Ava silmad – ütle ei perevägivallale! Kui märkad vägivalda, sekku!

25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.
26. november on kodanikupäev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu kodanikutundele, -kohusele ja vastutusele.

Tallinna Naiste Kriisikodu kutsub kõiki inimesi näitama üles kodanikujulgust ja täitma oma kodanikukohust, märgates vägivalda. Ära jää ükskõikseks – sekku, aita, kui näed abivajajat!

27. märtsil 2010. aastal toimus Tallinnas ühes Kuldnoka tänava korteris plahvatus, milles hukkus kaks inimest, neist üks oli väike laps.  Kokku sai vigastada viis inimest.

“Laupäevaõhtune tüli kujunes naabrite väitel ülekaalukalt lärmakaimaks, esialgsetel andmetel läks armukade mees oma naisele korduvalt kallale. Naise hädakisa kuulasid naabrid läbi paneelmaja õhukeste seinte ligi kolm tundi. “Naine karjus sellise häälega, et minu arvates võiks nii võimsa häälega lausa ooperis laulda,” ütles üks tragöödia otseseid tunnistajaid, korrus kõrgemal elav Arvi,“ edastas juhtumit Tallinna Postimees.

Kas oleksid need  ohvrid olnud, kui naabrid oleksid kutsunud politsei mitte alles siis, kui naise hädakisa segas nende magamaminekut, vaid sündmuste algul, ei saa me iial teada.  Küll aga on iga kodaniku kohus teavitada politseid ja lastekaitset  abivajavast ning ohus viibivast lapsest – selles korteris oli neid kaks ja seal leidis aset vägivald.

Pahatihti arvatakse, et peretülid on iga pere siseasi, ning seda, et mees või naine kannatab vägivalla all, tema enda süüks. Selline mõtteviis peegeldab kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Liiatigi unustatakse, et sageli on peres ka lapsi, kes kannatavad täpselt samamoodi ja neid peab tingimata aitama. Enamik naisi, kes on pöördunud varjupaikade poole, on vajanud abi koos lastega.

2009. aastal viis Statistikaamet läbi turvalisuse uuringu, et välja selgitada vägivalla esinemist paarisuhetes, sest tavapäraselt kogutavates andmetes vägivald pahatihti lihtsalt ei kajastu.

Paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur tabu ja peetakse kuuluvat inimeste eraellu, millest ei taheta rääkida ka kõige lähematele sõpradele. Selle tõttu jõuavad paarisuhtes ette tulnud vägivallajuhtumid harva politsei või kohtu vaatevälja. Samuti ei toeta paarisuhtevägivalla kohta statistika kogumist Eesti seadused: paarisuhtevägivald ei ole eraldi isikuvastaste kuritegude liik, vaid käib karistusseadustiku järgi ähvarduste, füüsilise väärkohtlemise, piinamise ja muu taolise alla. Tulemusena ei kajastu paarisuhtevägivald ka registreeritud kuritegude statistikas. Paraku ei tähenda see seda, et vägivalda paarisuhetes ei oleks.

Jättes kõrvale vaimse vägivalla paarisuhtes, koges 2009. aasta turvalisuse uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest. (Allikas: Merle Paats “Vägivald paarisuhtes – müüdid ja tegelikkus. Eesti Statistika Kvartalikiri, 3, 2010, lk 74-83, link http://www.naisteabi.ee/failid/Vagivald_paarisuhtes_-_myydid_ja_tegelikkus.pdf)

Ühiskonna ükskõiksus on see, mis tekitab vägivallatsejas karistamatuse tunde. Sina oled osa ühiskonnast ja suudad seda suhtumist muuta! Ole kodanik! Märka vägivalda ja tegutse –  reageerides vägivallategudele saame kõik koos kaasa aidata turvalisuse suurendamisele!

http://annateada.naisteabi.ee/

Kui enamasti tuntakse soouuringuid vaid kuulu järgi, siis uus õpik pealkirjaga «Sissejuhatus soouuringutesse» aitab eestimaistest uuringutest pärinevate näidete toel paremini mõista seda, kuidas soolisus meie elu ja ühiskonda mõjutab, rääkis raamatu toimetaja, Tartu Ülikooli dotsent Raili Marling.

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioonilt 2011. aasta naise tiitli pälvinud Tea Varrak (51) ütles nii auhinnatseremoonial peetud kõnes kui ka Naine24.ee’le antud intervjuus, et eriline julgustükk on olla juhina naine. «Kui palju rohkem me peame tõestama!» märkis ta.

http://www.naine24.ee/630716/aasta-naine-tea-varrak-eriline-julgustukk-on-olla-juhina-naine/

„Demokraatlik elukorraldus mitte üksnes ei tähenda, vaid ka eeldab, et naised ja mehed on kõigis eluvaldkondades võrdõiguslikud. Sooline võrdõiguslikkus tähendab võrdsete õiguste kõrval ka võrdseid kohustusi ja vastutust ning võrdseid võimalusi kõigile, olenemata inimese soost,“ on
kirjas Eesti Vabariigi võrdõiguslikkuse seaduse ülevaatesa. Igapäevaelus tõdeme, et ikka on teisiti. Ajakasutuse uuringud on näidanud, et koduseid töid teevad iga päev palju rohkem naised. Eesti naistel, kellest valdav osa käib tööl, on kodutööde tegemisel kanda topeltkoormus, mis
olulisel määral vähendab naiste võimalust ennast ühiskonnas teostada. Samas tuleb tõdeda, et naised saavad oma palgatöö eest tunduvalt väiksemat tasu kui mehed ja palgalõhe poolest oleme Euroopas esirinnas.

Nii naised kui ka mehed soovivad olla koos lastega ja end oma erialal teostada. Töö- ja pereelu ühitamise puhul räägitakse peamiselt kolmest probleemsest valdkonnast, mida püütakse ühitada:
palgatöö, lastehoid ja kodutööde jagamine. Selleks et tulla toime nii lapsevanema, elukaaslase kui ka töötajana, peaksid vanematevahelised kodused kohustused olema jagatud õiglaselt.
Kogumikus analüüsitakse töö- ja pereelu ühitamise aspekte ning lastehoiuteenuste kättesaadavust ja kasutamist. Eestit on võimalik vaadelda ka võrdluses teiste Euroopa Liidu
liikmesriikidega, mis annab hea ülevaate, millises seisus me oleme ja millised on suuremad kitsaskohad eelkõige Eesti ühiskonnas.
Kogumikust saab ülevaate nii naiste ja meeste haridustee väljakujunemisest kui ka tervisekäitumisest. Oluline aspekt on naiste ja meeste vaba aja maht ja kasutamine – kas kodus
passiivselt telekat vaadates või aktiivselt kultuuriasutustes käies.
Eri teemakäsitlusega artiklid annavad kokkupõimitult ülevaate naiste ja meeste positsioonist ühiskonnas. Kas saame ka vastuse pealkirjas püstitatud küsimusele, on mehe kodu maailm ja
naise maailm kodu?

Head lugemist!

Kogumikuga "Mehe kodu on maailm, naise maailm kodu?, mis on eesti ja inglise keeles, saad tutvuda  http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=25640

Viimasel ajal on mulle helistanud mitmed ajakirjanikud küsimusega, kuidas kommenteerin majandusekspertide avaldusi pensionisüsteemi kokkukukkumise kohta. Olen neile vastanud, et mul ei ole mingit soovi majandusteadlastega vaielda. Selgitan siinkohal oma seisukohta veidi lähemalt. Tõesti! Pole mingit põhjust arvamusliidrite seisukohti kahtluse alla seada, sest neil võib väga vabalt olla õigus. Seda kinnitavad ka postimees.ee lugejaküsitluse tulemused. 1684-st vastajast 56% usub, et pensionisüsteemi krahh saabub lähiaastatel, 22% usub, et see juhtub aastakümnete pärast ja vaid 22% on uskmatuid, kes arvavad, et seda ei juhtu. Pole vähimatki alust uskuda, et see, millesse inimesed tugevalt usuvad, ei võikski tõeks saada.

Pensionisüsteemi krahhi põhjused ei vaja ilmselt põhjalikumat analüüsi ja sellele tasemele lõpukuulutajad ka ei lasku. Nad panevad tabavalt tähele, et rahvastik vananeb, sotsiaalkulud kasvavad ja sündimus on madal. See seletab kõik. Ometi paistab, et kõikenägev silm ei ole kohalikele oraaklitele ilmutanud veel kogu tõde kõrgemate jõudude poolt ette määratud tulevikust. Vanamoodi jätkates ei kuku kokku mitte ainult senine pensionisüsteem. Põrmu variseb ka senine tervishoiusüsteem, pääsu pole haridussüsteemil, tööturul, kogu senisel majandussüsteemil ja ühiskonnakorraldusel üldse.

Siiski leidub veel uskmatuid ja kahtlejaid või koguni lausnaiivseid optimiste. Sotsiaalminister kinnitab, et jutud pensionisüsteemi kollapsist on üle paisutatud. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees püüab koguni väita, et pensionisüsteem on kestlik. Nende utilitaarsed motiivid tõe varjamisel on muidugi läbinähtavad. Eriti kummastav on nende plaan enne pensionisüsteemi hävingut pensione veel mõne protsendi võrra tõsta.

Tean, et poliitikauuringute keskus Praxis on hiljuti mitmesajal leheküljel analüüsinud mitmeid poliitikavariante, kuidas tagada sotsiaalkindlustuse jätkumine. Kahetsusväärselt on selles analüüsis ekslikult lähtutud eeldusest, et ehk on midagi siiski võimalik veel ette võtta, ignoreeritud Aasmäe-Pajula-Arraku aksioomi, et riiklike süsteemide saatus on kõrgemate jõudude poolt ette määratud ja teha pole midagi. Paremal juhul oleks Praxis võinud analüüsida stsenaariume koondnimega „Maavärinast ja tsunamist kahjustatud tuumajaama sulgemine” ehk keskenduda sellele, kuidas kollapsi vältimiseks reaktor võimalikult kiiresti maha jahutada. See tähendab analüüsida, kuidas majanduskriisist räsitud ja pensionäride arvu ähvardavast tõusulainest ohustatud pensionisüsteemi kulud kiiresti nulli viia. Muidugi ilmub sellistel puhkudel välja tarku, kes pärivad, et miks need reaktorid üldse sinna mere äärde ehitati, liiati veel mitu, ehk miks oli vananeva rahvastiku ja bipolaarselt võnkuva majandusega riigile üldse vaja pensionisüsteemi, liiati mitme sambaga. See on aga tüüpiline tagantjärele targutamine. Nii nagu jaapanlastel tuleb ka eestlastel kogu tähelepanu pöörata nüüd sellele, kuidas sellest jamast võimalikult kiiresti vabaneda.

Siiski, piirduda ei saa vaid pensionisüsteemiga. Oleks ju naiivne arvata, et majanduskriisi ja rahvastiku vananemise mõju ühiskonnale piirdubki vaid pensionisüsteemiga, nagu ka loota, et pensionisüsteemi plahvatusohtliku reaktori sulgemisega õnnestub lahendada kõik majandushädad ja rahvastikumuutusest tulenevad probleemid. Tuleb minna edasi, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja -teenuste kallale ja kaugemalegi. On ju selge, et hulk fundamentaalseid hädasid tuleb tervishoiust, alates rasedusvastastest vahenditest, lõpetades ravivõtetega, mis pikendavad eluiga.

Andres Arraku lahendus on universaalne: vastutus tuleb siirdada tagasi perekonnale. Ja pange tähele Hardo Pajula õpetust – piirduda ei saa Eestiga. Tõeline lahendus saab olla vaid heaoluriigi lõpp kogu Euroopas, sest mõte sotsiaalpoliitikavabast Eestist Euroopa Liidu koosseisus oleks sama tõsine kui mõte iseseisvast Eestist Nõukogude Liidu koosseisus.

Üksikutes nüanssides on prohvetite sõnumites siiski väiksemaid kahtlusenoote või vasturääkivusi. Kas pensioni asemel tuleks investeerida kinnisvarasse, kulda või maarjakaske? See küsimus tahaks veel veidi nuputamist. Mis juhtub ühiskonna vananemisel turumajanduses nõudluse ja pakkumise vahekorraga? Mis juhtub vara hinnaga, kui eakaid majamüüjaid saab olema rohkem kui noori ostjaid? Paistab, et maja rahaks vahetajatel suurt valida pole: müüa tuleb ja iga hinna eest, et hinge sees hoida. Hind kukub.

Vastuolulist nõu antakse meile ka kogumispensionide asjus. Ühed leiavad, et see on kiiduväärt ettevõtmine, kuid pole piisav. Teised aga räägivad, et tuleb uskuda turgu ja selle nähtamatut kätt, kuid ei maksa uskuda finantsturge. See jutt paistab küll sama loogiline, kui keegi teataks, et usub, et Jeesus Kristus on jumala poeg, kuid ei usu, et jumal on Jeesus Kristuse isa. Kuid ärgem laskem end eksitada pisikestest viperustest jutluse tekstis. Need väikesed vastuolud annavad jutlustajatele inimliku näo ja suurendavad seeläbi jutluse veenvust.

Kui kellelgi on vahepeal pugenud hinge kahtlus, et kas too jutt nüüd äkki mitte üle võlli pole läinud, siis lugege üle paari viimase nädala pensioniteemalised artiklid. Prohvetid ei kahtle hetkekski selles, mida räägivad, ja miks nad peaksid. Neile on ilmutatud asjade tõelist olemust, neil on visioon uuest õndsast elust ja missioon teisi õndsaks teha. Nende jutus on veenvust. See läheb inimestele korda, selles ei kahtle Postimehe lugejad, seda võtavad tõsiselt ajakirjanikud. Sestap, unustage kõhklused ja uskuge, mida teile räägitakse.

Kus on siis lahendus? Loobuge laenamisest, kuid mõtet pole ka säästmisel, seega – elage peost suhu! Loobuge mõttetutest tarbimisvidinatest, visake minema iPadid, viige prügimäele kütust õgiv auto, hüljake palgatöö ja linnad! Asuge meeleparanduse teele! Kolige maale, kasvatage ise oma kapsad, kaalid ja pudulojused, tehke lapsi ja hoidke oma vanemaid, ravige oma hädasid maarohtude ja ussisõnadega ning elage õnnelikult ja õndsalt, nagu elas maarahvas ajal, kui keegi polnud veel kuulnud sõnu „pension”, „perearst”, „sotsiaalpoliitika”, „tööturg”, „kõrgharidus”, „liising”, „dividend”, „elekter” või „internet”. Olge ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Need, kes globaliseeruva maailma virvatuledele siiski vastu ei suuda panna või haaravad saatanliku hoolekanderiigi punase õuna järele – neil uude Eedeni aeda asja ei ole.

Sirp, 03.11.11 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13268%3Akrae-bumm-baeng&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3367

Kurb lugu on see, et naisõppejõud ja -teadlased väga mehistest ülikoolidest ei nõustu oma nime all kirjutama-rääkima soolisest võrdõigusetusest. Keegi ei takista kandideerimast valitavatele ametikohtadele. Formaalselt on naiste ja meeste võrdsus tagatud, kuidas muidu. Õppetoolides täidetakse vabanenud õppejõukohad teaduskonna dekaani ettevõtmisel – dekaan kutsub kokku asjakohase eksperdikomisjoni. Kolmeliikmeline komisjon vaatab läbi avaliku info ja teeb siis oma otsuse.

Esimest korda professori või dotsendi ametisse kandideerijale korraldatakse avalik loeng. Sellele loengule tulevad kohale ka komisjoni liikmed. Nii professori kui ka dotsendi kohale kandideerinud naisteadlased kurdavad, et üsna sageli on saadud eksperdikomisjoni hinnanguks „mitte valida”. Eksperdikomisjoni arvamus mõjutab omakorda akadeemilist komisjoni ja akadeemiline komisjon (ülikoolides täidab see oma otsusega vabad ametikohad) üldjuhul toetab eksperdikomisjoni arvamust.       

Akadeemiliste komisjonide sooline koosseis on järgmine: Tartu Ülikoolis kümnest liikmest kaks naised, Maaülikoolis seitsmest kolm naised, Tallinna Tehnikaülikoolis 14st üks naine, Tallinna Ülikoolis viiest kaks naist. Naissoost akadeemiliste ja teadusjuhtide vähesus torkab eriti silma tehnikateaduste valdkonnas ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Akadeemilise karjääri mõttes on sugude võrdne kohtlemine arusaadavalt oluline ka üliõpilaste koolituses. Üliõpilaste hoiakud ja arusaamad vermitakse käitumismustriks õpingute ajal ja arvata võib, et mees- ja naisõppejõudude suhe ei jää neile märkamata. Loomulikult ei ole akadeemiline sooline diskrimineerimine vahetu. See kujuneb välja mitmesuguste protsesside koosmõjus.         

Eravestluses kurdavad naisteadlased ja -õppejõud, et probleemiks on kujunenud nende ignoreerimine mitmel moel: ei kaasata, ei informeerita, ei kutsuta uurimisgruppidesse. Võite küsida, et miks siis need inimesed ise oma probleemidest ei kirjuta. Nad pelgavad. Pelgavad ilma jääda olemasolevastki tööst ja  võimalustest, pensionilisast.       

Kõigist minu vestlustest tuli välja, et naisõppejõudude faktiline töökoormus on paraku suurem kui nende meeskolleegidel. Juriidilist palgavahet meeste ja naiste vahel enamjaolt ehk polegi, kuid naised on väidetavalt sagedamini määratud osakoormusele. Teadus on mainekesksuselt lähedane poliitikale, kus näokaotust välditakse iga hinna eest. Meenutan siinkohal Nobeli 2011. aasta  keemiapreemia saajat, kes on tunnistanud, et ei julgenud näokaotuse kartuses avaldada oma tavatuid uurimistulemusi. Eesti akadeemilises keskkonnas on paraku oma koha leidnud hirm avaldada arvamust selle keskkonna kohta.       

Loomuldasa ei peaks teadus olema võitlustanner, vaid koostöökoht. Rohkem kui meeskolleegidel on akadeemilistel naistel ootusi ja lootusi suuremaks  akadeemiliseks vabaduseks. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud peetud vestlustest. Akadeemiline vabadus on lahutamatu akadeemilisest vastutustundest. See on õigus isiklikule arvamusele, kuid avalikul loengul tuleb esitada ainult tõestatud ja argumenteeritud materjale ning teha ka oma teadustööd samal moel. Akadeemiliselt vaba õppejõud ja teadur teeb oma uurimistööd absoluutselt vabalt, sõltumata ettevõtetest ja ärihuvidest, usulistest,  erakondlikest jm ühendustest.     

Akadeemiline vabadus kindlustatakse sõltumatu palgapoliitikaga, aga loomulikult ka õhkkonnaga, kus sallitakse, isegi oodatakse sõnavõtte ülikooli ja teaduse kui institutsiooni kohta, administreerimisprobleemide ja muu sellise kohta.       

Ühe Eesti ülikooli igati edukas, hästi toimetulev naisteadlane võttis küsimuse selle kohta, kas Eestis on piisavalt akadeemilist vabadust, kokku nii: „Minu arvamus on, et mitte mingisugust. Palk sõltub ei tea kellest. Teaduskorralduses  otsustavad projektide saatuse tihti mittekompetentsed inimesed. Otsustajad on kas liiga huvitatud ühest või teisest otsusest või pole lihtsalt selle ala inimesed. Väike riik ja vähe rahvast…”     

Akadeemilised olud on kujunenud aastate vältel, sealhulgas ka valmidus toimida vabalt ja sugusid võrdselt koheldes. Tegelikult on teadmata, kui olulised akadeemilist elu puudutavad otsused sünnivad  klubilises tegevuses ja siseringis. Saunaskäigud ja jahilkäigud, sooliselt iseloomulikud meelelahutused… Ega mitteformaalne suhtlus ole kuidagimoodi halb, kuid selle soolise kallutatuse korral pole lootagi sooliselt tasakaalukaid otsuseid.     

Akadeemiline demokraatia on mehhanism, mis pole orienteeritud mitte revolutsioonile,  vaid olude jätkumisele. Olude muutmiseks on aga vaja tahet. Kas rohkem akadeemilist vabadust ja soolist võrdusust saab ülikoolidesse tuua vaid seadusandja sekkumisega? See riivaks ülikoolide autonoomiat. Rohkem akadeemilist vabadust ja sugude võrdsust rikastaks oluliselt meie akadeemilist maailma.

Sirp nr 40, 28.10.2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13227:sugude-akadeemiline-asuemmeetria-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3366

Soolist ebavõrdsust vermitakse nii kõrgkoolides kui ka teadusasutustes.

Soolise ebavõrdsuse kohta kõrghariduses ja teaduselus pole Eestis 2005. aastast toiminud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinikule saabunud ühtki kaebust. Küsimus pole mitte probleemi puudumises, vaid põhjustes, miks sellist olukorda talutakse ja kuidas esile kutsuda muudatusi. Voliniku ametis on Mari-Liis Sepper, kellelt ma diskrimineerimise teema kohta küsisin järgmist.

Kas olete tegelnud ka soolise võrdse kohtlemise küsimustega (Eesti) akadeemilises keskkonnas?       

Volinikule ei ole 2005. aasta oktoobrist (esimese voliniku ametisse astumise aeg) esitatud ühtegi soolise diskrimineerimise kaebust, mis oleks puudutanud kõrghariduse valdkonda – ei õpilaste ega õppejõudude poolt. M is ei tähenda, et diskrimineerimise juhtumeid ei ole toimunud, need lihtsalt ei ole jõudnud voliniku töölauale. Iga viie aasta tagant tehakse soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Ka 2009. aastal küsitleti elanikkonda soolise võrdõiguslikkuse ja ebavõrdse kohtlemise kogemuste kohta vastavas uuringus. Muidugi ei anna see ammendavat pilti toimuvast.        

Õppejõudude ja teadurite valimismehhanism on üsna läbipaistev, kuid ometi on Eesti ülikoolides juhtivatel kohtadel vähe naisi. Kas teil on selle kohta oma arusaam, miks see nii on?       

Ise pole ma seda teemat uurinud, kuid seda on teinud Endla Lõhkivi. Siinkohal väljavõte tema artiklist: „Ülikooli õppima asunutest olid 2007. aastal 70% naisüliõpilased. Teadusasutustes kasvab naissoost töötajate osakaal – Eesti teadlastest olid 2007. aastal 48% naised (EC 2008, 26). Kuid naiste esindatus teadushierarhia eri osades on väga erinev. Leidub erialasid, kus naisteadlasi ja isegi naisüliõpilasi on väga vähe, näiteks mõnedes inseneriteadustes ja füüsikas. Paljudel teadusaladel on probleemiks see, et noored võimekad naised takerduvad karjääriteel, jõudmata teadushierarhia kõrgematele astmetele – nad kas jäävad pikaks ajaks assistendiks,  teaduriks ja lektoriks (Eestis moodustavad lektorite ja teadurite kategoorias naised 55%, vanemteadurite ja dotsentide kategoorias 40%, professorite ja juhtivteadurite hulgas 18%) või nii-öelda lekivad süsteemist välja ja leiavad rakenduse teistel elualadel.”       

Kas nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus võib samasugust suhtumist kujundada ka selles keskkonnas õppivatel üliõpilastel?         

Olen siinkohal nõus Endla Lõhkiviga, kes väidab, et tulevastel üliõpilastel on reaalteaduste erialadel raske leida naissoost eeskuju, kellega samastuda, keda silmas pidades oma erialavalikut õigustada. Hariduse rolli hoiakute, valikute kujundamisel ja mõjutamisel ei tasu alahinnata.         

Kuidas tagatakse sooline võrdne kohtlemine akadeemilises keskkonnas muudes riikides? Kas seda üldse jälgitakse?       

ELi riikides on soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed kõrghariduses pigem reegel kui erand. Eesmärk on vähendada hariduses nii vertikaalset soolist segregatsiooni – olukord, kus teaduses on valdavalt tippkohtadel mehed – kui ka horisontaalset, st naised ja mehed koonduvad erinevatele erialadele. Muide, ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus paneb haridus- ja teadusasutustele kohustuse edendada soolist võrdõiguslikkust. Mujal on kasutusel mitmesuguseid edendavaid meetmeid. Haridusasutusi kohustatakse koostama soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid.  See eeldab head ülevaadet, mis organisatsioonis soolise võrdõiguslikkuse alal toimub. Selle hindamiseks koostatakse vastavaid auditeid. On loodud mentorluse programme noortele naisteadlastele. Rahastamisel rakendatakse põhimõtteid, mis aitavad järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdsete võimaluste eesmärki grantide jagamisel. On olemas eriprogrammid (nt Belgias, Tšehhis, Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis), mis aitavad  peibutada rohkem naisi inseneri- ja reaalainete juurde. Neis tuuakse naissoost teadlasi eeskujuks ning korraldatakse spetsiaalseid avatud uste päevi ja karjäärinõustamist. Juhiste ja soovitustega aidatakse teadusasutustel muuta töökorraldust, et aidata lastega teadlastel, naistel ja meestel, paremini ühitada tööd ja pereelu (paindlikud töövormid ja -aeg; kaugtöö, paremad lastehoiuvõimalused; programmid, mis aitavad noorteadlasel  naasta ülikooli pärast lapsehoolduspuhkust ehk eemalviibimist jne). Haridus- ja teadusasutused koguvad soolises lõikes andmeid oma organisatsiooni kohta – see aitab anda parema ülevaate, mis toimub, kus on soolisest tasakaalust vajaka, et teada, mida ette võtta. Leedus on selleks puhuks isegi eraldi riiklik arengukava.   

Millest saab alguse võrdselt kohtlev ja sooliselt õiglane akadeemiline keskkond?   

Alustama peaks kriitilisest suhtumisest sellesse, kuidas räägitakse Eestis naiste-meeste  võrdõiguslikkuse küsimusest hariduses. Näiteks ei ole korrektne öelda, et palju naisi hariduses (õpetajatena põhikoolides või üliõpilaste seas kõrgkoolides) on probleem. See ei ole nii. Kui meestele tehtaks takistusi õppida kõrgkoolis või töötada õpetajana koolis, siis see oleks probleem! Probleem on pigem selles, et õpetajate palgad on väiksed, õpetaja töö madala prestiižiga ning väga võimalik, et see kõik on nii seetõttu, et selles sektoris on palju naisi.  See ütleb nii mõndagi naise kui professionaali ja haritlase rolli ning selle väärtustamise kohta Eesti ühiskonnas. 

Kuidas kujuneb nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus?   

Naiste suur osakaal kõigil kraadiõppe tasanditel ei ole iseenesest probleem. Probleem on see,  kui poiste ja meeste seas kaotab kõrghariduse omandamine populaarsust, või kui poisid tunnevad, et saavad elus hästi hakkama, nt korraliku palgaga töö, ka ilma kõrghariduseta. Väga häirivad on loosungid, mis tahavad kahandada või isegi naeruvääristada paljude tüdrukute ja naiste tublidust ja edasipüüdlikkust hariduse omandamisel või haridussüsteemis töötamisel. Probleem on see, kui doktorantide seas on küll palju naisi, aga neist ei saa tippteadlasi või  nad jäävad pidama madalamale teadustöötaja ametikohale. Kuidas sooline ebavõrdsus kujuneb – sellele ühest vastust ei ole. Ka hariduses mängivad olulist rolli soostereotüübid. Nt ei ole me harjunud nägema tippteadlasena naist, peame teatud erialasid rohkem mehelikeks või naiselikeks, eeldame, et ka hariduspoliitikas peaksid otsuseid langetama mehed ja naiste kaasamine ei ole oluline, nagu see on kujunenud välja ajalooliselt ühiskonnas laiemalt. 

Stereotüübid mõjutavad aga nii ülikooli astujat kui ka juba haridussüsteemis töötavaid inimesi. Haridussüsteemis, nagu ka teistes valdkondades, ei tohiks naiste karjäärile panna pidurit või hoopis keelumärki lapsega mõneks ajaks kojujäämine. Praegu ei ole detailseid andmeid selle kohta, kuidas mõjutab naisteadlase edasist karjääri lapsehoolduspuhkusele jäämine ning kas see on peamine põhjus, miks doktoriõppe  tasandil naiste edumaa kõrgematel akadeemilistel kohtadel kaob. Haridus- ja teadusasutused ning haridus- ja teadusministeerium on kohustatud edendama naiste-meeste võrdõiguslikkust. Alustama peab sootundlikest analüüsidest ja uuringutest. Seejärel saab teha otsuseid, millised on võimalikud lahendused või milliseid sugude võrdsuse edendamise meetmeid Eesti hariduselu vajab.       

Küsinud Marek Strandberg

Sirp nr 40, 28.10.2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13228:vanad-soostereotueuebid-on-visad-kaduma-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3366

Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja seetõttu pigem poiste poole kaldu, väidab Soome professor Elina Lahelma (65). Kahe tütre ema elina lahelma: Muretsema peaks keskpäraste hinnetega tüdruku pärast, sest tema karjäärivõimalused on oluliselt kitsamad. Keskpäraselt õppivad poisid leiavad ikkagi tasuva töö. (Vallo Kruuser)

Kohtume Helsingi ülikooli haridusuuringute professori Elina Lahelmaga Tallinna ülikooli uue hoone moodsas fuajees. Ta tuli siia pidama loengut poistest ja tüdrukutest koolis. Nii eestlased kui ka soomlased muretsevad poiste kehvade õpitulemuste pärast. Näiteks Eestis moodustavad poisid 70 protsenti põhikoolist välja langenutest. Üllataval kombel on 30 aastat haridusuuringutega tegelenud Lahelma hoopis tüdrukuõiguslane.

Poistel on koolis rohkem probleeme kui tüdrukutel. Kas kool on vildakas — tüdrukutekeskne ja ei sobi poistele?

Ka Soomes käib kõva arutelu, justkui koolikorraldus ei sobiks poistele. Järeldame seda, sest poiste tulemused paljudes ainetes, näiteks keeltes, on keskmiselt kehvemad kui tüdrukutel. Samas pole erinevusi reaalainetes.

Ma ei nõustu väitega, et kool on viltu tüdrukute poole. Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja põhistruktuurid on säilinud siiani. Pigem on kool poiste poole kaldu. Soomes valmis hiljuti üks järjekordne uuring, mis näitas, et praegu kasutusel olevad töövihikud ikka kirjeldavad pigem poiste ja meeste kui naiste ja tüdrukute tegevusi. Meil on see aastaid teemaks olnud.

Kui ma aga vaatan oma laste klasse, näen ma seal probleeme ikkagi poistega ja mitte tüdrukutega.

Poiste probleemid on nähtavamad. Loomulikult peab jälgima, et poisid loeksid huviga raamatuid ja õpiksid keeli — seda nad hästi teha ei viitsi –, aga minu seisukoht on, et küsimus pole sugudevahelises erinevuses. Oluliselt suuremad probleemid tekivad sotsiaalse tausta erinevusest.

Kodu ja perekond on tähtsamad?

Jah, aga sotsiaalseid seaduspärasusi on palju raskem uurida ja kaardistada. Lihtsam on üldistada poiss-tüdruk skaalal. Rahvusvahelise PISA-testi tulemused tuuakse alati sugude põhjal, aga mitte sotsiaalse või kultuurilise tausta järgi. Töölisklassist või immigrandist poisi kehvadest hinnetest räägitakse ikkagi kui poistele iseloomulikust probleemist, aga mitte kui sotsiaalsest probleemist.

Kas teie meelest ei saa väita, et tüdrukud on koolis edukad ja poisid kehvad?

Esiteks on selles tihti korratud väites üldistus, justkui oleks kõik tüdrukud tublid ja kõik poisid nõrgad. Kehvasti toimetulevad tüdrukud on jäetud tähelepanuta.

Teiseks on siin eeldus, et õppeedukusel on otsene seos tööturu ja edaspidises elus toimetulekuga.

Mulle ei meeldi tonaalsus, et tüdrukute head hinded on justkui probleem, poiste toimetulematust aga heroiseeritakse.

Neljandaks ei pea ma õigustatuks, et me Soomes võtame käibetõena, nagu oleks poiste edutuse taga poistele sobimatud pedagoogilised meetodid ja naissoost õpetajad.

Kas iPadi või tehnoloogiliste vidinate abil õpetamine ei muudaks õppimist poistele huvitamaks?

Tehnoloogilised vidinad eeldatavasti meeldivad poistele, aga igas klassis on poisse, keda ei huvita tehnoloogia, ja tüdrukuid, kellele see pakub huvi. Poistele või tüdrukutele omasema õpetamisviisi otsimisele keskendunud katsed pole olnud edukad. Peame otsima õpetamismeetodeid, mis on huvitavad lastele, mitte poistele või tüdrukutele.

Mida te arvate ühesoolistest klassidest? Meil on neid katsetatud ning nad tunduvad olevat edukad, sest võtavad poistelt teismeeas maha konkureerimise pinge.

Kasvamise jooksul on perioode, mil võib olla hea, kui noored õpivad lahus. Soomes oli meil aga näide, kus loodi poiste klass selleks, et poisid saaksid olla poisid. See osutus stereotüüpide võimendamiseks. Ma leian, et tüdrukud ja poisid peavad õppima koos toimima.

Noored musitavad koridorides, tüdrukud riietuvad väljakutsuvalt, ehk see takistab poistel koolis keskendumist?

Tõsi, seksuaalne kultuur jõuab järjest rohkem kooli. Aga ma ei arva, et siin on probleem ainult poistel, ikka tüdrukutel ka — tüdrukud saavad küpseks poistest varem. Neil on samuti raske keskenduda.

Eesti koolides on 65 protsenti õpetajatest vanemad naised, kas poistele oleks vaja, et koolides oleks rohkem noori mehi?

Ka Soomes on selle üle olnud elav arutelu ja seda on ka palju uuritud. Lapse seisukohalt pole sel tähtsust ja mulle näib see täiskasvanute tekitatud probleemina. 13aastased noored, kellest mina tegin uurimuse, küsisid, et miks see peaks olema probleem. Poiste lemmik oli ranget distsipliini nõudev vanem naisõpetaja. Küsimus on selles, et ühiskond pole naiste, eriti vanemate naiste suhtes lugupidav.

Väide, et poisid vajavad meesõpetajaid, on nii tugev, et naisõpetajad võivad end suisa tunda süüdlastena, nagu näitas üks Rootsis tehtud uurimus.

Eestis me arutleme, et mehed ei tule õpetajaks, sest palk pole motiveeriv. Aga miks Soomes on vaatamata heale palgale ikkagi enamik õpetajaid naised?

Tööturu ülesehitus eeldab, et naised lähevad õpetajateks. Kuhu me paneksime kõik need kõrgharitud naised? Kui me tahame, et oleks rohkem meesõpetajaid, siis peaks olema ka rohkem naisinsenere.

Naised on paremini haritud, 65 protsenti bakalaureuse või magistrikraadi saajatest Eestis on naised. Te väidate, et tööturul ei saa nad sellegipoolest meestest paremat tööd.

Haridus on meestele ja naistele erinev vahend. Naised panustavad keskmisest rohkem haridusse, neid on rohkem ülikoolides, nad on usinamad täiskasvanuna õppijad. Et mitte olla vaene täiskasvanuna, on korralik haridus naiste võimalus. Kusjuures tööturul konkureerivad heade hinnetega tüdrukud omavahel ja mitte poistega.

Mehed töötavad tehnoloogia aladel, kus pole vaja häid hindeid, on rohkem vabu töökohti ja pole ambitsioonikaid kõrgharitud naisi konkureerimas. Ka palgad on tehnoloogia aladel kõrgemad. Poisid saavad elus hakkama kehvemate koolihinnetega.

Kas ma siis peaksin ütlema oma tütrele, et õpi nii hästi, kui suudad, ning pojale, et võta vabalt?

Kui poistel on haritud vanemad, siis nad õpivad hästi. Vaadates head Helsingi kooli — seal pole erinevus tüdrukute ja poiste vahel suur. Mäeahelik aga lahutab nigela kooli kehva poissi ja hea kooli tublit poisi. Erinevus koolide vahel on suurem kui sugude vahel.

Palju räägitakse poistest, nii halbadest kui headest, aga hoopis tähelepanuta on tublid tüdrukud, nende eriannete või oskustega ei tegeleta?

Tõsi, poisse jälgides unustame tüdrukud. Poistest saavad tähelepanu nii need, kes on tublid, kui ka need, kellel on toimetulekuga raskusi. Hästi õppivas poisis nähakse potentsiaali, aga tublid tüdrukud unustatakse, neid võetakse enesestmõistetavalt.

Kohtume Helsingi ülikooli haridusuuringute professori Elina Lahelmaga Tallinna ülikooli uue hoone moodsas fuajees. Ta tuli siia pidama loengut poistest ja tüdrukutest koolis. Nii eestlased kui ka soomlased muretsevad poiste kehvade õpitulemuste pärast. Näiteks Eestis moodustavad poisid 70 protsenti põhikoolist välja langenutest. Üllataval kombel on 30 aastat haridusuuringutega tegelenud Lahelma hoopis tüdrukuõiguslane.

Poistel on koolis rohkem probleeme kui tüdrukutel. Kas kool on vildakas — tüdrukutekeskne ja ei sobi poistele?

Ka Soomes käib kõva arutelu, justkui koolikorraldus ei sobiks poistele. Järeldame seda, sest poiste tulemused paljudes ainetes, näiteks keeltes, on keskmiselt kehvemad kui tüdrukutel. Samas pole erinevusi reaalainetes.

Ma ei nõustu väitega, et kool on viltu tüdrukute poole. Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja põhistruktuurid on säilinud siiani. Pigem on kool poiste poole kaldu. Soomes valmis hiljuti üks järjekordne uuring, mis näitas, et praegu kasutusel olevad töövihikud ikka kirjeldavad pigem poiste ja meeste kui naiste ja tüdrukute tegevusi. Meil on see aastaid teemaks olnud.

Kui ma aga vaatan oma laste klasse, näen ma seal probleeme ikkagi poistega ja mitte tüdrukutega.

Poiste probleemid on nähtavamad. Loomulikult peab jälgima, et poisid loeksid huviga raamatuid ja õpiksid keeli — seda nad hästi teha ei viitsi –, aga minu seisukoht on, et küsimus pole sugudevahelises erinevuses. Oluliselt suuremad probleemid tekivad sotsiaalse tausta erinevusest.

Kodu ja perekond on tähtsamad?

Jah, aga sotsiaalseid seaduspärasusi on palju raskem uurida ja kaardistada. Lihtsam on üldistada poiss-tüdruk skaalal. Rahvusvahelise PISA-testi tulemused tuuakse alati sugude põhjal, aga mitte sotsiaalse või kultuurilise tausta järgi. Töölisklassist või immigrandist poisi kehvadest hinnetest räägitakse ikkagi kui poistele iseloomulikust probleemist, aga mitte kui sotsiaalsest probleemist.

Kas teie meelest ei saa väita, et tüdrukud on koolis edukad ja poisid kehvad?

Esiteks on selles tihti korratud väites üldistus, justkui oleks kõik tüdrukud tublid ja kõik poisid nõrgad. Kehvasti toimetulevad tüdrukud on jäetud tähelepanuta.

Teiseks on siin eeldus, et õppeedukusel on otsene seos tööturu ja edaspidises elus toimetulekuga.

Mulle ei meeldi tonaalsus, et tüdrukute head hinded on justkui probleem, poiste toimetulematust aga heroiseeritakse.

Neljandaks ei pea ma õigustatuks, et me Soomes võtame käibetõena, nagu oleks poiste edutuse taga poistele sobimatud pedagoogilised meetodid ja naissoost õpetajad.

Kas iPadi või tehnoloogiliste vidinate abil õpetamine ei muudaks õppimist poistele huvitamaks?

Tehnoloogilised vidinad eeldatavasti meeldivad poistele, aga igas klassis on poisse, keda ei huvita tehnoloogia, ja tüdrukuid, kellele see pakub huvi. Poistele või tüdrukutele omasema õpetamisviisi otsimisele keskendunud katsed pole olnud edukad. Peame otsima õpetamismeetodeid, mis on huvitavad lastele, mitte poistele või tüdrukutele.

Mida te arvate ühesoolistest klassidest? Meil on neid katsetatud ning nad tunduvad olevat edukad, sest võtavad poistelt teismeeas maha konkureerimise pinge.

Kasvamise jooksul on perioode, mil võib olla hea, kui noored õpivad lahus. Soomes oli meil aga näide, kus loodi poiste klass selleks, et poisid saaksid olla poisid. See osutus stereotüüpide võimendamiseks. Ma leian, et tüdrukud ja poisid peavad õppima koos toimima.

Noored musitavad koridorides, tüdrukud riietuvad väljakutsuvalt, ehk see takistab poistel koolis keskendumist?

Tõsi, seksuaalne kultuur jõuab järjest rohkem kooli. Aga ma ei arva, et siin on probleem ainult poistel, ikka tüdrukutel ka — tüdrukud saavad küpseks poistest varem. Neil on samuti raske keskenduda.

Eesti koolides on 65 protsenti õpetajatest vanemad naised, kas poistele oleks vaja, et koolides oleks rohkem noori mehi?

Ka Soomes on selle üle olnud elav arutelu ja seda on ka palju uuritud. Lapse seisukohalt pole sel tähtsust ja mulle näib see täiskasvanute tekitatud probleemina. 13aastased noored, kellest mina tegin uurimuse, küsisid, et miks see peaks olema probleem. Poiste lemmik oli ranget distsipliini nõudev vanem naisõpetaja. Küsimus on selles, et ühiskond pole naiste, eriti vanemate naiste suhtes lugupidav.

Väide, et poisid vajavad meesõpetajaid, on nii tugev, et naisõpetajad võivad end suisa tunda süüdlastena, nagu näitas üks Rootsis tehtud uurimus.

Eestis me arutleme, et mehed ei tule õpetajaks, sest palk pole motiveeriv. Aga miks Soomes on vaatamata heale palgale ikkagi enamik õpetajaid naised?

Tööturu ülesehitus eeldab, et naised lähevad õpetajateks. Kuhu me paneksime kõik need kõrgharitud naised? Kui me tahame, et oleks rohkem meesõpetajaid, siis peaks olema ka rohkem naisinsenere.

Naised on paremini haritud, 65 protsenti bakalaureuse või magistrikraadi saajatest Eestis on naised. Te väidate, et tööturul ei saa nad sellegipoolest meestest paremat tööd.

Haridus on meestele ja naistele erinev vahend. Naised panustavad keskmisest rohkem haridusse, neid on rohkem ülikoolides, nad on usinamad täiskasvanuna õppijad. Et mitte olla vaene täiskasvanuna, on korralik haridus naiste võimalus. Kusjuures tööturul konkureerivad heade hinnetega tüdrukud omavahel ja mitte poistega.

Mehed töötavad tehnoloogia aladel, kus pole vaja häid hindeid, on rohkem vabu töökohti ja pole ambitsioonikaid kõrgharitud naisi konkureerimas. Ka palgad on tehnoloogia aladel kõrgemad. Poisid saavad elus hakkama kehvemate koolihinnetega.

Kas ma siis peaksin ütlema oma tütrele, et õpi nii hästi, kui suudad, ning pojale, et võta vabalt?

Kui poistel on haritud vanemad, siis nad õpivad hästi. Vaadates head Helsingi kooli — seal pole erinevus tüdrukute ja poiste vahel suur. Mäeahelik aga lahutab nigela kooli kehva poissi ja hea kooli tublit poisi. Erinevus koolide vahel on suurem kui sugude vahel.

Palju räägitakse poistest, nii halbadest kui headest, aga hoopis tähelepanuta on tublid tüdrukud, nende eriannete või oskustega ei tegeleta?

Tõsi, poisse jälgides unustame tüdrukud. Poistest saavad tähelepanu nii need, kes on tublid, kui ka need, kellel on toimetulekuga raskusi. Hästi õppivas poisis nähakse potentsiaali, aga tublid tüdrukud unustatakse, neid võetakse enesestmõistetavalt.

Eesti Ekspress, 04.11.11: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/poistele-pooratakse-koolis-liialt-tahelepanu.d?id=60975025

Elina Lahelma

■ On olnud kaheksa aastat Helsingi ülikooli kasvatusteaduste õppetooli professor.

■ Sooküsimustega hariduses on ta tegelenud 30 aastat.

■ Ta tegutses 1980ndatel haridusministeeriumi juures riigi esimeses nõukojas, mis uuris võrdseid võimalusi hariduses.

■ Alates 2008. aastast juhib haridusministeeriumi kutsel riiklikku projekti, mis peaks aitama õpetajate koolituses toetada teadlikkust sugudest.

Justiitsministeerium saatis lõplikule kooskõlastamisele eelnõu, millega tuuakse karistusseadustikku sisse uued erinevatel eesmärkidel toime pandud inimkaubanduse koosseisud.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul saadetakse eelnõu kooskõlastusringile juba teistkordselt, sest esimesel ringil tuli eelnõu sõnastuse osas mitmeid konstruktiivseid ettepanekuid, mis eelnõu lõplikus versioonis ka arvestatud said.

„Eelnõu väljatöötamisel on märkimisväärset abi osutanud mitmed vabatahtlike organisatsioonid nagu MTÜ Eluliin, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, aga ka välisministeerium, siseministeerium, sotsiaalministeerium ning prokuratuur. Seega võib öelda, et eelnõu lõplik versioon on tõesti valminud kõigi osapoolte tihedas koostöös, “ ütles Michal.

Ministri selgituse kohaselt täiendatakse seadust tervelt kolme inimkaubanduse koosseisuga, mis on eristatavad sõltuvalt kannatanu ärakasutamise eesmärgist.

„Eelnõu kohaselt on eraldi koosseisudeks inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, orjastamise eesmärgil ja elundi eemaldamise eesmärgil. Kui inimkaubanduse eesmärgiks on kannatanu prostitutsioonist või muust seksuaalset ärakasutamist võimaldavast tegevusest kasu saada, on ettenähtud karistused karmimad kui näiteks töö- või võlaorjusesse asetamise eesmärgi korral,“ rääkis Michal.

Justiitsminister märkis ühtlasi, et seega on eelnõus pakutud karistusmäärad isegi kõrgemad, kui seda nõuab inimkaubanduse direktiiv.

„Näiteks seksuaalse ärakasutamise või elundi eemaldamise eesmärgiga inimkaubanduse eest on ette nähtud vangistus maksimaalselt 7 aastani, samas kui direktiiv näeb ette 5 aastat. Samuti sätestatakse juriidilise isiku vastutus ja kohustus kohaldada sellistel puhkudel inimkaubandusega saadud vara laiendatud konfiskeerimist,“ ütles Michal.

Ministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Astrid Asi lisas, et ühe olulise muudatusena ei ole inimkaubanduse koosseisudes senises orjastamise koosseisus sisalduvat fraasi „tahte vastaselt“, mis tähendab, et kannatanu nõusolek ei vabasta kurjategijat vastutusest.

„Inimkaubanduse eest süüdistuse esitamiseks pole vaja tõendada, et kannatanu ei olnud kuriteo toimepanemisega nõus, mis on praktikute sõnul osutunud üheks kitsaskohaks. Täna võib tahte väljaselgitamine teatud juhtudel süüdistuse esitamisel takistuseks saada – näiteks juhtudel, kui mees oma elukaaslast prostitutsioonile sunnib aga ka siis, kui ohvritel lastakse eelnevalt alla kirjutada mahukatele lepingutele, mille kohaselt nad edasisega justkui nõus oleks,“ ütles Asi.

Eelnõu uues versioonis loetakse senine prostitutsioonile kaasaaitamisena karistatav tegu täies ulatuses inimkaubanduse mõistega kaetuks. Tegemist on juhtumitega, kui teise inimese prostitutsiooniga tegelemist teadlikult toetatakse näiteks klientide hankimise, nende kohaletoomise või ruumide kasutada andmisega ilma ise sellest teost kasu saamata. Nagu varem, on see tegevus karistatav kuni 5-aastase vangistusega.

Kui lisandub eesmärk kannatanut ära kasutada ja tegu on toime pandud näiteks vägivallaga või pettusega, on tegu karistatav juba karmimalt. Juhul, kui kannatanu on alaealine või abitus seisundis olev inimene, kui kannatanuid on mitu või kui tekitatud on tõsisemat kahju, on karistuseks kuni 15-aastane vangistus.

Eelnõu teksti ja seletuskirjaga saate tutvuda siin: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/813e8e7b-cb63-41bb-95bc-ab571eeee7dd

Minuga on nii, et mida õnnelikum ma olen, seda hiljem magama lähen. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega magamisele, kui samal ajal saaks teha ju palju muid toredaid asju – alates jälle ühe oma elatud päeva peale mõtlemisest kuni teiste elude vaatamiseni televiisorist.

Hiljuti juhtusin nägema kontserti, mis köitis mu tähelepanu esimesest hetkest alates sellega, et pilt polnudki nagu XXI sajandist… Laval ei olnud mitte midagi atraktiivset, ei suitsu, ei tuld ega kõige vähematki sõud!

Keset lava seisis lihtsalt laulja, kes laulis. Riides oli ta nii, nagu polekski tal muud selga panna kui seesama ülikond, mis tal parasjagu seljas juhtus olema. Pintsaku alt paistis hele särk, üks hõlm viigipükste peal ja teine sees ning jalas olid tal kingad, mis kindlasti ei pretendeerinud peenele maitsele. Need olid lihtsalt ühed tugeva tallaga tänavakingad.

Oli ilmne, et see laulja ei tahtnud moest midagi kuulda. Ka ei tahtnud ta vist kedagi ega midagi enda ümber näha, sest muidu oleks ta kas või korrakski silmad lahti teinud… Aga ta ei teinud. Ta laulis, silmad kinni, ta ei flirtinud publikuga, ta peaaegu ei rääkinudki, nimetades laulude vahele vaid pealkirju.

Ma ei saanud tükk aega aru, kas tegu on naise või mehega. Nägu oli sile ja õrn, värvimata, soeng oli nagu mehel, aga hääl oleks kuulunud siiski nagu rohkem naisele. Ja varsti tundsin ma ta ära – ühe vana laulu järgi!

See oli Sinead O’Connor, Iiri lauljatar, kes üheksakümnendatel paistis silma oma kiilaks aetud pea ja hirvesilmadega. Ja muidugi laulmise endaga…

Mõtlesin terve minuti, et kas see on tõepoolest sama inimene, kes omal ajal pakkus kõneainet oma ilu ja ekstravagantsustega ja kes nüüd oli muutunud inimeseks, kelle jaoks sool, välimusel, kehakaalul ja teiste arvamusel pole kõige vähematki tähtsust. Nii see igatahes tundus.

Saal istus hiirvaikselt, proovides kinni püüda ruumis kaikuvat hinge… Laulvat hinge. Hinge, kes igatseb armastust ja pakub armastust, kes tänab kuulamise, mõistmise ja kaasaelamise eest.

Minu ja arvatavasti ka saalitäie Šveitsi publiku jaoks oli see kontsert erakordne elamus! Vähemalt minu elus üks harvu kogemusi, kus eelarvamustele polnud jäetud kõige väiksematki rolli. Kus kuulaja sai hinnata vaid seda tunnet, mida kunstniku hääl temas tekitas.

See vist peakski olema kunsti mõte, mõtlesin. Sellise emotsionaalse laengu äratundmisel kaotavad niisugused ajas muutuvad mõõdupuud nagu vanus, keha või kes keda armastab, igasuguse tähtsuse. Enamasti oleme kahjuks omaenda eelarvamuste ohvrid. Mis segab elu võtmast nii, nagu ta on, pannes meid kritiseerima, nina kirtsutama, asju oma vaatevinklist nägema…

Viimatise “Tantsud tähtedega” saate ajal meenus mulle inimeste suur armastus eelarvamustesse ning enda arvamiste ainuõigsusesse taas.

Saate teemaks oli Eesti. Ainus mitte-eestlasest osavõtja ehk Anna Levandi ütles tantsule eelnevas videos, et tema valis Eesti Vabariigi alguskümnendite muusika. Sest teda huvitab Eesti ajalugu. Nüüdseks teame muidugi kõik, et hinnatud iluuisutamistreenerit huvitab ka kõik muu, mis on seotud Eestiga. Muidu ta siin ju oma lapsi ei kasvataks ja eesti keelt ei räägiks!

Niisiis sellel Venamaal sündinud andekal naisel oli tantsunumber Eesti telesaates sügavamalt eestlaslik kui teistel saatest osavõtjatel kokku.

Aga mäletate, kuidas Anna Levandi tulekut Eestisse omal ajal vastu võeti? Või täpsemalt – kuidas teda vastu ei võetud! Eriti hästi mäletan seda häbi, mida ma kaasmaalaste olematu sallivuse pärast tundsin.

Tookord Anna õnneks veel eesti keelt nii hästi ei osanud kui praegu: vastasel korral poleks ta ehk meie eelarvamustest läbi kasvanud kurje sõnu alla neelata suutnudki… Või unustada.

Seda pauku aga, mida esimene tantsusaatest välja hääletamine endaga kaasa tõi, ei unusta televaatajad niipea. Võin kihla vedada, et mitte ükski inimene Eestis ei arvanud ära, kes välja kukub…

Maaleht 23.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/maire-aunaste-eelarvamusest-vabaks.d?id=60116709