Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Reumaliit ja Eesti Töötervishoiuarstide Selts kutsuvad 25.05.2012 Taastusravi konverentsile
„TÖÖ JA TERVIS“ Tallinki Conference & Spa Hotelli Konverentsikeskuses, Sadama 11A, Tallinn. Eelregistreerimine kuni 22. maini: reuma@reumaliit.ee, tel 5343 5501, Annika Kask. Osavõtutasu on 10 eurot. Konverents annab ainepunkte.
Programmi leiate kodulehelt: Eesti Reumaliit
28. mai 2012.a. kell 9.30-14.45, koht: Tallinna Ülikool, ruumis M648, korraldaja: ENÜ Sihtasutus koostöös TLÜ Kasvatusteaduste Instituudiga.
PÄEVAKAVA
|
9.30- 9.40 |
Avasõnad TLÜ Kasvatusteaduste Instituudi direktor Rain Mikserilt |
|
9.40-10.20 |
Naise rolli restruktureerimine Eesti avalikus arvamuses vahemikus 1990- 2011- Andrus Saar |
|
10.20-11.00 |
Ühiskond ja sugu haridustegelaste pilgu läbi- Gertrud Kasemaa |
|
11.00-11.40 |
Poiste ja tüdrukute peab-pedagoogika- Tiiu Kuurme |
|
11.40-12.00 |
Kohvipaus |
|
12.00-12.40 |
Loodus on meid selliseks teinud“ ehk sooline essentsialism hariduses ja kasvatuses- Elo-Maria Roots |
|
12.40-13.20 |
Kas õpetaja saab olla õiglasem kui on ühiskond? Eesti õpetajate valmisolek sootundliku pedagoogika rakendamiseks- Ülle-Marike Papp |
|
13.20-13.45 |
Diskussioon |
|
13.45-14.45 |
Lõunasöök (aatriumis) |
Osavõtust palun teatada hiljemalt 25. maiks enu@enu.ee
Siin mõned tegevused ja kutsed, mis laekuvad EPNÜ e-posti. Huvi korral võtke ühendust korraldajatega ja registreerige õigeaegselt.
Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub teavituspäevale kolmapäeval, 6. juunil 2012 kell 14 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59. Eelregistreerumine teabepäevale kuni 4. juuni tel: 656 4048 või e-mailil: kylli@tallinnakoda.ee
Liikumispuuetega Laste Tugiühing kutsub puuetega lapsi ja nende vanemaid PEREPÄEVALE! Perepäev toimub laupäeval, 2. juunil kell 12 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59. Palun anna soovist teada tel 6564048 või e- mailile kylli@samm.ee.
Kutse puuetega laste vanematele 13. juunil kell 14 algavale teabepäevale Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.Tõlge vene keelde. Eelregistreerumine teabepäevale kuni 11. juuni tel: 656 4048 või e-mailil: kylli@tallinnakoda.ee.
Lähemalt loe:
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Telefon: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee
Selle aasta varakevadest saati on sookvoodi arutelud taas elavnenud nii Euroopas kui ka Eestis. Paraku ilmneb sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus.
Märtsi algul jooksid Euroopa meediast läbi teated, et Euroopa Komisjoni asepresident ja õigusküsimuste volinik Viviane Reding hakkab kannatust kaotama, kuna naiste osakaal juhtivtöötajate hulgas kasvab liiga aeglaselt. Nüüd vaeb Reding konkreetseid ettepanekuid üleeuroopalise soo-kvoodi kehtestamiseks.
Veebruari lõpus nõudsid Saksa naisajakirjanikud toimetuste juhatustes sookvoote, samal ajal teatas Deutsche Telekom, et soovib kvoodisüsteemiga tõsta naiste osakaalu ettevõtte keskastme- ja tippjuhtide seas 2015. aastaks 30 protsendini. Meil tõstatas sookvoodi küsimuse taas Marianne Mikko, ent arutellu on seekord lisandunud õige mitmeid hääli. Küsimusele, kas naiste osakaalu ühiskonnaelu üle otsustamisel tuleks suurendada, on jaatavalt vastanud mitte üksnes lääneriigid. Teine küsimus on see, kas kvoodid on naiste osaluse suurendamiseks mõttekas abinõu.
Sookvootide pooldajaid ja vastaseid on mõlema soo hulgas. Sookvoodis nähakse abinõu, mis aitaks suurendada otsustamise mitmekesisust (politoloog Anu Toots), ühiskonna kaasabi uute ja põhjendatumate sookuvanditega kohanemisel (ajakirjanik Lauri Linnamäe), vahendit, mida tuleks võrdsuse tagamiseks rakendada muu hulgas ka koolides (kirjanik Karl-Martin Sinijärv). TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse juht Tea Varrak arvab, et sookvootide asemel peaksid lapsevanemad tütardesse süstima enesekindlust ja ambitsioonikust.
Kuna kvoodiküsimus puudutab otsapidi võimu legitiimsust (kas ühe soo traditsioonilist otsustamisprivileegi peaks vaidlustama?), pole emotsioonide rohkus asja juures üllatav. Paraku ilmneb kvoodivastaste sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus: inimene läheb sookvoodi peale raevu juba enne, kui ta süveneb sellesse, mida kvoodi all tegelikult silmas peetakse.
Kohti ei reserveerita
Nagu rõhutas „Vabariigi kodanike” saates Anu Toots, pole sookvoodi puhul küsimus automaatses parlamendikohtade tagamises. Naistele on reserveeritud teatud hulk kohti küll mitmete Aafrika ja Aasia riikide esinduskogudes, ent lääneriikides kehtivad sookvoodid ikka valimisnimekirjadele.
Enamasti kasutatakse vabatahtlikke parteisiseseid kvoote (nt Rootsis, Norras, Saksamaal, Hollandis), ent mitmetes riikides on valimiskvoodid seadustatud (nt Iirimaal, Poolas, Prantsusmaal, Sloveenias) ning nende eiramise korral rakendatakse parteidele eri sanktsioone, sealhulgas võidakse nimekiri tagasi lükata. Sageli tarvitavad parteid nn tõmblukusüsteemi, ent näiteks Briti leiboristid panid 1997. aastal pooltes ringkondades, kus nad valimisvõitu ootasid, kandideerima üksnes naised.
Just parteisisesed või seadustatud valimisnimekirjade kvoodid on olnud kõne all ka Eesti aruteludes; pole kuulda olnud, et keegi tahaks riigikogus roosa lindiga toole reserveerida.
Parteisiseseid sookvoote hakkasid 1970. aastatel rakendama Euroopa riikide vasakparteid, kes traditsiooniliselt väärtustavad parempoolsetest enam võrdsust ja sotsiaalset õiglust. Seadustatud kvoodid on kõige uuem, 1990. aastatest pärinev abinõu, mis on naiste osakaalu poliitikas edukalt suurendanud eeskätt Ladina-Ameerika riikides.
Kvootide efektiivsus naiste esindatuse tagamisel sõltub mitmetest institutsionaalsetest ja kultuurilistest teguritest; tõhusamaks peetakse seda eelkõige proportsionaalse valimissüsteemi ja kinniste nimekirjade puhul (meie valimised toimuvad teatavasti avatud nimekirjadega). Kvootide toimimisele võib kaasa aidata kodanikuühiskonna tugevus ning see, kui parteid tajuvad ohtu, et naiskandidaate mitte üles seades võivad nad naiste hääli kaotada.
Millised on siis sookvootide kehtestamise tüüpilised poolt- ja vastuargumendid? Üks sagedasemaid vastuväiteid on see, sookvoot mõjub patroneerivalt: naine saab parlamendis või ettevõtte juhatuses koha justkui mitte oma saavutuste, vaid soo alusel.
Abinõu stereotüübi vastu
Niisugune maik võib asjal esmapilgul juures olla küll. Kuid tuleks meeles pidada, et kvoot on mõeldud abinõuks stereotüüpse mõtlemise ning normi faktist tuletamise vastu („mehi on valitsuses rohkem, järelikult nad ongi pädevamad ja nii see peabki olema”). Sookvoot tähendab, et niisugune vaikimisi norm tunnistatakse problemaatiliseks juba „ülaltpoolt”, riiklikul tasandil või partei/ettevõtte sees. Peab möönma ka, et järjest rohkem edukaid ärinaisi on patronaažiargumendi suhtes meelt muutnud ja asunud sookvoote toetama (nt Prantsuse ärinaine Véronique Morali). Mida rohkem naiskandidaate on valimistel välja pakkuda, seda vähem toetutakse eelistuste puhul soostereotüüpidele ja seda enam harjutakse naisi valima.
Nõnda võiks sookvoot olla ka psühholoogiline julgestusmehhanism naistele: kui seadus ise tunnistab, et naise koht on otsustajate seas, pole tal vaja ka selle palju kurdetud pideva enesetõestusega vaeva näha.
Teine harilik vastuargument sookvoodile on see, et soo-
kvoot seaks justkui ohtu ettevõtte/institutsiooni efektiivsuse. Ilmne on, et soo- ega muid kvoote ei saaks rakendada näiteks kirurgide töölevõtmisel, olgu siis kliinikus ülekaalus naised või mehed; aga poliitika on midagi muud. Poliitika on see ühiselu üle otsustamise vald, kus pole aprioorselt pädevam ei kirurg ega raamatupidaja, naine ega mees, eestlane ega venelane.
Samuti pole vaja rõhuda mingisugusele naiste olemuslikule erinevusele, et õigustada nende võrdset osalust ühiselu üle otsustamisel. Pole vaja otsida õigustusi, nagu võiks naisterohke valitsus olla vähem arrogantne, inimlikum, konfliktide lahendamisel paindlikum vms: naised väärivad ulatuslikumat kaasamist otsuste tegemisse nii siis, kui nad on oma kogemustelt või juhtimisstiililt erinevad, kui ka siis, kui nad seda ei olegi. Mitmekesisus peab olema pidev taotlus, ent sealjuures ei saa me eeldada kummaltki soolt üht või teist tüüpi käitumist või vaimseid omadusi.
Neile, kes peavad soo-kvooti loodusele vastuseismiseks või vägivaldseks regulatsiooniks, peab meelde tuletama, et ühiselu seisnebki suuresti pidevas reguleerimises ja regulatsioonide ümbermängimises. Võib tuua ka sellise triviaalse näite: mina ja väga paljud teised ei kaldu „loomupäraselt” oma sõidukiirust piirama, ometi ei taha ma väita, et sellist loomupärast soodumust ei tohiks ülaltpoolt reguleerida, vägivaldsete piirangutega maha suruda.
Kvootide kehtestamiseks on igasuguseid võimalusi ja kahtlemata on sookvoot ka üks tülikas lisamehhanism, millega arvestada. Ent mugavus ja isevooluteed minek võib tähendada kõige muu kõrval naiste potentsiaali kasutamata jätmist. Kas peaksime jätma proovimata meetmed, mis suurendaksid nende hulka, kelle meelest ühiskond pakub neile õiglasi võimalusi? Kvoodimeetmed ei peaks kindlasti igavesti kehtima, võimalik, et ka meie jõuame kord näiteks Taani tasemele, kus 40% reegel näib kehtivat niisamagi. Ent võrdsuse, vabaduse ja solidaarsuse tasakaalu taotlemisel oleksid need praeguses Eesti poliitikas igati omal kohal.
Allikas: Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/news/arvamus/maarja-kangro-kvooditondist.d?id=64383476
Tubli ema ja abikaasa on kolme poisi ema ja ka Harjumaa kodutütarde vanem.
Aasta ema 2012 Margit Amer ei usu oma tagasihoidlikkuses siiani, et just tema väljavalituks osutus. „Esimene reaktsioon oli, et kui see ei ole nüüd nali, siis on päris hea nali,” naeris Amer eile pärast piduliku emadepäeva kontserdi lõppu Estonia kontserdisaalis pressifotograafide piiramisrõngasse sattudes. Miks siis kohe nali? „Ma olen eeldanud, et aasta emad on ikka vanemad, nad on tihtipeale lausa vanaemad. Ma leian, et ma olen liiga noor veel,” rääkis Amer.
Tänavune tegus ja mitmel rindel aktiivne aasta ema töötab Loksa noortekeskuses ning tema juhendada on kogu Harjumaa kodutütred. Tema abikaasa Tarmo Amer juhib samas Harjumaa noorkotkaid. Kändudest väga kaugele ei ole kukkunud ka perekonna kolm poega, kes on kõik kaitseliidus tegevad olnud juba varasest lapsepõlvest peale. Vanim poeg Priit Amer on praeguseks riigiteaduste üliõpilane, keskmine poeg Madis aga teenib aega kaitseväes ja pesamuna Siim Aksel on koolipoiss.
Lähemalt loe: Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/news/eesti/aasta-emaks-valiti-margit-amer.d?id=64389974
Eesti Väitlusseltsi võistkond leiab tänase online-väitluse lõppsõnas, et sooneutraalne lastekasvatamine on ekstreemne ega sobi Eesti ühiskonda.
Võtame väitluse kokku ühe piltliku näitega. Kuigi me võime öelda, et statistiliselt on mehed keskmiselt pikemad kui naised, siis on ka naisi, kes on osadest meestest pikemad. Samas ei tee see neid vähem naiseks või rohkem meheks. Inimestele pole mõtet öelda, et te olete keskmiselt sama pikad, kui reaalsuses see ei vasta tõele.
Samamoodi on naisi, kes on klassikalises mõttes väga naiselikud, aga on ka naisi, kes on tippjuhid või traktoristid. Sooline spekter on väga lai, kuid sooneutraalne kasvatus ignoreerib seda ning kohtleb inimesi sooneutraalselt.
Inimeste valikuid saab tunnustada, väitmata, et soolisi erinevusi ei eksisteeri. Individuaalseid erinevusi tuleb väärtustada väga mitmetel tasanditel. Fookusesse ei pea asetama sooneutraalset lähenemist, mis on ekstreemne ning ei sobituks Eesti ühiskonda. Põhjamaade näitel saame öelda, et soolist võrdõiguslikkust on võimalik edendada järk-järgult ning mitmetasandiliselt ja seda karmide sotsiaalsete eksperimentideta.
Bioloogilised erinevused mõjutavad teaduslike uuringute kohaselt varasest lapsepõlvest alates meie käitumist. Nii meie oponendid kui kogu sooneutraalse kasvatuse filosoofia on otsustanud seda mitte arvestada.
Oleme nõus, et bioloogilised erinevused ei tohi saada aluseks sotsiaalsele ebavõrdsusele ning pooldame igati inimestevahelise võrdsuse propageerimist ühiskonnas, kuid ei pea õigeks reaalselt eksisteerivate erinevuste kunstlikku kasvatuse abil allasurumist, kuna see takistab lapse loomulikku arengut.
On mitmeid põhjuseid, miks täna saavad naised vähem palka ja on sageli madalamatel töökohtadel, ning ainult üks neist on otsene kasvatuslik erinevus.
Tingimustes, kus me kasvatame oma lapsi olema tolerantsed ning vabad indiviidid ning kus kõik valikud on kasvatuse abil laste ette toodud, on lapsel suurem valikuvabadus teha oma otsused nii soolise identiteedi, erialavaliku kui muude faktorite osas.
Oponendid ei ole meile suutnud tõestada, et ühiskond muutuks vabamaks ja tolerantsemaks, kui me keskendume sooneutraalsele kasvatamisele. Vaid kompleksse lähenemise korral, mis tegeleb kõigi ebavõrdsuse oluliste tahkudega ühiskonnas, saavutame muutuse nii indiviidi kui ühiskonna tasandil laiemalt.
Täname oponente sisuka arutelu eest ja loodame, et see teema leiab ühiskonnas edaspidigi laiemat kõlapinda.
Väitlusseltsi võistkond ei esinda online-debattides enda isiklikku seisukohta.
Tallinna Ülikooli teadlased Kadri Aavik ja Triin Roosalu leiavad tänase online-väitluse lõppsõnas, et mehe ja naise rolli võiks näha senisest laiemalt, aktsepteerides näiteks maskuliinsuse kõrval ka teisi meheks olemise viise.
Tahame tänada Postimeest võimaluse eest tutvustada sootundliku kasvatuse pooldajate argumente. Ühtlasi täname oponente põnevate teemade tõstatamise eest.
Lapsi tuleks kasvatada sooneutraalselt, see tähendab, seada küsimuse alla jäigad sootraditsioonilised hoiakud ja bioloogilisel sool põhineva sotsiaalse ebavõrdsuse.
Viimane avaldub juba lapsepõlves, näiteks siis, kui tüdrukute väiksemad roosad jalgrattad ei võimalda poistega võistelda (vt lk 22) või kui poistel ei ole lubatud rollimängus haldjaks kehastuda, kuid meil ei ole enamasti oskusi seda märgata.
Ei ole mõistlik lahterdada eluvaldkondi ega isikuomadusi mehelikeks ja naiselikeks, sest eri olukordades on efektiivsed erinevad omadused.
Sootundlik kasvatus aitab suurendada inimeste valikuid: laps ei lähtu soostereotüüpsetest ettekirjutustest. Samas tuleks praegu mehelikeks ja naiselikeks peetud tegevusi ja iseloomujooni väärtustada ühiskonnas samaväärselt.
Kindlasti tuleks tunnustada soorollipiiride laiendamist, sealhulgas aktsepteerida hegemoonilise maskuliinsuse kõrval teisi meheks olemise viise ning pehme naiselikkuse normi kõrval teisi naiseksolemise viise.
Hea näide on Põhjamaad, kus on julgustatud isasid laiendama maskuliinsuse tähendust ja lülitama sellesse hooliva ja kohaloleva isa rolli, pakkudes võimalusi lapsehoolduspuhkuse võtmiseks.
Toetades meeste eneseteostust privaatsfääris ja naiste eneseteostust avalikus sfääris, loome ka lastele võimaluse näha mehi ja naisi laiemates rollides.
Kui eesmärk on igakülgne sooline tasakaal, siis on sookvoodid tõhus vahend selle saavutamiseks, sooneutraalse kasvatuse kõrval ja selle osana.
Bioloogilised erinevused ei tohiks saada aluseks sotsiaalsele ebavõrdsusele, lisaks on bioloogilised erinevused suurel määral sotsiaalselt konstrueeritud: erinevates kultuurides ja erinevatel ajastutel antakse neile erinevaid tähendusi.
Sootundlik kasvatus aitab inimestel end igakülgselt teostada, toetab ühiskondliku ressursi efektiivsemat kasutamist ja loob tolerantsust. Sootundlik kasvatus aitab luua sooliselt tasakaalustatud ühiskonna.
Järgnevalt avaldame ka Eesti Väitlusselts võistkonna lõppsõna ning debatikohtuniku hinnangu, misjärel on tänane väitluspäev lõppenud.
Kui inimene ei nõustu vägivaldse regulatsiooniga nagu sookvoodid, ei tee see veel temast teema naeruvääristajat, kirjutab näitleja ja saatejuht Peeter Oja.
See artikkel äratab erinevates inimestes arvatavasti niivõrd erinevaid kujutelmi, et tohiks olla vabandatav, kui ma kõigepealt lühidalt selgitan, mis mulle on oluline ja mis mitte.
Minu varasemad kirjutised ja avalikud sõnavõtud on toonud kaasa igat laadi minu isikut alavääristavaid, mõnitavaid, naeruvääristavaid emotsioonipurskeid. Ütlen südamesiirusega, et see on mulle mõjunud kui kõrvenõgeste kõrvetus. Ei jõua sügamagi hakata, kui ebameeldivustunne juba läinud. Need kraaksatused ei ole muutnud isegi mu päevaplaani. Kui aga jutt puudutab põhimõtteid, millest ma elus lähtun, tunnen kohustust sõna võtta.
Esmapilgul pea olematu tähtsusega artikli võiks jätta samuti kaduvusse, kui selle autoriks ei oleks ühe Eesti partei endine peasekretär ja praegune Brüsselis resideeriva europarlamendi saadiku nõunik. Ma räägin Randel Läntsi kirjutisest «Kumb on tähtsam, kas sugu või kvalifikatsioon?» (Delfi, 4.05). Sookvootide ja laiemalt ka võrdõiguslikkuse teemal targutades tõstab autor mind esile kui destruktiivset ja arutelu tapvat ning teema naeruvääristaja rollis olevat ehedat näidet. Selline avalik määratlus riivab mind printsipiaalselt.
Olen korduvalt öelnud, et inimese sugu pole mulle määrav. Oluline on inimese tahe ja oskus sooülesena suhestuda ümbritsevasse ja kaasteelistesse. Seda, et me oleme sünnist kaasa saanud füsioloogilise eripära, võtan ma pigem looduse ime kui karistusena. Igasugune diskrimineerimine on mulle vastuvõetamatu. Kui keegi pelgalt soost lähtuvalt määrab palganumbrit, tekitab see minus küsimuse «mis sul vajaka on, et nii teed?». Sama küsimus kehtib ka mis tahes erinevuste alandamiste kohta.
Ma lähtun selgest põhimõttest, et inimesed ei ole oma võimetelt võrdsed. Nad on olemuslikult erinevate mõttemaailmade ja arusaamadega, kuid seda enam oleks arukas ja ka tervislikum vähemalt püüda seda niigi habrast inimeksistentsi koos hoida. Sellest arusaamast tulenevalt ei saa ma nõustuda mingite vägivaldsete regulatsioonidega, milleks sookvoodid vaieldamatult on. Kui metafoorselt väljenduda: kirvega suudab tõeline kunstnik luua meistriteose, hullu käes on see vaid väljakutse!
Randel Länts tõstab oma parteikaaslase Marianne Mikko soolise võrdõiguslikkuse lipukandjaks. Mina näen Mikkos kõige tavalisemat külmalt kalkuleerivat poliitkarjeristi, kelle tegelik südamevalu erinevate teemade käsitlustes on null. Taas paneb imestama, kui siiralt inimesed usuvad, et väline «hoolivus» suudab varjata sisemist alatust.
Ülimalt küünilise silmakirjalikkuse näide on ka Randel Länts ise. Endine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär, asudes tööle europarlamendi liikme Ivari Padari nõunikuna, vastab ajalehe Sakala (8.01.2010) küsimusele «Enne valimisi ütlesite, et seote oma tuleviku Viljandiga. Miks te nüüd siis Brüsselisse lähete?» järgmiselt: «Praegu on lihtsalt selline olukord, et mul ei ole siin suurt midagi teha, kuid heal ajal võetud rahalised kohustused vajavad täitmist.»
Vägev! Ajal mil Eestis oli tööpuuduse tippaeg (2010. aasta esimeses kvartalis oli registreeritud töötute arv ligi 95 000), kui riik kärpis nii, et inimestel oli hing paelaga kaelas, ütleb sotsiaaldemokraat Länts, et tal ei ole siin suurt midagi teha!?
Olles ise peasekretär parteis, mille põhikiri ütleb, et erakonna eesmärgiks on tagada Eesti sotsiaalne ja majanduslik turvalisus ja heaolu, kestlik areng ning et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks.
Mida ma pean sellest arvama?
Mõistagi on mängulisel elemendil poliitikas oluline roll, kuid mulle tundub, et me oleme Eestis jõudnud faasi, kus see on muutunud asjaks iseeneses. Kogu elu ongi justkui mäng, kus süüdimatult lällavad Läntsid ja Toobalid.
Olen kindel, et enamikule inimestest ei lähe korda niivõrd kellegi parteiline kuuluvus, kui et nende enda elu sujuks. Ja et omal vabal tahtel vastutuse võtnud esindajad aitaksid neil oma soove ellu viia. On tülgastav näha, kuidas oluline probleem muudetaks mängu ja demagoogia objektiks. Asja kurbloolisus on aga selles, et abivajaja jääb abita.
Oma eespool mainitud artikli lõpetab sotsiaaldemokraatide esindaja Länts nii: «Ehk teisisõnu, näidakem eeskuju, sest kõik hakkab ju ikkagi meist endist pihta.» Teil oli ju suurepärane võimalus valida oma erakonna etteotsa Sven Mikseri asemel Marianne Mikko! Oleks olnud teistele erakondadele suurepärane eeskuju.
Miks te seda ei teinud? Ma vastan ise: küsimus oli inimeses, mitte soos.
Lõpetuseks. Eestlased on vaieldamatult eesmärgirahvas. Kui suured eesmärgid – oma riik, Euroopa Liit, NATO, euro, kõikvõimalikud organisatsioonid – on saavutatud, oleme justkui peata. Tahame uusi suuri väljakutseid, olla kõigile nähtav ja saada teistelt kiita.
Aga mis oleks, kui tõmbaks õige hoogu maha ja teeks nüüd oma kodu hubaseks. Kohe päris korda. Et meie inimeste elu sujuks ja nad saaksid hakkama. Tõuseks korrakski natukene kõrgemale, et märgata – oleme liiga väiksed selleks, et oma maad ja iseennast veel väiksemaks elada.
Tõmbaks oma mina tagasi ja mõtleks, äkki kellelgi mu kaasmaalastest on tõesti raskem kui minul ja ma saan Teda aidata. On see võimalik? Nalja teete või!?
Allikas: Postimees http://arvamus.postimees.ee/834764/peeter-oja-puust-ja-punaseks/
Kadi Viik kirjutab, et riigieelarve koostamisel tuleb arvestada meeste ja naiste erinevate vajadustega, ilma selleta ei anna poliitikad oodatud tulemusi.
Pere eelarve planeerimisel pereliikmete erinevusi arvesse võtta on loomulik. Omavalitsuse ja riigi tasandil aga unustatakse meeste ja naiste erinevad oskused, vajadused, võimekus ning planeeritavad vahendid ei pruugi enam inimeste vajadustele vastata. Sootundlik eelarvestamine aitab meie nappe vahendeid paremini kasutada.
Mõni aasta tagasi otsustas Šotimaa North Ayrshire’i omavalitsus parandada rahva tervist, kuna oodatav eluiga oli selles 135 000 elanikuga piirkonnas Suurbritannia keskmisest lühem. Apteekides pakuti tasuta tervisekontrolle, mille käigus selgitati südame-veresoonkonna haiguste ja vähi riskifaktoreid, nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, füüsiline passiivsus, ülekaalulisus jne.
Kui projekt oli mõnda aega kestnud, otsustati terviseedendamisele tehtud kulusid analüüsida ka soolisest aspektist. Selgus, et kontrollis käinutest olid 70 protsenti naised ja 30 protsenti mehed, raha jagunes sama proportsiooni järgi. Ent tervisekontrolli põhjal leiti, et südame-veresoonkonna haigused ähvardasid mehi rohkem kui naisi.
Samuti oli meeste hulgas rohkem suitsetajaid ja ülekaalulisi. See tähendab, et tegelikult ei olnud haigusi ennetav ettevõtmine jõudnud nende inimesteni, kellele sellist tervisekontrolli kõige rohkem vaja oli – meesteni.
Millest kõneles šotlaste õppetund? Sellest, et riiklikku ja kohalikku poliitikat ei tehta sootule inimesele. Hea algatus võib halvasti välja kukkuda, kui otsustaja ei ole endale selgeks teinud, kellele ja miks ta midagi teeb ning milline on lähteolukord.
Näiteks meeste seas levinum tervist kahjustav käitumine väljendub ka nende lühemas keskmises oodatud elueas. Seetõttu on püüd pikendada inimeste keskmist eluiga tulemuslikum, kui muu hulgas tegeletakse eraldi meestega ja seda neile sobival moel.
Riigieelarve on kõige olulisem hoob poliitika teostamiseks. Eesti riigieelarve strateegias 2012–2015 on valitsuse seitsmest prioriteetsest eesmärgist viis sellised, mille saavutamiseks peab teadma, et Eestis on erinevad nii meeste ja naiste sotsiaal-majanduslik olukord kui ka käitumismustrid, seega ka huvid ja vajadused.
Need viis eesmärki on iibe, tootlikkuse ja tööhõive kasv, põhihariduse või madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaalu vähendamine ning tervena elatud eluea pikenemine.
Iibe kasv. Sündimuse üle otsustavad sageli naised ning meetmed sündimuse suurendamiseks peavad olema naistesõbralikud, näiteks ümber jagama kodutööde koormust ja tegema kättesaadavaks kvaliteetsed lastehoiuteenused.
Naiste raskused töö ja pereelu ühitamisel pärsivad sündimust. Loomulikku iivet mõjutab ka suremus ja kõige kiirem viis iivet tõsta on vähendada suremust. Suremuse vähendamiseks tuleb aga eraldi tähelepanu pöörata meestele, sest nende seas on suremus suurem.
Tootlikkuse kasv. Üldjuhul meeste ja naiste tootlikkus erineb ning seda mõjutavad erinevad tegurid. Meeste tootlikkust mõjutab negatiivselt näiteks tervis, naiste oma aga laste saamisega seotud pikad karjäärikatkestused, raskused töö ja pereelu ühitamisel ning töö väikese tootlikkusega sektorites.
Arvestades Eesti naiste kõrget haridustaset ja aktiivset tööturul osalemist, on tegemist puhtakujulise raiskamisega. Tootlikkust suurendavad meetmed peaksid meeste ja naiste erinevate käitumismustritega arvestama. Hõlbustada tuleks näiteks töö ja pereelu ühitamist, samas parandada ka meeste tervisekäitumist.
Tööhõive kasv. Ilma väikelasteta meeste ja naiste tööhõive on Eestis võrdsel tasemel – umbes 82 protsenti. Kuni 6-aastaste lastega meeste tööhõive tõuseb aga 94 protsendi peale, samal ajal langeb naiste oma 55 protsendini. Ja jutt ei käi esimesest kuuest kuust, vaid kuuest aastast.
Probleemiks on kivinenud arusaam, mille kohaselt on peremudeli lahutamatuks osaks ennast tööl surnuks rabav mees ning kodus lapsi kasvatav naine. Samuti on registreeritud töötus naiste seas suurem. Kui tahta hõivet tõsta, siis on ilmselgelt vaja pöörata tähelepanu inimeste soolistele käitumismustritele tööturul.
Põhihariduse või madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaalu vähendamine. Hariduses on sugude erinev käitumine ja erinevad valikud märkimisväärsed. 2010. aastal moodustasid üldhariduse katkestajatest 57 protsenti poisid.
Vastupidi levinud arvamusele, et katkestajad on ainult poisid, on tüdrukute osakaal katkestajate seas tervelt 43 protsenti ja vene õppekeelega katkestajate hulgas on tüdrukuid 52,5 protsenti.
Kutsekoolides on noormehed ülekaalus, kuid 2008. aastal ei jõudnud umbkaudu 1700 noormeest ei kutsekooli ega gümnaasiumisse. Poliitikameetmed, mis tahavad noorte hariduskäitumist mõjutada, peavad arvestama sellega, mis erinevaid sihtgruppe soo ja rahvuse lõikes mõjutab.
Tervena elatud eluea pikenemine. Naiste tervisepiiranguteta eeldatav eluiga on umbes viis aastat pikem kui meestel, kuid mõlemal sugupoolel lõppevad tervena elatud eluaastad tükk maad enne pensioniiga (meestel umbes 50- ja naistel 55-aastaselt). Tervisevaldkonnas on meeste ja naiste tervist mõjutavad tegurid ehk kõige paremini ära kaardistatud, kuid soospetsiifilisi sekkumisi võiks rohkem olla.
Kõike ülaltoodut silmas pidades, on väga tervitatav võrdõiguslikkuse voliniku ja sotsiaalministeeriumi raamatu „Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris“ ilmumine. See on esimene kord, kui eesti keeles ja Eesti olukorda silmas pidades on olemas juhtnöörid, kuidas sootundlikku analüüsi eelarveprotsessi sisse põimida.
Raamat on mõeldud poliitikakujundajatele riiklikul tasandil, kuid see sobib hästi ka kohaliku omavalitsuse ametnikele, kes inimestele pakutavate avalike teenustega veel lähemalt kokku puutuvad. Lisaks võiksid seda lugeda ka Riigikontrolli audiitorid, sest sootundlik eelarvestamine on töövahend, mis aitab kontrollida, kas eelarveeraldised vastavad püstitatud eesmärkidele ning kas neil on soovitud mõju – sealhulgas erinevaid ühiskonna gruppe (naised ja mehed on kaks kõige suuremat sotsiaalset gruppi) silmas pidades. Meetod toetab tulemuspõhist eelarvestamist ja aitab kogu eelarveprotsessi teadmistepõhiseks teha.
Mida Šotimaa terviseedendajad oma analüüsiga peale hakkasid? Nad korraldasid ümber apteekide terviseprogrammi, samuti tehti muudatusi eelarvesse. Korraldati kampaania, mille raames reklaamiti teenust sellisel moel ja sellistes kohtades, et teave jõuaks just meesteni. Kohtadesse, mida mehed sageli külastavad (näiteks keeglisaalid), pandi välja teenust reklaamivad plakatid ja õlleklaasialused.
Eraldati ka raha meestesõbralikumatele tugiprogrammidele, näiteks ainult meestele suunatud kaalulangetamisprogrammidele. Tulemuseks oli paremini sihitud poliitikameede ja efektiivsemalt kulutatud raha.
Šoti näide võiks meile eeskujuks olla. Raha on alati võimalik täpsemalt ja tõhusamalt kasutada. Praegu, 2013. aasta ja edasi riigieelarvestrateegia ettevalmistamisel, on parim hetk sootundlikku eelarvestamist päriselt rakendada ning seda ka kohalikelt omavalitsustelt nõuda, samuti juurutada põhimõtet järgmisel Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil.
Me oleme seni keksinud sellega, et meil on parim kulutamisevõimekus, edaspidi võiksime tulemuslikkusele keskenduda. Sootundlik eelarvestamine on eelkõige tõhususe instrument, sotsiaalne õiglus tuleb pealekauba.
Autor juhtis aastatel 2005–2011 sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonda ja tal on magistrikraadi terviseökonoomikas Karolinska Instituudist.
Allikas: Postimees http://arvamus.postimees.ee/829888/kadi-viik-eelarvet-ei-tehta-sootutele-inimestele/
2012 rahvusvaheline perede päev. 15. mai 2012 – 16:00-17:30
Rahvusvahelise perede päeva puhul esitleb COFACE koos Ádám Kósa’ga (Euroopa Parlamendi saadik, Puudegrupi juhataja) uut COFACE väljaannet, “ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni peredimensioon“ Euroopa Parlamendis Brüsselis 15. mail 2012, kell 16:00-17:30.
Tausta informatsioon
COFACE püüab selle väljaandega tõsta esile konventsiooni peredimensiooni, aidata kaasa avamaks seda teemat üldsusele, toetada Euroopa Komisjoni Euroopa puudega inimesi käsitlevat strateegiat 2010-2020 ning Ádám Kósa poolt kavandatud Euroopa Parlamendi Puudega inimeste liikuvuse ja kaasamise raporti rakendamist. Samuti on see suunatud Euroopa puuetega kodanike ja nende perekondade õigustele.
Rahvusvaheline perede päev, 15. mai on pühendatud nii sellele, et tähistada olulisust, mis on rahvusvahelise kogukonna poolt antud pereküsimusele kui meie ühiskonna alusosale, kui ka tõsta esile muresid, mis tulenevad perede olukorrast paljudes maailma osades.
See päev annab ka võimaluse kajastada tööd, mille tegemine algas 1994. aastal ja tähistada perede, inimeste ja ühiskondade tähtsust üle kogu maailma.
COFACE on vaimustatud kutsuma teid osalema konverentsil, mis hoiab endas nii COFACE Puude töögrupi nagu ka Euroopa Parlamendi Puudegrupi kogemust, arutelusid ja vaidlusi ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni ja selle peredimendiooni üle.
Palun tundke end vabalt levitamaks seda informatsiooni oma liikmeskonna ja kontaktide hulgas.
Registreerimine on vaba ja algab 7. mail. Et saada rohkem informatsiooni selle sündmuse kohta, palun külastage:
http://www.coface-eu.org/en/Events/Forthcoming-events/
Rohkemate päringutega pöörduge secretariat@coface-eu.org
Ootame teid vastuvõtule Brüsselis, et pidada viljakat arutelu!
COFACE meeskond