“Aitäh, et sa oled nii julge!” tänas ühel ööklubiõhtul rühm saksa poisse Tiia Järvpõldu. Neil oli tekkinud tunne, et Eestis ratastoolis inimesi polegi – Tiia oli esimene, keda nad nägid.

"Sünnitrauma tõttu on mul toimetulek pea peale keeratud. Teen kõike jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi ma kasutada ei saa, sest nad lihtsalt ei kuula sõna," kõneleb Tiia Järvpõld (46) heatujuliselt. Ja lisab, et kätega saab ta kallistada ja näiteks lauda pühkida, muud on mugavam teha jalgadega.

Juunis saab Tallinna lauluväljakul koguperefestivalil "Puude taga on inimene" näha Tiia maale. Mis on maalitud samuti jalgadega. Nii, et pintsel on parema jala varvaste vahel. Tiia kuulub Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmsesse Ühingusse ja tal on olnud juba 19 näitust.

Festivalil on muu hulgas tähelepanu keskpunktis see, kas puudega inimestel on võimalik osaleda ühiskonnaelus ja saada kultuurist osa võrdväärselt teistega.

Tiia usub, et kõik algab inimesest endast, sest tema on elanud tormilist ja väärtuslikku elu 46 aastat. "Paljud inimesed jäävad kinni sellesse, et neil pole kena keha või jalgu või häält. Või nad mõtlevad, et oi, kohvikus ei tohi küll kõrrega kohvi juua, sest see pole etiketis kirjas," naeratab ta ja rüüpab kõrrest kohvi.

Eelkirjeldatu seletab ka seda, miks puudega inimesed end sageli üksikuna tunnevad. "Kui oled elus kibestunud, siis ei tahagi keegi sind oma sõbraks," kinnitab Tiia, et kui ise maailmale naeratad, naeratab maailm sulle ka vastu.

Laupäeviti kodust välja minekut ei plaani

Tiia sõbranna Maarja Kaplinski (48), kes on samuti liikumispuudega, kinnitab, et Tiia võiks olla paljudele eeskujuks. "Paljud puudega inimesed räägivad iseseisvusest ja võrdsetest võimalustest, aga kui lähemalt vaadata, on nad oma elust ühe suure mulli teinud ja elavad selle sees," ütleb ta. Nad on Tiiaga ühel nõul, et neid puudega inimesi, kes julgevad oma elu elada võrdväärselt teistega, on mitu korda vähem kui neid, kes elavad mõnes kindlas kogukonnas ühes omasugustega.

Tiia eelistab iseseisvat elu. Vaatamata sellele, et pealehakkamine ja positiivne ellusuhtumine on sageli vaid kolmveerand võitu ja mõnikord seab ümbruskond siiski omad piirid.

Tiia elab nimelt Tartust 15 kilomeetri kaugusel Kaagveres ja oma asjaajamistele sõidab liinibussiga. Laupäevadeks ta midagi eriti planeerida ei saa, sest siis sõidab nende külast Tartusse vaid väikebuss, mille juhid ratastoole peale ei võta. "Nad ütlevad, et ratastooli pole ette nähtud. Aga samas käib ratastool ju kokku!" imestab Tiia.

Kui laupäeval on tõesti vaja kuskile minna, peab ta paluma mõnd autoga sõpra. Või minema kahe kilomeetri kaugusele Vana-Kastre bussipeatusesse. "Mõni buss ikka peale võtab," teab ta.

Paraku Tiia ju ise ei kõnni. Tema suurim abi igapäevasel toimetulekul on isiklik abistaja, kes sikutab teda näiteks üles treppidest, kui kaldteed pole. Ja aitab muudes tegemistes, mis endal üle jõu käivad.

Kas kuskil on jäänud treppide tõttu ka käimata? "Ei," kinnitab üks Tiia isiklikest abistajatest, Erika Taukul. Viiendale korrusele minnes peab ta siiski vahepeal pisut puhkama ja keerdtrepid tekitavad ka meelehärmi. Aga muidu saab hakkama. "Minu eelis on see, et olen väike ja kerge. Sajakilost meest sülle ei krabaks ja viiendale korrusele ei tassiks," naerab Tiia. Süles on ta ära käinud ka Munamäe torni tipus.

Tiia käib sageli liinibussiga ka Tallinnas. Nii, et üks abistaja paneb ta Tartus bussi peale ja teine tuleb pealinnas vastu.

"Minult on küsitud, kas ma ikka tõesti ei saa üldse käia. Üks bussijuht ütles, et ta ei saa mind sülle võtta, sest tema naine ei luba," räägib Tiia. Kõige rohkem on tal meeles ühe sohvri siiras imestus: "Oi, kui väike ja kerge neiu, sinuga ma lähen küll kas või maailma lõppu!"

Tiiale meeldib käia ka kinos ja teatris, kuigi kummassegi pole ta tükk aega jõudnud. Kinos pole sobivat repertuaari ja teatrisseminek on jäänud ajapuuduse taha. Sest, nagu ütleb Tiia, on tal juba lapsest saati olnud palju sahmerdamist. Ehkki tema liikumisvahendiks on ratastool. Oma sõnul on tal elus kaks valikut: elada või mitte. "Mina olen valinud elamise," kinnitab Tiia.

Festival "Puude taga on inimene"

Festival on 7. ja 8. juunil Tallinna lauluväljakul.

Selle eesmärk on vähendada suhtluslõhet puudeta ja puudega inimeste vahel.

Festivalil jagub tegevust kõigile: saab osaleda käsitöötoas, näha jalaga maalitud pilte, maiustada pimekohvikus, mängida pimetennist, uurida puuteraamatuid, näha kurtide korvpalli ja imetleda ratastooli line-tantsu, osaleda tööotsingu- ja viipekeeleõpitoas jpm.

Siiri Sisask ja Peeter Volkonski lõid festivali tarvis loo "Mis jääb meist järele", mille Siiri Sisask ette kannab.

Esietendub Mart Kivastiku uus lühinäidend "No näed ise!"

Festival on kõigile tasuta. Lisainfo: www.puudetagaoninimene.ee

Häda invatualettidega: paber kaugel, peegel kõrgel

Palju on räägitud, et invatualetid on puudega inimestele kättesaamatud. Tiia Järvpõllu sõnul on neid nüüd omajagu, kuid ette heita on neile nii mõndagi.

Esiteks see, et sageli on saanud invatualetist asutuste laoruum – seal hoitakse puhastusvahendeid alates harjadest-moppidest-ämbritest ja lõpetades põrandapoleerimismasinatega. "Isegi kui need asjad ja tualetti kasutav inimene sinna ära mahuvad, on see lihtsalt kole," ütleb Tiia nördinult.

Teine asi on see, et paber on sageli seatud nii kaugele, et inimene, kel abistajat pole, seda lihtsalt kätte ei saa.

Ning kolmandaks: kui naine läheb tualetti, tahab ta ikka peeglist piiluda, kas tema soeng ja meik on korras. "Invatualetis on tavaline, et peeglit pole kas üldse või on see nii kõrgel, et sinna lihtsalt ei näe. Või siis teise äärmusena, nagu Tartu Kaubamajas – peegleid on palju, kuid need on seatud nii, et ma näen end potil olles. See pole nüüd ka päris see koht," soovitab Tiia invatualettide ehitajail asjad rohkem läbi mõelda.

Allikas: Õhtuleht, 27.05.2013

Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et jutud Euroopa suurimast, ligi 30-protsendilisest palgalõhest Eesti meeste ja naiste vahel ning naiste vähesest osalemisest tipptaseme poliitikas muutuvad naeruväärseks, kui uurida, kuidas Eesti perekonnaseadus paneb naiste jaoks paika fakti, et abielludes muutuvad nad oma meeste omandiks ja tööriistaks.

Kui abielus oleval naisel sünnib laps, siis seaduse järgi on selle lapse isa see mees, kellega naine on ametlikus abielus. Laps, kes sünnib 10 kuu jooksul pärast abielu lõppemist, on seaduse järgi samuti eksabikaasa eostatud.

Kuid abielus olev mees võib seadusliku naise käest luba küsimata jalutada mis tahes teise või kolmanda naisega kas või lõunapausi ajal perebüroosse ja vormistada ennast sellest naisest sündinud lapse isaks. Registrit pidav ametnik ei uuri mehe perekonnaseisu ja tema seaduslikule abikaasale isegi ei teatata seda väikest fakti. Seega mõttelisel tasandil on ka Eestis tegemist seadusliku mitmenaisepidamisega. Kui islamimaades, kus see on lubatud, peab esimene naine oma mehele iga järgmise jaoks (vähemalt vormiliselt) nõusoleku andma, siis meil pole mehel keelatud ajada asju ka salaja.

Abielus olev naine, kelle jaoks abielu vältel, ja veel kümme kuud hiljemgi (sic!), sündinud lapsed on eo ipso temaga abielus oleva või olnud mehe omad, saab oma lapse isaks registreerida mõne teise mehe vaid juhul, kui tema seaduslik mees sellega nõus on. Kahtluse korral annab seadus muidugi ka õiguse isadust vaidlustada – meestele, olgu selleks siis abielumees ise või lapse tegelik isa.

Kui nüüd seadust edasi uurida, siis on siiski ka naise jaoks olemas variant isadust vaidlustada. Kuid sellisel juhul peab ta käima läbi kolgata tee, mis nõuab nii aega kui raha: pöörduda tuleb regionaalministri poole, kes võib, aga ei pruugi tulla talle vastu. Seadus ütleb, et vaid lapse kaalukaid huve järgides võib regionaalminister vaidlustada abielusuhte ajal tekkinud isaduse, kui on tõesti põhjendatud kahtlus, et laps ei põlvnegi abielumehest. Järgneb paberiuputus, testimised ja tõendamised, mis tuleb naisel kinni maksta.

Hoopis kummaline olukord tekib aga siis, kui seaduslik abikaasa on näiteks naise ja pere juurest lahkunud, elab kusagil kaugel ja on kättesaamatu või kui ollakse juba isegi lahutatud, kuid lahutusest on möödas alla 10 kuu – siis võivad lapse sünnitanud naine ja ka lapse tegelik isa tõestada palju tahes, kuid isaks jääb ikkagi too endine abielumees. Tõe saaks seadustada vaid juhul, kui (endine) abielumees ilmuks kohale ja annaks oma (endisele) naisele loa oma «sohilaps» seadustada.

Eestimaistest kohtuveskitest on läbi käinud ka vähemalt üks juhtum, kus noore eestlannaga abielus olnud ja hiljem nelja tuule suunas kadunud välismaine mees sai enese teadmata naise uue elukaaslase asemel endise naise lapse isaks, kuigi ühe välisriigi kohus oli nende kooselu juba hulk aega tagasi lahutatuks tunnistatud. Eesti kohus seda tõendit aga ei aktsepteerinud ja lähtus ikkagi perekonnaseaduse põhimõtetest.

Probleem on nüüd selles, et lapse isaks on paberil vormistatud ema endine kaasa, kes aga ise seda ei tea, pole kättesaadavgi, aga kelle loata ei saa ema oma lapsega teatud toiminguid teha, näiteks mõnedesse välisriikidesse reisida või välismaale elama asuda. Eesti kohtusüsteemile pole midagi ette heita, kuna nemad lähtuvad siinsetest seadustest. Selge mõistuse põhjal mõistuspäraseid erandeid aga, nagu «kapitalistlikus läänes», ju meie ebaküps ühiskond ei tee.

Muidu on meil naised ja mehed arusaadavalt täiesti võrdsed. Ühed hooldavad autosid, hinnaga 4,2 eurot tund, teised inimesi, hinnaga 2,4 eurot tund. Üks teine perekonnaseaduse punkt mainib, et «abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused». See käib majandusliku poole kohta. See tähendab, et mõlemad abikaasad on kohustatud vastastikku ja võrdõiguslikult oma töö ja varaga perekonda ja lapsi ülal pidama, aga vajadusel ka üksteist hooldama, kas või surmani. Isegi pärast lahutust peab naine oma meest veel kolm aastat hooldama ja elatama, kui too abi vajab. Sama kehtib muidugi ka mehe kohta oma endise naise suhtes.

Tuleb välja, et ei peagi Talibani kätte sattuma, et kogeda naiste ahistamist. Ka meie oma seaduste silmis on naised meeste omad. Kuigi geeniuuringute põhjal võib üldiselt väita, et ligi viiendik või enamgi abieludest sündinud lastest on tegelikult n-ö «naabrimehe» omad, ruulivad Eesti ühiskonnas siiski mehed. Kuigi nad surevad enneaegu, olles väidetavalt võtnud oma õlgadele üle jõu käiva koorma, vajutavad nad Toompeal (sõbralikus üksteisemõistmises oma väheste naiskolleegidega) varmalt rohelist nuppu seadustele, mis kindlustavad neile nende tapva võimu «nõrgema» soo üle.

Muidugi teame, et (põhiliselt meessoost) seadusandja on ju tegelikult lähtunud soovist kaitsta lapsi ja nende emasid. Kuid teinud seda viisil, mis reedab eos pulbitsevat talibanlikku maailmavaadet. Emade üle, kes justkui ise keerulisemate asjadega hakkama ei saaks, on otsustama pandud «Big Brother», nad on antud kõrgema võimu meelevalda, kes siis neid kaitseb, kuid niisugusest kaitsest loobumise õigust pole neile jäetud.

Miks pole seadusemeistrid selle peale tulnud, et naised on tegelikult mõistusega ning otsustusvõimelised olevused – kogu tänapäevane elu ju eeldab ja suisa nõuab seda – ja et mis tahes lapse bioloogiline isa, kui ta juba ennast selleks tunnistab, ongi isa ja ilmselgelt rohkem kui see mees, kes paberil (või siis täna juba bittide kujul) saab isaks vastavalt seadusele.
Uskumatult maskuliinset mõtlemist seadusandja poolt peegeldab ka see 10 kuu moment. Teame ju, et paratamatult eelneb ametlikule lahutusele vähemalt kuu pikkune mõtlemisaeg, suure tõenäosusega ei minda ka lahutuspabereid sisse viima just lapsetegemismõtteid täis kuumast abieluvoodist. Meestel on ikka ja alati õigus nii ehk naa.

Aga üks asi selle mängu juures on siiski ka hea. Õnneks polnud põhiliselt Norra rahadega arendatav Eesti sooline võrdõiguslikkus aastal 2009, mil meie nn uut perekonnaseadust menetleti, veel eriti tugevalt juurdunud, sest muidu võinuks «võrdsuse» huvides seadusesse lipsata punkt, et ka kõik abielumehe poolt «naabrinaistega» tehtud lapsed muutuvad eo ipso mehe seadusliku naise omaks. Ja et just tema peakski neid siis toitma ja kasima, kuni mees tööl käib, raha teenib ja riiki juhib. Olgu jumal taevas tänatud, et see veel nii hullusti ei läinud!

Enne palgalõhe ja muu garnituuri pärast muretsemist võiks aga algatuseks siiski ka Eestis korda teha sugupoolte suhete vundamendi. Võrdsed õigused on ju ka sugudevahelises temaatikas kinni kõrvade vahel. Seda muidugi eeldusel, et aju juhib ka muid protsesse. Ehk – Back to Basics!

Allikas: Postimees, 11.05.2013

Eesti Puuetega Naiste Ühing andis oma allkirja soolise palgalõhe vähendamist nõudvale märgukirjale, mis saadeti Vabariigi Valitsusele

Ootame valitsuselt viie sammu astumist:

1)      1. mail 2004. a jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduse paragrahvi 11 täitmist, see tähendab valitsuse määruse vastuvõtmist, mis kehtestaks soopõhiste tööalaste andmete kogumise korra ja vajalike andmete loetelu. Ainult selliste andmete olemasolul on võimalik jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise järgimist töösuhetes ehk siis sama või samaväärse töö eest ka sama palga maksmist nii meestele kui naistele;

2)      seadusandlikku algatust kõigi Eesti palkade läbipaistvaks muutmiseks, sest ainult sel moel on võimalik palgalõhe tõelisele olemusele jälile jõuda ning see lõppkokkuvõttes kaotada;

3)      seadusandlikku algatust miinimumpalga tõstmiseks, sest miinimumpalgaga töötavad peamiselt naised;

4)      seadusandlikku algatust, mille eesmärk on kehtestada nõue, et kõigi börsi- ja riigiettevõtete nõukogudes peab olema vähemalt 40% mõlema soo esindajaid, sest lisaks paremate juhtimisotsuste langetamisele aitab see kaasa õiglasemale palgapoliitikale;

5)      soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamist, nagu näeb ette 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus. On ilmne, et valitsus vajab spetsialistidest koosnevat nõukogu, kes aitab teda soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, sealhulgas soolise palgalõhe vähendamisel.

Loe lähemalt internetikeskkonnas: http://petitsioon.ee/margukiri-soolise-palgalohe-vahendamiseks/

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud osaleb partnerina Eesti Inimõiguste Keskuse projektis.

Alates 1. aprillist 2013.  käivitus Eesti Inimõiguste Keskuse eestvedamisel  projekt “Võrdse kohtlemise võrgustik ” Projektis osalevad partneritena Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti LGBT Ühing, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Tallinna Inimõiguste Infokeskus. Projekt kestab kuni 31.01.2015.a.

Projekti peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisele ja levikule ning tõhustada kaitset diskrimineerimise vastu läbi võrgustikupõhise strateegilise huvikaitsetegevuse ning vabaühenduste omavahelise koostöö. Võrgustiku loomisega paraneb vabaühenduste koostöö huvikaitse ja avalikkuse teavitamise valdkonnas, mis loob eeldused suurema ühiskondliku mõju saavutamiseks.

Projektist saavad kasu puuetega inimesed, naised, noored, seksuaalvähemused, mitte-eestlased. Projekti alaeesmärkideks on: valdkondlikest vabaühendusest võrgustiku loomine, mille abil vabaühendused saavad seista ühiselt võrdse kohtlemise eest Eesti ühiskonnas; saavutada vabaühenduste, poliitikute ning meedia hulgas suurem teadlikkus võrdse kohtlemise põhimõtte ühiskondlikust kasust; liikuda õigusloomes ning poliitikakujundamisel võrdse kohtlemise põhimõtte väärtustamise suunas; tõsta võrgustikus osalevate vabaühenduste huvikaitsevõimekust võrdse kohtlemise valdkonnas; ühtlustada õigusaktides kaitset erinevate diskrimineerimisaluste vahel; süvendada võrgustikus osalevate vabaühenduste omavahelist koostööd, ühiselt saada ning jagada teadmisi ja kogemusi.   Rohkem infot projekti tegevuste kohta leiate siit      Projekti rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel. Tagasi

Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp imestas, et Eesti eliit ei pea järgmise kümne aasta olulisemateks teemadeks sugugi mitte neid teemasid, milles oleme praegu Euroopa Liidu keskmisest kehvemal tasemel.

Uudelepp kiitis värske Eesti inimarengu aruande esitlusel, et seekord võrreldi aruandes Eestis riikidega, kellega me väga ei ole harjunud end kõrvutama – need on kiire siirde läbi teinud riigid. «Võib-olla üks võimalus, millega veel võrrelda, on väikeriigid. Need on teise kontekstiga riigid, neil on oma piirangud,» arvas ta.

Näiteks tõi Uudelepp esile väikeriikidele olulise asja, mille tõi välja ka aruande koostamise ajal tehtud eliidiuuring – meil on prioritiseerimise vajadus. «Me ei saa kõike hästi teha, meil on piiratud tegevusulatus, mistõttu me ei jõua kõike teha, peame tegema valikuid. Ma lugesin rõõmuga eliidiuuringust, et tipus saadakse ka sellest aru.»

Uudelepale jäi aruandes silma ka eestlaste optimismilembus, mis loodetavasti on edasiviiv jõud. Ometigi päris ta, kas see ei hakka ühel hetkel muutuma uduks, mis hägustab meie vaadet: «Me oleme harjunud nägema oma arengut natuke ilusamana ja vähemate varjunditega, kui see tegelikult on.»

Näiteks kõrvutas ta eliidiuuringus osalenute arvamusi, mis on järgmise 10 aasta jooksul tähtsad asjad, millega peaks tegelema, pingeridadest välja tulnud näitajatega, milles oleme kõvasti alla Euroopa Liidu keskmise. «Nägin, et need inimesed ei arva sugugi üksmeelselt, et me peaks tegelema nende asjadega, milles oleme alla keskmise. Räägiti majanduse konkurentsivõimest ja innovaatilisest mõtteviisist, milles oleme keskmised, ning haridusest, milles oleme üle keskmise, rääkis Uudelepp.

Märksõnad, milles oleme aga tegelikult teistest enam maha jäänud, on aga majanduslik ebavõrdsus, inimeste tervislik seisund, inimeste eluga rahulolu, eliit neid aga ei tähtsustanud. Kahjuks ei olnud uuringusse võetud sallivuse ning soolise tasakaalu küsimust, seetõttu ei ilmnenud küsitlusest, kas eliit näeb seda probleemina või mitte.

«Kas meie optimism pole põhjustatud mantratest, mida oleme 20 aastat rääkinud? Aruanne annab alust, et sellest ühiskondlikust grupimõtlemisest üle saada,» lausus Uudelepp.

Uudelepp lisas, et neid asju, mis ei lähe iseenesest üle, nimetatakse riigiteadustes lahendamatuteks probleemideks (wicked issues). «Need ei ole tavalised ühiskonna probleemid, neid iseloomustub keerukus, ebamäärasus, vastuolulisus. Neid iseloomustab, et sa kogu aeg tegeled nendega. Võib-olla läheb olukord pisut paremaks, aga need ei lähe üle – näiteks narkomaania, HIV, sooline ebavõrdsus, integratsioon, perevägivald,» rääkis Uudelepp. Need probleemid ületavad ühe organisatsiooni vastutust ja poliitikavaldkondi, siin pole lahendused õiged ja valed, vaid head ja halvad.

«Võtmeküsimus on, kuidas nende lahendamatute probleemidega targalt tegutseda, sest vaikne tegutsemine ilma pikas perspektiivis prioriteete seadmata ei õigusta ennast kuidagi,» rõhutas Uudelepp.

Meediaekspert Raul Rebane leidis värskest inimarengu aruandest esile tõusnud näitajaid analüüsides, et meie häbilugu on soolise tasakaalu puudumine, mistõttu Eesti on vaeste naiste ja rumalate meeste riik.

Eesti on ÜRO inimarengu indeksis 2012. aasta edetabelis 33. kohal. Raul Rebane arutles tänasel värske Eesti inimarengu aruande esitlusel, kas me võinuks tõusta sellest kõrgemale kohale. «Ma arvan, et mitte väga palju kõrgemale, võib-olla väga mõne koha võrra, sest meist eespool on riigid, kes pole pidanud läbi elama neid asju, mida meie. 20. kohast ülespoole on juba sellised riigid, et siis oleks pidanud toimuma midagi maailmasõja sarnast. See tähendab, et me oleme toimetanud väga piiri peal,» arvas ta.

Rebane pidas aga tähendusrikkaks aruandest selguvat asjaolu, et Eesti on tipus või tipu lähedal «nii-öelda makroasjades» ja all nendes, mis puudutavad inimeste igapäevaelu – näiteks palgatase, tervelt elatud aastad, sooline tasakaal. «Kas maksab nüüd imestada, et inimese tunnetus selle koha pealt, kus me edetabelis asume, tundub meie ümber nähtava alusel tunnetuslikult kehvem?» märkis Rebane.

«Seega on Eestist kujunemas ebasümmeetriline riik,» ütles Rebane. «Spordis tähendab see inimest, kes teeb väga vähe harjutusi, treenib ainult suuri lihasgruppe, jättes väikesed lihased unarusse – see aga toob halbu tulemusi. See tähendab, et peab tegelema suurte asemel ka pisikeste asjadega.»

«Mikrotasandi väikesed asjad, mis inimestele on väga lähedased ja mis annab neile tunde, et tegelikult on asi kehvasti, nende hulk on suur,» nentis Rebane.

Rebane leidis, et Eesti suundumus erinevatele vabadustele on igal pool pingeridades kõrgelt hinnatud – see puudutab näiteks internetivabadust, demokraatiat jne.

Häbilugudena tõuseb aga ilma kõhkluseta esile kõik see, mis puudutab soolist tasakaalu. «Ei ole mõtet otsida, et meil naised töötavad seal ja mehed seal – pole mõtet! Kui oleme viimased, siis viimased. Oleme vaeste naiste ja rumalate meeste riik. Ja see ei ole pikalt jätkusuutlik asi.»

«Kas ilma nafta ja tuumapommita väike riik suudab maailmakonkurentsis edukas olla?» jätkas Rebane ning pakkus, et oluline on just intellektuaalne konkurentsivõime. Ta tõi esile, et meil ei ole üldist kokkulepet, mis on oluline ja mis mitte. «Meid juhib ideoloogia, et teeme mõistlikke, ratsionaasleid otsuseid, siis läheb hästi, kui vaid neid rahvuslikke takistusi ei  oleks. See ei ole jätkusuutlik. Rahvuslikud kombed, suhtluskultuur – need on need väikesed lihased, mis viivad asja edasi,» ütles Rebane.

Merike Teder, reporter

merike.teder@postimees.ee

Allikas: Postimees, 15.05.2013

Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Hoolimine ja hooldamine on sarnased sõnad, tähenduselt ometi nii erinevad. Hoolimine on hea tunne sellele, kes hoolib, niisamuti sellele, kellest hoolitakse. Hooldamine võib tekitada helli ja tänulikke tundeid, kuid ka hirmu ja vastumeelsust mõlemale osapoolele. Pole midagi loomupärasemat kui hoolimine oma lähedastest – sellest ei saa ära väsida. Oma armsa hooldamine on karmim teema. Kui puudu jääb kõigest – oskustest, ajast, jõust ja rahast –, siis kaob lõpuks ka hoolimine, hooldaja ei saa enam iseendagagi hakkama.

Bioloogilised masinad

Eesti perepoliitikas valitseb teatud paradoks: kui perekonnaseadus paneb perele kohustuse oma abivajajaid aidata, siis hõlmab see pereliikmeid kaks põlvkonda üles ja alla, ehk vanavanematest kuni lapselasteni. Eesti perepoliitika ametlikult sõnastatud eesmärkidesse aga vanavanemad enam ei mahu, siin kuuluvad perre vaid vanemad ja lapsed.

Huvitavad on ka perepoliitika märksõnad – ametliku perepoliitika põhiküsimus on, kuidas tagada ühiskonna füüsiline taastootmine, säilitades samal ajal kõrge tööhõive. Tubli inimene on see, kes saab palju lapsi ja teeb kõvasti tööd. Ehk inimene kui bioloogiline masin. Vanas eas enam lapsi ei saada, ka füüsiline töövõime väheneb. Bioloogilise masinana on eakad kasutud. Ometi on meile antud võime elada 100-aastaseks ja vanemakski. Ehk on inimestel vaja ka traditsioone säilitada ja hoolivust taastoota? Seda suudavad kõige paremini eakad inimesed. Küllap see eristab inimühiskonda loomariigist, sest muidu piirduks inimese eluiga 50–60 aastaga.

Ühiskonna hoolivust näitab kõige paremini see, kuidas hooldatakse raskelt haigeid ja vanu inimesi. Kõigist teistest hoolimine on sellest alati eespool. Ühiskond, kelle jaoks kaotab inimene väärtuse, kui ta lahkub töölt, toodab hirmu vananemise ees. Meie enda vanemad ja vanavanemad jäävad ikka armsaks, kuid kusagil on „need teised” – „ühiskonnale koormaks olevad vanurid”, kellest oleks „parem lahti saada”. Nii nagu tulevikus meist endist.

Mida tuleks muuta eakate hoolduses Eestis? Kõige tähtsam on hakata eakaid kohtlema iseseisvate täiskasvanud inimestena igas mõttes, ka rahalises. Kui eakas vajab hooldust, mida tema pere talle pakkuda ei suuda, siis hooldusteenuste eest tasumisel peab omaosalus sõltuma inimese enese sissetulekust või üldisest varalisest seisust, laste (ja lastelaste) varaline seis ei puutu asjasse. Nii on see paljudes EL-i riikides. See muutus aitaks eakatel säilitada iseseisvust ja eneseväärikust ning vähendaks pereliikmete hoolduskoormust.

Kust selleks raha saada? Aeg on kriitiliselt üle vaadata pikaajalisele hooldusele/õendusabile eraldatava raha osakaal riigi eelarvest Kui Eestis eraldati 2010. aastal selleks 0,23% SKT-st, siis Soomes 2,20%, Saksamaal 0,98% ja Hispaanias 0,62%.

Paljudes riikides toimib analoogselt ravikindlustusega ka hoolduskindlustus, mis on päris kenasti vastu võetud. Kui laps või pereliige saab kodus olemise asemel tööl käia, laekub tema arvelt maksuraha. Ka olemasoleva raha sihipärasemast jaotamisest võib tekkida pisike reserv – õige teenus õigel ajal, mitte võimalikult kallis teenus igaks juhuks.

Lepime kokku miinimumi

Hooldusabi vajajate võrdseks kohtlemiseks peaksime kokku leppima minimaalse määra, mille ulatuses osutatakse abivajajale hooldusteenuseid ka siis, kui tal nende teenuste eest ise pole võimalik täies mahus tasuda. Need on teenused, milleta inimene toime ei tule. Olmetingimuste valik ja lisateenused mugavuse suurendamiseks on teine teema, see võiks jääda omafinantseerimisele.

Eesti tüüpiline koduhooldus aitab hakkama saada neil, kellel on probleeme väljaskäimisega või kodu koristamisega või kes vajavad näiteks haavandite hooldamist. Inimesele, kes vajab abi mitu korda päevas, seda üldiselt ei võimaldata. Koduhoolduse kättesaadavus on piirkonniti väga erinev.

Valik – eakaid ümmardada või vanurid hüljata – on meie teha. See on valik, mis me teeme iseenese jaoks.

Kai Saks
geriaater

Allikas: Eesti Päevaleht, 30.04.2013

26. aprillil toimunud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse kevadkonverentsil kuulutati juba neljandat korda välja sooteadlikem MTÜ, kelleks sellel aastal osutus Eesti Maaomavalitsuste Liit (EMOL).

EPNÜ infopäev ja üldkoosolek toimub 27. aprillil 2013.a. Tallinna Ülikooli MARE-hoones Uus-Sadama 5 auditooriumis M-133

EPNÜ infopäev ja üldkoosolek 27.04.2013

Tallinna Ülikool auditoorium M-133, Uus-Sadama 5

Päevakava:

Kell   11:00 – 11:30 – tervituskohv/tee, registreerimine, päeva avamine, protokollija ja juhataja määramine ruumis M-133 (I korrus)

11:30 – 12:00 –  Alustavate MTÜ-de rahastamine – Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus

12:00 – 12:30 – EPNÜ majandusaasta 2012 aruanne ja selle kinnitamine

12:30 – 13:00 – EPNÜ tegevuskava 2013. aastal (ettepanekud 3. Ühingult) ja selle kinnitamine

13:00 – 14:00 – Hingamispaus väikese kehakinnitusega Aatriumis (III korrus)

14:00 – 14:30 – Uue juhatuse valimine ja EPNÜ nimemuutmise kinnitamine

14:30 – 15:00 – Liikmetest ja liikmemaksudest

15:00 – 15:30 – Projektidest ja projektijuhtimisest

15:30 – 16:00 – Kokkuvõte päevast ja head koduteed 

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmetel on võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega oluliselt suurenenud vabaabielus elavate ning kahanenud seadusliku abikaasaga kooselavate inimeste osatähtsus rahvastikus.
2011. aastal elas 15-aastasest ja vanemast elanikkonnast 34,5 protsenti koos seadusliku abikaasaga ja 15,6 protsenti oli vabaabielus. Võrreldes 2000. aastal toimunud rahvaloendusega vähenes seadusliku abikaasaga kooselavate inimeste osatähtsus 5,4 protsendipunkti ning vabaabielus olijate osatähtsus suurenes 4,7 protsendipunkti, teatas statistikaamet.

15-aastastest ja vanematest meestest elab seadusliku abikaasaga koos 38% ja vabaabielus on 17,1 protsenti, naistest vastavalt 31,7 protsenti ja 14,3 protsenti. Partneriga kooselavate naiste osatähtsus on väiksem, sest naisi on rahvastikus rohkem. Vabaabielus samasoolise partneriga elas 428 inimest (206 meest ja 222 naist).

Partnerita elavatest inimestest moodustavad kõige suurema osa need, kes ei ole kunagi seaduslikus abielus olnud (25,4 protsenti). 9,8 protsenti partnerita elavatest inimestest on lahutatud ning 9,6 protsenti lesed. Võrreldes eelmise loendusega on partnerita elavate inimeste osatähtsus 15-aastaste ja vanemate seas tõusnud 0,9 protsendipunkti. Partnerita inimeste seas oli naisi rohkem (54,1 protsenti) kui mehi (44,9 protsenti).

15–24-aastastest meestest 90 protsenti ja naistest 80 protsenti elab partnerita. Kooselu alustamise aeg jääb vanusesse 25–34 eluaastat, selles vanuserühmas elavad partneriga peaaegu pooled meestest ning ligikaudu 61 protsenti naistest.

Kooselu seadusliku abikaasaga on levinuim perekonnaseis nii meeste kui ka naiste seas vanuses 36–49. 50-aastastest ja vanematest naistest elab ligikaudu 59 protsenti partnerita, aga sama vanuserühma meestest 59 protsenti elab koos seadusliku abikaasaga.

Eestis üheteistkümnes rahvaloendus toimus 31. detsembrist 2011 kuni 31. märtsini 2012. Varasemad loendused on toimunud 1881., 1897., 1922., 1934., 1941., 1959., 1970., 1979., 1989. ja 2000. aastal. Järgmine rahvaloendus toimub Eestis 2020/2021. aastal.