Artikli pealkiri viitab raamatule „Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories”. Raamat käsitleb Teise maailmasõja ja okupatsioonide perioodi elulugusid, sisaldades Eesti lähiajalugu, eestlaste raskeimat aega 20. sajandil.

Linda kivide tassimine – kuidas Kalevipoja ema oma mehe hauale raskeid kive tassis – peegeldab ilmselt kõige tabavamalt eesti naise olukorda läbi sajandite.

Aga milline on eesti naiste olukord praegu? Kas eesti naine tassib siiamaani Linda kive? Võtan luubi alla üksnes eesti naise osalemise tööturul.

Värskeimate andmete järgi on Eestis naised tööga rohkem hõivatud kui mehed: tööl käib 288 100 meest ja 307 700 naist. Seega võiks öelda, et naistel oleks justkui tööturul meestest parem positsioon. Aga kas ikka on?

Alates 2004. aastast, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, võrdleme ennast teiste liidu liikmesriikidega. Peale selle paneb meie geograafiline asend ja kultuuriline lähedus Põhjamaadega meid võrdlema ennast – vähemalt psühholoogiliselt – sealsete naabritega.

Meenutame, et aasta tagasi levis Eestis teave meeste ja naiste 30-protsendise palgavahe kohta, mis on Euroopa suurim. Sellele statistikale on ka meedias tähelepanu pööratud.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv ütles intervjuus (Sigrid Kõiv „Margit Sarv: vanemliku võrdõiguslikkuseni on Eestis veel pikk maa” Postimees, 12.05.2009): „Lisaks sellele, et võrdse töö eest ebavõrdne palk, on Eesti puhul märgatav ka töökohtade sooline jaotumine. Mehed ja naised teevad meil väga erinevaid töid. Naised on üle-esindatud sellistes valdkondades nagu sotsiaaltöö, haridus ja tervishoid. Kuna need valdkonnad on niigi madalamalt tasustatud, siis riigi makstavate palkade ühtlase kärpimise korral oleks nende valdkondade töötajad, neist enamik naised, ka ühed suuremad kaotajad.”

Sinna saab lisada veel majutuse ja toitlustuse (hotellid ja restoranid) ning jaekaubanduse. Üldiselt on asi nii, et teenindavad tegevused on madalapalgalised, kui jätta välja avalik haldus ja riigikogu.

Volinik Sarv on tõdenud, et palgalõhe asjus oleme Euroopas nn must lammas. Meil peaks sellise olukorra pärast häbi olema. On raske mõista, kuidas riigijuhid on söandanud propageerida riiki edukana ja demokraatlikuna, kui samal ajal suur protsent inimesi ei saa võrdse töö eest võrdset palka.

Heidame hetkeks pilgu palkadele eespool nimetatud valdkondades. 307 700 töötavast naisest pea pool – 136 800 – töötab hariduses, tervishoius, sotsiaalhoolekandes, jaekaubanduses, majutuses ja toitlustuses. Nende keskmine brutopalk oli mullu laias laastus natuke üle 11 000 krooni kuus, see tähendab umbes 1000 krooni vähem kui riigi keskmine.

Alahinnatud naiste töö

Meie põhiprobleem seisneb selles, et Eesti ühiskond on täna-päevani sügavalt patriarhaalne. Sellise hinnangu annavad Eestile paljud teadlased. Naiste töö on alahinnatud. Ebaõiglane on naisi enda ebavõrdse palga pärast süüdistada, kui otsustajad – nii ettevõtjad kui ka seadusandjad – on pahatihti veendunult patriarhaalse maailmavaatega ja meedias taastoodetakse stereotüüpe.

See, et naiste palk on võrdse töö eest 30 protsenti väiksem kui meestel, ja see, et naised on üleesindatud valdkondades, mis on madalamalt tasustatud, annab põhjust väita, et eesti naine „tassib kive” siiani.

Veel statistikat: 2008. aastal Eestis sündinud poiste oodatav eluiga on 68,7 aastat ja tüdrukutel 79,5 aastat. Seega elab eesti naine ligi 11 aastat kauem kui eesti mees. Ehk teisisõnu: eesti naisel tuleb matta oma mees ja üksinda edasi elada (eluraskusi kanda), nagu oli Linda saatus.

Ka mehed kannatavad soolise ebavõrdsuse all: peale lühema eluea on neid harjutud pidama perekonna materiaalsete hüvede kindlustamise eest põhivastutajaks.

Ma ei võtnud endale ülesandeks pakkuda lahendusi. Mu eesmärk on suunata fookus olukorrale, mis viitab demokraatliku arengu takerdumisele riigis. Usun, et ei ole ülearune siinkohal nimetada demokraatlikku printsiipi, mille kohaselt kõikidele ühiskonna liikmetele tuleb tagada võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine.

http://www.epl.ee/artikkel/493203

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Pressiteade 07. märts 2010

Eesti naisorganisatsioonid: Justiitsministeerium tegi naistepäevaks „kingituse”

7. märtsil Tallinnas toimunud koosolekul tõdesid Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmesorganisatsioonide esindajad, et justiitsministeeriumi poolt ette valmistatud vägivallaga võitlemise arengukava ignoreerib täielikult naistevastast vägivalda.

Naisorganisatsioonid nõuavad, et valitsus valmistaks kiiremas korras ette eraldi arengukava naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning kindlustaks selle elluviimise ka vajalike ressurssidega. Eesti valitsus, kes tahab järgmise aasta alguseks viia riigi üle Euroopa ühisele vääringule – eurole, peaks jagama ka Euroopa ühiseid väärtusi.

Euroopa Liidus on viimastel aastatel pööratud naistevastase vägivalla tõkestamisele väga suurt tähelepanu, see teema on praeguse eesistujamaa Hispaania üheks prioriteediks.

Euroopa Parlament võttis 2009. aasta lõpus vastu resolutsiooni, mis nõuab liikmesriikidelt seaduste ja tegevuspõhimõtete täiustamist ning terviklike tegevuskavade välja töötamist võitlemiseks naistevastase vägivalla kõigi vormidega. Tegevuskavad peavad põhinema analüüsidel, kuidas vägivald mõjutab soolist võrdõiguslikkust. Lähtuda tuleb rahvusvahelistest lepingutest tulenevatest kohustustest kaotada naiste ebavõrdne kohtlemine, mis vormis see ka ei esineks ning meetmetest meeste vägivalla ärahoidmiseks, ohvrite kaitsmiseks ja vägivallatsejate kohtu alla andmiseks.

Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid asjakohaste siseriiklike programmide ja rahastamiskavade kaudu vabatahtlikke ühendusi ja organisatsioone, mis pakuvad naissoost vägivallaohvritele varjupaika ja psühholoogilist tuge – eelkõige selleks, et aidata taastada inimväärikus ja pöörduda tagasi tööturule.

Euroopa Nõukogus valmistatakse praegu ette konventsiooni naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ning tõkestamiseks. Justiitsministeerium aga kinnitab järjekindlalt, et Eestis puudub vajadus naistevastase vägivallaga võitlemise spetsiifiliste meetmete järele ja piisab sellest, kui tegeldakse perevägivallaga üldiselt.

Vägivalla vastu võitlemise arengukava 2010-2014 koostamisel esitasid kaasatud naisorganisatsioonid arvukaid ettepanekuid. Justiitsministeerium nendega praktiliselt ei arvestanud, mis väljendab selgelt meie valitsuse suhtumist naiste vajadustesse.

On eriti küüniline, et naistevastast vägivalda eirav arengukava eelnõu saadeti naisorganisatsioonidele arvamuse avaldamiseks vahetult naistepäeva eel.

Vastavalt ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioonile “Naistevastase vägivalla likvideerimisest” tähendab naistevastane vägivald igasugust naiste vastu suunatud vägivallaakti, mille tulemuseks on või võib tõenäoliselt olla naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuse tekitamine, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, ning sundimine ja omavoliline vabadusevõtmine avalikus või eraelus.
Naistevastane vägivald on ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete ilming, mis avaldab negatiivset mõju mitte üksnes naistele, vaid ühiskonnale tervikuna. Naistevastane vägivald tuleb kaotada, rakendades selleks konkreetseid sihipäraseid meetmeid.

Lisainfo:
Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, tel 5265927

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENÜ, www.enu.ee ) sihiks on kujundada naiste ühised seisukohad olulistes ühiskonnaelu küsimustes ja dialoogis avaliku võimuga edendada osalusdemokraatiat ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta, ütleb Taani pere-terapeut ja bestselleriautor Jesper Juul. Aga õnnelik-olemine ei tohi olla kohustus.

Matthias Kalle, Tanja Stelzer 06. märts 2010 08:00

•• Härra Juul, kas praegusel ajal on hea olla laps?
Tegelikult peaks seda küsima lastelt. Aga nemad ei tea, milline oli lapsepõlv vanasti. Ma ise arvan: jah ja ei. Praegu on hea aeg, sest laste individuaalne vabadus on kasvanud. Samal ajal piiratakse laste elu üha rohkem.

•• Mismoodi?
Skandinaavias veedab 95% lastest esimese ja 14. eluaasta vahel 26 000 tundi oma elust pedagoogilistes institutsioonides, kus tuleb järgida kindlat programmi. Muutunud on see, kuidas lapsed elavad ja linnas liiguvad. Lapsi ümbritsevad piirid pole kunagi olnud ahtamad kui nüüd. Vaestel lastel pole tänapäeval peaaegu üldse aega iseendale, neil pole täiskasvanutevaba ruumi, mis veel minu põlvkonnal oli. Minu põlvkond omandas lapsepõlves sotsiaalseid kogemusi tänaval, õues, metsas, mitte aga koolis või kodus, kus me parimal juhul õppisime viisakat käitumist.

•• Ja vaatamata sellele suudavad lapsed enda üle varasemast rohkem otsustada?
Lapsed on vaimselt vabamad. Kuni 9.–10. eluaastani teevad lapsed kõik kaasa. Nad usuvad, et neil on maailma parimad vanemad. Aga kui nad saavad kaksteist-kolmteist, ütleb mõnigi: „Fuck you, mina seda ei tee.” Saksamaal on õnnetul kombel ka see neetud koolisüsteem, kus lapsi juba pärast neljandat klassi selekteeritakse. See süsteem sobis industriaalühiskonna algusaega, kus oli vaja väikest rühma – juhtima, ja suurt rühma, kes pidi end juhtida laskma. Aga tänapäeval paneb see süsteem vanemad tohutu surve alla, mida nad lastele edasi annavad. Mu jumal, nad on seitsme-, kaheksa-, üheksa-aastased ja neile öeldakse, et kui sa ei ole piisavalt hea, siis ülikooli ei saa. Nad ei kujuta ju ettegi, mis see ülikool on!

•• Vanemad teavad, et haridus on tähtis ja tunnevad muret.
Eeskätt poliitikud räägivad, justkui lahendaks haridus kõik probleemid – nagu ühiskond ei vajakski kelnereid ja kokki, vaid ainult kõrgharituid. Pigem tuleks küsida, milliseid lapsi vanemad tahavad – ja milliseid lapsi tahab ühiskond. Tuleks teha lõpp sellele, et lastes nähakse ainult ressurssi.

•• Kuulus pedagoog James Korczak on postuleerinud lapse õiguse tänapäevale. Olevikus elamine oli kunagi lapsepõlve privileeg. Kas see peab paika ka tänapäeval, mil me pidevalt mõtleme, kelleks laps peab saama?
Tänapäeva lastel on uskumatult palju stressi. Kui ma õhtul pärast seda intervjuud koju lähen, ütleb mu lapselaps kindlasti: ma tahan sinuga trampliinile minna. Ja kui ma ütlen „ei, on liiga hilja”, siis on see brutaalne. Laps ütleb ju lihtsalt: ma igatsesin sind, ma tahan sinuga mängida – ja mängima tähendab alati „otsekohe”. Argipäevas puudub sageli kergus, et sellega kaasa minna. Lapsed ei saa enam vanematelt aja mahavõtmist õppida.

•• Kas on tekkinud uus isatüüp?
Kaua aega olid nn eemalolevad isad, siis tulid isad, kes olid oma naiste vilets koopia, aga see ka ei lähe, eriti poiste puhul mitte. Uue isatüübi kujunemine võtab aega.

•• Poliitikute eesmärk on võimaldada naistele kutseelu – lapsed peavad käima lasteaias.
Taani uuringud on näidanud, et alla kaheaastaste laste hoidmine institutsioonides kahjustab 15–20 protsendil lastest aju – süüdi on mahajätmishirmuga kaasnev stress. Kui ma oleksin väikelapse isa, siis mina sellega ei riskiks – kui ma just poleks kindel, et minu lapsel pole suhtlemisprobleeme, et ta tunneb end hästi ja püsib kindlalt jalgel. Millest see tuleb, et Skandinaavia koolides hakati 90. aastate algul järsku kaebama, et lastel ei ole enam sotsiaalseid oskusi, et nad ei oska enam rahulikult istuda ega keskenduda? Kümme aastat varem oli hakatud lapsi üha rohkem saatma pedagoogilistesse institutsioonidesse. Kasvatajad ja õpetajad väitsid, et see on sotsiaalsete oskuste omandamiseks hea. Aga tõendid selle kohta peaaegu puuduvad. Üldjoontes usun ma, et lastel on parim veeta esimesed kaks, kaks ja pool aastat kodus koos ühe või mõlema vanemaga.

•• Te ütlete, et laste karistamine on võimu kuritarvitamine. Kuid kas tõesti on võimalik kasvatada ilma karistamata?
Oo jaa! Pooled lastest, kes kasvavad vägivallaga, muutuvad agressiivseks teiste vastu; teine pool muutub sama agressiivseks, aga iseenda vastu. Aga keelata tuleks ka laste premeerimine, karistamise postmodernne versioon.

•• Mis on laste premeerimises halba? Aastaid on räägitud, et lapsi tuleb heade asjade eest tunnustada.
Mõelge ise – kas naine premeerib meest iga kord, kui see midagi õigesti teeb? Kui teeb nädal aega süüa, saab preemiaks lillekimbu? See ei ole ju lähisuhe, see on ülemuse ja alluva suhe.

•• Ja kiitmine?
Kiitus on hinne, hea hinne. See tähendab, et meie suhe pole võrdne, mina olen õpetaja ja otsustan, kas õpilane on teeninud hea või halva hinde. Probleem on selles, et kiitus paiskab organismi mõnuhormoone ja lapsed jäävad neist sõltuvaks. Kui tahetakse last, kes lihtsalt toimib, ilma järele mõtlemata, siis on kiitus praktiline.
Et pidev kiitmise komme endast võõrutada, tuleb õhtuti mõelda: kui tihti ma täna oma last kiitsin? Kas ma oleksin võinud selle asemel öelda midagi isiklikku?

•• Pea keegi ei väida tänapäeval, et lapse löömine on hea. Ometi tõstavad paljud teinekord käe.
50, võib-olla 45 protsenti enam kui kümneaastaste laste vanematest ütleb: jah, ma olen aeg-ajalt last löönud. Üha vähem on neid, kelle arvates lapse löömine kuulub hea kasvatuse juurde. Vanemad, kes nii teevad, on sageli lihtsalt ebakindlad.

•• Tänapäeva vanemate draama: ebakindlus?
Ei, see on hea, et vanemad tänapäeval oma meetodite üle järele mõtlevad. Aastaid olid vanemad endas alati kindlad. Kasvatuse juhtmõteteks olid distsipliin, kord ja respekt. Selle kindluse eest maksid lapsed kallist hinda.

•• Ja nüüd peavad maksma vanemad – neil on vaja teie-taolisi inimesi, kellelt kasvatusreeglite kohta nõu küsida.
Üks reegel ja siis kõik toimib – seda küll ei ole. Kui vanemad teadlikult kasvatavad, ei avalda see lastele mingit mõju – või kui, siis halba. Mõju avaldavad kogemused: kuidas vanemad suhtlevad omavahel, lapsega, naabritega, oma vanematega, kuidas nad söövad ja teineteist armastavad.

•• Telesari „Super Nanny” pakub tehnilist lähenemist kasvatusele: tuleb vajutada A-nupule, siis juhtub B.
„Super Nanny” on kasvatuspornogaafia – sellel on sama vähe pistmist kasvatusega kui pornofilmidel erootikaga.

•• Mõned meetodid said selle sarja abil üldtuntuks, näiteks vaikselt toolil istumine. („Super Nanny” järgi tuleb pahandust teinud laps panna toolile istuma või saata eraldi tuppa – toim.)
See ei toimi. Kunagi oli seal stseen kaheaastasega, kes oli oma väikse õe vastu agressiivne. Pärast seda, kui ta oli kaks korda vaikselt toolil istunud, läks poiss õe juurde, tegi täpselt seda, mida ta ei tohtinud teha, ning läks seejärel ise vannituppa – aega maha võtma. Ta oli selgeks saanud, et karistus on hind õe kiusamise eest.

•• Ja milline oleks teie lahendus?
Laps oli ju pärast õe sündi kaotanud 50 protsenti sellest, mis talle oli kuulunud. See on, nagu tuleks mees koju oma naise juurde ja ütleks: kuule, ma olen armunud teisesse, aga kuna ma sind ka armastan, hakkame nüüdsest kolmekesi elama – ta kolib homme sisse. See on trauma! Kõige paremini saab olukorra lahendada isa. Ta tunneb asja, ka tema on pärast esimese lapse sündi langenud oma naise hitilistis esimeselt kohalt teisele. Ta võiks nüüd, ainult korra, oma pojale öelda: „Väike õde on ju imetore, aga jumal hoidku, ta on ka väsitav. Kas sulle ei tundu? Ma pole nädal aega magada saanud – ja sinulgi on ehk teistmoodi tunne.” Enamat suuremad lapsed ei vaja, siis nad lõpetavad vägivallatsemise ja armukadetsemise, mis tegelikult on kurbus. Ja kurbuses peitub alati agressiivsust.

•• Vanemad tahavad alati, et neil oleks õnnelik laps…
Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta. Seega ei tule mõelda mitte kasvatusele, vaid kogu perele. Muidugi võib soovida, et laps oleks õnnelik, aga sellest ei tohi teha projekti.

•• Millised tagajärjed on õnnelikkuse survel?
Lapsed usuvad, et nende peres on keelatud mitte olla õnnelik. Paljudel sellistel lastel on murdeeas väga raske. Neil pole aimugi, kuidas reageerida lüüasaamistele.

•• Sest vanemad varjavad pettumusi nende eest?
Jah. Need on need vati sees kasvanud lapsed, kes on alati sisse pakitud ega tohi kunagi sattuda ühtegi ohuolukorda.

•• Lastel on vaja kogemusi. Ka negatiivseid?
Nad peavad ise kogemusi omandama ja neil on vaja vanemaid, kes teed näitavad. Ma võitlen pidevalt emadega, et õpetada neid ütlema: ma tahan. See neetud „ma tahaksin” võib toimida pagaripoes ja restoranis, see on sotsiaalne keel. Aga armastusesuhtes, nagu on vanemate ja laste suhe, ei toimi see üldse.

•• „Ma tahan, et sa tuled sööma”, mitte „ma tahaksin, et sa sööma tuleksid”?
Kui probleem on tekkinud, ei muuda laps oma käitumist lihtsalt seepärast, et vanemad ütlevad: „Me tahame.” Vanemad peavad mõtlema: kas me tõesti tahame, et laps tuleks nüüd laua äärde või me lihtsalt arvame, et see peab olema nii? See ei ole ju katastroof, kui laps söömise asemel uue autoga mängib. Aga see rikub meie ettekujutust perelõunast.

•• Kas siis tuleb oodata, kuni laps suudab meiega koos laua taga istuda?
Jah, ja kui vanemad sööma hakkavad ja kannavad hoolt hea meeleolu eest, ei pea nad reeglina last kaua ootama. Lapsed saavad tänapäeval liiga palju tähelepanu. Fookus on kogu aeg neil ning see on neile väga ebameeldiv. Just seepärast ei taha nad vanematega laua taga istuda. Kui minu lapselaps oli aastane, veetis ta esimest korda kolm päeva meie juures. Me leppisime naisega enne sööki kokku, millest me lauas räägime – et me pidevalt lapsele otsa ei vaataks.
Keskpunktis ollakse alati väga üksi – see kehtib nii ülemuste kui ka laste puhul. Teiseks: lapsed nõuavad tähelepanu, aga nad ei vaja seda nii palju, kui palju nad nõuavad. Noored vanemad usuvad, et nad peavad alati oma laste käsutuses olema. Ja see ajab nad hulluks. Lahendus on: vähem tähelepanu lapsele, rohkem iseendale.

•• Kas vanemad peavad rohkem endale mõtlema?
See on natuke ohtlikult sõnastatud. Ei tohi järeldada, et lastega tegelda ei ole vaja. Pigem mõtlen ma seda: astuge samm tagasi, vaadake pealt, mida laps teeb ja pakkuge talle abikäsi, siis kui tundub, et ta parajasti vajab seda. Lapsed suudavad väga palju ise, aga üksi ei suuda nad peaaegu midagi.

•• Mis on teie tähtsaim nõuanne tänapäeva vanematele?
Ärge olge nii perfektsionistlikud. Et saada kasvatamisel tõeliselt heaks, peab olema vähemalt neli last. Aga õnneks lapsed ei vaja ega taha „valmis” vanemaid. Lapsed saavad vigadest väga hästi aru – nad teevad ju ka ise iga päev vigu ja õpivad neist. Vanemad küsivad minult alatasa: kas laste peale tohib häält tõsta? Muidugi tohib, võib ulguda, karjuda – kõike. Lapsed vajavad elavaid vanemaid. Nad ei vaja vaateakna mannekeene.

Jesper Juul
Tunnustatud pereterapeut ja raamatute autor
•• Jesper Juul (61) elab Århusis. Ta on pereterapeut ning paljude kasvatusteemaliste nõuanderaamatute autor. Ta oli möödunud aastal Eestis toimunud konverentsi „Hooliv isadus” peaesineja.

© Die Zeit/Matthias Kalle/Tanja Stelzer
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

http://www.epl.ee/artikkel/493144  

Aeg läheb nii kiiresti, et on viimane hetk meenutada möödunud nädalal toimunud tänuüritust Aasta Tegu 2009.

Suured tänud kõigile, kes selle heaks kordaminekuks õla alla panid! Tänud Villu Urbanile ja Tarmo Loosele, kes rääkisid oma Ameerika reisist, Arko Voolule ja Tiia Tiigile jutu eest sellest, mis liikumisvabaduse kaardistamisel nii hea kui halva poole pealt silma jäänud, Sven Kõllametsale mõtiskluse eest liikumispuudega noortest. Kõik nad olid jutu illustreerimiseks kokku pannud PP-esitluse. Ja muidugi väikesele kanneldajale Maikile ja hõbehääl Maarja Kaplinskile, kes publikut lummasid. Tiia ja Arko olid nagu alati abiks piltnikena, tänu Sven Reemeti nobedale tegutsemisele on pildid vaatamiseks üleval meie koduka pildigaleriis http://www.elil.ee/?doc=10023&imgpath=galerii/EMGK64VXHLLR . Vova Bogatkin püüdis olulised hetked videosse, loodetavasti jõuab kokkuvõte peatselt ka kodulehe videoteeki.

Seekord olid tervitamas Riigikogu aseesimees Keit Pentus, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, minister Hanno Pevkur ja Eesti Panga asepresident Rein Minka.

Kurvaks tegi pisut see, et erinevatel põhjustel jäi inimesi tulemata. Haigus ei küsi aega ja kuna pangahoonesse saamine oli etteteatamisega nimekirja alusel, ei olnud võimalik ka neid, kes tulla oleksid soovinud, viimasel minutil kutsuda. Seetõttu on piltidel näha ebaharilikult palju vabu kohti.

Juhatuse esimehe Ants Leemetsa idee välja anda üritusel uuendusena Hapu Õun pälvis pressi tähelepanu. Kohal oli ajakirjanikke nii lehtedest kui raadiost, TV3 ja AK. Valdavalt soovitigi teada Hapu Õuna tagamaid, seda sai Arko Vool kaamera ees korduvalt selgitada.
Vaadake AK uudistest:
kell 17.00 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30450&play  
kell 18.30 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30452&play  
TV3 18.02. uudiste arhiivist http://www.tv3.ee/content/blogcategory/429/583/  
Venekeelne Vesti avaldas üritusest põhjaliku piltidega ülevaate: http://www.vesti.ee/mestnie/17296/  

Auli Lõoke

ELILi tegevjuht

Õudne on mõelda, et ma ei tea ühtegi naist, kes teaks naist, keda poleks kordagi elus füüsiliselt, verbaalselt või seksuaalselt rünnatud, kirjutab Anna-Maria Penu.

Ekspress.ee, 15. veebruar 2010  http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/anna-maria-penu-pooraselt-igavad-naiste-teemad.d?id=29158077

Naiste olukorda puudutavad teemad paistavad tänapäeva Eesti arengutaseme valguses pööraselt igavad. Need on nagu koristaminegi, just lõpetasid tolmu pühkimise ja pead juba otsast peale alustama. Iidamast-aadamast, a-st ja b-st. Sellepärast võib-olla tundubki paljudele äärmiselt loomulik, lausa bioloogiliselt põhjendatud, et nii kodudes kui ka ametiasutustes pühivad tolmu just naised?

Aga kui sa ikkagi neist teemadest räägid, neile mõtlema kutsud, juhtub sinuga see, mille on tabavalt sõnastanud iiri kirjanik Rebecca West: „Inimesed nimetavad mind feministiks alati, kui väljendan tundeid, mis eristavad mind jalamatist." Kuid, jumala pärast, mida teavad jalamatid (endised ja praegused) poliitikast, majandusest, sõjast ja rahust, tõelisest elust, et neile sõna anda, et neid kuulata?

See, et me iga päev kogeme, loeme ja näeme ilmselgeid tõendeid, märke tagajärgedest, mida on tähendanud ja mida tähendab siiani naiste otsene ning kaudne allasurutus ühiskonnas, on muidugi tõlgendamise, isegi usu küsimus. See tegelikult ei ole nii. On hoopis teisiti. Nii nagu ütleb, sõnastab, arvab ja mõtestab meie valitsev patriarhaat, see nõndanimetatud terve mõistus, mis pole tegelikult midagi muud kui meestekeskne subjektiivsus. Sest kõik need üleskeerutatud teemad alates naistevastasest vägivallast koduseinte vahel ning väljaspool seda, nende soost tingitud valikute, kohustuste ettemääratus ja lõpetades tunduvalt väiksemate sissetulekute ning napi esindatusega kõrgpoliitikas, äris, teaduses, kunstis … Jah, need teemad on surmigavad, need pole tähtsad, sest nende keskpunktis on naine ja mitte mees. Kas keegi, palun, võiks tulla ja need silme alt ära pühkida?

Ja kuna koristamisest juttu, siis teame kohe, et see keegi, keda pühkima ootame, on just naine …

Sest, mida me ei näe, millest me ei räägi, seda pole olemas. Mis sest, et nende ilmselgete ebavõrdsusnähtuste all tukslevad neist tulenevalt, neid osaliselt põhjustavad ning suurt osa naisi puudutavad erinevad psühholoogilised, sotsiaalsed ja seksuaalsed vaegused, millel puudub sageli isegi nimetus. Need on samuti naiste enda fantaasia vili. Hormonaalsed iseärasused. Hüsteeria. Hullus. Hullus, millest keegi ei räägi ja milleni jõutakse, kui jõutakse, alles mitukümmend aastat hiljem. Nagu tõdes 40-aastaselt filosoof Simone de Beauvoir: „See on see osa maailmast, mis oli kogu aeg nähtav, kuid mida mina ei olnud võimeline nägema." Mis muu, kui hormonaalsed häired sunnivad kedagi nii võimekat midagi taolist kõvasti välja ütlema?

Õnneks kirjutatakse naistele raviks antidepressante ja valuvaigisteid välja …

Ja vähesed arvavad, et siin võib tegemist olla sellega, et meie valitseva seksistliku mõttemaailma raamid vormivad normaliseeritud reaalsuseks ebavõrdsuse, mida paljude meelest üldse ei eksisteerigi. Arusaadav miks. See on niivõrd laiaulatuslik, sügavate juurtega, teadlikult läbi kordamise põlistatud, et on võtnud meilt silmad ja kuulmise, kärpinud kõne- ja analüüsivõimet. Ja nii me lonkamegi pimedate ja kurtidena edasi. Pealegi on see kestnud aegade algusest peale. Nii kaua, et jääbki mulje nagu paneks naiste-meeste intiimelu ja sotsiaalsed rollid, tundekaardi, väärtusteskaala, unistused, oskused, intellektuaalsed võimed, asukoha poliitilises võimuhierarhias, ligipääsu otsuste tegemistele, kõrgetele töökohtadele ning materiaalsetele hüvedele paika Loodus. Või Jumal, kui soovite. Ja mitte kultuur. Meie vägivaldselt seksistlik, ebaõiglane, ebavõrdne kultuur. Väljamõeldud, isetehtud, inimese ehitatud-loodud kultuur. Mis oleks võinud olla teistsugune. Võiks praegu olla teistsugune, kuid, mis suurema osa inimkonna, eelkõige naiste kahjuks seda ei ole. Ikka veel!

Ikka veel …

Ja õudne on mõelda, et ma ei tea ühtegi naist, kes teaks naist, keda poleks kordagi elus füüsiliselt, verbaalselt ja/või seksuaalselt rünnatud. Või keda poleks kordagi elus naeruvääristatud, ähvardatud, solvatud, ahistatud, sunnitud ja/või alandatud ainuüksi seetõttu, et ta on naine. Kes poleks iial tundnud hirmu. Keda poleks vastu tema tahtmist kodudes, ühistranspordis, tänaval või ööklubis käperdatud. Keda poleks tähtsatest otsustest kõrvale jäetud, tema arvamust küsitud. Või kes koondati tööle naastes pärast riigi poolt soositud ja aastaid kestnud lapsehoolduspuhkust. Kellelt poleks tööintervjuul küsitud perekonnaseisu ja tulevaste sünnitusplaanide kohta. Kellele poleks peale sunnitud emarolli, lisaks täiusliku abikaasa, vanema ning koristaja osa täitmist. Kellele poleks vihjatud, kuidas ta mehe naisena riietuma peaks. Keda poleks elus kordagi litsiks sõimatud. Kellele poleks kunagi mõista antud, et tema vaimsed ja praktilised oskused, loovus või ametialane pädevus on tema soost tingitult vähem väärt, justkui „määrdunud" ja igal juhul kahtluse alla seatud. Kelle puhul peetakse laste olemasolu tööülesannete täitmisel kärpivaks asjaoluks. Või kellele poleks jutustatud, et ainult emadus on naisele sobiv, saavutatav eneseteostus. Kellel poleks kästud parem vait olla. Kellele poleks kinnitatud, et tema ainuke väärtus on tema ilu. Kelle kannatusi, valu, pisaraid poleks peetud tühisteks. Kelle huvide, eelistuste, lemmikute üle poleks ilgutud. Kellelt poleks eeldatud söögi valmistamist, laua katmist ja hilisemat koristamist samal ajal, kui mees mõnusasti juttu puhub. Keda poleks etteheitvalt vaadatud, kui ühises kodus istub nurgas tolmurull. Või kui mees on liiga kõhn või liiga paks. Või joob liiga palju. Või kui ta särk on triikimata. Või lapsed ei oska käituda. Keda poleks süüdistatud mehe vägivalla, alkoholismi või reetmise põhjustamises. Kellelt poleks oodatud, et ta järgneks mehele igale poole, kuhu tolle töö, hobid või lihtsalt uudishimu viib. Kes poleks jätnud armastuse ja/või perekonna pärast tahaplaanile oma anded, huvid, ametialased ambitsioonid. Kes poleks armastusse uputanud enda unistusi ja leppinud, et nüüdsest on just mehe unistused, pürgimused nende mõlema omad. Või kes poleks uskunud, et ainult läbi mehe, laste, perekonna saab ta õnnelikuks, ja mitte läbi iseenda. Kes poleks seetõttu mehe, laste, vanemate, ükskõik kelle teise kasvu, mugavuse ja edu nimel matnud omaenda elu. Oma soovid, tunded, unistused. Oma aja. Oma perekonnanime. Matnud iseenda.

Jah, tõesti, naisi puudutavad teemad on pööraselt igavad. Nad räägivad ju ainult tunnetest, eneseteostusest, inimväärikusest, elust … Nad räägivad ju naistest.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritusel AASTA TEGU 2009 antakse esmakordselt üle Hapu Õun

Neljapäeval, 18. veebruaril algusega kell 12.00 toimub Eesti Panga Iseseisvussaalis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu traditsiooniline, juba üheksas tänuüritus – AASTA TEGU 2009.

Pidulikul aktusel täname ja tunnustame tänumeenega üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on 2009. aastal olulise sõna või teoga toetanud liikumispuudega inimesi. Aastate jooksul on tänumeene saanud 114 heategijat, sel aastal lisandub 20.

Esimest korda anname üle ka Hapu Õuna – sellega tahame meelde tuletada, et kaugeltki kõiges, mida tehakse, ei arvestata erivajadustega inimestega. Esimese Hapu Õuna anname Tallinna Spordi- ja Noorsooametile, kelle hallata on vastrenoveeritud Põhja Spordihoone, mis avati pidulikult 14.10.2009. Kahjuks peame tõdema, et liikumispuudega inimesed pole seal teretulnud liikumisvõimaluste kohandamatuse tõttu.

Tervitusi toovad Riigikogust juhatuse aseesimees Keit Pentus ja sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, sotsiaalminister Hanno Pevkur, Eesti Panga asepresident Rein Minka, sõbrad ja kolleegid.

Ameerika reisi muljetest, liikumisvabadusest Eestis, millest mõtlevad liikumispuudega noored, räägivad isiklike kogemuste põhjal Tarmo Loose, Villu Urban, Arko Vool ja Sven Kõllamets. Muusikalise tervitusega esinevad kandlemängu õppiv Maiki Kiivit ja hõbehäälne Maarja Kaplinski.

Kahekümne toetaja seas, keda meenega täname, on liikumispuudega laste heaks annetusi teinud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu näitetrupp, Kildu koolipere, selgeltnägijad saatest Selgeltnägijate tuleproov, krossiäss Tanel Leok sõpradega. Chrysler Club Estonia rajas lastele viburaja, Briti-Eesti Kaubanduskoda aitas muretseda teisaldatavad kaldteed, Invaru OÜ toetab mälestusteraamatu väljaandmist. Arne Mansson ja Jöran Gelland Rootsist on pikki aastaid puudega inimesi abistanud humanitaarabiga. Tere AS, Hallik AS, A. Le Coq AS on suureks abiks olnud mitmesuguste ürituste ja laagrite korraldamisel. Triin Suiste taoliste vabatahtliketa ei kujuta suurürituste korraldamist ettegi. Täname Nordic Hotel Forumit ja TEA Kirjastust, kelle sõbrakäeta poleks liidu 20.aastapäev kujunenud nii meeldejäävaks. Ajakirjanik Rein Sikk ja kunstnik Valli Lember-Bogatkina on oodatud üritustele kui loomeinimesed ja säravad isiksused. Arctic Sport Clubi tegevjuht Hedi Lepmets on suutnud klubis luua meeldiva õhkkonna liikumispuudega spordiharrastajatele. Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajat Kaja Rootare tänavad südamega tehtud töö eest Läänemaa puudega inimesed. Tallinna Lennujaama rekonstrueeritud reisiterminal vastab igati liikumisraskustega inimeste vajadustele, BDG Music suudab korraldada kontserte, kus on mõeldud sellele, et ka liikumispuudega inimesed võiksid etteastet nautida.

Tänuüritusele ootame avalikkuse esindajaid, kõiki toetajaid ja sõpru.
Piduliku aktuse lõpetame kohvilauas.

Ants Leemets
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president

Lisainfo:
Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223, elil@elil.ee  

Kui peaminister Andrus Ansip valitsusest portfellita rahvastikuministri koha ära kaotas (õige liigutus, mis sest, et valel põhjusel), langesid nn lõimumisküsimused poliitika rambivalguse alt välja. Paraku ei kaotatud koos ametikoha ja selle ümber lokanud bürooga mitmesugust tarbetut lõimimistegevust ega selle rahastamist. Ma ei ütle, et iga eesti keele kursus oleks raiskamine, kuid kahjuks koormab Eestisse enne iseseisvuse taastamist sisserännanutega tegelemist kulukas mütoloogia. Liiga lihtne on tekitada eelarveid jutule, et kuskil varitseb viies kolonn, keda on vaja uurida, kellega läbi rääkida ja siis eritingimusi pakkuda, et ta ometigi suvatseks oma asukohariigile lojaalseks hakata

http://www.epl.ee/artikkel/488090

Kes aga võiksid endast kujutada reaalset ohtu kaaskodanike heaolule? Kolm aastat tagasi nägid tallinlased, et agressiivsus iseloomustab peamiselt noori mehi.

Mis aga ennekõike teeb noore mehe tigedaks? Eks ikka see, kui ta jääb seksuaalses konkurentsis kaotajaks ja talle naisi ei jätku – teda ei valita. Kummaline, kuid Eesti poliitikud ja õpetlased veeretavad tänapäevani juttu, et kodurahu tagamiseks on vaja venekeelset meediat. Kas „parem teavitamine” võiks seksuaalsusest ilmajäämist kuidagi kompenseerida? Kas „naisetuse” vastu on abi televiisorist? Kas Eestis toodetud venekeelne teleprogramm võiks täita paarisuhte puudumise augu? Kui üldse, siis peaks ehk proovima riigi toel üht venekeelset pornofilmide kanalit teha, mitte aga tuimi vestlus- ja majandussaateid pakkuda.

Naine otsustab

Ma ei ole leidnud ühtki Eesti riigi tellitud uuringut, mis analüüsiks noorte meesimmigrantide allajäämist seksuaalses konkurentsis. Uuringu puudumine ei muuda probleemi olematuks ja olgu öeldud, et kaotuse põhjus pole otse rahvuses, vaid sotsiaalses staatuses, see tähendab, et mitte-eestlastest noormeestega kõrvuti kannatavad ka eestlastega asustatud mahajäänumate maapiirkondade väiksema haridusega noormehed.

Darvinistlikus käsitluses domineerib teadmine, et inimese kui liigi paarisuhetes on valijaks pooleks naine. Mehed võistlevad alfaisase rolli pärast, kuid otsuse langetab ikkagi naine. Mida kauem aega on mööda läinud seksuaalrevolutsiooni ajaloolistest saavutustest, seda vähem on üldse mõtet küsimusel, kas naise valik on tehtud eluks ajaks või mitte.

Statistika kinnitab, et naised on oma valikutes vabad, ning psühholoogidki kalduvad arvama, et monogaamia on võrdselt ebaloomulik (ei ole miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tagajärg) nii meeste kui ka naiste puhul. Lääne tsivilisatsioonis on pealesunnitud monogaamia olnud küll ühiskonna stabiilsuse ja võrdsuse allikas, kindlustades paarilise (ehk „beetade” valituks osutumise „alfade” nappuse korral) kuni 90 protsendile meestest.

Naiste puhul võib rääkida hoopis hüpergaamiast, lojaalsusest parema võimaluse saabumiseni. Naine kaldub võtma olemasoleva asemel uue paarilise, kui selle sotsiaalne staatus on kõrgem. Selle väite kinnituseks ei pea eraldi uuringuid tegema, piisab kollase pressi lehitsemisest.

Võib arvata, et eelöeldu on tänapäeval üks noorte naiste migratsiooni soodustavaid või koguni liikumapanevaid jõude. Loomulikult tuleb silmas pidada, et noorte naiste rändevabadus on samaealiste meeste omast suurem ka meie koolisüsteemi alumistes astmetes toimuva soolise diskrimineerimise tõttu, mis määrab poisid mahajääjateks (kuidas ja miks naisdominantne õpetajaskond seda teeb, on teise artikli teema).

Statistikaameti rahvastiku siserände andmed näitavad, et vanusevahemikus 15–30 aastat liiguvad noored naised valdadest maakonnalinnadesse ja väikelinnadest suurlinnadesse meestest hoopis suuremal hulgal. Ida-Virumaal ületab naiste väljaränne meeste oma stabiilselt 1,5 korda, vanuserühmas 20–24 aga isegi üle kahe korra. Ida-Viru neiude liikumine Tallinna ja Harjumaale kompenseerib osaliselt neiude defitsiiti Tallinna mitte-eestlaste seas, kuid sedagi mitte täielikult (sest arvukalt eestlannasid valib ju hoopis lääneeurooplasi, jättes niimoodi vabaks eesti poisse).

Iga mees tahab olla valitud

Mitte-eesti neiudel on suurem tõenäosus sattuda eestikeelsesse kollektiivi kui noormeestel. Miks? Sest suured eestikeelsed kollektiivid on valdavalt teenindusettevõtetes ja -asutustes ning võrdõiguslaste pingutustest hoolimata on teenindussektori töökohad valdavalt „naiste töökohtadeks” jäänud.

Üleminek riigikeelsesse keskkonda ja seal tekkinud suhted annavad mitte-eestlannadele võimaluse valida kõrgema staatusega mehi, ja seda nad ka teevad, jättes oma rahvuskaaslasi aina rohkem kuivale. Hinnanguliselt tuhandeid. Hinnanguliselt seetõttu, et täpseid andmeid elanike paarisuhete kohta Eestis ei koguta.

Küll on sünniandmestikust näha, et venelannadest sünnitajad märgivad lapse isa rahvuseks venelase ainult 64 protsendil juhtudest (2008). See tendents on aastast aastasse süvenenud. Tähendab, nende paarisuhete tõttu, milles otsustatakse laps saada, jääb igal aastal üle enam kui tuhat potentsiaalset venelasest isa (sama pilt vaatab vastu ka ukrainlaste ja valgevenelaste puhul).

Kui lähtuda hüpoteesist, et noorte mitte-eesti meeste, eriti Põhja-Tallinna, Lasnamäe ja Ida-Virumaa linnade elanike sotsiaalse rahulolematuse allikaks on sobivate seksuaalpartnerite defitsiit – sellele viitavaid andmeid on igatahes piisavalt, et vähemalt teema kohta põhjalikumaid uuringuid korraldada –, siis kerkib otsustajate ette küsimus: millise poliitika abil defitsiiti leevendada?

Õigupoolest on lahendusi kaks. Esiteks, soodustada igakülgselt üleliigsete noorte meeste väljarännet. Kuid see on keerukas, sest ei sõltu ainult Eesti riigi tahtest. Vastuvõtjamaa peab ka olema. Teiseks, hankida kuskilt maailma nurgast noori naisi, kelle silmis tundub meie summaarse seksuaalvaliku üle-jääk vägagi atraktiivne. Kas ja milliseid tunnuseid peale soo ja vanuse peaks Eesti suunatud immigratsioonipoliitika (või on see lõpuks ikkagi julgeolekupoliitika?) veel arvesse võtma, võiks olla avaliku arutelu teema. Selles pole midagi küünilist, on ju loomulikumast loomulik, et iga mees tahab naist või täpsemalt – osutuda valituks.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) kutsub Teid ja Teie kolleege osalema seminaril “Elamisväärne linnaruum- nii meestele kui naistele”
Seminar toimub reedel 26. veebruaril algusega kell 10.00 Tallinna Ülikooli Senati saalis (Uus.Sadama 5 (Al Mare hoone), ruum U648).

Seminari kava

09.30-10.00 Kogunemine ja tervituskohv
10.00-10.30 Sissejuhatus ja avasõnad, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine
10.30-11.00 Hea linna võimalikkusest, Teele Pehk ja Kadri Vaher, MTÜ Linnalabor
11.00-12.00 Transport, keskkond ja elukvaliteet Tallinnas, Jüri Uljas, Mainori Kõrgkooli sotsiaalpsühholoogia lektor, Tallinna Ülikooli lepinguline õppejõud
12.00-12.30 Linn kui elukeskkond- naiste õigustatud ootused linnakujundusele, Mariann Aroson, disainer
12.30-13.00 Kohvipaus
13.00-13.30 Sooline perspektiiv linnaplaneerimise protsessis, Liivi Pehk, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht
13.30-14.00 Kodanikeühenduste kaasamine linnaplaneerimise protsessi, Kerttu Märtin, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti koordinaator
14.00-14.30 Arutelu ja kokkuvõtete tegemine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine

Seminar on osavõtjatele tasuta. Seminar toimub projekti "Jätkusuutlik kodanikuühiskond on sooliselt tasakaalus ühiskond" raames. Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Osavõtuks palume eelregistreerida e-posti aadressil: liivi.pehk@enut.ee  hiljemalt 23. veebruariks

Lugupidamisega,

Liivi Pehk
projektijuht
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Tel. 5545615

Eesti Päevaleht : Laupäev : Maailm, 6. veebruar 2010.

.. Kuigi Disney uusimas multikas "Printsess ja konn" on esimest korda peaosas mustanahaline printsess, kaebas Briti peamimistri Gordon Browni endine ja praegune Channel 4 mitmekesisuse ja võrdõiguslikkuse nõunik Oona King, et sellest ei piisa. "Me ei näe ekraanil kunagi puuetega inimesi," kurtis King. "Öelge mulle, millal näeme me Disney filmi peaosas puudega inimest?"

Alates 1. jaanuarist 2010 on võimalik määrata püsiv töövõimetus ja puude raskusaste samaks tähtajaks, kestusega 6 kuud, üks aasta, kaks aastat, kolm aastat või viis aastat. Muudatus võimaldab tööealiste puhul, kellele on määratud või edaspidi määratakse nii püsiva töövõime kaotuse protsent kui puude raskusaste, ühitada korduva ekspertiisi tegemise ja püsiva töövõimetuse ning puude raskusastme kehtivuse tähtajad. Pensioniealistel puudega inimestel on võimalik tuvastada puude raskusaste samuti kuni viieks aastaks varasema kolme aasta asemel. Puude tuvastamise tähtaeg lastele jääb endiselt kuni kolm aastat.

http://www.sm.ee/aktuaalne/uudised/b/a/muudatused-uuel-aastal-sotsiaal-tervise-ja-toovaldkonnas-2010.html

Püsivat töövõimetust taotlevale inimesele antakse alates 01.01.2010 pikem tähtaeg töövõimetuspensioni avalduse esitamiseks peale püsiva töövõimetuse tuvastamist. Kui seni oli aega töövõimetuspensioni avalduse esitamiseks kolm kuud alates ekspertiisitaotluse esitamisest pensioniametile, siis nüüd hakatakse kolme kuud lugema alates püsiva töövõimetuse otsuse tegemise päevast.

Alates 1. jaanuarist 2010 hakkab kehtima omaosalus hooldusravis. Hooldusravi omaosaluse kehtestamine on olnud kaua päevakorras. 2004. aastast kehtiva valitsuse poolt heaks kiidetud hooldusravivõrgu arengukava (2004-2015) kohaselt nähti hooldusravis omaosaluse olemasolu juba aastast 2006. Elanikkonna vananedes suureneb ka vajadus hooldusteenuste järele. Kui Euroopa rahaga saab valmis ehitada hooned ja voodikohad, siis omaosaluse sisseseadmine tekitab võimaluse senisest rohkem hooldusravi pakkuda. Ministeeriumi jaoks on väga oluline ka koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust pigem harjumuspärases keskkonnas – oma kodus. Paralleelselt täiendavate voodikohtade loomisega käib koduõendusteenuse järk-järguline arendamine ja mahtude suurendamine. Näiteks on omaosaluse rakendamise tõttu statsionaarsest hooldusravist vabanevate vahendite arvel võimalik parandada 2010. aastal statsionaarse hooldusravi kättesaadavust 11% ning tõsta ravijuhtude arvu kogu hooldusravis 12% (võrreldes 2009. aasta täitmise prognoosiga). Veelgi enam paraneb kättesaadavus ambulatoorses hooldusravis (13%), kus koduõenduses on ravijuhtude arvu kasv 14% ning vähihaigete koduses toetusravis 10%. Hooldusravi omaosaluse määr ühes kalendrikuus jääb alla keskmise pensioni suuruse. Siin saab tõmmata paralleeli hooldekodudega – ka seal elavad inimesed maksavad osa hinnast (kogu Eesti mastaabis üle 50% kõikidest hooldekodu teenuste rahastamisest maksavad inimesed ise). Samuti on kohalikel omavalitsustel kohustus vajadusel elanikku toetada.

1. jaanuarist 2010 hakkab kehtima digiretsept. Digiretsepti kasutusele võtt tähendab üsna suurt muutust ning seetõttu jääb kuni 28. veebruarini 2010 kasutusele kaks paralleelset süsteemi. Arstid saavad tulevikus vajadusel siiski ka paberretsepti koostada. Vaata lähemalt siit: http://www.haigekassa.ee/digiretsept  .

1. jaanuarist alustab tööd Terviseamet siit: http://www.terviseamet.ee/

Seoses Rahvastikuministri büroo tegevuse lõpetamisega 2009. aastal ning perepoliitikat kujundavate tegevuste ületulemisega Sotsiaalministeeriumisse on Sotsiaalministeerium kujunenud ainsaks riiklikku perepoliitikat koordineerivaks valitsusasutuseks. Veebruarist 2010 eraldub Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnast perepoliitika ja hoolekande osakonnas lastepoliitika ning sotsiaalministeeriumis luuakse laste ja perepoliitika osakond, mille põhiülesandeks on koordineerida terviklikku perepoliitika kujundamist eesmärgiga tõsta laste ja perede heaolu.

1. aprillil 2010 alustab tööd sotsiaalteenuste andmeregister STAR. STAR on sotsiaaltöö elektroonne dokumenteerimise ja menetlemise süsteem kliendi juhtumite lahendamiseks, sotsiaalteenuste ja –toetuste ning muu abi osutamise menetlemiseks, lapsendamise ja eestkoste korraldamiseks. STARi kantavad andmed on aluseks hoolekandealase teabe kogumiseks ja samuti valdkondliku statistika loomiseks.

Alates 1. maist 2010 asendatakse Euroopa Liidus praegu kehtivad määrused uue määrusega (EÜ) nr 883/2004 ja selle rakendusmäärusega (EÜ) nr 987/2009. Määrustes on sätestatud Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimisreeglid. Sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteem loob eeldused tööjõu vabaks liikumiseks Euroopa Liidus, säilitades tööelu vältel ühenduse piires liikunud töötajatele varasemates töösuhetes omandatud sotsiaalkindlustusõigused. Olulisemaks uuenduseks on elektrooniline andmevahetus. See kiirendab dokumentide menetlemist sotsiaalkindlustusasutuste vahel.

15. detsembril 2009 kinnitati Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatav programm "Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2010-2013", mille üldeesmärgiks on suurendad sotsiaalsete või majanduslike toimetulekuprobleemidega ja erivajadustega inimeste ja nende pereliikmete tööhõivet.

2010-2011 on planeeritud pakkuda järgmisi tööturuteenuseid ja koolitusi:

• Abivahendite alast nõustamisteenust ning nõustamist nii kodu kui töökoha kohandamisel Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse juures tegutseva Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse poolt (www.abivahendikeskus.astangu.ee );
• Kvaliteetset ja kättesaadavat toimetulekualast nõustamisteenust erivajadustega inimestele ja nende peredele (http://noustamisteenused.sm.ee / );
• Rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi parandamiseks kompleksseid rehabilitatsiooniprogramme (vähemalt 250 inimesele);
• Nõustamisteenust asenduskodudest ning perekonnast hooldamiselt lahkunud noortele, et tagada noorte sujuvam sisenemine ning toimetulek tööturul (vähemalt 100 noorele);
• Koolitust Tervise Arengu Instituudi poolt hooldusabi töötajatele (50 inimesele), psüühilise erivajadusega inimeste tegevusjuhendajatele (125 inimesele) ning koduhooldustöötajatele (75 inimesele);
• Koolitust KOV töötajatele või teenuse osutajatele STAR kasutamisel (500 inimesele);
• Abivahendite tehniku koolitust rehabilitatsiooniasutustes töötavatele füsio- ja tegevusterapeutidele (45 inimesele) ning abivahendeid eraldavate ettevõtete spetsialistele (15 inimesele);
• Võlanõustajate koolitust (15 inimesele);
• Koolitust rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi hindamise ekspertidele ja nõustajatele (10 inimesele).

Lisaks programmidele korraldatakse meetme „Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed” ellurakendamiseks tegevusi ka avatud taotlusvoorude kaudu rahastatavate projektidena. 2010. aasta esimeses kvartalis kuulutatakse välja teine taotlusvoor, mille toetatavad tegevused on eakatele, puudega inimestele või dementsetele suunatud päevane ja koduhooldusteenuse pakkumine ning sügava puudega inimestele ja dementsetele suunatud ööpäevaringse teenuse pakkumine.

Muutuvad puhkuse kasutamise ja aegumise reeglid – 01.07.2009 jõustus uus töölepingu seadus, mis muutis puhkuse kasutamise ja aegumise reegleid. Puhkust arvestatakse kalendriaastapõhiselt ning puhkused aeguvad aasta jooksul puhkuseaasta lõppemisest. Vaata lähemalt siit: http://www.sm.ee/tegevus/too-ja-toimetulek/toosuhted/puhkuse-reeglid.html  

Alates 1. jaanuarist 2010 hakkavad kehtima lihtsustatud tingimused palgatoetuse saamiseks.
Palgatoetust makstakse tööandjale kui ta võtab tööle:

• töötu, kes on olnud töötukassas töötuna arvel vähemalt 6 kuud ega ole tööd leidnud.
• 16–24-aastase töötu saab palgatoetusega tööle rakendada, kui ta on olnud töötuna arvel vähemalt 3 kuud.

Palgatoetust makstakse 50% töötaja palgast, kuid mitte rohkem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär.

Kehtiva tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel on võimalik palgatoetust maksta tööandjale ainult siis, kui tööandja sõlmib töötuga tähtajatu töö- või teenistussuhte. 2010. aastal makstakse palgatoetust tööandjale ka siis, kui ta võtab töötu tähtajaliselt tööle või teenistusse. Sellisel juhul makstakse palgatoetust siis, kui tööleping sõlmitakse või ametisse nimetatakse vähemalt kuueks kuuks. Tähtajalise töö- või teenistussuhte korral makstakse tööandjale palgatoetust töö- või teenistussuhte kestusest poole aja vältel, kuid mitte rohkem kui 6 kuu eest.

Alates 1. jaanuarist 2010 hüvitatakse tööandjale, kes võtab tööle puudega või pikaajalise tervisehäirega töötu, kuni 100% tööruumide ja –vahendite kohandamise maksumusest.

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
eli.lilles@sm.ee   
www.sm.ee