Kadi Viik kirjutab, et riigieelarve koostamisel tuleb arvestada meeste ja naiste erinevate vajadustega, ilma selleta ei anna poliitikad oodatud tulemusi.
Pere eelarve planeerimisel pereliikmete erinevusi arvesse võtta on loomulik. Omavalitsuse ja riigi tasandil aga unustatakse meeste ja naiste erinevad oskused, vajadused, võimekus ning planeeritavad vahendid ei pruugi enam inimeste vajadustele vastata. Sootundlik eelarvestamine aitab meie nappe vahendeid paremini kasutada.
Mõni aasta tagasi otsustas Šotimaa North Ayrshire’i omavalitsus parandada rahva tervist, kuna oodatav eluiga oli selles 135 000 elanikuga piirkonnas Suurbritannia keskmisest lühem. Apteekides pakuti tasuta tervisekontrolle, mille käigus selgitati südame-veresoonkonna haiguste ja vähi riskifaktoreid, nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, füüsiline passiivsus, ülekaalulisus jne.
Kui projekt oli mõnda aega kestnud, otsustati terviseedendamisele tehtud kulusid analüüsida ka soolisest aspektist. Selgus, et kontrollis käinutest olid 70 protsenti naised ja 30 protsenti mehed, raha jagunes sama proportsiooni järgi. Ent tervisekontrolli põhjal leiti, et südame-veresoonkonna haigused ähvardasid mehi rohkem kui naisi.
Samuti oli meeste hulgas rohkem suitsetajaid ja ülekaalulisi. See tähendab, et tegelikult ei olnud haigusi ennetav ettevõtmine jõudnud nende inimesteni, kellele sellist tervisekontrolli kõige rohkem vaja oli – meesteni.
Millest kõneles šotlaste õppetund? Sellest, et riiklikku ja kohalikku poliitikat ei tehta sootule inimesele. Hea algatus võib halvasti välja kukkuda, kui otsustaja ei ole endale selgeks teinud, kellele ja miks ta midagi teeb ning milline on lähteolukord.
Näiteks meeste seas levinum tervist kahjustav käitumine väljendub ka nende lühemas keskmises oodatud elueas. Seetõttu on püüd pikendada inimeste keskmist eluiga tulemuslikum, kui muu hulgas tegeletakse eraldi meestega ja seda neile sobival moel.
Riigieelarve on kõige olulisem hoob poliitika teostamiseks. Eesti riigieelarve strateegias 2012–2015 on valitsuse seitsmest prioriteetsest eesmärgist viis sellised, mille saavutamiseks peab teadma, et Eestis on erinevad nii meeste ja naiste sotsiaal-majanduslik olukord kui ka käitumismustrid, seega ka huvid ja vajadused.
Need viis eesmärki on iibe, tootlikkuse ja tööhõive kasv, põhihariduse või madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaalu vähendamine ning tervena elatud eluea pikenemine.
Iibe kasv. Sündimuse üle otsustavad sageli naised ning meetmed sündimuse suurendamiseks peavad olema naistesõbralikud, näiteks ümber jagama kodutööde koormust ja tegema kättesaadavaks kvaliteetsed lastehoiuteenused.
Naiste raskused töö ja pereelu ühitamisel pärsivad sündimust. Loomulikku iivet mõjutab ka suremus ja kõige kiirem viis iivet tõsta on vähendada suremust. Suremuse vähendamiseks tuleb aga eraldi tähelepanu pöörata meestele, sest nende seas on suremus suurem.
Tootlikkuse kasv. Üldjuhul meeste ja naiste tootlikkus erineb ning seda mõjutavad erinevad tegurid. Meeste tootlikkust mõjutab negatiivselt näiteks tervis, naiste oma aga laste saamisega seotud pikad karjäärikatkestused, raskused töö ja pereelu ühitamisel ning töö väikese tootlikkusega sektorites.
Arvestades Eesti naiste kõrget haridustaset ja aktiivset tööturul osalemist, on tegemist puhtakujulise raiskamisega. Tootlikkust suurendavad meetmed peaksid meeste ja naiste erinevate käitumismustritega arvestama. Hõlbustada tuleks näiteks töö ja pereelu ühitamist, samas parandada ka meeste tervisekäitumist.
Tööhõive kasv. Ilma väikelasteta meeste ja naiste tööhõive on Eestis võrdsel tasemel – umbes 82 protsenti. Kuni 6-aastaste lastega meeste tööhõive tõuseb aga 94 protsendi peale, samal ajal langeb naiste oma 55 protsendini. Ja jutt ei käi esimesest kuuest kuust, vaid kuuest aastast.
Probleemiks on kivinenud arusaam, mille kohaselt on peremudeli lahutamatuks osaks ennast tööl surnuks rabav mees ning kodus lapsi kasvatav naine. Samuti on registreeritud töötus naiste seas suurem. Kui tahta hõivet tõsta, siis on ilmselgelt vaja pöörata tähelepanu inimeste soolistele käitumismustritele tööturul.
Põhihariduse või madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaalu vähendamine. Hariduses on sugude erinev käitumine ja erinevad valikud märkimisväärsed. 2010. aastal moodustasid üldhariduse katkestajatest 57 protsenti poisid.
Vastupidi levinud arvamusele, et katkestajad on ainult poisid, on tüdrukute osakaal katkestajate seas tervelt 43 protsenti ja vene õppekeelega katkestajate hulgas on tüdrukuid 52,5 protsenti.
Kutsekoolides on noormehed ülekaalus, kuid 2008. aastal ei jõudnud umbkaudu 1700 noormeest ei kutsekooli ega gümnaasiumisse. Poliitikameetmed, mis tahavad noorte hariduskäitumist mõjutada, peavad arvestama sellega, mis erinevaid sihtgruppe soo ja rahvuse lõikes mõjutab.
Tervena elatud eluea pikenemine. Naiste tervisepiiranguteta eeldatav eluiga on umbes viis aastat pikem kui meestel, kuid mõlemal sugupoolel lõppevad tervena elatud eluaastad tükk maad enne pensioniiga (meestel umbes 50- ja naistel 55-aastaselt). Tervisevaldkonnas on meeste ja naiste tervist mõjutavad tegurid ehk kõige paremini ära kaardistatud, kuid soospetsiifilisi sekkumisi võiks rohkem olla.
Kõike ülaltoodut silmas pidades, on väga tervitatav võrdõiguslikkuse voliniku ja sotsiaalministeeriumi raamatu „Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris“ ilmumine. See on esimene kord, kui eesti keeles ja Eesti olukorda silmas pidades on olemas juhtnöörid, kuidas sootundlikku analüüsi eelarveprotsessi sisse põimida.
Raamat on mõeldud poliitikakujundajatele riiklikul tasandil, kuid see sobib hästi ka kohaliku omavalitsuse ametnikele, kes inimestele pakutavate avalike teenustega veel lähemalt kokku puutuvad. Lisaks võiksid seda lugeda ka Riigikontrolli audiitorid, sest sootundlik eelarvestamine on töövahend, mis aitab kontrollida, kas eelarveeraldised vastavad püstitatud eesmärkidele ning kas neil on soovitud mõju – sealhulgas erinevaid ühiskonna gruppe (naised ja mehed on kaks kõige suuremat sotsiaalset gruppi) silmas pidades. Meetod toetab tulemuspõhist eelarvestamist ja aitab kogu eelarveprotsessi teadmistepõhiseks teha.
Mida Šotimaa terviseedendajad oma analüüsiga peale hakkasid? Nad korraldasid ümber apteekide terviseprogrammi, samuti tehti muudatusi eelarvesse. Korraldati kampaania, mille raames reklaamiti teenust sellisel moel ja sellistes kohtades, et teave jõuaks just meesteni. Kohtadesse, mida mehed sageli külastavad (näiteks keeglisaalid), pandi välja teenust reklaamivad plakatid ja õlleklaasialused.
Eraldati ka raha meestesõbralikumatele tugiprogrammidele, näiteks ainult meestele suunatud kaalulangetamisprogrammidele. Tulemuseks oli paremini sihitud poliitikameede ja efektiivsemalt kulutatud raha.
Šoti näide võiks meile eeskujuks olla. Raha on alati võimalik täpsemalt ja tõhusamalt kasutada. Praegu, 2013. aasta ja edasi riigieelarvestrateegia ettevalmistamisel, on parim hetk sootundlikku eelarvestamist päriselt rakendada ning seda ka kohalikelt omavalitsustelt nõuda, samuti juurutada põhimõtet järgmisel Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil.
Me oleme seni keksinud sellega, et meil on parim kulutamisevõimekus, edaspidi võiksime tulemuslikkusele keskenduda. Sootundlik eelarvestamine on eelkõige tõhususe instrument, sotsiaalne õiglus tuleb pealekauba.
Autor juhtis aastatel 2005–2011 sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonda ja tal on magistrikraadi terviseökonoomikas Karolinska Instituudist.
Allikas: Postimees http://arvamus.postimees.ee/829888/kadi-viik-eelarvet-ei-tehta-sootutele-inimestele/
