süüdi, ka Aadama ja jumala enda tegudes,» arutleb Ave.

Noogutan ja mhmhitan telefoni, püüdes samal ajal mõtteid koguda, kuidas sellest tulisest teemast oma ettekandes juttu teha. Just siis saabub uudis, et Vassiljev palus vabandust. Loen seda vabandust ega saa kuidagi aru, mida ta sellega öelda tahab. Et üksikemad pole süüdi ja neid ei peaks päriselt steriliseerima… Aga keda ta siis steriliseerida tahaks? Ja kuidas saab teha sellisest väljaütlemisest süü Reformierakonna kaela veeretamist? Silme ees hakkab jooksma sketš vastutustundetust mehest, kes teeb elus vähemalt ühe vastustundliku teo: viib oma eksnaised, lasteemad ja pruudid steriliseerida, sest seadus näeb nii ette. Et tema ometi ei peaks edaspidi maksma ja vastutama.

«Eriti tore oleks, kui Vassiljev moodustaks vastutusvõimetute meeste varakult tuvastamise kiirabi, mis tuleks riigi kulul kohale iga vähese elukogemusega naise väljakutse peale, et vastavalt siis kas julgustada või hoiatada. Kui see prohvetite komando mingil imekombel toimiks, võiks minust veel Keskerakonna valija saada,» ironiseerib Ave.

Selle päeva lõpuks olen natuke väsinud. Ei, täna ei kirjuta ma veel ridagi.

Ärkan tuisusel varahommikul ja püüan oma ettekandega kuidagi algust teha. Uduse mõttevälgatuse ajel alustan lausega: «Me elame väga vanas maailmas,» isegi imestades, et sellise lause arvutisse löön. «Päike tõuseb ja öö tuleb ikka samamoodi nagu sadu või tuhandeid aastaid tagasi,» kirjutan järgmiseks samas vaimus ja vaatan üle õue kerkiva naabermaja tellinguid, mille alt avastati sügisel vundamendi ja majaaluse parkla rajamise käigus keskaegne katkusurnuaed. Mõne kuuga jõuti välja kaevata ligi viissada keskaegse tartlase skeletti, kuid kes teab, kui palju neid veel sinna alla jäi. Ehitusprojekt pidi edasi minema, parklapõrand betoneeriti kinni ja arheoloogidele ei jäänud rohkem aega. «Miljoneid aastaid on siia maailma sünnitud emasteks ja isasteks,» jätkan, riskides, et ma Richad Villemsit kordan, «ning ligi 200 000 aastat on sünnitud kas inimmehe või inimnaisena. Ja nii ka praegu – sünnib siia Eestimaale üks laps, vahet pole, kas poiss või tüdruk, arvutimängud, superstaarisaade ja modellivõistlused juba ootavad teda pikisilmi, kuid pikapeale selgub, et selles nutitelefonistuvas ostukärukujulises maailmas on siiski rohkem traditsioonilist ja ürgset, kui esmapilgul tundub. Ta ei aima veel, et on sattunud maailma täis arhetüüpseid soorolle, mida inimkond on aastasadu ja -tuhandeid hoidnud ja kujundanud. Keset päist päeva võivad siin esile hõljuda keskaegsed viirastused, patriarhaalsest süsteemist pärit eksiarvamused, mis lajatavad oma lahmivate dogmadega avalikkusele otse lagipähe nagu too Vassiljevi hädiselt välja vabandatud sõnavõtt. Ajal, mil me Eestis teatud naiste vägisi viljatuks muutmisest räägime, võiksid traditsioonilise perekonna kaitsjad ka abielulahutuse keelustada ning valgustusajastueelne pime foon olekski loodud.» Hm, võib-olla ei mõju see läbi tuisuse hommiku keskaegse kalmistu poole vaatamine mu mõttevoole just eriti optimistlikult…

Meenub, et just Ave, mu kunstnikust sõbranna, oli see, kes tundis ülikooli ajal vajadust aeg-ajalt üles kirjutada, mis on tema meelest sel hetkel armastus. Ükskord luges ta mulle oma kaustikust mõne katkendi ette. Ta soovis, et tema armastus poleks kivistunud arusaam, vaid tõesti Tunne suure tähega. Panin tähele, et selle juures oli talle eluliselt tähtis eristada endas naist ja inimest. See tundus mulle huvitav, kuid nägin, et kirjutajale enesele oli see valmistanud ka palju raskusi ja valu. Kirjutasin ise parajasti magistritööd soorollidest eesti regilaulus ning mõtlesin, et tõepoolest, maailma vaid mehe või naise silmade läbi vaadates oleme nagu lapsed, kes on maast leidnud värvilise pudelikillu ja püüavad läbi selle otsekui uueks loodud maailma vaadelda – põnev ja ilus, kuid kindlasti on selline sugupoolikus ka valusalt piiratud perspektiiv. Võib-olla jääbki kõik see, mis mehi ja naisi vastandab, paratamatult tegema haiget inimesele meis. Neid mõtteid mõlgutades olen kirjutanud järgmise luuletuse:

Näeme elu läbi oma sugupoole poolikuse

teie – igavesti isased

meie – igavesti emased

hoiame oma inimkäte vahel

kes teab kust lahti murdunud klaasikildu

kas läbi selle kitsa klaasikillu

ainult julgemegi vaadata?

 

sõrmed juba verised sellest teravast ja tumedast klaasitükist

teeme põrguks elu

tüütame teineteist ära

tütarde ja poegade

tibide ja tüüpide

emade ja isade

eitede ja taatide

naiste ja meestena

tüütame ja toetame

armastame ja alandame

ainult unes oleme vabad

käed vajuvad rinnale ja paranevad veidi

unes saab mulle selgeks inimeseilme su poisipilgu taga

sulle saab selgeks hele headus

taga mu tumedate tüdrukusilmade

noorkuu roomab meist üle nagu mardikas

triivib üksi nagu ankruta laev

ja rohelised kaldad on näha

ja kaljud on näha

ja kiikuvad antennid

sammaldunud keldrid

poolikud puuriidad

kaks verist klaasikildu kaldaliival

veetoobrid ja peegel

kell kapid ja voodi

 

üks meist

ärkab hommikul

ja värvib ennast klaasikilluga

manab naisenäo pähe

paneb teravad killud kontsadeks

oma kaunite kandade alla

läheb

kergelt

ometi kannatades

 

teine meist

tunneb ärgates külje sees valu

klaasikild tema kadunud küljeluu asemel

kõditab ja kriibib

 

Aga võib-olla ongi vaja, et kriibiks, võib-olla ongi nii algusest peale välja mõeldud? Kui on valus, järelikult kasvame ja areneme, võib-olla vormub meist lõpuks midagi ootamatut ja imelist, areneb välja mõni võimatuna näiv oskus ja kui julgeme edasi minna, näeme lõpuks terendavat tõde ja leiame püsiva armastus- ja rahutunde nagu muinasjutus?

Igas naises peitub jumalanna ja mehes jumal, küsimus on, kas jõuame nendeni, õpetavad paljud vanad religioonid. Kuidas arendada endas seda sugupooltes peituvat jumalikkust ja mitte sattuda ahistavate soorollide ja keskaegsete, kuid ikka veel elujõuliste dogmade küüsi? Kuidas olla selles mehhaniseeritud ja väliselt ratsionaalses ühiskonnas julge ja tundev elusolend, kuidas mitte kivistuda või liigkalkuleerivate ja kasuahnete mõtete tuisku mattuda?

Mitmelt poolt on kuulda, et radikaalfeminism, mis naistele võrdsuse saavutamiseks igasugust naiselikkust eitab, olevat feminismi sõna ära rikkunud või meie jaoks kasutuskõlbmatuks muutnud. Me ei taha ometi samastuda nende radikaalidega, kes ei luba endale ust avada või mantlit selga aidata. Samas oleks enamik naisi valmis nendest hüvedest loobuma, kui see tagaks neile ka meestega võrdse palga ja esindatuse ühiskondlikel positsioonidel. Kuna olen inimõiguslane, olen iseenesest mõistetavalt ka feminist, ütlevad enese kohta mu paljud sõbrad, nii mehed kui naised.

Peamiselt naiste lauldud regilaulude uurimine on pannud mind märkama, et ka paljud tänapäeva naised kannavad endas ajaloolise rõhutuse ja patriarhaalselt vägivaldse ühiskonna haavu. Oma magistritöö tarbeks lugesin läbi suurel hulgal regilaulutekste, mida on aastasadade vältel peamiselt naiste suust üles kirjutatud. Eriti on mind hämmastanud üle Eesti tuntud olnud dialoogilaul «Miks ei viinud vette?», milles tütar hurjutab ema, et see ta üldse ilmale tõi.

«Emakene, ennekene, mida said sina minusta, midas minu oidamasta? Silmavetta meelekurba, itku said imetamesta, silmamärga mähkimesta, käekülma kandamesta. Emakene, ennekene, süüdü anna ma sinule, eks sa viinu mu vesile, kandnud mu küla kajusse, eiten Emajõesse.»

Ehk teisisõnu, miks ema ta üldse üles kasvatas, kui nägi, et sündis tütar. Ta oleks pidanud ju naisena teadma, mis üht tütarlast selles maailmas ees ootab. Ema vastab selles laulus seepeale vabandavalt, et tõepoolest tahtnudki ta oma tüdrukuna sündinud last vette heita, aga viimasel hetkel jõekaldal seistes polnud tal selleks siiski südant.

Samavõrra laialt levinud laulutüübis «Tütred vette» teeb ema selle kavatsuse siiski teoks. Tema Ann, Mari ja Tiiu saavad kalaks, pardiks ja vesikupuks, ning ema, kellel hiljem ju tütarde abi vaja läheb, kahetseb ja leinab neid taga elu lõpuni. Need kunagi nii populaarsed laulud tuletavad mulle meelde olukorda Hiinas või mõnes muus Aasia riigis, kus tüdruklaste varane ärakaotamine pole mingi haruldus ka tänapäeval.

Pole põhjust arvata, et see tuntud laul rääkis mõnest marginaalsest juhtumist mõnes muistses Eesti külas. Meenutagem või Vargamäe Krõõta, kelle armastust oma vastsündinud tütarde vastu varjutas Andrese karm ja halvustav suhtumine: «Jälle tüdruk!» Ja Krõõt võinuks olla minu vanaema vanaema. Niisiis oleme tõele lähemal, kui püüame ette kujutada, kui suur oli Eesti patriarhaalse külaühiskonna naiste vastu suunatud vägivald ja rõhumine, et sellised laulud üldse said tekkida.

«Tütar sündis, tühja sündis!» ütleb paljudes läänemeresoome keeltes tuntud vanasõna. Seda tausta arvestades pole ime, et tänapäevalgi on paljudel eesti naistel vähem enesekindlust ja läbilöögivõimet kui sama ettevalmistusega meestel. Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida. Erinevaid võrdõiguslikkuse ja kooseluseaduse ümber peetud vaidlusi jälgides tundub mulle, et kusagil on meil väga vanad ja valutavad armid. Ma arvan, et paljude hinges on ikka veel lahtised haavad, ning tegelemine pseudoküsimustega, nagu kes kellele ust avab või mantlit selga sikutab, tundub olevat asjade meeleheitlik ja väline koorik.

Hommikust on märkamatult saanud kesklõuna. «Sinult, Kristiina, ootaksime me üht emotsionaalset ettekannet,» oli Postimehe peatoimetaja Merit mulle telefonis öelnud. Võtan siis enne lõpetamist veel ühe teema ette.

Sel sügisel lõhestas Eestit lahing kooseluseaduse ümber. Olin sel ajal Ameerika läänerannikul oma jutukogu esitlustuuril ja igal hommikul Eesti uudiste lugemine oli mulle piinlik ja piinav ettevõtmine. Toompea meeleavalduse videote vaatamine aga ängistas mind lausa enneolematul viisil. Veetsin selle troopiliselt kuuma päeva oma Los Angelese esinemisi ette valmistades ning rahutult kodumaa lahkhelide peale mõeldes. Alles õhtul pärast Vaikses ookeanis ujumas käimist sain rahu tagasi ja ööbimispaika jõudnud, kirjutasin luuletuse:

Kust sa tuled?

kihiseb Vaikne ookan mu jalge ees

Eestist

vastan

ja üks suur laine lööb mind peaaegu jalust maha

Sealgi on lained

Selgitan

Praegu näiteks on homofoobia laine

jätkan ja näen silmanurgast kaht päevitunud vanameest

kes käest kinni läbi külmapoolse vee lainetesse jooksevad

Meil on homofoobia laine

ohkan

löön silmad maha

Tahaksin endalt maha pesta selle Eesti

kes eile Toompeal meelt avaldas

Uus laine tuleb

vaba ja üürike

tuleb ja taganeb jälle

Vaatasin täna videot traditsioonilise perekonna kaitsjate

meeleavaldusest Toompeal,

pihin Vaiksele ookeanile

sest kellele siin veel…

Protestijad surfasid oma foobia laineharjal

ja mulle jäid silma kaks barettidega naist

kes kusagil esiridades õhupallikesi heljutasid

Nende pojad on muuseas homod

                                                   tean seda juhtumisi

Aga nemad ise ei tea

Ega vist aimagi

                                 Ja pojad ei räägi

ei iitsatagi

Nad on toppinud kappi oma armastuse

oma eripära

Nende emad kaitsevad Toompeal iga hinna eest traditsioonilist perekonda:

baretid viltu peas

õõtsuv õiglaserind ees

silmis isehakanud arvamusliidri pime pilk

Nad ei aima uneski

et sõimavad ebanormaalseteks värdjateks omaenese poegi

Mul on kahju seda vaadata.

Näen viltu- ja lahkukasvanud elusid,

paranoiliselt «normaalseid» perekondi,

palju hirmu,

mis on vallandanud vihkamislaine

vihkamislaine

milles justkui oleks juba meie endi verd

Vaikne ookean kihiseb

                               Surfajad kõhutavad madalas vees ja ootavad uut lainet mille harjale end heita

Nii ma siis pihin siin maailma teisel poolel

lõputute liivaterade ja vaba vee kokkupuutepiiril

silmad pimestava päikese ees kinni

Ja veel üks tõestisündinud lugu: mul on vahetevahel vaja sõita maaliinibussidega. Peaaegu alati saan siis mõne eriskummalise elamuse osaliseks. Viimane bussisõit aastavahetuse paiku kujunes aga üsna ekstreemseks: otse minu selja taga vestlesid linnas pühadekraami ostmas käinud külanaised omavahel: «Sotside poolt ma küll ei hääleta, nemad tõmbasid selle homode värgiga meile vee peale!» Siis hakkavad naised suure õhinaga vaagima nende jaoks kõige põletavamat probleemi, et kuidas samasoolistel «see» asi ikka käib. USAs kogutud äng plahvatab minus äkki, keeran ennast ringi ja küsin naistele otsa vaadates, et mida neist kumbki kaotas sellega, et väga paljudel inimestel on nüüd lihtsam, kui nad saavad oma kooselu ametlikult kinnitada, kui nad saavad seaduslikult oma lähedaste eest hoolitseda. Naised on minu ootamatust sekkumisest kohkunud ja üks neist peidab end marketist ostetud plastmassis kuuseoksa varju, millel on punased kellukesed küljes. Viimaks sisistab teine pruuni kübaraga naine vihaselt, et piiblis on ka nii kirjas, et ei tohi. Ma vastan, et piiblis on see ka kirjas, et enne abielu ei tohi last saada. Aga kumb teist siis esimesena vallaslapsed ära keelaks. Naised jäävad jälle vait, kuid kuuseoksatagune naine seirab mind üleolekuga, millest võiks välja lugeda: keelaks küll, kui aga saaks.

Siiski tunnen, et sekkuda oli lihtsam, kui tahtmatult pealt kuulda. Edasi hädaldavad tädid selle üle, et mis siis saab, kui nüüd hakkavadki samasoolised lapsendama ja küll neid lapsi hakatakse ikka koolis narrima. Vastan, et minu meelest on üldjuhul nii, et mida rohkem on inimesi, kes üht last armastavad ja tema eest hoolitsevad, seda parem. «Armastus?» küsib lähemal istuv naine, äkitselt kuuseoksaga mu nina ees vehkima hakates, «kas SEE on armastus?» Kellukesed helisevad tuhmilt ja naise silmad pilluvad vihasädemeid.

Äkki ei suuda ma endas enam leida piisavalt tolerantsust, et tagapingitädidega armastuse teemadel bussivaidlust pidada. Kuulen, kuidas nad edasi õigustavad ja jaotavad armastust lubatud ja lubamatuteks kategooriateks. Tundub, et nende armastus on midagi sellist, mis mahuks ühte ruudulisse vihikusse ära.

Mõtlen, et Eestis on ikka veel häirivalt palju sugupoolte teemalist vaenu ja mõistmatust. Aga seesama vaen väljendub suhtumises armastusse tervikuna. Viimase luuletuse ja maaliinibussis toimunud kõneluse kangelannadeks olid juhuse tahtel vanemad naised. Sellega ei taha ma öelda, nagu oleks kitsarinnalisus ja ebatolerantsus kuidagi vanuses või soos kinni.

Valus on vaadata mitmete meeste ärapanemisi teemal: «…ilus ja arulage poliittibi…» vms. Valus on kuulata õigustusi joomise ja jõmluse teemadel, näha suhtumist, nagu oleksid eesti naised ainult mingid dekoratiivsed vidinad, keda võib vajadusel avalikult mõnitada, alavääristada ja paika panna, valus on näha, kuidas paljud eesti naised juba midagi paremat oodata ei oskagi, valus on kuulda ebaadekvaatseid sõnavõtte prostitutsiooni teemadel, nagu oleks see «elukutse» elu hammasrataste vahele jäänud naiste eluunistus ja vaba tahe, valus on pealt näha paljude meeste ja ka mõnede naiste täielikku võhiklikkust ja sugupoolepimedust võrdõiguslikkuse seaduse teemadel, valus on näha katkisi perekondi ja tohutut hulka üksikemasid ning rongaisasid, kuigi sama valus on läbi näha mõnd hambad ristis koospüsivat ja perevägivalda varjavat traditsioonilist perekonda.

Soorollid, mida etendame, on pärit väga ammustest aegadest ja kannavad elutervete väärtuste kõrval kahjuks ka hoiakud, mis ei sobi humaansele inimesele. Keskaegsed hauad on siinsamas meie jalge all. Võime need betoonparklate ja moodsate korterelamutega kinni katta, kuid vaiksed minevikuviirastused imbuvad ikkagi meie argipäeva, mõjutades sugupooltevahelist suhtlemist ning kujutlusi lubatud ja keelatud armastusest.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3087837/taismahus-kristiina-ehini-ettekanne-postimehe-arvamusliidrite-lounal

 

Eelmisel nädalal kohtusid Helpific esindajad Keiu Roosimägi, Zsolt Bugarszki ja Tom Rüütel sotsiaalala asekantsleri Rait Kuuse, kantsler Marika Priske nõuniku Nele Gerbersoni, hoolekande osakonna juhataja Marit Raisti ja sotsiaalvaldkonna arendusnõuniku Maris Mälzeriga, et arutada üheskoos võimalusi, kuidas jõude ühendades edendada erivajadustega inimeste elu läbi uudsete infotehnoloogiliste ning kogukondi kaasavate lahenduste ja kaardistada esimesed ühised huvid koostöö arendamiseks vajaliku tegevuskava väljatöötamiseks.

Novembris Garage48 publikulemmiku tiitli võitnud Helpific tutvustas ministeeriumile, kes oli ka üks arendusnädalavahetuse partnereid, kuidas ühendades sotsiaalse mõtlemise ja innovatsiooni, on võimalik panustada ühiskondlike hoiakute parendamisele erivajadustega inimestesse, tõsta puuetega inimeste ja vabatahtlike kaasatust hoolivamate kogukondade kujundamisel ning aidata kaasa puuetega inimestel paremate võimaluste loomisel edukamaks lõimimiseks ühiskonda. Ministeerium avaldas kohtumisel sügavat poolehoidu Helpific püüdlustele kasutada erivajadustega inimeste integreerimiseks tõhusamaid viise ning tõdes, et Helpific ideed ja suund on kooskõlas ministeeriumi tulevikuvisiooniga kaasavast ühiskonnast. Ühe võimalusena toodi välja ka Helpific suutlikkus olla heaks partneriks puuetega inimeste ja ministeeriumi vahelise konstruktiivse koostööõhustiku loomisel.

Helpific üks eesmärke kohtumisel ministeeriumiga oli esitleda muuhulgas uusi ideid ja suundi, kuidas näha töövõimereformis positiivseid võimalusi. Helpific, kes osales ainsa osalejana Eestist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsel Brüsselis toimunud üleeuroopalisel seminaril “A New Generation 4 A New Europe”, on näide sellest, et innovaatilised lahendused võivad inimesi palju aidata ja kaasa tuua suured muutused ühiskonnas. Helpific ei asu lahendama reformi käigus esile kerkivaid võimalikke probleeme ja lahknevaid seisukohti, kuid on arvamusel, et pikaajalise mõjuga tulemusteni viib vaid koos tegutsemine ühiste eesmärkide nimel, mille tulemuste hüvedest võidab kogu ühiskond. Oluline on inspireerida inimesi positiivselt mõtlema ja tegutsema, kommunikatsioon kogukonna ja Sotsiaalministeeriumi haldusala asutuste vahel võib olla parem ning siin on ka Helpificul oluline roll täita.

Sotsiaalministeeriumi esindajad pakkusid ka välja, et Helpific võiks teatud kohalikes omavalitsustes või valdades läbida pilootprojekti, kus saab testida uuenduslike lahenduste mõju kogukonnale.

Ja lühidalt, mis on Helpific

Helpific on veebipõhine inimeselt inimesele rakendus, mis viib kokku erivajadusega inimesed ja vabatahtlikud. Helpific loodi eelmise aasta novembris 12-liikmelise meeskonna poolt Garage48 arendusnädalavahetusel.

Helpific veebi- ja sotsiaalvõrgustiku leht:
www.helpific.com
https://www.facebook.com/Helpific
‪‎
Pressiteate koostas:
Keiu Roosimägi,
Helpific juhatuse liige ja projektijuht
keiu.roosimagi@helpific.com
T: 53 477 636