Raamatupoest leiab kümneid raamatuid, mis õpetavad naisi koristama, moosi keetma või lapsi kasvatama. Soolise võrdõiguslikkuse voliniku sõnul ei peaks kodutööd olema valdavalt naiste pärusmaa.

"Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Saa kodujumalannaks ja puhtuse kuningannaks. Kaasaegse majapidamiskunsti õppetükid" kannab pealkirja nunnu-roosa raamatukaas, mille üleval nurgas on kleidikeses naisefiguur, käsi tolmuharjaga graatsiliselt välja sirutatud, kirjutas Õhtuleht.

Raamatut sirvides saab selgeks, et puhtusekuninganna tiitli saavutamiseks peab läbima järgmised õppetükid: kuidas edukalt nõusid pesta, kevadpuhastust teha, riideid pesta ja triikida, kola panipaikadesse paigutada ja pidudeks valmistuda. Et mees koduses majapidamises abiks võiks olla, ei mainita raamatus poole sõnagagi.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper tõdeb, et hoolimata püüdlustest naisi ja mehi nii tööturul kui kodus võrdsustada, pole need jõupingutused veel vilja kandnud.

"Eestis on jätkuvalt kodutööde tegemise koormus rohkem naiste õlul," nendib Sepper, viidates statistikale, mis näitab, et kodutööd hõlmavad naiste ärkvelolekuajast üle neljandiku ja võtavad meestega võrreldes poole kauem aega.

"Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on siiski sugudevaheline töödejaotus muutunud õiglasemaks ja sooline lõhe nii tasustatud kui ka tasustamata töö puhul vähenenud poole tunni võrra," selgitas Sepper ka Delfile.

Lapsega jääb 90 protsendil juhtudest koju naine

"Sugude võrdsus tähendab, et naiste ja meeste positsioon peaks nii tööturul kui ka koduses majapidamises olema võimalikult võrdne. St tasustamata kodutööd ei peaks olema valdavalt naiste pärusmaa. Seda eelkõige sellepärast, et nii meestel kui ka naistel oleks võimalik ühitada tööd ning pere- ja eraelu, st elada samaaegselt nii täisväärtuslikku pereelu kui ka teostada end ametialaselt."

Võrdsuse nimel peaks võrdõigusvoliniku kinnitusel ka mehed jääma enam lapsehoolduspuhkusele ning sugude võrdsusest tuleks rääkida ka õppeprogrammides. Samuti peaks õpikutest Sepperi sõnul kaduma stereotüüpseid soorolle kujutavad tekstid ja illustratsioonid.

"Samuti peaks nii tüdrukute kui ka poiste puhul õppeasutustes teavitatama, millised erialad on perspektiivikamad, kus on võimalik teha karjääri, saada head palka jne. Tüdrukuid ei tohiks aprioorselt suunata elualadele, kus on väiksem palk ning vähem prestiiži. Ning poistest-meestest ei tohiks eeldada, et nemad on just pere toitjad ja katjad, et nad ei võiks pühenduda, kui nad seda soovivad, kodule, lastele või ametile, kus on tagasihoidlikum palk," kõneles Sepper.

Sepper nentis, et ka voliniku poole pöördutakse endiselt küsimuses, et kodanik on leidnud raamatulettidelt lastele suunatud raamatuid, kus suunatakse tüdrukuid ja poisse teatud traditsiooniliste karjäärivalikute suunas.

"Valitsus on viimastel aastatel seadnud mitmes dokumendis töö ja pereelu ühitamise võimaluste parandamise üheks oluliseks riiklikuks eesmärgiks," lisas Sepper.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vordoigusvolinik-kodutood-ei-peaks-olema-vaid-naiste-parusmaa.d?id=64875068

Loe ka artiklit Õhtulehes 27.08.2012

Justiitsminister Kristen Michal saatis eile huvirühmadele kooseluseaduse kontseptsiooni, et jätkata arutelu kooselu praktiliste küsimuste üle.

Justiitsminister Kristen Michal saatis eile huvirühmadele kooseluseaduse kontseptsiooni, et jätkata arutelu kooselu praktiliste küsimuste üle. Aruteluks on välja pakutud kaks võimalust, teatas justiitsministeerium.

I. Registreeritud kooselu

Registreeritud kooselu tekib, kui kaks poolt sõlmivad notari juures sellise lepingu. See annab partneritele võimaluse kokku leppida, et neile kehtivad teatavate piirangutega üsna sarnased tingimused kui need, mis on abielus olevatel inimestel.

Ühe piirangu näitena võib tuua abielupaaridel oleva lapsendamisõiguse – registreeritud kooselupaaridel seda võimalust ei teki. Küll teeme ettepaneku kaaluda teise partneri lapse lapsendamisõigust, kui partneri lapsel ei ole teist vanemat või on teiselt vanemalt hooldusõigus täielikult ära võetud. Eesmärk on tagada lapsele turvaline tulevik ja vältida bioloogilise vanema surma korral sattumist lastekodusse. Seda teemat käsitledes oleme lähtunud eeskätt soovist tagada lapsele kindlus.
Peatüki üks keskseid küsimusi on kindlasti see, kas registreeritud kooselu lepingu võiksid sõlmida vaid samasoolised paarid. Selle põhjenduseks saaks öelda, et erinevalt erisoolistest paaridest ei ole neil Eestis abieluõigust ja seetõttu oleks põhjendatud pakkuda neile sel viisil suuremat kindlust. Või peaks kooselulepingu sõlmimine olema sooneutraalne, avatud kõigile, kes seda soovivad kasutada?

II. Faktiline kooselu ehk registreerimata kooselu

Seda kontseptsiooni luues on lähtutud põhimõttest kaitsta nõrgemat poolt, eeskätt lapsi. Ilmselt on üsna tavaline olukord, kus kooselu rõõmsa sündmuse, lapse sünni järel jääb üks pool koduseks. Enamasti, aga mitte alati, on tegu naisega, kes pühendub lapse ja perekonna eest hoolitsemisele.

Kooselu kestel tekkivad varalised küsimused, millele kontseptsioonis lahendusi pakume, kerkivad alles siis, kui juhtub midagi ootamatut või teine pool lahkub. On tähtis, et siis oleks tagatud kindlus tuleviku ees ka sellele partnerile, kes on olnud hõivatud perekonna ja laste eest hoolitsemisega. Tema panus peab olema arvestatud võrdväärselt teise poole panusega, kes samal ajal käis tööl ja sai arendada oma karjääri. Seetõttu pakume kontseptsiooni teises peatükis välja lahenduse, et anda faktilise kooselu nõrgemale poolele suurem kindlustunne.

Faktiline ehk registreerimata kooselu eeldab ühist last, suhete kestvat laadi, majanduslikku seotust ja veel teisi tunnuseid, mille põhjal saab öelda, et faktiline kooselu on teadlik valik ja sellisena ka soovitud. Kontseptsiooni koostamisel peeti põhjendatuks luua täiendav regulatsioon vaid faktilise kooselu kohta, milles sünnib laps.

Lahenduste eesmärk on kaitsta nõrgema poole ning eeskätt laste huve tulevikus ja mitte sekkuda inimeste privaatsfääri rohkem, kui on hädavajalik. Et tagada lahkumineku puhul nõrgema poole varaliste õiguste kaitse, hindab vaidluse korral faktilise kooselu asjaolusid kohus.

Justiitsministeerium ootab osaliste arvamusi 1. oktoobriks 2012 aadressile Andra.Olm@just.ee.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/justiitsministeerium-ootab-arvamusi-kooseluseaduse-kontseptsiooni-kohta.d?id=64881050

Abikaasal on esimesest abielust 2 last, kes on sündinud 1984. ja 1985. aastal. Kohus mõistis lahutuse ajal lapsed isa kasvatada. Kas laste emal on selle seaduse järgi õigus saada vanemapensioni?

Olen ise praegu 8aastase lapselapse eestkostja (eestkoste määrati 2007. aastal). Kas mul on õigus saada selle lapse eest ka vanemapensioni?

Vastab Katrin Välling
sotsiaalkindlustusametipeaspetsialist

Selgitame, et kõnekeeles vanemapensioniks kutsutud pensioniliiki riikliku pensionikindlustuse seadusest ega ka teistest seadustest ei leia. Tegelikult on see laste kasvatamise eest makstav pensionilisa, mis jõustub 1. jaanuaril 2013.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse täienduste kohaselt arvutatakse pensionilisa kahe aastahinde suuruses ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta 31. detsembrist kuni 2012. aasta 31. detsembrini ning keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat kuni täisealiseks saamiseni.

Kui sama lapse suhtes on mitmel isikul õigus taotleda pensionilisa, siis lepitakse omavahel kokku, kes seda õigust kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek pensionilisa taotlemisest loobumise kohta teise isiku kasuks.

Pensionilisa kahe aastahinde suuruses hakatakse maksma alates 2013. a 1. jaanuarist ning täiendavat pensionilisa ühe aastahinde suuruses alates 2015. a 1. jaanuarist. Seega kokku makstakse pensionilisa iga lapse kohta kolme aastahinde suuruses. Aastahinde väärtus praegu on 4,515 eurot.

Ja vastus küsimusele, et kas lapselapse eestkostja, kes on kasvatanud lapselast, võiks saada vanemapensioni.

Nii nagu eespool selgitasime, tekib pensionilisa saamise õigus ka eestkostjal, kes on kasvatanud last eestkoste alusel vähemalt 8 aastat kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Vastuseks linnakodanike ja meedia rohketele päringutele edastame kokkuvõtliku teabe peatselt rakenduva uue piletisüsteemi kohta.
Alates 21. septembrist 2012 rakendub Tallinna ühistranspordi uus piletisüsteem.

Raepress

24. august 2012

Vastuseks linnakodanike ja meedia rohketele päringutele edastame kokkuvõtliku teabe peatselt rakenduva uue piletisüsteemi kohta.
Alates 21. septembrist 2012 rakendub Tallinna ühistranspordi uus piletisüsteem.
Ühistranspordi kasutajatel ei ole kohustust alates 21. septembrist ühistranspordi kasutamiseks e-kaarti ehk Ühiskaarti omada ega iga oma sõitu
valideerida.
Valideerimiskohustus on vaid neil isikuil, kes on otsustanud hakata kasutama uut piletisüsteemi ning ostnud Ühiskaardile e-pileti või aktiveerinud
kaardil sõidusoodustuse.
Kõik senised sõidusoodustused ja soodustust tõendavad dokumendid kehtivad edasi ka 21. septembrist 2012.

Uue e-pileti süsteemi lepingu kohaselt jagab Tallinna Linnavalitsus 15 000 tasuta Ühiskaarti. Tasuta Ühiskaarte jagatakse tallinlastele, kellele riik
või linn on kehtestanud tasuta ühistranspordi kasutamise õiguse:

• puudega lapsed;
• sügava puudega 16- aastased ja vanemad isikud;
• raske nägemispuudega isikud;
• hoolekandeasutuses viibivad lapsed;
• vanemliku hoolitsuseta jäetud lapsed;
• 3 ja enama lapsega pere lapsed;
• represseeritul ja temaga võrdsustatud isikul;
• Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnutel.

Linnavalituse poolt tasuta jagatud Ühiskaart tuleb sõidusoodustuse saamiseks ning tõendamiseks isikustada ning alles seejärel on võimalik sõidusoodustus aktiveerida. Ühiskaarti saab tasuta isikustada Tallinna linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnas ning sealsamas saab aktiveerida ka sõidusoodustuse. Tasuta Ühiskaarte hakatakse jagama alates 21. septembrist 2012. Linnavalitsus teavitab oma kodulehel enne 21. septembrit, kuidas ja kus hakatakse tasuta Ühiskaarte jagama.
31. detsembrini 2012 kehtivad kõik vanad pabertalongid, ID-piletite süsteem jääb paralleelselt uudse e-pileti süsteemiga kehtima ka 2013. aastal.
Isikustatud e-kaardi abil saab sõidusoodustuse õigust tõendada vaid sõitja kuulumisel vastavasse elektroonilisse andmebaasi, mida peetakse Tallinna linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnas, Tallinna Transpordiametis või Tallinna Linnavalitsuse teenindussaalis.
Õpilased, üliõpilased ning pensionärid saavad ID-kaardi või isikustatud e-kaardi abil sõidusoodustuse õigust tõendada vaid sõitja kuulumisel EHIS-i või SKAIS-i andmebaasi.

Lisainfo:
Tallinna Transpordiamet
tel. 6 404 626
e-post: tta@tallinnlv.ee

Alates septembrikuust hakkab Sotsiaalkindlustusamet väljastama puudega isiku kaarti pensionitunnistust mitteomavatele puuetega inimestele. Kaardiga on oluliselt lihtsam tõendada õigust puuetega inimestele ettenähtud soodustustele, sh sõidusoodustusele.
Taotluse kaardi saamiseks võib esitada juba praegu.

Senine kord võimaldab puuet tõendada pensionitunnistuse või ekspertiisiotsusega.

Kui pensionitunnistuse kaasaskandmine on lihtne ja selle esitamisega probleeme ei ole, siis ekspertiisiotsusega on teisiti. Ekspertiisiotsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid ja kaugelt rohkem, kui erinevate soodustuste saamise õiguse tõendamiseks vaja on.

Seetõttu soovi korral väljastatakse puudega isiku kaart üksnes neile puuetega inimestele, kes ei ole riikliku pensioni saajad, st kes ei oma pensionitunnistust.

Kaarti vajavad eeskätt koolilapsed, kellel on vaja tõendada puude raskusastet enamjaolt ühistranspordi sõidusoodustuse saamiseks. Eelkooliealised puuetega lapsed oma puude raskusastet eraldi tõendama ei pea, sest tulenevalt ühistranspordiseadusest on sõit riigisisestel liinidel kõigile koolieelikutele tasuta.

Puudega isiku kaardi saamiseks tuleb esitada asjakohane taotlus, mis on kättesaadav Sotsiaalkindlustusameti kodulehe aadressilt http://www.ensib.ee/ekspertiisi-blanketid/  . Taotluse võib saata posti teel (sh e-postiga) piirkondliku pensioniameti büroo klienditeenindusele või täita see klienditeeninduses kohal käies.

Taotluse esitab kaardi saaja või tema seaduslik esindaja.

Kaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga ning selle kehtivusaeg kattub puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise ekspertiisiotsuses märgitud tähtajaga. Korduvekspertiisi korral väljastatakse uus kaart, selle saamiseks uut taotlust esitama ei pea.

Eestis on ca 12 000 (neist u 8000 lapsed) kehtiva puude raskusastmega inimest, kes ei ole pensionärid ega oma pensionitunnistust.

Lisainfo:

Puudega isiku kaart on plastist, kahevärviline (oranž ja kollane), suurusega 54×86 mm ja sellele  märgitakse kaardi number, isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünniaeg, puude raskusaste, kaardi kehtivusaeg ja väljaandja.

Kaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga.

Elve Tonts

Sotsiaalkindlustusamet

Avalike suhete juht

640 8123

53 420 280

elve.tonts@ensib.ee

www.ensib.ee

Kolme väikese lapse isana puudutab plaanitav peretoetuste reform mind otseselt. Olen koos kolleegidega Praxisest analüüsinud Eesti perepoliitika meetmeid peaaegu kümme aastat. Oleme uurinud lastega perede majanduslikku olukorda, hinnanud peretoetuste ja vanemahüvitise mõju, ehitanud keerulisi matemaatilisi mudeleid ja ning püüdnud kõige selle baasil nõu anda erinevatele ministritele.

Eesti perede rahalise toetamise süsteemiga püütakse aidata kaasa kolme eesmärgi saavutamisele: suurendada sündivust, suurendada lastevanemate tööhõivet ja vähendada lastega perede vaesusriski. Kui vaadata erinevaid perepoliitika meetmeid (olgu see siis universaalne peretoetus, tulumaksusoodustus, vanemahüvitis või teenused), siis oluline on, et need moodustaksid loogilise terviku ja võimaldaks saavutada neid eesmärke mõistliku kuluga maksumaksja jaoks.

Minu hinnangul on Eesti perede rahalise toetamise süsteem läinud viimaste aastatega tasakaalust sama välja nagu anorektiline modell, kellel on Rubensi-aegsetelt maalidelt pärit büst. Viimati kehtestatud vanemapensioni nimetamine perepoliitiliseks meetmeks oleks nagu veel tikk-kontsade lisamine lootuses, et tasakaal paraneb. Nii nagu jääb taolisel modellil pikema aja peale selg haigeks, ilmnevad üha enam ka puudujäägid Eesti perede toetamisel.

Eesti tänast perepoliitikat iseloomustab kaks põhilist asja. Esiteks rahaliste toetuste ja hüvitiste selge domineerimine teenuste üle ning teiseks meetmete eriline suunatus lapse sünnile ja esimestele eluaastatele.

Eurostati andmete järgi on Eestis perepoliitika kulutustest ligi 95 protsenti rahalised, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 69 protsenti (2009. aasta andmed). Rahalisi lubadusi on parteidel valimiste ajal loomulikult mugavam anda, sest 1000 krooni jääb valimisplakatilt paremini meelde kui kättesaadavama hooldusteenuse lubamine puuetega lastele. Lisaks on teenuste arendamine pikaajaline, nõuab inimressurssi ja on enamasti hoopis kohalike omavalitsuste ülesanne. Seetõttu näemegi, et suurimad vajakajäämised on teenustes.

Rahalistest toetustest domineerib omakorda selgelt vanemahüvitis. Juba viimased viis aastat ületavad kulud vanemahüvitisele, mida makstakse lapse eest tema esimesel 18 elukuul, universaalsete peretoetuste kogusumma, mida makstakse kõigile lastele. Kui 2011. aastal maksti ligi 20 000 lapse eest vanemahüvitist 170 miljonit eurot, siis teiste riiklike peretoetustena maksti ligi 250 000 lapsele kokku ligi 100 miljonit eurot. Läbi toimetulekutoetuste skeemi, mis on puhtalt vajadusepõhine, lisandub kõige vaesematele peredele veel 24 miljonit, millest laste osa on hinnanguliselt kolmandik.

Rahaliste toetuste struktuuri muutused viimastel aastatel, eelkõige vanemahüvitise kehtestamine (kuid ka riiklike ja kohalike omavalitsuste sünnitoetuste tõstmine) ongi toonud kaasa selle, et toetustest üha enam on suunatud lapse sünnihetkele ja esimesele eluaastale. Kui näiteks 2000. aastal oli kuni üheaastasele lapsele minev rahaline kogutoetus ligi kuus korda suurem kui seitsmeaastase lapse toetus, siis eelmisel aastal sai üheaastane laps ligi 20 korda rohkem toetust kui kooli minev laps. Seega on perre järelkasvu saamisel oluline lastevanemate ettenägelikkus, et nad suudaksid õigesti hinnata lapse kasvatamisega kaasnevaid kulusid ja riigi tuge ka pärast seda, kui vanemahüvitis on lõppenud.

On selge, et praeguse kuluka vanemahüvitise skeemi kõrvalt on sotsiaalministril olnud keeruline tõsta ülejäänud peretoetusi. Muud sotsiaalkulud (pensionid, tervishoid, vanemapension) nõuavad nagunii lisa. Seetõttu on universaalsete peretoetuste struktuuri sees (st lapsetoetus, lapsehooldustasu) juba praegu toimunud suurem sihistatus paljulapselistele peredele, kes on enamasti ka suurima vaesusriskiga pered. Kui 2011. aastaks võrreldes 2000. aastaga on ühelapselise pere universaalse toetuse reaalväärtus (võrreldes tarbijahindade kasvuga) vähenenud ligi veerandi võrra, siis näiteks on viie lapsega perede toetuste reaalväärtus samal ajal kasvanud ligi viis protsenti, kuue lapsega peredel 13 protsenti ja seitsmelapselise pere toetus ligi 64 protsenti.

Laias laastus saaks perede toetamise skeemiga edasi minna kolme moodi.

Esimene võimalus oleks senine stiimulitekeskne lähenemine: jätkame sünnimomendile suunatud toetustega, suurendame teiste toetuste sihistatust, kuid püüame säilitada töötamise stiimulid ja vältida toetatavate perede sattumist vaesuslõksu. Teine on võrdsust taotlev lähenemine: suurendame universaalsete toetuste reaalväärtust ja kehtestame mõistlikuma lae vanemahüvitisele. Kolmas on hetkeolukorra kallim variant: tõstame täiendavalt makse või kärbime kulutusi muudes valdkondades ja rahastame selle arvelt endiselt kallist vanemahüvitise skeemi ning tõstame universaalseid peretoetusi.

Valitsuskoalitsioon näib diskuteerivad esimese ja kolmanda variandi üle, opositsioon pakub eelkõige teist varianti.

Kindlasti ootaks, et täiendavalt kaasataks teemade ringi teenuste kättesaadavuse parandamine, vajadusel rahaliste toetuste arvelt. Mis kasu mul on 2000-eurosest vanemahüvitisest, kui lapsele hariduse ja huviringide kättesaadavuse pärast pean ma ikkagi maalt linna kolima või lausa linnas koolikoha pärast "ümber kolima". Või kui mul on mõistlikum võtta endale lapsehoidja, kui viia laps ülerahvastatud lasteaeda, kus hoovis pole mängimisruumi või mänguvahendeid.

Autor on poliitikauuringute keskuse Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik.

Toimetas Rain Kooli

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06259202

Meedias on viimastel aastatel olnud aktuaalne arutelu erinevuste sallimise ning diskrimineerimise teemal. Selle arutelu fookus on olnud pigem kõikehõlmav kui spetsiifiline. Uusi tuuli arutellu võiks tuua sootundlikust noorsootööst rääkimine.

Arvamuslugu on inspireeritud projektikohtumisest Innsbruckis käesoleva aasta veebruarikuus, mida KÜSK toetas. Kohtusid 11 riigi esindajad, et panna alus sooteadliku noorsootöö võrgustikule ning töötatada välja projektitegevusi.

Allikas: http://kyskeesti.blogspot.com/2012_03_01_archive.html

Ma ei tahtnud kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minna. Tahtsin teistsuguseid kogemusi. Soovisin rännata, huvitavaid inimesi kohata, mõne keele selgeks õppida ja elada hoopis erinevas keskkonnas, et vaadata, mis minuga siis juhtuma hakkab. Kohe, kui teada sain, kui rahaliselt soodne Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (edaspidi EVT) läbimine noortele on, oli kindel, et pärast kooli lõppu ma selle otsejoones ette võtan.

Oleksin võinud minna ükskõik mis riiki, aga teadsin, et pean minema Venemaale. Ma ei tahtnud enam arvata, mis Venemaa on, vaid ise kogeda. Samuti oli mul palju vene sõpru ja tuttavaid ning mulle tundus, et nad on kuidagi õnnelikumad ja neis on mingi salapära – tahtsin selle kohta rohkem teada saada.

Hakkasin otsima projekti, kuhu vabatahtlikuks minna. Leidsin, et Nižni Novgorodis asub kurtide kool, kuhu aastakümneid tagasi rajas üks vene perekond teatri Piano. Vaatasin internetist nende videoid, lugesin artikleid ja paistis, et see, mis seal teatris sünnib, on ime. (Ja täpselt nii see ka on.) Tahtsin oma silmaga näha, kuidas imed sünnivad. Nii väike minu panus Venemaa-unistusse jõudmiseks oligi, et tegin ära kolm valikut: hakkan EVT vabatahtlikuks, tahan kolida Venemaale ja töötada Piano teatris. Pärast seda tuli saata vaid kaks kirja ja peagi oli mind aitama nõustunud organisatsioon kirjutanud valmis projekti ja saanud raha. Minul jäi üle vaid seiklus ette võtta ja lennukisse astuda.

Kuigi enne minekut võib tunduda, et töö saab tulevases elus kõige olulisemaks komponendiks, avastatakse kohale jõudes tihti, et see pole sugugi tõsi. Tähtsuselt moodustas töö võib-olla kakskümmend protsenti kõigest. See oli miski, mida võis teha, et kogu muu vabatahtliku eluga kaasas käiv ilu vähekenegi välja teenida.

Palju olulisemaks muutusid hoopis inimesed – peamiselt teised vabatahtlikud – ja meie ühised seiklused. Nižni Novgorodis oli peale minu veel umbes kakskümmend vabatahtlikku üle kogu Euroopa ja mujaltki – osaga neist elasin koos, mõnedest said mu parimad sõbrad. Kui noored on tulnud määratud ajaks teise riiki tegelema niisuguse imeliku asjaga kui vabatahtlikkus, siis võib peaaegu kindel olla, et vähemalt enamik neist on vägagi avatud hullumeelsetele seiklustele, kogemustele ja teistele inimestele.

Ilmselt rohkem kui venelaste kohta õppisingi ma midagi pigem kõiksuguste teiste rahvuste kohta. Ma sain koos elada hullu poisiga Sitsiiliast, naiste ja ärisuhete jahil oleva Türgi mehega, liigviisaka, -tööka ja -puhta Hiina poisiga, kümmet keelt rääkiva ja kõigi tüdrukute südameid murdva prantslasega ning veel mitme teise inimesega mitmest teisest riigist. Ma ei kujuta enam ettegi, mis tunne on koos elada kellegagi, kes on pärit minuga samast kultuurist ja rahvusest – kas see oleks niisama põnev?

Üks vägevamaid asju EVT juures on see, et pääsetakse ligi paikadele ja inimestele, kelleni jõudmine muidu kuigi tõenäoline poleks. Eelkõige toimub see vabatahtliku töökohas. Kuigi olin elus vaid korra varem kurtidega kokku puutunud, said minu igapäevasteks mängukaaslasteks õnnelikud ja energilised 10aastased kurdid poisid, peamiseks töökaaslaseks aga kurt naine. Ma ei osanud – ega oska ka nüüd – viipekeelt, aga sellest hoolimata tuli leida viis, kuidas suhelda, mängida ja koos töötada. Tegelikult olin mina nende seas kurt – nemad said ju üksteisest aru. Pidin end selgeks tegema kätega vehkides, õpitud sõrmendtähestiku tähtedest sõnu moodustades, nägusid tehes, lumele kirjutades – see oli väga eriline kogemus.

Õppisin seal koolis keelt kasutamata suhtlema, mängima, lapitekke õmblema ja nägin, kuidas üks vene teatriperekond on ühest tavalisest kurtide koolist teinud imedemaa ja andnud lastele erakordsed arenemisvõimalused. Sattusin ka teistesse projektidesse. Näiteks aitasin lastekodulastele festivali korraldada, õpetasin kuu aega mitmes laagris vene noortele inglise keelt, käisin vähihaiglas lastega mängimas ja psühhiaatriakliinikus patsientidega tantsimas.

Kuigi kõik vabatahtlikud töötasid tavaliselt viis päeva nädalas, polnud kellelgi kunagi probleeme  töölt vabaks saamisega, et mööda Venemaad reisida. Viimased viis nädalat veetsingi kahe sõbraga tuhandeid kilomeetreid mööda Siberit hääletades. Kuulsime seal juhuslikult setu külast ja leidsime sellegi üles. Setu vanatädid lobisesid keset Siberit rõõmsalt setu keeles ja andsid meile vägeva privaatkontserdi.

Üks toredaim plusspunkt vabatahtlikuks olemise juures on muidugi ka see, et õpitakse selgeks uus keel – vähem või rohkem. Üheksaks kuuks sai minu põhikeeleks vene keel, mida ma minnes vaevu oskasin, aga mida kohe esimestel päevadel kasutada tuli. Õnneks sattusin alati koos elama inimestega, kes tahtsid vene keele selgeks saada, seetõttu hülgasimegi kõigil suus oleva inglise keele ja rääkisime nappidele oskustele vaatamata just vene keeles.

Meil olid ka keeletunnid, aga neist väljaspool enamik vabatahtlikke spetsiaalselt keelt ei õppinud. Kõik lasid sellel ise ligi tulla ja 75% juhtudest nii ka juhtus. Samas mõned, kes tõesti spetsiaalselt õppimisega tegelesid, rääkisid lõpuks vene keelt vaat et soravalt.
Ma ootasin oma üheksast kuust imet, aga lõpuks oli kõik veel miljon korda parem. Tundsin end Venemaal täiesti koduselt – karjuvad poemüüjad, ümarad romantilised bussikesed, mis vasakult ja paremalt üksteisest mööda kimavad, kümme korda päevas tee joomine ja küpsiste söömine, mitmepäevased rongisõidud ja vagunielu … Minu jaoks vaimustav ja üllatav maa.

Üheksa kuu jooksul juhtusid minuga asjad, mida ma kunagi oodata poleks osanud. Olin pidevalt väga õnnelik. Sain endale mitu ääretult lähedast sõpra ja väga palju puudutavaid tutvusi. Sain lõpuks aru, mida ülikoolis õppida tahan. Hakkasin vene keelt rääkima. Sain palju julgemaks. Mu üheksa kuud Venemaal oli täiuslik aeg. Igal Eestis elaval noorel on võimalus sama läbi teha peaaegu ükskõik mis riigis – oleks suur viga võimalus kasutamata jätta.

Allikas: http://www.virumaateataja.ee/933626/see-lugu-peaks-raakima-sellest-miks-ja-kuidas-elasin-ma-uheksa-kuud-venemaal-et-tootada-vabatahtlikuna-kurtide-koolis-ja-teatris/

Üks Islandi noormees ütles Facebookis pärast inimeste sotsiaalset sugu käsitleva koolituse läbimist, et feminism on lahe.

Tema avaldus ja selgitus sellele kogus kiiresti 2000-3000 like`i ja kui selle oli üles noppinud meedia, hakkasid Islandi ühiskonnas toimuma mitmesugused muutused. Jón Karl Einarssoni õpetajat Hanna Bjorg Vilhjalmsdottirit kohtasin sel suvel Bonnis ühel GET (Gender Issues in Europe Today – tlk Sotsiaalse soo teemad tänapäeva Euroopas) projekti seminaril. Ta rääkis loo oma õpilasest, kes algul Facebookis ja hiljem ühes Islandi vaadatumas telesaates ütles, et tema on nüüd, pärast koolituse läbimist feminist. Facebookis kogus ta hetkega 2000–3000 like. See väljaütlemine sai suure tähelepanu osaliseks kogu riigis. “Tema tegi esimese sammu õiges suunas ja ütles, et feminism on lahe! Nüüd on asjad päris hulluks läinud – sõidan ringi, pean loenguid koolides ja ülikoolides,” rääkis Hanna ja tunnistas naerdes, et on tänu sellele poisile Islandil nüüd väga popp ning õpetab juba ka ülikoolis soolist võrdõiguslikkust. Hanna räägib ka sellest, kuidas sobituvad kokku islandlaste religioossus ja naispiiskop ning miks naised pääsesid Islandil isegi pankasid juhtima.

Allikas Hiiu Leht 31.07.2012: http://hiiuleht.ee/index.php?id=1534

Sotsiaalkindlustusamet hakkab selle aasta 1. septembrist pensionitunnistust mitteomavatele puudega isikutele väljastama puudega isiku kaarti. Nii on puudega lastel või tööealistel inimestel vajadusel lihtsam oma puuet tõendada

Praegu kehtiv kord võimaldab puuet tõendada üksnes ekspertiisiotsusega või pensionitunnistusega. Pensionitunnistuse kaasaskandmisega erilisi probleeme pole, aga arvestades, et ekspertiisiotsus on kehtiv kuni viis aastat, on selle kaasaskandmine tülikas.

Samuti tuleb arvestada, et ekspertiisiotsus sisaldab rohkem delikaatseid isikuandmeid, kui see on soodustuste saamise õiguse tõendamiseks vajalik. Nii ongi sotsiaalministeerium tulnud välja ettepanekuga, et puudega laste ja tööealiste puudega inimeste elu lihtsustamiseks oleks vaja eraldi kaarti. Määruse eelnõu, millega kehtestatakse puudega isiku kaardi vorm ja väljastamise kord, on praegu kooskõlastusringil eelnõude infosüsteemis.

Peretoetusi makstakse sügisel

16aastastele ja vanematele lastele, kes lõpetavad tänavu põhikooli, gümnaasiumi või kutseõppeasutuse, lõpetatakse peretoetuste maksmine alates kooli lõpetamisele järgnevast kuust. Kui õpinguid jätkatakse samal kalendriaastal, makstakse suvekuudel saamata jäänud toetus välja tagantjärele ning jätkatakse igakuist maksmist kuni õppimise lõpetamiseni või 19aastaseks saamiseni.

Igal lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 16aastaseks saamiseni. Toetuse suurus pere esimesele ja teisele lapsele 2012. aastal on 19.18 eurot kuus ning pere kolmandale ja igale järgmisele lapsele 57.54 eurot kuus.

Lapsel, kes õpib põhikoolis, gümnaasiumis või põhihariduse baasil kutseõppeasutuses või kes on põhihariduseta ja õpib kutseõppeasutuses, on õigus lapsetoetusele kuni 19aastaseks saamiseni. 19aastaseks saamisel makstakse toetust õppeaasta lõpuni. Kui 16aastane laps asub õppima välisriiki, siis peretoetuse saamiseks peab lapse Eestis elav perekonnaliige esitama pensioniametile välisriigi vastava õppeasutuse tõendi, millest selguks, et laps jätkab õpinguid.

Allikas: Maaleht 05.08.2012: http://www.maaleht.ee/news/tarbija/seadus/tutvustame-uusi-seadusi.d?id=64756388