Uudised 2. juuni 2020 Anette Parksepp anette.parksepp@epl.ee
Ehk inimesed nüüd mõistavad? Eriolukord andis õppetunni puuetega inimeste vajadustest ja ühiskonna võimalustest. Koroonapandeemia aitas heita põgusa pilgu puuetega inimeste ellu, kuid muutis erivajadustega inimeste elu mitmes mõttes keerulisemaks.
“Kriisi alguses ma mõtlesin küll, et äkki nüüd inimesed mõistavad paremini, mis tunne on puuetega inimestel kodus püsida, kuna nad pidid nüüd ju ka kõik kodus olema”, ütleb liikumispuudega Marek Morel. Eriolukord on olnud puuetega inimestele kui kahe teraga mõõk: ühest küljest on see andnud tavainimestele õrna maigu puuetega inimeste igapäevast. Teisalt on see puuetega inimeste elu mitmes mõttes keerulisemaks teinud. Näiteks suunati Morel kodukohas füsioterapeudi juurde, kuid algas eriolukord ja ta ei saanudki sinna minna. Samuti jäi ta ilma manuaalteraapiast. Selles mõttes on eriolukord minu taastumist natukene mõjutanud, tunnistab ta.
Eriolukord pani nii meie inimesed kui ka muu maailma isolatsiooni, tõdeb Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Lili Tiri. Mingis mõttes on see vastuoluline, sest paljud liikumispuudega inimesed on aastaid olnud lõksus enda kodus ja mitte haigestumise hirmu, vaid kodukoha kättesaamatuse tõttu. Mingis mõttes on isegi hea, et pea kõik eestlased said aimu, millises äralõigatuses puudega inimesed sageli elavad.”
Kui sul on näiteks tervisest tulenevad liikumis- või tegutsemispiirangud, siis kaasneb sellega sageli ka vaimne ja psühholoogiline isolatsioon, lisab Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht. Ma arvan, et ka inimesed, kes tavaliselt selliseid tundeid ei koge, said tundma, mis tunne on, kui keegi ei tule, keegi ei helista ja ise ka ei saa minna. Ka see võiks mõjuda empaatiat ja sallivust kasvatavalt.
Koroonapandeemia puhul võeti mõned elu lihtsustavad lahendused kasutusele justkui sõrmenipsust.
Kui puuetega inimesed peavad lihtsate lahenduste nimel tihtilugu aastakümneid võitlema, siis koroonapandeemia puhul võeti mõned elu lihtsustavad lahendused kasutusele justkui sõrmenipsust. Näiteks kodus töötamine, mida osa puudega inimesi on vajanud juba ammu.
Aga mitte ainult. Kui valitsus kuulutas välja eriolukorra, hakkas ETV iga päev üle kandma valitsuse ja terviseameti pressikonverentsi. Esimest korda viiples selle kõrval sünkroontõlk. Aprilli lõpus saatis sotsiaalministeerium välja viipekeelse pressiteate, mis oli haruldus, olgugi et konkreetselt kurtidele on ka varem harva viipekeelseid pressiteadete tõlkeid tehtud.
Esimest korda saame võrdväärselt teistega osa riigikogu infotundidest ja eriolukorra pressikonverentsidest, rõõmustab Eesti kurtide liidu juhatuse liige Gretel Murd. Ta nendib, et samas on meie keeleseaduses juba 2007. aastast kirjas, et võõrkeel on iga keel peale eesti keele ja eesti viipekeele, kuid alles nüüd on nii olulised telesaated muudetud kättesaadavaks ka eesti viipekeele kasutajatele. Murd ütleb, et pressikonverentsid ja riigikogu infotunnid on andnud vajalikku infot ning viipekeelset tõlget ja subtiitreid võiks laiendada muulegi päevakajalisele: ministeeriumide ja presidendi kantselei kodulehtedele või päevakohaseid teemasid arutavatele telesaadetele, näiteks ETV Esimesele stuudiole.
Maskid segasid.
Kõigile hädavajalikku infot jagades siiski ei mõeldud. Vaegkuuljatele muutusid pressikonverentsid nüüd sootuks kättesaamatuks. Erinevalt kurtidest ei suhtle nad viipekeeles, seega ei mõistnud nad sünkroontõlget. Samal ajal olid pressikonverentsidel osalejatel ees kaitsemaskid, mis tegi paljudel vaegkuuljatel võimatuks jutust aru saada. Maskis inimeste hääl kõlab teistmoodi ja suu pealt lugeda ei ole võimalik, selgitab Eesti vaegkuuljate liidu juhatuse liige Külliki Bode. Kuna kõnelejatel olid maskid ees ja subtiitreid ei lisatud, siis meie sihtgrupilt tuli tagasiside, et nemad enam selliseid saateid ei vaata, tõdeb ta. Ja lisab, et vaegkuuljaid on mitu korda rohkem kui viipekeele kasutajaid.
Bode sõnutsi võiks tulevikus kaaluda ka pressikonverentsidele subtiitrite lisamist ja ühiskonnas laiemalt läbipaistvate maskide kasutamist, sest praegu jäid vaegkuuljad hätta ka meditsiinitöötajatega suheldes. Nii arstid kui ka apteekrid kasutasid maske ning vaegkuuljad ei saanud aru, mida tegema peab või mida küsiti. Saime väga palju kirju vaegkuuljatelt, kes olid peale meditsiiniasutuse või apteegi külastust frustreeritud ning enda sõnutsi suisa alandatud, ütleb Bode. Näiteks kirjutas üks vaegkuulja: Ma olin viimasel korral Benu apteegis ahastuse äärel, nutt kurgus, sest mitte kui midagi ei saanud aru, mis räägiti.
Kõigil maskid, klaasi tagant ainult kuulda mingit mõminat, kirjeldas teine inimene kopsuröntgeni tegemist. Lõpuks sain sisse, paljaks, rind vastu ekraani, tegelane klaasi taga karjus närviliseks end, et riide paneksin, ruttu minema. Hilja sain aru.
Selgub, et paljud meedikud, kes peaksid teadma, kuidas kuulmislangusega inimesega suhelda, seda tegelikult ei tea, möönab Bode. Kurtide hädavajalik abiline on eriolukorra ajal olnud viipekeeletõlk, kes aitab valitsuse operatiivinfot emakeeles mõista.
Nägemispuudega inimesteni jõudis terviseameti ja valitsuse info tänu raadio- ja teleülekannetele üsna hästi, kinnitab Eesti pimedate liidu juhatuse esimees Jakob Rosin, kes on rõõmus, et infot ei antud üksnes telepildis ja veebis, vaid ka heliliselt. Üheks probleemkohaks kujunes paljude graafikute ja diagrammide kasutamine koroona leviku illustreerimisel, vahel jäi vajaka ligipääsetavast alternatiivist, näiteks tabelid veebis ja kirjeldav info mujal, selgitab Rosin.
Rosina sõnul tõi eriolukord igapäevaellu uusi takistusi. Paljud [puudega inimesed] vajavad igapäevast abi ja nägemispuudega inimeste puhul eeldab see sageli üsnagi lähedast inimkontakti. Nüüd tuli hakata kiirkorras ümber harjutama, kuna igapäevast isiklikku abistajat enam kasutada ei saanud, töö juures tuli kasutusele võtta uudsed videokonverentsi tarkvarad ja näomask segab orienteerumist päris tõsiselt, loetleb ta.
Takistused tellimisel.
Kuna poes käimist soovitati võimaluse korral vältida, hakkasid inimesed toitu massiliselt koju tellima. Kullerijärjekorrad venisid nõnda pikaks, et liikumispuudega inimestele, kes on seda teenust alati vajanud, muutus toidu kojutoomise teenus kohati kättesaamatuks.
Pimedad inimesed ei suuda iseseisvalt hoida kahemeetrist distantsi või hoiduda poes toidupakendite kompimisest, sestap oli nüüd neilgi raske ostelda. Neil polnud aga üldse võimalik toitu internetist tellida. Rosin nimetab seda üheks suuremaks eriolukorra aegseks raskuseks. Pimedad kasutavad arvuti ja nutiseadme puhul ekraanilugejaid, mis kannavad tavaliselt kirjutatud teksti heliliselt ette. Rosina sõnutsi pole aga Eesti e-toidupoodide loojad oma veebilehti nägemispuudega inimestele ligipääsetavaks loonud. See tähendab, et suur osa nägemispuudega inimesi pidi paluma tuttavate, naabrite ja mõnel juhul isegi võhivõõraste abi, et toit koju tellida. Arusaadavalt olid e-poodide ja toidu kojuveo äppide arendajad hõivatud eriolukorrast tingitud lahenduste loomisega, kuid see ei seleta varem tegemata jäetud tööd, mille tõttu jäid tuhanded inimesed ilma võimalusest süüa tellida, on Rosin nördinud.
Häda digilõhega.
Puuetega inimeste koda tõi kriisi ajal presidendiga vesteldes esile, et teenuste ja suhtluse internetti kolimine on toonud esile ühiskonnas oleva digilõhe. Niigi haavatavate puudega inimeste seas jäid eriti raskesse olukorda need, kellel on vähem digioskusi või pole neid sootuks. Puuetega inimeste koja tegevjuhi Anneli Habichti sõnutsi on keeruline öelda, kui palju on digilõhesse kukkunud inimesi, sest seda pole uuritud. Me teame, et ametliku statistika järgi on puue määratud umbes 152 000 inimesele, neist 52% on vanemad kui 65 aastat, nii et selle põhjalt võib kaudse järelduse teha. Nägemispuudega inimestel lisanduvad veebi ligipääsetavuse probleemid, selgitab Habicht.
Ka õiguskantsleri kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet nimetab digilõhet üheks peamiseks õppetunniks. Ta loetleb, et teave võib minna kaduma selle tõttu, et inimestel pole piisavalt digioskusi, veebilehed pole puuetega inimestele ligipääsetavad, inimestel pole raha interneti eest maksta jne. See ei olene ainult vanusest või puudest, vaid see on keerukam, kuidas me jätame ühe osa ühiskonnast kõrvale, kui me e-maailma kolime, sõnab ta.
Kurtidel aitas keerulises olukorras suhelda kaugtõlke teenus videokõne vahendusel, mille kättesaadavust eriolukorra ajal oluliselt suurendati. See tähendab, et inimene sai jääda koju ja vältida kontakti teistega. Kurdid soovivad, et tulevikus võiks käivituda valvetõlgi teenus, mis annaks võimaluse tellida tõlki ka hädaolukordades.
Mõned erivajadustega inimesed jäeti hoopis infosulgu. Näiteks ütlevad vaimupuudega inimeste esindajad, et ei saanud riigilt üldse sihitud teavet. Informatsiooni, sealjuures lihtsas keeles informatsiooni edastasid kodanikeühendused ja teenuseosutajad. Lihtsas keeles info koostasid MTÜ-d või erihoolekandeteenuste osutajad, loetleb Eesti vaimupuudega inimeste tugiliidu juht Agne Raudmees. Ta juhib ise MTÜ-d Tugiliisu, mis sai riigilt esimesed juhised teise kriisinädala lõpus. Kõige raskema aja olime üksi. Tallinna linnalt tuli esimene uuriv kiri kas olete elus? neli nädalat pärast kriisi [algust]. Kui riigilt järgnes kolm nädalat pärast kriisi [algust] teenuseosutajatele näpuotsast maskide ja kinnaste jagamine, siis linnalt ei tulnud sedagi, kritiseerib Raudmees.
Tõsine probleem oli perede hoolduskoormuse suurenemine. Varem jaotus erivajadustega perede koormus pere, haridus- ja sotsiaalsüsteemi vahel. Eriolukord sulges aga koolid ja sotisaalteenused, näiteks puuetega laste hoiu, tugiisikuteenuse, puuetega täisealiste päeva- ja nädalahoiu ning rehabilitatsiooni. Puuetega inimeste koda selgitab, et lahendus leiti küll puuetega ja haridusliku erivajadustega laste vanemate tööl käimiseks, kuid mitte erivajadusega laste koduõppe toetamiseks. Samuti ei leitud lahendust täisealiste puuetega inimeste hooldajatele.
Ka Raudmees toob vaimupuudega inimeste ja nende perede ühe peamise hädana esile samad mured. Intellektipuudega inimestel oli raske mõista toimuvat, oli nii protesti, mittemõistmist kui ka üleliigset paanikasse, ärevusse laskumist, kirjeldab ta.
Kurtide liit kardab samuti, et osa abivajajaid jäi hätta, eelkõige vanaduspensionärid, kes ei saa iseseisvalt hakkama ja vajavad hädasti viipekeelt kõnelevaid sotsiaaltöötajaid või muid erialaspetsialiste. Maapiirkondades elavad viipekeelsed kurdid jäävad sageli infosulgu, kuna ei oska otsida abi ega infot, nendib Murd.
Töö kodus.
Kui ligipääsetavuse lahendused oleks teenustele lisatud algusest peale, oleks ka kriisiolukordades vähem muret, rõhutab õiguskantsleri kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet. Näiteks avastasin täitsa juhuslikult ka selliseid kohti, kus tervishoiuteenuse osutaja oli öelnud, et kui sa oled ratastoolis patsient, siis kahjuks sa saad ainult e-konsultatsiooni, sest kriisi ajal tuleb hoida patsiente üksteisest lahus ja meil ei ole võimalik niimoodi ratastooliga liikuda. Kui ligipääsetavus oleks enne loodud, siis poleks seda muret tekkinud, osutab ta.
Ka kodust töötamine on võimalus, mille olemasolu avab palju uksi. Näiteks osutab Jakob Rosin, et osal nägemispuudega inimestel on keeruline teha tööd, kus koosolekule tuleb minna eri paikadesse linnas, riigis või isegi välismaal. Sageli peab sellisel puhul inimene leidma endale abistaja, kes ta uude paika saadaks ning seal õigete inimestega kokku viiks. Pärast koosolekut tuleb uuest paigast jälle ära saada. Välismaal käimisega on veelgi keerulisem, sageli kestavad säärased kohtumised mitu päeva ning siis tuleb hakata arvestama juba ka saatja hotelli ja reisikuludega, räägib Rosin. Ta loodab, et reisimine päris ära ei kao, kuid ka videosilla vahendusel liitumist hakatakse nüüd pidama normaalseks.
Kriisiaeg näitas, et kodust õppimise ja töötamise võimalust mõjutab majanduslik olukord ja keskkond.
Ehk suhtuvad tööandjad nüüd mõistvamalt ka krooniliste haigustega töötajatesse, kes peavad tihtilugu viiruste hooajal tööl käies oma tervise ohtu seadma. Ma usun, et nüüd on kindlasti neid, kes ütlevad ise oma töötajatele: ma tean, et sul on selline terviseseisund kui sul on vaja, siis tea, et ma luban sul tööd kodust teha, sa ei pea muretsema, loodab Saarevet.
Uue võimaluse lisandumine ei tähenda, et kõiki tohiks koju sundida, lisab ta. Ka kriisiaeg näitas, et kodust õppimise ja töötamise võimalust mõjutab majanduslik olukord ja keskkond: igal poole ei ole iga pereliikme jaoks vaikset ruumi, kus saab omaette toimetada. Pealegi jätaks puuetega inimeste koju sundimine nad tööelust kõrvale. Kui sa oled kodus, siis sind ikkagi koheldakse teistmoodi, võib-olla sa jääd millestki ilma. Puudega inimesed peaksid ikkagi saama samaväärselt osaleda, rõhutab Saarevet.
Taastusravi jäi seisma.
Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Lili Tiri osutab, et paljud liikumispuudega inimesed vajavad rehabilitatsiooni, et paraneda või säilitada oma tervislik seisund. Eriolukorra ajal jäid nad sellest suuresti ilma. Teenust oli võimalik saada küll video vahendusel või telefonitsi, kuid enamik loobus tema sõnutsi võimalusest.
Kui näiteks tööalase rehabilitatsiooni raames on tegevuskava hind ligi kaks tuhat eurot, siis erivajadusega inimene ei ole valmis seda summat raiskama teenuse peale, kus ta ei saa seda vahetus kontaktis, selgitab ta, miks ei soovinud inimesed kaugrehabilitatsiooni. Ja kui ikka on õhus küsimus miks?, siis püüdke kujutleda lülisamba kaelapiirkonna vigastusega inimest, kes peaks füsioteraapia kava iseseisvalt kodustes tingimustes järgima. Enamik meie inimesi vajab käed-külge-teenust. Teenuse peatumise tulemusi näevad teenuse osutajad õige pea, nendib ta.
