Skip to main content

KOMMENTAAR | Teekond tegeliku võrdsuse poole. Mari-Liis Sepper, võrdõigusvolinik.

Ühe meeskoka otsingute käsitlemine ajakirjanduses on toonud välja, et soolist võrdõiguslikkust ümbritseb endiselt rida väärarusaamu. Ikka kiputaks libastuma sellistel mõistetel nagu diskrimineerimine, sooline tasakaal ja ahistamine.

Selgitamist vajab näiline paradoks – kord palub võrdõigusvolinik inimese sugu arvesse võtta, lugeda naiste-meeste päid riigikogus, volikogudes, nõukogudes, teisal viitab seaduse sättele, mis keelab lähtuda isiku soost värbamisel, tasustamisel jms olukordades.

Tihti lähevad paljudel, isegi otsustajatel, segamini kaks asja: ühelt poolt samaväärses olukorras olevate naiste ja meeste võrdse kohtlemise nõue ning teiselt poolt sugude laiema võrdse positsiooni püüdlus ühiskonnas.

Diskrimineerimise keeld on kirjas põhiseaduses

Selleks, et tagada inimestele võrdsed õigused – ja see põhimõte on kirjas ka Eesti vabariigi põhiseaduses – ei tohi võrreldavas olukorras olevaid inimesi nende soo tõttu erinevalt kohelda. Olgugi et automehaanikud on “alati” olnud mehed, ei saa autotöökoja omanik jätta seetõttu valikust kõrvale kvalifitseeritud naist. Mehi on ehk peetud pere ülalpidajateks, aga naissoost finantsanalüütikule ei saa sellepärast maksta vähem kui tema meeskolleegidele. Asutuses võivad kõik keskastmejuhid olla naised, kuid töökuulutusse ei tohi sellegipoolest kirjutada, et otsitakse osakonna juhti, kes on meessoost.

Ütlemaks, et üks või teine situatsioon on soo tõttu diskrimineerimine, peab saama võrrelda samaväärses olukorras olevat naist ja meest või naisi ja mehi. Uue koka otsimisel naissoost kokkade välistamine paneb kõik võimalikud naissoost kandidaadid halvemasse olukorda kui tööle soovivad mehed. Ükskõik, kuidas seda põhjendada, on see sooline diskrimineerimine, mis on seadustega keelatud. Sellisel juhul pole naiskokkadel lootust saada tööd, olgu nad kui tahes võimekad ja uuendusmeelsed kokad.

Ühesõnaga – töökuulutus ei tohi olla suunatud ainult ühe soo esindajatele. Vaid üksikutel harvadel juhtudel võib töölevõtu kriteeriumiks olla sugu: siis, kui see on kutsealal töötamise oluline nõue. Eelkõige tulevad kõne alla näitlejad (Othellot mängima on vaja meest), lauljad (Lucia rolli sopranit), modellid (meestepesu reklaami otsitakse meest) jne.

Võrdõiguslikkuse tähtsus otsuste tegemisel

Naistel on Eestis valimisõigus küll juba 1918. aastast, kuid valitsemise juures on nad ka tänapäeval endiselt vähemuses. Miks see nii on? Miks peetakse Eestis veel 21. sajandil poliitikat sageli meeste pärusmaaks? Sel on mitmeid põhjusi alates stereotüüpsest lähenemisest võimule, kuni eeskujude puudumise ja naiste enda suhtumiseni välja.

Samal ajal on naiste ja meeste võrdsem esindatus poliitilistes otsustuskogudes äärmiselt vajalik, sest neis tehtavad otsused mõjutavad paljude inimeste elu. Oluline on, et otsuseid langetaksid need, kellel on erinevad elukogemused, -nägemused ja seisukohad.

Demokraatlikus riigis ei saa ka rääkida esinduskogu ja selle otsuste täielikust legitiimsusest, kui kogu koosneb ülekaalukalt ühe soo esindajatest. Kui meie eesmärk on läbimõeldud otsused ja ühiselu reeglid, mis vastavad kõigi ühiskonnaliikmete vajadustele ja huvidele, olgu nad mehed või naised, siis peab riigi esinduskogudes olema mehi ja naisi senisest võrdsemalt.

Sellised muutused ühiskonnas ei toimu aga iseenesest, vaid vaja on poliitilist tahet. Selleks, et ajalooliselt kujunenud sugude ebavõrdsust – milleks naiste vähene poliitikas osalemine on – kaotada, tuleb poliitikakujundajatel ühiskondlikud muutused tarkade otsustega esile kutsuda ja neid teadlikult juhtida. Näiteks saavad erakonnad võrdsemale esindatusele kaasa aidata valmisnimekirju koostades, kasutades nn tõmblukumeetodit, kus mees- ja naiskandidaadid on pandud vaheldumisi.

Kas kõikides kollektiivides peab mehi ja naisi olema pooleks?

Legitiimsuse ja demokraatlikkuse nõuet, mis on ülioluline poliitiliste ja majanduslike otsuste (st äriühingute nõukogudes ja juhatustes) langetamisel, ei saa üheselt üle kanda kõikidesse töökollektiividesse. On tekkinud valearusaam, et sooline võrdõiguslikkus tähendab seda, et igas töökollektiivis peab olema võrdselt naisi ja mehi.

Kuidas muuta soolist tasakaalustamatust

Tegelikult sellist nõuet seadustest ei leia. Tööandja on soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi kohustatud värbama võimaluse korral töötajaid võimalikult võrdselt nii naiste kui ka meeste hulgast. Sooline mitmekesisus kollektiivis on nii talentide tööle rakendamise, mitmekesisemale tootearendusele ja klienditeenindusele kaasaaitamise eesmärgil ja mitmes muus mõttes kasulik. See ei tähenda aga, et mööda võib minna soolise diskrimineerimise keelust.

Selleks, et muuta asutuse soolist tasakaalustamatust – näiteks ehitusettevõttes on enamuses mehed ja koolis on tööl valdavalt naised –, ei saa selle juht läbi mõtlemata hakata rakendama alaesindatud soo esindajate kasuks erimeetmeid. Seda tuleb teha süstemaatiliselt. Soolise tasakaalu saavutamiseks peab organisatsioonil olemas olema tegevuskava, mis lähtub olukorra analüüsist, selgelt sõnastatud eesmärkidest ja sobivatest meetoditest eesmärkide poole liikumiseks.

Kui näiteks kaitsevägi tahaks suurendada naissoost tegevkaitseväelaste hulka, ei saaks kompetentseid mehi värbamistel ja edutamistel välistada, vaid alaesindatud soo esindajaid, antud juhul naisi, peaks muul sobivamal viisil teenistusse kutsuma. Kõne alla tulevad erikoolitus- ja mentorlusprogrammid, sõnaselgelt ka naisi kandideerima ootavad kuulutused, töö ja pereelu ühitamist soodustavad töökultuuri muutvad reformid jms. Samas ei halvene seetõttu tegevkaitseväelaseks pürgivate meeste võimalused. Vastupidi, näiteks töö ja pereelu ühitamise abinõudest saavad kasu kõik töötajad.

Allikas: Õhtuleht 6. september 2013

Tiina Tiitus: Naiselikkus

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa? Naiseenergiat on raske sõnadega kirjeldada, sest ta on füüsiliste arusaamade ja omaduste järgi kirjeldamatu. Kuidas kirjeldada valgust, lõhna, ilu või värvi? See avaldub läbi mateeria, sõnade ja tegude, läbi mehelikkuse.

"Ta üldse ei kuula mind! Ta ei mõista mind!" on naised tihti õnnetud oma meestest rääkides. Kui palun neil kirjeldada, kuidas nad tahaks, et mehed käituks, siis tundub mulle, et nad tahaksid olla koos hoopis teise naisega.

Meestele tundub jällegi, et naised jahuvad eesmärgitult ja eimillestki. Veel tundub meestele, et nad on naistele alati midagi võlgu ja seda ei ole kuidagi võimalik tasuda. Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa?

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Seda ei õpetata koolis, sellest ei räägi meile emad. Kahjuks paljud ikka arvavad veel, et naiselikkus on võitlus meesenergiaga – oma olemasolu õigustamine, võimu saavutamine, võrdsuse tagamine. Naistel on vaja tõestada, et nad saavad ilma meesteta hakkama. Kuid naised ei saa ilma meesteta hakkama ja mehed ilma naisteta, sest me oleme ühe ja sama erinevad näod.

Loe lähemalt: http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/

Võrdõigusvolinik: kas õigussüsteem suhtub vägistamisohvritesse piisava mõistmisega?

Neljapäeval Delfis avaldatud Põhja Prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhataja Rait Pikaro kommentaarid vägistamisjuhtumite kohta olid ilmselt mõeldud inimeste teavitamisena ja kantud kuritegude ennetuse eesmärgist, kuid politsei esindaja sõnavõtust jäid Delfi artiklis kahjuks kõlama ka kriitikanoodid kuriteo ohvriks langenud naiste aadressil, leidis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

"Kui rääkida seksuaalkuritegudest, siis peab pidama silmas seda, et vägistamine on tõsine isikuvastane kuritegu. On selge, et süüdlast tuleb otsida teo toimepanijate seast ning küsida tuleb teo toimepanija, mitte ohvri tahtluse järele," ütles Sepper.

"Ohvri eelnev käitumine ja väljanägemine ei kahandada kurjategija vastutust oma tegude eest. Kui tegu on vägistamisega, on süüdi vägistaja, ilma eranditeta," lisas ta.

"Õiguskaitseorgani töötajad peavad olema teadlikud ühiskonnas valitsevatest soolistest võimusuhetest ja ka naiste ja meeste käitumise ja rollide kohta valitsevatest eelarvamustest, mis meid kõiki mõjutavad. Vägistamisse kui isikuvastasesse kuriteosse tuleb suhtuda täie tõsidusega," sõnas Sepper.

"Läänemaailma õigusteadlased on uurinud aastakümneid, kas õigussüsteem käib naistevastaste seksuaalkuritegude uurimisel kannatanuga teisiti ümber kui teiste isikuvastaste kuritegude puhul. Miks küsitakse tihti uurimisel või ka kohtus kannatanu tahte ja käitumise, riietuse jms järele? Miks eeldatakse sageli, et vägistamise puhul – mis on isiku kehalist puutumatust väga räigel viisil rikkuv kuritegu – võib tuua paralleele kahe täiskasvanu omavahelise kokkuleppelise seksuaalsuhtega?" jätkas ta.

Sepperi hinnangul on ka Eestis on ajakohane küsida, kas meie õigussüsteem ja selle rakendajad suhtuvad piisava tundlikkuse ja mõistmisega seksuaalkuritegude ohvrite abistamisse ja teo toimepanija karistamisse.

Politseijuhi sõnavõtt ärritas naisi

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaroavaldas Delfis, et vägistamisjuhtumite puhul on ohvriks langenud naine üldjuhul “tarbinud alkoholi ning kaotanud mõistliku ettevaatlikkuse ja kontrolli oma tegutsemise üle”. 

Pikaro jõudis arvamuseni, et “tihti ei pruugi sellised seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult pealesurutud”, ja soovitas potentsiaalsetel vägistatavatel “piirata alkoholi tarbimist ning mitte võõraga kaasa minna”.

Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kadi Viik hakkas sellise suhtumise vastu Facebookis protestiallkirju koguma. “Süü ja vastutuse veeretamine vägistamise ohvritele on vale. Eriti kohatu on seda kaanonit esitada politseil, kelle poole ohvrid abisaamiseks pöörduma peaksid. Vägistamist ei põhjusta naised, kes joovad alkoholi, kannavad liibuvaid pükse või liiguvad võõras seltskonnas. Vägistamist põhjustavad vägistajad,” selgitab Viik.

Petitsioonile pealkirjaga “Kodanike pöördumine PPAsse seoses Delfile antud intervjuuga” andis paari tunniga allkirja enam kui sada inimest, teiste hulgas näiteks Imbi Paju, Laine Randjärv ja Rein Raud. Umbes 20% allakirjutanutest olid mehed.

Seitse aastat ÜROs inimõigusküsimustega tegelenud ja majandusteadlase haridusega Viik sai petitsiooni ärasaatmise järel prefekt Kristian Jaanilt kutse tulla politseisse vestlusele.

Allikas: Eesti Ekspress 22.08.2013

 

Tiia Järvpõld: “Isiklik abistaja on mu käed ja jalad. Mõistus on mul endal.” Kristiina Tilk

“Tänu isiklikule abistajale saan elada täisväärtuslikult, olla iseseisev ja elada tavapärast elu,” ütleb terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld, otsides uut abistajat.

Tiia Järvpõllu (46) sünd oli raske. Teda elustati 40 minutit hapniku all. Tiia sai sünnitrauma, mille ametlikuks nimetuseks on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis põhjustab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.

Ehkki Tiial on kõnedefekt, mille pärast ta vabandab, sujub vestlus siiski tõrgeteta. Ta räägib püüdlikult ja kordab öeldut üle. Tema kõrval on isiklik abistaja Liis, kes kogu Tiia öeldu selgelt ja kõlavalt üle kordab.

14 aastat on Tiia elus hakkama saanud tänu isiklikele abistajatele. Hetkelgi on tema kõrval abistaja Liis, kuid septembris vajab ta lisaks uut inimest, kes teda igapäevategemistes aitaks.

"Liis on minu kõrval kolmandat kuud. Aga septembrist otsin ühte abistajat juurde. Kõige parem on neid ise otsida," räägib Tiia.

Kust abistajad leida? "Suurt rolli mängib juhus. Olen leidnud abistajaid sõbrannade seast, nende abistajate hulgast. Osa neist abistab vabatahtlikult, teised on lepinguga töötajad," ütleb Tiia.

Lepingulisele töötajale tuleb Tiial endal tasuda kuus ligikaudu 400 euro suurune summa. Ülejäänu maksab vald. "Minul on vallaga väga hea koostöö ja olen neile tänulik, et nad on isikliku abistaja teenust rahastada aidanud," ütleb Tiia.

Kõik aitama ei sobi

Tiia ütleb, et isikliku abistaja puhul on oluline väga hea omavaheline klapp. "Muidu ei tule asjast midagi välja. Olen sattunud nende otsa, kes minust aru ei saa – nad ei tea, mida mul vaja on, mida ma tahan. Siis lähevad ära," ütleb Tiia nukralt. "Minu mõistus on küll minu enda oma, aga abistaja poolt on mul käed ja jalad," ütleb Tiia naljatledes. Vastuolu algabki, kui tahetakse aidata, aga tehakse heaga hoopis halba. "Naljakas, kui keegi teine arvab, et ta teab, kuidas ma elama peaksin. Mina küll ei tea, kuidas tema elama peaks ega lähe seda ette kirjutama. Aga neilt tuleb negatiivne energia, seda ei tohi ega ole mõtet enda ligi lasta," ütleb Tiia.

Abistajate õpetamiseks otsis Tiia võimalust neid Tartu rahvaülikoolis koolitada. Paraku ei leitud selleks raha.

"Koolituse eesmärk oli see, et saaksin inimestele rääkida, kes need abistajad on. Ta ei ole hooldaja, see on midagi muud. Isiklik abistaja ei aita ainult puudega inimest, vaid tervet perekonda – tänu talle saavad kõik oma elu elada. Nii ka mina – saan olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Saan olla iseseisev. Teenus on meil Eestis alles lapsekingades ja segane. Tahtsin sellest rääkida, kogemust jagada. Miks rahastust ei saanud, ma ei tea. Aga ma proovin uuesti," ütleb Tiia reipalt.

Ta lisab, et tema on just tänu isiklikele abistajatele saanud ellu viia projekte, mida üksi ei suudaks: "Tänu nende abile on toimunud minu näitused ja koolitused."

Kui küsida Tiialt, kuidas tal üldiselt hästi läheb, vastab ta, et just nii lähebki. Ilmad on ilusad ja ta veedab aega sõpradega.

"Täna käisime ujumas. Ma küll vette ei julgenud minna. Nii külm on. Aga tegevust mul on," ütleb Tiia.

Lubab tantsima hakata

Sa lubasid ühel päeval tantsima hakata? "Jaa. Lubasin. Ma ei ole seda unistust maha matnud. Ma tahaksin oma esimese tantsuna tantsida aeglast valssi. Kes oleks kaaslane, ma ei tea. Pole veel leidnud teda," muigab Tiia.

"Ma olen õnnelik inimene. Iga inimene, ka puudega inimene, peaks julgesti teadma, mis on talle parim ja selle poole püüdlema, et elada rõõmuga. Mul ei ole midagi mu puude pärast tegemata jäänud. Küll ma tantsima ka hakkan. Ma ei ole allaandja," teatab Tiia rõõmsalt.

Kes on isiklik abistaja?

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Aile Rahel Ausna ütleb, et isikliku abistaja teenuse eesmärk on puudega inimese abistamine tema igapäevastes füüsilistes tegevustes, toetades seeläbi tema võimalikult iseseisvat toimetulekut nii kodukeskkonnas kui ka osalemist ühiskonnaelus. Samuti on teenuse eesmärk puudega inimese pereliikmete ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamine.

"Hoolekandelise abi osutamisel lähtutakse Eestis põhimõttest, et üldjuhul on kodanikule kohustatud abi andma omavalitsus ehk abivajajale kõige lähema tasandi võimuorgan. Teenuste, sealhulgas isikliku abistaja teenuse kättesaadavus ja kvaliteet on eri omavalitsustes paraku erinev, sest omavalitsustel on oma territooriumi, tulude, elanike arvu jms suurusest tulenevalt ise võimekus," selgitab Ausna.

Et teenuse osutamine annaks soovitud tulemuse, on sotsiaalministeerium koostanud soovitusliku juhise omavalitsustele isikliku abistaja teenuse korraldamiseks. "Eesti on võtnud suuna puudega inimeste kodukeskkonnas elamise ja iseseisva toimetuleku toetamisele. Peale puudega inimese iseseisva toimetuleku paranemise väheneb pakutavate sotsiaal- ja tugiteenuste abil ka omaste hoolduskoormus," ütleb Ausna.

2012. aastal kasutas isikliku abistaja teenust 386 inimest.

Igaüks abistajaks ei sobi

Erika alustas isikliku abistajana kolm aastat tagasi – vabatahtlikult ja ilma eelneva koolituseta. Lihtsalt soovist kellegi jaoks olemas olla.

"Ma olin varem puuetega inimestega kokku puutunud. Mu klassivend oli ratastoolis ja olin seda kõrvalt näinud. Eks ma alguses kartsin ikkagi, loomulikult. Et kuidas ma võõrast inimest aitan. Kõige rohkem kartsin, et inimene läheb katki. Ma ei julgenud abivajajat puutuda. Aga kui ma nägin, et ta ei lähegi katki, kui teda riidessepanekul veidi väänama pean, siis enam nii hirmus ei olnud. Kuna abistajaks olemine on siiski töö, pole ma seda tundnud, et see minu isiklikku elu segaks. Aega jääb ikka enda jaoks ka," ütleb Erika.

Allikas: ÕHTULEHT 17.08.2013

Vägistamisohver: “Tänaseni ma ei ole enam suutnud meest puudutada!”. Daniel Sepp

“Olles purjus, ma ei mõistnud, mida ta teha võib. Võtsin kõike naljaga,” jutustab tüdruk, kes pidi enda süütuse vastu tahtmist võõrale mehehakatisele loovutama. Politseiuurimine kellegi süüd ei tuvastanud.

"Tihti ei pruugi sellised seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult peale surutud, sest vahekorra ajal vastupanu ei ole ning ka sõnalist keeldumist ei pruugi üks joobes inimene selgelt väljendada ja teine joobes inimene ei pruugi seda mõista," ütleb Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaro vägistamise kohta Delfis. Öeldust jääb mulje, et purjus naised on ise süüdi, kui vastu nende tahtmist astutakse seksuaalvahekorda.

Õhtulehele täpsustab Pikaro öeldut: "Juhtumite puhul, kus suguakt on toimunud naise tahte vastaselt ja/või vägivallaga (sh psüühilise vägivallaga) ei ole kahtlust, et tegemist on raske kuriteoga. Kuid sageli jõuab meieni ka kuriteoavaldusi, mille puhul tuleb hiljem uurimise käigus välja, et kuritegu kui sellist ei ole tegelikult olnud ning alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu."

Pikaro tõdeb, et alkohol on selliste kuritegude puhul uurimist raskendav asjaolu: "Alkoholi tarbimise tagajärjel ei mäleta üks või mõlemad osapooled seksuaalakti toimumise täpseid asjaolusid."

"Paluks kasutada kas või üks kord politsei poolt manitsust või õpetust meeste suunas," kirjutab seepeale Katrin. "Miks räägitakse vägistamiste puhul alati naiste süüst? Miks ei räägita, mida teha, kui mees näeb purjus naist? Miks ei räägita, et mees võiks seksuaalvahekorrast loobuda, kui on põhjust naise adekvaatsuses kahelda? Miks mehele on purjusolek vabanduseks, naisele süüks? Miks ei räägita, et vägistamised toimuvad ka koduseinte vahel?"

Elu kõige hullem otsus

"Olin tol hetkel 12," alustab

Tiina (nimed muudetud siin ja edaspidi). "Nägin vanem välja ja suhtlesin igas vanuses inimestega. Enamik neist ei teadnud mu vanust. Mind kutsuti ühele peole. Muidugi otsustasin minna, sest ei tahtnud, et mind sealt kambast välja heidetakse. Seal peol ma tarbisin ohtralt alkoholi. Ja tänu sellele ei ole mul kõik meeles," kinnitab ta politsei andmeid rohkest alkoholitarbimisest.

Siiski mäletab ta hästi, et seksida ta kellegagi ei soovinud.

"Seal oli üks 17aastane poiss. Mäletan, et ta üritas mind alguses kainelt voodisse saada. Teadsin, et see ei oleks õige ja ütlesin talle ei. Hiljem, kui ma juba purjus olin, otsustasin magama minna. Ja see oli mu elu kõige hullem otsus vist. See poiss tuli mulle järgi, lukustas selle toa ukse, kus ma magasin. Olles purjus, ma ei mõistnud, mida ta teha võib. Võtsin kõike naljaga. Ta lihtsalt hoidis mu suud kinni ja siis surus end mulle peale. Edasist ma ei mäleta hästi."

Nutmaajav mälestus

Sündmustest kuulis tüdruk kaaslastelt. "Hommikul mult küsiti, et kas ma tõesti magasin temaga ja kas mul oli hea. Ma ei tea, mis juhtus täpsemalt, aga arstid tegid kindlaks, et see kutt kasutas mind seksuaalselt ära," oskab ta rääkida.

Politsei midagi tõendada ei suutnud, poiss jäi vabadusse ning tüdruk traumaga. "Eks ta kasutas kummi, jah. Tänaseni ma ei ole suutnud kordagi vahekorda astuda," tunnistab tüdruk. "Ma ei ole kordagi mehi isegi puudutanud."

"Romantikast polnud haisugi. Olime minu juures, kahekesi. Ta mainis, et ta tahaks [seksida], ma ütlesin, et ma ei ole valmis selleks," jutustab enda süütuse tahtmatult kallimale loovutanud Maris. Mälestus on küll kurb, ent rohkem vaikida tüdruk ei kavatse.

"Ta tegi kutsikasilmi ja palus, ma polnud sel hetkel just kõige tugevam ja raske oli ei öelda." Korra oli ei siiski juba kõlanud. "Rohkem me ei rääkinud sellest. Ta hakkas lihtsalt peale."

Tüdruk vaikis, sest oli enda sõnul vaimselt liiga nõrk, et ei-sõna korrutama jääda. "Ma lükkasin ta eemale." See ei aidanud. "Ütlesin kõvema häälega, et "EII", ta ei kuulanud mind." Tüdruku vastupanu lõppeski sellega. Jõud noorukist üle ei käinud. "Rohkem ei öelnud ka midagi."

Enda esimesest vahekorrast mäletab Liis vähe ning mälestus on vesine. "Terve aja ma lihtsalt nutsin. Ta pühkis mu pisaraid korra, ma lihtsalt lõin ta kätt eemale." Suhtest enam asja ei olnud. "Ma ei julgenud teda maha jätta ka. Aga lõpuks ta jättis mu ikkagi teise tüdruku pärast."

Kuivõrd tüdruk politsei poole ei pöördunud jäi asi ametliku käiguta, nagu enamik vägistamisjuhtumeid. Soov toimunu lihtsalt unustada varjutab vajaduse teatada enda ärakasutamisest.

"Füüsiline valu oli kohutav, sest seda ei saanud seksiks pidada. See oli lihtsalt ülim rammimine. Aga pigem tegi haiget vaimne valu, tundsin, et ma olin täielik madrats talle."

Abitus olekus inimese ärakasutamisele järgnegu karistus!

"Vägistamisjuhtumid on tingitud mitte naistest ja joomisest, vaid sellest, et mehed mõtlevad vaid alumise peaga. Koolist saati peaks neile pähe raiuma, et abitus olekus inimese ärakasutamisele järgneb karistus," kirjutavad politsei kaheti mõistetavat sõnumit lugenud inimesed oma kommentaarides.

Arvamused jagunevad kaheks: need, kes avaldust hukka mõistavad ning need, kes sellega kaasa lähevad.

"Kuulge, eided, kui te purjus peaga kellegagi k**ite ja pärast kahetsete, siis see pole vägistamine. Teine asi on muidugi, kui keegi kasutab füüsilist vägivalda," on mõned ennast eriti mehelikuna tundvad mehed arvanud.

Enamikus ollakse teist meelt. "Vägistamine on selline jälkus, mida ei unustata ka kümnete aastate möödudes. Vägistajad ei vääri inimeste keskel elamist." On mehi, kes enda kogemusi jagavad: "Sain purjus tüdruku käest ropult sõimata, kui ma keeldusin temaga amelemast. Aga kui ma oleks seda teinud, siis oleksin olnud vastutav?" Talle sekundeerib teine: "Purupurjus tegelastega ikka voodisse ei kipu, vaid saadad ta koju magama, kui oled õige mees."

Allikas: ÕHTULEHT 17.08.2013

Kutse infoseminarile.

Sotsiaalministeerium kutsub osalema Norra toetustest rahastatavate programmide „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ ning „Kodune ja sooline vägivald“ infoseminaril 15. augustil 2013, algusajaga kell 10.00 Hotell Euroopa konverentsikeskuses (Paadi 5, Tallinn).

Juunikuus tutvustasime kõikidele huvilistele programmide raames pakutavaid rahastamisvõimalusi ja tingimusi ning riiklikest arengukavadest tulenevaid valdkondlikke
vajadusi. Tänaseks hakkab töine suvi selja taha jääma ning on õige aeg kõik huvilised taaskord kokku kutsuda ja anda võimalus taotluse täitmise käigus tekkinud küsimustele vastuseid saada.
Üritusele lisaväärtuse andmiseks viime läbi ka kaks koolitust:

 

  • riskide hindamisest ja selle vajalikkusest räägib Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu struktuurivahendite ja välisvahendite osakonna nõunik Helen Sulg;
  • oma teadmisi ja kogemusi kommunikatsiooni planeerimisest jagab kommunikatsioonispetsialist Liisa Past.

Seminaril osaleb ka hulk valdkondlikke eksperte Norrast, kes on esitatavates projektides partnerite rollis.
Detailse ajakavaga on võimalik tutvuda SIIN .
Üritusele on oodatud kõik huvilised, kuid eelkõige on see suunatud neile, kes programmide avatud taotlusvoorude raames projektitaotlusi esitavad.


Seminaril osalemine on tasuta, kuid kuna kohtade arv on piiratud palume eelnevalt registreeruda SIIN  kuni 12. augustini või kuni kohti jätkub. Seminari töökeeleks on eesti keel.
Infoseminari puudutavates küsimustes aitavad teid:

  • Kelly Otsman kelly.otsman@sm.ee osavõtt ja registreerimine
  • Pille Ruul pille.ruul@sm.ee „Kodune ja sooline vägivald“
  • Karel Parve karel.parve@sm.ee „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“


Kohtumiseni seminaril!


Liina Kanter
Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sotsiaalministeerium
norra.sm.ee

EAPN kohtumine 19.08.kl 17.00 Toidupangas.

Euroopa vaesusevastase võrgustikuga seotud sotsiaalse südametunnistusega inimesed kogunevad järgmisel esmaspäeval, 19. augustil Tallinnas, Merimetsa 1, Eesti Toidupanga saalis, et saada ülevaade vahepeal toimunust ning seada võrgustikutöös järgmised sihid.

Väga ametlikku päevakava mul teile hetkel saata ei ole, küll aga on meil mõned mõtted ses osas, mida me kindlasti tahaksime jõuda selle paari tunniga arutada ning rääkida.
Näiteks:
  • Nele Hendrikson lubas meile näidata Toidupanga ruume ja rääkida paari sõnaga sellest, mida nad hetkel teevad.
  • Greete Veesalu, Janar Parts ja Ervin Topaasia räägivad oma juunis toimunud vaesust kogevate inimeste kohtumisest Brüsselis ning sama ürituse raames toimunud kohtumistest meie Europarlamendi saadikutega (Savisaar-Toomasti, Padari ja Oviiriga) ning sellest, mida nad meile soovitasid ning milliseid mõtteid seoses Eesti olukorraga avaldasid.
  • Kiira Nauts toob uudiseid EAPN Euroopa töögruppidest.
  • Kärt Mere räägib EAPN asepresidendina organisatsiooni rahvusvahelise tasandi arengusuundadest ning uue EAPN Eesti laste huvikaitse töögrupi juht (pole veel teada, kes selleks saab) annab ülevaate  töögrupist, mille esimene kohtumine leiab aset sel nädalal.
 
Loomulikult on kõik oodatud tooma kohvi kõrvale verivärskeid uudiseid oma koduorganisatsioonist. Usutavasti tuleb meil ka mõni hea idee (nagu alati) ses suhtes, mida võrgustikuna ära teha saaks, et ühiskonnas soovitud muutused kiiremini toimuma hakkaksid.
 
Kes veel oma tulekust teada pole andnud, nüüd on aeg!
 
Peatse kohtumiseni,
Anu
MTÜ EAPN Eesti

 
 

ENÜ suvekool 24.-25. augustil

seekordne suvekool, kus tähistame ENÜ 10. sünnipäeva, toimub 24.-25. augustil Alu mõisas Raplamaal.

ENÜ suvekool

24.-25. augustil  2013 Raplamaal Alu mõisas

 

Esialgne kava:

Laupäev, 24. august

11.00-12.00

Saabumine,  majutus

 

 

12.00-12.30

Lõuna

 

12.30-14.30

Avamine, tutvumisring

Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise võrgustiku projekti tutvustus.

Võrdne kohtlemine- mis see on?

Diskussioon ja praktiliste näidete analüüs

Harda Roosna

Merle Albrant

Kadi Viik

14.30-15.00

Kohvipaus

 

15.00-16.00

ENÜ 2003-2013 tegevuste kokkuvõte- järgmise kümne aasta strateegia arutelu sissejuhatuseks

Eha Reitelmann

Harda Roosna

Laine Tarvis

Tiiu Soans

16.00-16.30

Kohvipaus

 

16.30-18.00

Kokkuvõtted ENÜ volitatud esindajate ajurünnakust maikuus.

Koostööpartnerite ootused ENÜle: SOM, võrdõiguslikkuse volinik jt

 

Harda Roosna

Liina Kanter jt

 

18.00

Päeva kokkuvõte

Eha Reitelmann

Harda Roosna

19.00

Õhtusöök, ENÜ 10. sünnipäeva pidu

 

 

Pühapäev, 25. august

9.00-10.00

Hommikusöök

 

10.00-11.30

ENÜ  järgmise 10 aasta eesmärkide ja tegevuste arutelu

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

11.30-11.45

Kohvipaus

 

11.45-12.45

Arutelu jätkub

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

12.45-13.30

Lõuna

 

13.30-14.00

Kokkuvõte arutelust

 

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

14.00-15.00

ENÜ 2013 – teise poolaasta tegevuste arutelu

Eha Reitelmann

15.00

Lõpetamine

 

 

TEDx-i ettekanne: miks koduvägivalla ohvrid minema ei kõnni?

Leslie Morgan Steiner on kirjanik ja koduvägivalla all kannatanute kaitsja, olles ise pikalt olnud vägivaldses suhtes. Ta on avaldanud oma kogemustest ka raamatu «Crazy Love». Steiner rääkis TEDxRainieri konverentsil sellest, miks koduvägivalla alla kannatajad vägivaldsest suhtest ei lahku.

«Miks ta ära ei lähe? Miks ta jääb mehega, kes teda peksab?» on Leslie Morgan Steineri sõnul ühed levinumad küsimused, kui jutuks on koduvägivalla käes kannatavad naised.

«Ma ei ole psühhiaater, sotsiaaltöötaja ega ekspert koduvägivalla osas. Ma olen lihtsalt üks naine, kellel on oma lugu rääkida,» jätkas Steiner.

Ta oli 22-aastane, äsja lõpetanud Harvardi kolledži ning kolinud New Yorki, et noorteajakirjas toimetajana tööd alustada. Kuid tal oli ka suur saladus. Nimelt mees, keda ta pidas oma hingesugulaseks ja elu armastuseks, ähvardas teda korduvalt ära tappa. Nüüd tahab naine jagada oma lugu «hullumeelsest» armastusest, psühholoogilisest lõksust, mis on võtnud armastuse kuju.

«Ma ei näe välja nagu tüüpiline koduvägivalla üle elanud naine. Mul on bakalaureuse- ja magistrikraadid, ma olen töötanud paljude suurfirmade heaks. Ma olen peaaegu 20 aastat oma teise abikaasaga koos olnud, meil on kolm ühist last. Minu sõnum on aga järgmine: koduvägivald võib juhtuda kõigiga, olenemata rassist, religioonist, haridusest või sissetulekust. See on kõikjal,» rääkis Steiner.

Naise teine sõnum oli see, et kõigi arvates on koduvägivald ainult naiste probleem. Mitte päris. Üle 85 protsendi vägivallatsejatest on mehed ja koduvägivald leiab aset ainult intiimses ja pikaajalises suhtes, teisisõnu pere keskel – viimases kohas, kust tahaksime või loodaksime eest leida vägivalda.

Steineri sõnul sai temast koduvägivalla ohver tema noore vanuse tõttu. «16-24-aastased naised langevad USAs kolm korda suurema tõenäosusega koduvägivalla ohvriks kui teistes vanustes naised. Üle 500 neist tüdrukutest ja naistest tapetakse igal aastal vägivaldsete poiss-sõprade ja partnerite poolt,» teadis Steiner.

«Ma olin tüüpiline ohver ka seetõttu, et ma ei teadnud midagi koduvägivallast ega märkidest, mis võiksid selle eest hoiatada,» jätkas naine.

Mees oli tark, vaimukas ja armas

«Kui ma esmakordselt oma mehega kohtusin, siis mulle avaldas kõige rohkem muljet see, et ta oli tark ja vaimukas. Ta tundus nii armas. Üks nutikamaid asju, mida mu mees suhte algusest alates tegi, oli see, et ta lõi illusiooni, justkui mina oleks suhtes domineerivam pool. Ta armastas minu juures kõike, talle meeldis minu unistusi kuulata ja ta uskus minusse rohkem, kui keegi teine seda tegi. Ta lõi meie vahele ka maagilise usalduse, rääkides mulle oma suurima saladuse: ta koges lapsepõlves vägivalda oma kasuisa poolt.»

«Kui keegi oleks siis öelnud, et see tundlik, tark ja ilus mees hakkab ühel päeval dikteerima, kas ma võin meiki kasutada, millisele töökohale ma pean kandideerima, kes mu sõbrad võivad olla või kus ma jõulud tohin veeta, oleksin ma naerma hakanud,» sõnas Steiner. Miks? Sest mehes polnud kübetki vägivaldsust ega midagi, mis viitaks sellele, et ta võib manipuleerivaks ja agressiivseks muutuda.

«Ma ei teadnud, et vägivaldse suhte esimene samm on ohvri võrgutamine ning teine samm ohvri isoleerimine. Muidugi ei juhtunud see nii, et mees tuli ühel õhtul koju ja teatas, et «see armastav suhe on küll tore, aga ma pean su nüüd isoleerima, et sinu kallal vägivalda kasutada». Ei. Ta tuli koju ja ütles, et ta lahkus sel päeval oma töölt. Töölt, mis oli tema unistuste töö. Ja ta ütles, et tegi seda minu pärast. Ma olevat tekitanud temas niivõrd armastatud ja turvalise tunde, et ta ei pea ennast enam Wall Streetil tõestama.»

Mees lisas, et nad peaksid koos New Yorgist ära kolima, eemale kogu linnakärast ja jätkama kahekesi oma elu väikelinnas. Steiner ei tahtnud New Yorgist ja oma unelmate töökohalt lahkuda, kuid ta mõtles, et oma hingesugulase jaoks tuuakse ohvreid ning nõustus. «Ma ei teadnud siis, et kõnnin mööda hoolikalt laotud teed otse füüsilisse, majanduslikku ja psühholoogilisse lõksu.»

Kurjus avaldus uude kohta kolides

Väikelinna kolides soetas mees aga peaaegu kohe kolm relva: ühte hoidis ta autos, teist voodis padja all ja kolmandat kandis taskus. Mehe sõnul oli tal relvasid tarvis, et end turvaliselt tunda. Tegelikult olid need kolm relva sõnumiks naisele.

Mees ründas Steinerit füüsiliselt esimest korda viis päeva enne nende pulma. Ta hoidis naise kõrist kinni ning lõi naise pead korduvalt vastu seina. Hoolimata sellest oli naine kindel, et neid ootab ees õnnelik elu, sest ta armastas meest ning otsustas temaga ikkagi abielluda.

«Ta kahetses kohutavalt oma tegu. Ta ütles, et oli pulmade ja selle tõttu närvis, et meist kahest nüüd ametlikult perekond saab. Ta lubas, et ei tee mulle enam kunagi haiget,» jätkas Steiner. «Mesinädalate jooksul ründas ta mind aga veel kahel korral.»

Järgmise 2,5 abieluaasta jooksul ründas mees naist 1-2 korda nädalas. «Ma eksisin, kui arvasin, et see olukord on ainulaadne ja ma olen ainuke inimene, kes taolist asja peab taluma. Üks kolmest ameeriklannast kogeb oma elu jooksul kas vägivalda või jälitamist ja igal aastal kogeb 15 miljonit last vägivalda. 15 miljonit! Seega ma polnud üksi, meid oli tohutult palju,» jutustas Steiner.

Miks naine jäi?

Miks ta mehe juurde jäi? Vastus on lihtne: naine ei teadnud, et on koduvägivalla ohver. «Kuigi ta ähvardas mind relvaga, lükkas mind trepist alla, ähvardas tappa meie koera, tõmbas autovõtmed süütepesast välja, kui ma roolis olin ja valas mind üle kohvipuruga, kui ma tööintervjuu jaoks riietusin, ei tundnud ma kunagi, et olen naine, kelle mees peksab teda. Ma olin väga tugev naine, kes armastas sügavate probleemidega meest,» ütles Steiner.

Teine valus küsimus, mida naiselt on sageli küsitud, on: miks ta minema ei kõndinud? Steineri sõnul teavad aga vägivalla all kannatajad midagi, mida teised ei tea: vägivallatseja mahajätmine on erakordselt ohtlik, sest koduvägivallatsejate viimaseks sammuks on ohvri tapmine.

«Mul õnnestus lõpuks minema kõndida tänu ühele viimasele sadistlikule peksmisele, mis lõpuks mu mulli lõhki lõi. Ma taipasin, et mu armastatu tapaks mu, kui ma tal seda teha lasen. Seega ma otsustasin rääkida. Ma rääkisin kõigile – politseile, naabritele, perele, tuttavatele, isegi võõrastele. Ja tänu sellele olen ma täna siin,» meenutab naine.

«Mul on uus abikaasa, mul on kolm ilusat last ja meil on must labrador. Mul ei ole enam kunagi laetud relva oimukohal, mis mind tappa ähvardab ega inimest, kes mind peksab, kuid ütleb, et armastab,» võttis Steiner oma kogemuse kokku.

Ta soovitas kõigil enda lugu teistele edasi rääkida, sest vägivald saab kasvada vaid vaikuses, aga kui me sellest räägime, suudame sellele lõpu teha. «Meil, ohvritel, on vaja, et teised mõistaksid koduvägivalla saladusi. Koduvägivalla saab lõpetada sellele valgust näidates, seda avalikustades. Rääkige sellest oma lastega, kolleegidega, ükskõik kellega, vaid sel viisil saab seda peatada,» lõpetas naine ettekande.

Toimetas Kerti Kulper, reporter

KUTSE: Euroopa kodanike aasta – teine omastehoolduse foorum 24. augustil Viljandis Sakala Keskuses

Liidu kodakondsus ja sellega kaasnevad õigused on üks Euroopa Liidu tugisammastest. EL kodakondsus kehtestati Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993 ja peagi möödub sellest 20 aastat. Selle tähistamiseks tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kuulutada 2013. aasta Euroopa kodanike aastaks.
Korraldatav foorum on pühendatud teema- aastale ja keskendub Eesti sotsiaalmaastikul kõige vähem tähelepanu ja toetust pälvinud sihtrühmale, lähedasi hooldavatele pereliikmetele, omastehooldajatele. Võrdväärse kodanikuna on ka omastehooldajatel oluline teada ja tunda õigusi, mis kaasnevad EL kodakondsusega, nad soovivad arutleda omastehooldajate õigustest ELis ja luua nägemus sellest, kuidas ELs ja Eestis peaks omastehooldajate olukord muutuma lähiajal ja milliseks kujunema mõne aasta jooksul.
Käesoleva foorumi peaesineja on Euroopa omastehoolduse ühenduse Eurocarers pikaajaline eestvedaja, president Frank Goodwin. Nõusoleku esinemiseks on andnud TLÜ Sotsiaaltöö Instituut (kaasaegsed sotsiaalpoliitilised meetmed hoolekande korraldamisel), Merle Haruoja Inimõiguste Instituudist (omastehooldaja õigused on inimõigused), Evi Kruzman Ida- Viru Maavalitsusest (omastehooldus erinevates kultuurides), Priit Adler MTÜ Ökokratt (abi loodusest puuetega inimeste ja nende lähedaste murede leevendamisel). Foorumil võtavad sõna ka parlamendiliikmed Helmen Kütt ja Margus Tsahkna, kutsutud on sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ivari Padar, kes esindab Eesti omastehooldajaid Europarlamendi omastehooldajate toetusrühmas edastab oma mõtted eelnevalt salvestatuna. Loodetavasti on kohal ka põhjanaabrid Soomest ja lõunanaabrid Läti Aluksne linnavalitsusest.

Omastehoolduse teine foorum
Sakala Keskus, Viljandi, 24. august 2013
PÄEVAKAVA
09.00- 10.00 registreerumine ja teretulemast kohv
10.00- 10.30 tervitused T. Loodus, H. Kütt, I. Padar (video)
10.30- 11.15 minister T. Rõivase sõnavõtt
11.15- 11.45 omastehooldajate õigused on inimõigused, Merle Haruoja, Inimõiguste Instituut
11.45- 12.00 sirutuspaus, juhatab Anu Jonuks, MTÜ Seenior
12.00- 12.20 omastehooldus erinevates kultuurides, Evi Kruzman, Ida- Viru MV
12.20- 12.50 abi loodusest puuetega inimeste ja nende pereliikmete toimetuleku toetuseks, Priit Adler, MTÜ Ökokratt
12.50- 13.50 lõunasöök
13.50- 14.15 KOV teenused ja toetused omastehooldajatele, Livia Kask, sotsiaalosakonna juhataja, Viljandi LV
14.15- 15.15 Soome omastehooldusest (arengukava, teenused ja toetused, kaebus Euroopa Komisjonile omastehooldajate ebavõrdsest kohtlemisest kohaliku omavalitsuse tasandil), Yrjö Mattila, KELA juhtiv teadur, Soome omastehoolduse võrgustik
15.15- 15.45 tervislik paus puuviljadega
15.45- 17.15 Eurocarers, Euroopa omastehoolduse ühendus, Frank Goodwin, Eurocarers president
17.15- 17.45 RK sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna sõnavõtt
Kontsert Viljandi Kultuurikolledžilt! Lõpetamine kohvi ja koogiga.
Päeva juhib RÜNNO LASS