Naiste terviseuuringuga püütakse välja selgitada, kuidas mõjutavad lapsesaamist peale intiimsemate põhjuste ka lapsehoiuvõimalused, majanduslik olukord, suhted partneriga, töökoha säilimise kindlus ja globaalsed probleemid.

Eesti naiste tervise uuringus küsitakse nii seksuaalkäitumise kui ka sotsiaalse tausta kohta. 

5200 naist leiavad neil päevil oma postkastist ümbriku vägagi intiimsete küsimustega. „Milline oli teie ühe kuu keskmine netosissetulek? Kas teil on raskusi arvete maksmisega? Kas teie arvates peab suhte alguses naine ootama, kuni mees algatab seksuaalvahekorra? Kas olete kogenud vaimset väärkohtlemist lapseeas? Või seksuaalset väärkohtlemist? Kes on olnud selle põhjustaja: praegune partner, endine partner, kolleeg?”

Küsimustest ei maksa kohkuda, sest neid esitavad arstid, kes soovivad mõista naiste tervisekäitumist.

Hoiakutel on suur roll

Sadakonna küsimuse kaudu, millega piilutakse iga isikliku seiga taha, püütakse aru saada, mis kujundab naiste käitumist ja lõppkokkuvõttes mõjutab nende tervist.

„Seekord on meie eesmärk vaadata veidi rohkem just sotsiaalset tausta, mis naiste otsuseid mõjutab,” selgitas üks uuringu korraldajaid, Eesti naistearstide seltsi president dr Made Laanpere. Üks põhieesmärke on välja selgitada, millised on naiste lapsesaamiskavatsused. Seda uuritakse just naiste perspektiivist, püüdes välja selgitada nende subjektiivsed vaated ja tunded, mis käitumist mõjutavad.

„Paraku on hoiakutel siin väga suur roll. See on üks tervisevaldkond, kus sotsiaalne keskkond ja kultuur võivad märkimisväärselt mõjutada naise otsuseid,” märkis Laanpere.

Uuritakse, kuidas mõjutavad lapsesaamist peale intiimsemate põhjuste ka lapsehoiuvõimalused, majanduslik olukord, suhted partneriga, töökoha säilimise kindlus ja globaalsed probleemid. Muu hulgas on ankeedis küsimus: „Kas teile on tehtud ettepanek astuda seksuaalvahekorda raha või muude majanduslike hüvede eest?” Uuritakse, kuidas on neile pakkumistele reageeritud. Selleks et uuring õnnestuks, paluvad korraldajad kõigil naistel, kes küsimustiku saavad, selle täita ja tagastada. Kõigile on anonüümsus tagatud, lubavad nad.

Uuringus „Eesti naiste tervis 2014” osalema on juhuvalimi järgi palutud 5223 rahvastikuregistrisse kantud 16–44-aastast naist. Küsimustikku on võimalik täita ka elektroonselt, info selle kohta on postiga tuleva küsimustiku kaaskirjas. Uurijate hinnangul kulub vastamiseks pool kuni kolmveerand tundi.

Eesti naiste tervist uurivad Tartu ülikool ja tervise arengu instituut, uuringut rahastab Euroopa regionaalarengu fond SA Eesti ­Teadusagentuuri programmi TerVE kaudu.

Vene naised riskialtimad?

Uuringu tulemusi on kavas kõrvutada 2004. aastal tehtud samateemalise küsitlusega, et võrrelda viimase kümne aastaga naiste seksuaaltervises toimunud muudatusi. Üks peamisi tollaseid leide oli, et eesti ja vene keelt kõnelevate naiste käitumises oli üsna suur erinevus.

Eestlased kasutavad rohkem tänapäevaseid rasestumisvastaseid vahendeid (pillid) ja teevad vähem aborte kui vene naised. Praeguse uuringuga püütaksegi täpsemalt välja selgitada, miks see nii on ja millised hoiakud seda põhjustavad.

2004. aastal osales uuringus umbes 2700 Eesti naist.

2012. aastal korraldasid Eesti naistearstid ka Eesti ja Peterburi naisi võrdleva uuringu. Selgus, et Eestis elavate vene naiste käitumine sarnanes rohkem Peterburi naistega kui eesti naistega. Kui noortest eesti naistest kasutas hormoonpille 46%, siis Eesti noorte mitte-eestlaste ja Peterburi venelaste seas oli pillide kasutajaid ainult 19%.

Arstid järeldasid, et erinev käitumine võis tuleneda eri infoallikate kasutamisest ja ka tervis­hoiutöötajate erinevusest.

Allikas: http://epl.delfi.ee/news/eesti 10.03.2014

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) läbiviidud uuringust selgus, et Euroopa Liidu naistest on sattunud psühholoogilise vägivalla ohvriks pea iga kolmas ning füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks iga viies.

Samas vaid väga vähesed vägivallajuhtumid jõuavad korrakaitsjateni, mistõttu naistevastane vägivald jääb enamasti varjatuks ning ei kajastu ka ametlikus statistikas.

Naistevastase vägivalla juhtumid on sagedasemad Põhja-Euroopas kui Lõuna-Euroopas. Vastuste alusel selgus muuhulgas:

· 33 protsenti naistest oli pärast 15.eluaastat kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda.

· 22 protsenti oli kogenud partneri füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda.

· 5 protsenti küsitletud naistest oli vägistatud. Ligi kümnendik naistest, kes on kogenud seksuaalset vägivalda kellegi muu kui partneri poolt märkisid, et kõige raskemas juhtumis osales mitu ründajat.

· 43 protsenti naistest oli kogenud praeguse või endise partneri poolt mingis vormis psühholoogilist vägivalda, näiteks teiste ees alandamist, kodust lahkumise keeldu või koju lukustamist, sundi vaadata pornograafiat ja vägivallaähvardusi.

· 33 protsenti naistest oli lapsepõlves kogenud täiskasvanu füüsilist või seksuaalset vägivalda. 12 protsenti oli lapsepõlves kogenud seksuaalset vägivalda, kusjuures pooled juhtumitest panid toime tundmatud mehed. Need väärkohtlemise vormid seisnevad tavaliselt selles, et täiskasvanu näitab oma suguelundeid või puudutab lapse suguelundeid või rindu.

· 18 protsenti naisi oli pärast 15.eluaastat jälitatud ja 5 protsenti oli seda kogenud küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul. see teeb kokku 9 miljonit naist. 21 protsenti jälitatud naistest märkisid, et jälitamine kestis kauem kui kaks aastat.

· 11 protsenti naistest oli kogenud kohatuid lähenemiskatseid sotsiaalmeedias või saanud seksuaalse alatooniga e-kirju või lühisõnumeid. Noortest naistest (18–29a) on sellise küberahistamise ohvriks langenuid aga koguni 20 protsenti.

· 55 protsenti naistest oli kogenud mingis vormis seksuaalset ahistamist. 32 protsenti kõigist seksuaalse ahistamise ohvritest märkisid, et nende ahistajaks oli ülemus, kolleeg või klient.

· 67 protsenti ei teatanud isegi kõige raskemast partneri rünnakust politseile ega mõnele muule organisatsioonile.

Uuringu kohaselt on Eestis naised alates 15. eluaastast enim kokku puutunud psühholoogilise vägivallaga, mida on enda sõnul kogenud tervenisti 50% küsitletud naistest, ning mis on märkimisväärselt kõrgem Euroopa keskmisest (43%).

Kõige rohkem on psühholoogilise vägivallaga naised kokku puutunud aga Lätis ja Taanis (kuni 60% ulatuses), kõige vähem Hispaanias (33%) ja Iirimaal (31%). Partneri poolset psühholoogilist väljapressimist või laste kasutamist väljapressimise vahendina on Eestis kogenud 10% uuringus osalenud naistest, mis on veidi üle Euroopa keskmise (8%).

Füüsilise või seksuaalse vägivallaga on alates 15. eluaastast kogemusi igal kolmandal Eesti naisel, mis on samaväärne Euroopa keskmise tasemega. Kõige rohkem füüsilise ja seksuaalse vägivallaga on naised kokku puutunud Taanis (52%) ja Soomes (47%) ning kõige vähem Austrias (20%) ja Poolas (19%). Viimase 12 kuu jooksul on füüsilise või seksuaalse vägivallaga kokku puutunud 5% Eesti naistest.

FRA täna avaldatud uuringus naistevastase vägivalla ulatuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikides analüüsiti naiste kogemusi füüsilise, seksuaalse ja psüühilise vägivallaga, sealhulgas koduvägivalla, jälitamise, seksuaalse ahistamise ning lapsepõlves kogetud vägivalla kohta.

Samuti vaadeldi uute tehnoloogiate rolli naiste vägivallakogemuses. Uuringu näol on tegemist valdkonna kõige laiaulatuslikuma uuringuga Euroopa Liidus ja ka maailmas, kus osales kokku 42 000 naist, sealhulgas 1500 eestlannat.

Allikas: http://www.DELFI.ee 05. märts 2014 11:10

Alates märtsikuust korraldab invatakso teenust Tallinnas Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, seni on teenust osutanud Tallinna Puuetega Inimeste Koda.

lientide vastuvõtt jätkub Tallinna Puuetega Inimeste Kojas, Endla 59
tuba 104 esmaspäeval kell 15-18, teisipäeval kell 13-16 ja neljapäeval 10-16.

Kontaktandmed: tel 6457 465, tiia.tiik [ät] tallinnlv.ee

Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on invatakso teenus täitnud oma eesmärgi, paljude puuetega inimeste liikumisvõimalused on paranenud ning sellega seoses tõusnud inimeste elukvaliteet ja toimetulek tänu juurdepääsu võimaldamisega üldistele avalikele teenustele.

„Teenuse korralduse muudatus võimaldab ühendada linnas puuetega inimeste transporditeenuse ühtse koordineerimise alla,“ märkis Martinson.

 Taksokaarte väljastatakse puuetega inimestele, kelle alaliseks elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinn ja kellel on tuvastatud raske või sügav liikumis-, nägemis-  või liitpuue ning kes oma puude tõttu ei saa kasutada ühistransporti iseseisvalt ega kõrvalabita. Teenuse saaja peab olema vähemalt kolmeaastane.

 Taksoteenust osutavad magnetkaardi alusel AS Tulika Takso ja ratastoolibussi klientidele Termaki Autopargi AS.

Tellimine Tulika Takso telefonil 612 0030, e-maili teel info [ät] tulika.ee, SMS-iga 53 34 5859. Invabussi ettetellimine vähemalt 12 tundi, võimalusel täidetakse tellimused kiiremini. 

 Invataksoteenust osutatakse Tallinnas alates 1998. aastast ja 1. veebruari 2014 seisuga oli teenuse kasutajaid 1452 inimest.

Tallinnas on aasta alguse seisuga  26 398 puuetega inimest.

Allikas: http://www.tallinn.ee 05.03.2014

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) uues aruandes avaldatud maailma kõigi aegade ulatuslikuma naistevastast vägivalda uurinud küsitluse tulemused osutavad ulatuslikule naiste väärkohtlemisele kodus, tööl, avalikes kohtades ja internetis.

Märtsi esimesel nädalal algab ulatuslik üle-eestiline küsitlus, mille eesmärk on saada ülevaade eesti naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisest ning -käitumisest. Tartu ülikooli ja tervise arengu instituudi teadlaste koostöös läbiviidavas uuringus „Eesti naiste tervise uuring 2014“ uuritakse pereplaneerimist mõjutavaid tegureid, rasestumisvastaste vahendite kasutamist, rahulolu seksuaaltervise teenustega ning teisi naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud teemasid.

Eesti teadusagentuuri programmi TerVE kaudu Euroopa regionaalarengu fondi rahastatav uuring annab võimaluse analüüsida naiste seksuaaltervises toimunud muudatusi viimase 10 aasta jooksul, kuna tulemusi võrreldakse 2004. aastal läbi viidud uuringuga „Eesti naiste tervis“. 



Uuringu tulemused on olulised rahvastiku tervisevaldkonna edasiseks planeerimiseks, aidates hinnata pakutavaid tervishoiuteenuseid ning parandada nende kvaliteeti.



Küsimustik saadetakse posti teel 5233 naisele, kes on leitud rahvastikupõhise juhuvalimi abil. „Kõigi valimisse sattunud naiste osalemine küsitluses on väga oluline, et tagada uuringu esinduslikkus ning võrreldavus 2004. aasta uuringuga, milles osales ligi 2700 naist,“ pani uuringu juht, Tartu ülikooli naistekliiniku juhataja Helle Karro küsitluse saajatele südamele.



„Seksuaal- ja reproduktiivtervis puudutab eri eluperioodidel lähedalt kõiki naisi. Uurime viljatuse esinemist ja pöördumist ravile, naistearsti teenuste kättesaadavust, seksuaalset riskikäitumist ning teadlikkust rasestumisvastastest vahenditest. Samuti selgitame välja põhjused, kas ja miks naised soovivad lapsi saada ning uurime naiste tervist, mis on lastesaamisel oluline,“ selgitas professor Karro. „Oma olemuselt on seksuaaltervis erinev teistest tervisevaldkondadest, sest see on enim mõjutatud sotsiaalsest keskkonnast. Seetõttu on ülimalt oluline mõista neid tegureid, mis tagaksid positiivsete seksuaaltervise suundumuste jätkumise Eestis.“



Rohkem kui viiele tuhandele eesti naisele saadetav küsitlus on anonüümne ning vastata on võimalik nii eesti kui vene keeles. Küsimustikku saab täita ka veebipõhiselt, kasutades selleks e-posti teel saadetavat linki. Täidetud küsimustiku tagastamiseks tavapostiga on kirjale lisatud margistatud ümbrik.



Tartu ülikooli poolt koordineeritava „Eesti naiste tervise uuringu 2014“ eesmärk on lisaks Eesti viljakas eas naisrahvastiku seksuaaltervise ja -käitumise ning vastavate teenuste kasutamise seirele ka soovituste tegemine vajalike ennetus- ja sekkumismeetmete väljatöötamiseks. 



Loe projektist lähemalt uuringu veebilehelt: https://sisu.ut.ee/naisteterviseuuring.

Lisainfo: Made Laanpere, TÜ naistekliinik, tel: 50 19 588, e-post: made.laanpere@ut.ee; 

Epp Tohver, Eesti teadusagentuur, tel: 7300331; e-post epp.tohver@etag.ee.

Allikas: Eesti Teadusportaal 

adyfest on mittetulunduslik feministlik festival, mis sai alguse 2000ndate aastate alguses vabatahtlike ideest tõsta esile naiskunstnikke, -kirjanikke, -muusikuid jne uuel moel. Pärast õnnestunud esimest festivali on Ladyfest toimunud mitmel pool maailmas. Ladyfest 2014. aastal toimuvad üritused Tallinnas ja Tartus.

LadyFest Tallinn 2014 KAVA!

Naiskodukaitse, Sisekaitseakadeemia, Eesti Politsei Naisühenduse ja Eesti Naisjuristide Liidu korraldatava “Naistelt naistele” koguperepäeva eesmärk on tutvustada naistele võimalusi, kuidas tõsta enda ja oma lähedaste turvalisust, pakkuda võimalust õppida konkreetseid uusi teadmisi ja oskusi. Lisaks propageerida kodanikualgatust ning tõsta inimeste teadlikkust naiste võimalustest ja ülesannetest jõustruktuurides. Vähemtähtis pole ka heategevuslik eesmärk: toetada kohapeal kogutud annetustest Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu tegevust.

Eestimaa esimene naiste kongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. II Naiste Kongress kutsuti ellu 1920. aastal Tallinnas Eesti Asutava Kogu naisliikmete algatusel, kus võeti vastu Naisliidu põhikiri ning valiti juhatus. 1925. aastal korraldati Naisliidu eestvõttel III Naiste Kongress, milles oli näha naisorganisatsioonide võimekuse kasvu. Kaks järgnevat kongressi samuti toimusid Naisliidu korraldamisel Estonia teatris. 1930. aasta IV Naiste Kongressi teemad olid naisliikumise eesmärgid ja püüdlused. V Naiste Kongress 1935. aastal pööras tähelepanu kasvatusteemadele.

EESTIMAA VI NAISTE KONGRESS

7. märtsil 2014 toimub Eestimaa VI Naiste Kongress “Eesti kasutamata võimalus”. Kongressi eesmärk on kokku leppida ühistes põhimõtetes ja tegevussuundades ühiskonna tasakaalustatud arenguks ning pakkuda välja lahendusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja naiste osakaalu suurendamiseks otsustustasanditel, nii poliitikas, avalikus
sektoris kui ka majanduses.
PÄEVAKAVA
 9.00   Registreerimine ja hommikukohv
10.00  Tervitus: Andrus Ansip, Eesti Vabariigi Peaminister
Videotervitus: Mikael Gustafsson, Euroopa Parlamendi Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni juht
Avaettekanne: Siiri Oviir, Eesti Naisliidu esinaine
Kas vajame tippu rohkem naisi?, väitlevad Sandra Sillaots ja Kaspar Kelder
10.40  I PANEEL – NAISTE MAJANDUSLIK ISESEISVUS
Milline on naiste majandusliku iseseisvuse ja sõltuvuse mõju majandusele?
Rainer Kattel, Tallinna Tehnikaülikooli professor
Palgalõhe – kas ainult statistika?
Marju Raju, Sotsiaalministeeriumi analüütik
Panelistid: Christian Veske, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi peaspetsialist; Kaja Kallas, Riigikogu liige; Eda Mölder, Eluliini juhatuse liige; Mai Palmipuu, Eesti Juristide Liidu liige; Peep Peterson, Eesti Ametiühingute Keskliidu tegevjuht; Liisa Oviir, Eesti Naisliidu liige; Aita Kivi, ajakirja “Eesti Naine” peatoimetaja
Paneelijuht: Marianne Mikko, Riigikogu liige
13.00  Lõunapaus
14.15  II PANEEL – NAISED OTSUSTUSTASANDIL
Miks on poliitikas nii palju mehi?
Mari-Liis Sepper, Võrdõigusvolinik
Lubadused ja otsused – võimalused tegudeks?
Ülle-Marike Papp, Soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Panelistid: Kristiina Ojuland, Euroopa Parlamendi saadik; Piret Mürk-Dubout, TeliaSonera asepresident; Tiina Sepa, Eesti Juristide Liidu president; Kaia Iva, Riigikogu liige; Olga Sõtnik, Riigikogu liige; Silva Tomingas Zonta Tallinna Klubi liige; Leena Kivisild, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatuse liige; Toomas Tamsar, Eesti Tööandjate Keskliidu esimees; Katri Raik, Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor
Paneelijuht: Iivi Anna Masso, Vabariigi Presidendi nõunik
17.00  Eestimaa VI Naiste Kongressi manifesti tutvustamine
17.30  Lõppsõna

KORRALDAJAD: Eesti Naisliit, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit, Eesti Naisjuristide Liit, Eesti Naiste Ümarlaud, Eesti Naistoimetajad, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Politsei Naisühendus, Soolise võrdõiguslikkuse voliniku büroo, Zonta Rahvusvaheline Klubi
TOETAJAD: Eesti Naisliit, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit, Eluliin, Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis, Narva linnavalitsus, NATO Eesti Ühing, Orifl ame Eesti, Reklaamiagentuur Hunt, Tiina Mõis, Tallinna Tehnikaülikool, Zonta Rahvusvaheline Klubi

REGISTREERIMINE JA INFO
Registreerimine: hiljemalt 28.02.2014 aadressil www.nlib.ee/naiste-kongress
Täpsem info: Ell Kiilmaa, tel 529 4747, ell.kiilmaa@gmail.com
Vaata kongressi videoülekannet mms://video.eenet.ee/live

ÜHENDAGEM JÕUD!

Nii küsis õppejõud Mart Raudsaar, kui rääkisin loo ideest. Milline on ökofeminismi ökoloogiline jalajälg? Kutsusin vestlusringi neil teemadel rääkima feministid Kadri Aaviku, Dagmar Kase ja Kadri Tüüri.

Mis on ökofeminism?

Dagmar Kase (D. K.): Minu jaoks on ökofeminismi definitsioon alljärgnev: loomad pole loodud inimeste jaoks, mustanahalised valgenahaliste jaoks ja naised meeste jaoks. Nii on öelnud ameerika kirjanik ja aktivist Alice Walker. Ökofeminism ei ole minu jaoks ainult naise ja looduse seos, vaid see, et maailm ei tiirle ümber inimese.

Kadri Tüür (K. T.): Ökofeminismi defineeriksin lühidalt kui naiste kogemuste ja teadmiste väärtustamisel põhinevat keskkonnaga kooskõlas elamise viisi. Seda on kirjeldatud ka kui lapitekki, sest seesuguseid küsimusi lahendatakse väga paljudes kultuurides ja väga erinevate inimrühmade seas.

Kuna protsess ei kulge ajas ja ruumis sünkroonselt, võibki ökofeministide tegevusvälja endale ette kujutada kui üksteisega servapidi ühendatud lapikeste üha kasvavat välja. Eks meiegi siin vestlusringis esindame üsna erineva mustriga lapikesi.

Kadri Aavik (K. A.): Ka minu jaoks on tähtsad sidemed nais- ja loomaõigusluse vahel. Ma ei arva, et naistel oleks loodusega mingi müstiline side, kuid leian, et üldised mehhanismid, mille kaudu kapitalistlik patriarhaalne ühiskond domineerib looduse ja naiste üle, on sarnased.

Kadri Tüür, oled öelnud, et feminism on sõna, mida paljud kardavad kui tuld. Ökofeminism omakorda on sõna, mida paljud feministid kardavad kui tuld.

K. A.: Alustuseks tuleks öelda, et feminism ei ole ühtne mõttesuund – eksisteerib mitmeid feministlikke mõttesuundi.

Tõepoolest, mõningatele aktivistidele võib tunduda, et ökofeministlikud ideed lähevad feministlike arusaamadega vastuollu. Näiteks võidakse ökofeministe süüdistada essentsialismis. Kuid minu jaoks peegeldab selline kriitika pigem ökofeministliku mõtte valesti mõistmist või arvamust, et ökofeminism on ühtne mõttesuund.

D. K.: Terminit “ökofeminism” ei karda ainult paljud feminismi suundade esindajad, vaid ka mittefeministid. Põhjus, miks alati ei taheta inimõigusi looma- ja keskkonnaõigustega ühendada, seisneb selles, et paljude meelest on see justkui veelgi radikaalsem, poliitilisem ja ka keerukam kui feminism.

K. T.: Olen nõus, et ökofeminismis nähakse sageli sellist “topelttonti” – naisõiguslus, millele on veel keskkonnaõigusluse vint peale keeratud, kõlab ju üsna kurjakuulutavalt? Feministliku mõtte seisukohast on kindlasti problemaatiline see, kui rõhutatakse naise radikaalset erinevust mehest, kuid samas lähendatakse teda üsna umbmäärase tähendusmahuga “loodusele”.

Kas see tähendab, et naine on loodus, aga mees on inimene?

K. T.: Selle küsimuse esitas antropoloog Sherry B. Ortner aastal 1974 artiklis “Kas naise ja mehe suhe on sama mis looduse ja kultuuri vahel?” Ta osutas kriitiliselt, et see, kuidas naisi määratletakse domineeriva meessoo suhtes negatiivse “teisena”, kordub samal moel ka “looduse” defineerimisel kultuuri vastandina, keda tuleb allutada ja kontrollida, kuid domineeriva identiteedi alalhoidmise kaalutlustel mitte “mehe” või “kultuuriga” liiga sarnaseks lasta muutuda.

Ortner kirjeldas küsimuses esitatud suhtumist ja näitas, et see on vale, sest takistab konstruktiivset dialoogi. Seega, vastates küsimusele – jah, nii arvatakse, aga see arvamus ei ole tõene.

D. K.: Naist saab looduse ja meest inimesena vaadata kontekstis, kus naisi rõhutakse üldjuhul meeste ja tervikuna süsteemi poolt samalaadse vägivallaga, mida rakendab inimene looduse puhul. Enamasti on ahistamine suhete põhitingimuseks: naine võib otsustada olla blond või brünett, aga inimeseks olemise vabadust piiratakse nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kuidas avaldub ökofeminism praktikas?

D. K.: Olen olnud täistaimetoitlane ehk vegan kaheksa aastat. Alguses loobusin lihast, siis munast ja kalast, seejärel meest ja piimatoodetest. Samal ajal hakkasin tähelepanu pöörama kõikide koostisainete ja toodete päritolule ja taustale. Minu jaoks oleks mittehoolimine piinlik.

K. T.: Põhimõtteliselt võib ökofeministlikeks praktikateks pidada kõiki selliseid tegevusi, kus rakendatakse naistele põlvest põlve edasi antud, loodusega kooskõlas olevaid teadmisi – ravimtaimede kasutamine, metsast korjatud marjadest moosi keetmine, rinnaga toitmine, loomapidamine või lihtsalt looduses “akude laadimine”.

K. A.: Üks hea näide ökofeminismi praktilisest avaldumisest on minu jaoks kindlasti veganlus kui efektiivsemaid sotsiaalse protesti vorme. Olen viibinud paljudes olukordades, kus minu veganluse üle üllatutakse või imestatakse, vahel kohtan isegi naeruvääristavat suhtumist.

Mina omakorda alati imestan, kuidas patriarhaalset ühiskonnakorraldust mitme nurga alt vaidlustavad feministid ei problematiseeri domineerivat suhtumist teistesse elusolenditesse ning jätkavad oma igapäevaste praktikatega loomade ekspluateerimist.

Rääkides veganlusest, ei kajastu praeguses kapitalistlikus süsteemis toodete hinnas nende tegelik kulu, sest otsest ja kaudset keskkonnamõju ei arvestata. Näiteks liha- ja piimatooteid müüakse nende tegelikust hinnast palju odavamalt (nende tootmist doteeritakse ka riiklikult).

Samas on paljud keskkonda tunduvalt vähem kahjustavad taimsed toiduained kaubandusvõrgus üle hinnatud. USA poekettides on loomne rämpstoit sageli tunduvalt odavam kui värsked juur- ja puuviljad. See aga tähendab, et tervislik veganlus võib olla kallim kui loomsetel toodetel baseeruv dieet.

K. T.: Näide tänapäeva Eestist – maapiirkonnas, kus pood on 20 km kaugusel ja kuusissetulek 290 eurot, on samuti üsna raske vegan olla.

Kes on ökofeminismi esindajad kultuuris või poliitikas?

K. T.: Loen parasjagu Kätlin Kaldmaa romaani “Islandil ei ole liblikaid”. See on küll üsna ökofeministlik tekst, kujutab naiste eriliselt lähedast suhet äärmiselt karmi elukeskkonnaga ja seda, kuidas naiste tarkuse najal kogukonnad koos seisavad. Ökofeministlikke toone leidub minu meelest ka Merca ja Kristiina Ehini luules. Aino Perviku “Kunksmoor” sobiks siia ritta samuti.

Ega autorid pruugi alati olla “programmilised” ökofeministid, aga väga paljud tekstid annavad selle nurga alt vaadates huvitavaid tõlgendusvõimalusi, näiteks Sofi Oksaneni “Puhastus” või Tartu Uue Teatri “Naised valitsevad maailma”.

D. K.: End ise avalikult ökofeministina määratlevaid loomeinimesi või poliitikakujundajaid Eestis ei ole. Ka väljaspool Eestit eksisteerivad feministidest poliitikud, veganitest hiphop-muusikud, keskkonnasäästlikkust aus hoidvad moekunstnikud, aga sümbioose tihti ei leia.

Milleks meile tänapäeva maailmas ökofeminismi tarvis on?

D. K.: Suures plaanis on neli elamisviisi: sadism, masohhism, ükskõiksus ja hoolimine. Suurim probleem tänapäeval on ükskõiksus. Paljude jaoks tundub ökofeminism kasutu ajaraiskamisena: n-ö lihtsat tarbijat huvitab eelkõige see, et gaas tuleb ja sellise hinnaga, et maksta jaksaks.

Ökofeminism aitab eristada oma vabadust: kui mina olen vaba, ei tähenda, et seda on ka minu naaber.

K. A.: Ökofeminism on selline mõttesuund ja aktivismi vorm, mis seob keskkonna jätkusuutlikkuse küsimused sotsiaalse õigluse põhimõtetega ning pakub ideid, kuidas saaksime oma igapäevases elus mõlemale tähelepanu pöörata.

K. T.: Kriitilist mõtlemist ei ole kunagi üleliia. Ökofeminism aitab panna mõtlema seikadele, mida me muidu võib-olla tähele ei paneks, näiteks naiste suurem hõivatus töödega, mis hõlmavad teisi elusolendeid; elusolendite ebavõrdne kohtlemine; loodusvarade mõtlematu kasutamine inimeste elukvaliteedi ja laste kasvukeskkonna arvelt.

Kui sellistele asjadele osutamine suudab mõnegi inimese arutlema panna, siis ökofeminismil on juba teatud õigustus olemas. 

Allikas: http://maaleht.delfi.ee/news/loodus/loodusuudised/ma-tean-mis-on-feminism-aga-mis-on-okofeminism.d?id=67754847

Praegu väljatöötamisel olev töövõimereform suunab põhitähelepanu sellele, kuidas osalise töövõimega inimesi tööturule tagasi tuua. Samatähtis küsimus on aga see, kuidas teha nii, et inimeste töövõime säiliks kauem. Liivi Pehk võtab vaatluse alla just naiste töökohtadega seotud terviseriskid, sest neid on seni vähem uuritud. Ekspert Ülle-Marike Papp selgitab mõisteid, mis aitavad tuua selgust soolise ebavõrdsuse tagamaadesse, kus ühte ja lihtsat põhjuse ja tagajärje seost on raske leida. Tänavu tähistatava liikumisaasta ning praegu kestvate olümpiamängude valguses heidame põgusa pilgu spordi ja soo suhetele. Edasi on anda ka uudised nii meil kui Euroopas toimunust ja teateid tulevaste sündmuste kohta.