Mida Eestis arvatakse, kas poistele ja tüdrukutele on vajalikud erinevad oskused? Aga kuidas teile tundub? Meestele ja naistele Eestis seatavate rolliootuste teadasaamiseks käivitasid sotsiaalministeerium ja uuringufirma Faktum Ariko koos Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsioloogidega äsja elanikkonna küsitluse. Sarnane uuring viidi läbi ka 2009., 2005. ja 2003. aastal, nii et käimasoleva uuringu alusel võib juba selle aasta lõpus öelda, mis on Eestis viimaste aastate jooksul muutunud.

Eelmisest, 2009. aastal läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus, et Eesti elanikud peavad poiste ja tüdrukute kasvatamisel oluliseks erinevaid omadusi ja oskusi, lähtudes stereotüüpsetest soorollidest. Näiteks 2009. aastal selgus, et kolm kõige olulisemat oskust, mida tüdrukutele tuleks õpetada, on söögitegemine (nii arvas pool vastanuist), rahaga ümberkäimine (44%) ning käitumisoskused ja etikett (39%). Ka poiste puhul nimetati kolme kõige olulisema seas rahaga ümberkäimist – seda leidis pool vastanuist. Kolmandik vastanuist tähtsustas käitumisoskuste ja etiketi arendamist, ning siingi tuleb tõdeda, et seda on vaid veidi vähem kui tüdrukute puhul. Niisiis, kaks kolmest olulisemaks peetud oskusest on poiste ja tüdrukute puhul samad – nii ühtede kui ka teiste puhul peetakse Eestis tähtsaks rahaga ümberkäimist ning käitumisoskusi. Kolmanda olulise oskusena nimetas kolmandik poiste puhul autojuhtimise oskust, mida tüdrukute puhul tõi esile aga vaid 6% vastanuist. Söögitegemisoskust, mis oli tüdrukute oskuste seas tähtsal kohal, aga õpetaks poistele vaid 8%. Sellest võib ju järeldada, et naised meil Eestis autot ei juhi ning mehed söövad lihtsamalt ja ühekülgsemalt, või siis naiste valmistatud sööke. Tegelikult selgus samast uuringust, et igas viiendas peres on meespool aktiivselt kaasatud igapäevasesse toidutegemisse. Sellele lisanduvad üksinda elavad mehed, kes hoolitsevad oma söögi eest ise – aga koguni veerand vastanutest elas üksi. Võib siiski küsida, miks poisse toiduvalmistamise saladustesse pühendada ei võiks või tüdrukute puhul autojuhtimisoskust tähtsustama ei peaks.

Oluliste oskuste ja omaduste arendamine koolis

Samas leidis poolehoidu väide, et tüdrukutel ja poistel peaks olema võimalus valida õppeaineid eelkõige oma huvidest ja võimetest lähtuvalt. Seda ideed pooldas 70% inimesi. Võrreldes meestega olid naised veidi sagedamini nõus, et tüdrukutele ja poistele peab koolis õpetama samu õppeaineid samal viisil, sh tööõpetust, mida seni õpetatakse valdavalt eraldi. Ometi on Eesti uuringud näidanud, et lasteaedadeski luuakse põhjendamatult soostereotüüpseid kogemusi, seda ise teadvustamata. Laste kasvatamine lähtuvalt sooaspektist konservatiivsetest hoiakutest aga tekitab olukorra, kus hetkeks, mil on võimalik valida õppeaineid ning langetada edasist karjääri puudutavaid otsuseid, on poistel ja tüdrukutel juba välja kujunenud soospetsiifilised huvid ja võimed. See omakorda tähendab, et ka pealekasvav põlvkond võib teha traditsioonilistest soorollidest lähtuvaid õppeainevalikuid ning karjääriotsuseid. Seda väidet tõestab ilmekalt fakt, et kuigi tänapäeva Eesti koolides on poistel ja tüdrukutel võimalik valida käsitöö või tööõpetuse õppeainete vahel − aastakümneid jaotati lapsi sinna soopõhiselt −, ei ole see võimalus „vabalt valida” toonud kaasa sugude võrdset osalust nendes õppeainetes, vaid valdavalt „valitakse” ikkagi lähtuvalt kehtivatest soonormidest. Nii taastoodetakse Eesti ühiskonnas jäika soosüsteemi, millel on negatiivsed tagajärjed nii naistele kui ka meestele.

Tänapäeva Eesti tööturg on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige enam sooliselt segregeeritud – naised ja mehed on koondunud eri tegevusaladele ning ametikohtadele, mis on üheks soolise palgalõhe põhjuseks, mis Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige suurem (27,2%). Selline jaotumine on suuresti põhjustatud meie ühiskonnas käibel olevatest soolistest stereotüüpidest ja arusaamadest selle kohta, millised tegevused sobivad naistele ja mis meestele. Naiste ja meeste võrdsem jagunemine eri töödele mitmekesistaks oluliselt ka noorte erialavalikuid, aitaks kummalgi sool paremini rakendada oma potentsiaali ning vähendaks tööturu soolist segregatsiooni ja selle negatiivset mõju kogu ühiskonnale ning majanduse arengule.

„Tüdrukute ja poiste karjääripäevad”: kuidas poisist võiks saada juuksur ja tüdrukust mehaanik?

Tänavu kevadel leiavad sotsiaalministeeriumi algatatud võrdõiguslikkuse teavituskampaania raames mitmes Eesti haridusasutuses poistele ja tüdrukutele aset erialapäevad, kus projektis osalevate keskkoolide õpilastel on võimalik tutvuda oma soole sageli ebatraditsiooniliseks peetavate ametitega. Ürituse idee on pärit Saksamaalt, kus seda formaati juba alates 2000. aastast edukalt kasutatakse. Kuigi keskkooliõpilastel on mitmed stereotüüpsed hoiakud juba kinnistunud, on keskkool siiski oluline valikute tegemise koht ning keskkooliõpilastel pole sageli veel selget ettekujutust, millist ametit nad tulevikus pidada soovivad. Seetõttu annavad karjääripäevad hea võimaluse tutvuda ka selliste erialadega, mille valimist ei kaaluta sageli just põhjusel, et ametialal õpib või töötab vähe samast soost inimesi.

Erialapäevadel on projektis osalevate koolide tüdrukutel võimalik tutvuda näiteks IT- ning mehaaniku erialadega ning poistel õmbleja-rätsepa, juuksuri ja meditsiiniõe ametiga. Kooliõpilased saavad külastada kutseõppeasutusi, kus õppejõud ning üliõpilased neile oma erialasid tutvustavad.

Seni on karjääripäevad saanud osalejatelt kiitvat vastukaja. Üks mehaaniku ametit tutvustaval päeval osalenud tüdruk kirjeldas oma kogemust järgmiselt:

„Sai proovida mootorit lahti võtta ja kokku panna, see oli uus ja huvitav; sai proovida asju, millega varem pole kokkupuutunud.”

Tüdrukute kutsevalikupäeval robotite programmeerimist proovinu jäi samuti üritusega rahule:

„Meeldis hasart, mis tekkis robotite võistlustel. Robotite programmeerimine on mulle varem ka huvi pakkunud.”

Juuksuri elukutsega tutvunud poiss aga arvas järgmist:

„Mulle meeldis päev väga, enne päevale tulekut ma ei arvanud, et juuksuri elukutse on huvitav. Päev oli huvitav ja tõepoolest pani mind mõtlema oma tulevasele erialale.”

Kas meesjuuksur on naisest parem? Kas naismehaanik on mehelik?

Autoritel oli hea võimalus mõnel sellisel karjääripäeval vaatlejatena osaleda ja seepärast kasutaksime juhust ka seda ettevõtmist veidi kommenteerida ka sotsioloogi pilguga.

Kuna karjäärivalikute tegemisel on üks mõjuv aspekt positiivsete eeskujude olemasolu, siis võiksid tüdrukute ja poiste gruppidele erialasid tutvustada ka nendega samast soost õppejõud või siis üliõpilased. Seda põhimõtet püüti ka selles projektis võimalusel järgida, kuid alati see ei õnnestunud. Veidi kriitilises võtmes võiks veel mainida, et kui tüdrukutele tutvustati „poiste erialasid” nende eheduses, siis poistele „tüdrukute erialasid” tutvustades püüti nendes näidata just eksootilisemaid, erilisemaid, võib-olla siis traditsiooniliselt mehelikumaid aspekte.

Kui tüdrukud sisenesid töökotta, näidati neile automootoreid ning öeldi, et tunni ajaga tuleb need lahti võtta ja kokku panna. Ülesanne tekitas küll hetkeks hämmastust, seejärel aga juba elevust ja hasarti ning tõepoolest – noore õpetaja asjatundlikul ja hoolival juhendamisel olid kõik mootorid tunni pärast uuesti kokku pandud. Mis siis õigupoolest juhtus, kui justkui midagi ei juhtunudki? Tõsi, ilmnes siiski praktilisi raskusi, näiteks selgus, et mutrite keeramisel võivad maniküüritud küüned kannatada saada. Tegelikult võiks üsna väikeste muutustega muuta töökorralduse tüdrukutele sobivamaks – näiteks, andes töökotta sisenemisel kõigile kätte töökindad, ei pea õlised mutrid tingimata nõudma naiselikkusest loobumist. Arvatavasti on see ka üks hirme, mis pärsib ebatraditsioonilisi erialasid valima.

Poistele, vastupidi, tutvustati pehmemate erialade raames just maskuliinsemaid asju, ja üsna ootuspäraselt see neile ka meeldis. Näiteks, rätsepa-õmbleja ameti puhul anti poistele valdkonna seisukohalt võrdlemisi ebatüüpiline ülesanne: nad said endale valmistada efektse nahast võtmehoidja. Terviseerialade tutvustamisel toodi aga välja just erakorralise meditsiini erialaga seonduv ning rõhutati adrenaliini tekitavaid aspekte, kuid õendustöö igapäevasemaid nüansse neile alati ei tutvustatudki. Niisiis rõhutati ka pehmemate erialade sees just maskuliinsemaid nurki ja kohati viidati selgelt, et mehel on neil erialadel oma soo tõttu märksa lihtsam karjääri teha. Seepärast võiks järele mõelda, miks isegi vähem traditsiooniliste valikute tutvustamisel peaksime eeldama, et poisid on alati adrenaliini- ja karjäärihimulised, mitte ei lähtu hoolimisest või sisemisest huvist ja eneseteostusest.

Stereotüüpsest lähenemisest rääkides tasub meenutada mehaanika valdkonna õppejõu kommentaari, et kui töökojas või õpperühmas on ka tüdrukuid, siis poisid distsiplineerivad end enam ja hoiduvad roppuste rääkimisest. Siit võiks tõstatada uue küsimuse, mida õppijaskonna (vähene) sooline mitmekesisus erialase identiteedi väljakujunemise seisukohalt tähendab.

Ja ikkagi, kas naisõpetaja ja meesõpetaja on sama head?

Sellised karjääripäevad annavad poistele ja tüdrukutele hea võimaluse mitmekesistada oma peatset elukutsevalikut. Soo aspektist ebatüüpiliste erialade valimine aitab vähendada Eesti tööturul valitsevat soolist segregatsiooni nii ametialade lõikes kui ka ametiala sees ametikohtade lõikes. Samas on oluline jälgida, et ebatüüpiliste karjäärivõimaluste tutvustamine ei suurendaks soolist segregatsiooni ametikohtade lõikes. Nii võib ka vähem traditsiooniliste valikute julgustamisel siiski edukalt taastoota sooliselt konservatiivseid hoiakuid. Sellest, kas Eesti elanike hoiakud poistele ja tüdrukutele õpetatavate oskuste ning neile sobivate haridusvalikute kohta on ühiskonna arenedes viimase viie aasta jooksul muutunud, annabki aimu käimasolev soolise võrdõiguslikkuse monitooring.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooring on elanikkonna uuring, mida sotsiaalministeeriumi tellimisel viiakse läbi iga nelja aasta tagant. Viimane monitooring viidi läbi 2009.aastal. Monitooringu läbiviimist rahastab Euroopa sotsiaalfond. Uuringu tulemused annavad ülevaate Eesti inimeste hoiakute ja käitumise kohta eri eluvaldkondades ja on asendamatu sisend soolise võrdõiguslikkuse alase poliitika kujundamisel ja hindamisel.

Allikas: Õpetajate Leht 31.05.2013

See suvi toob endaga kaasa olulise muudatuse peretoetuste maksmises. Juulikuust hakkavad vajaduspõhist peretoetust saama need, kes enam abi vajavad, ning need, kellel on rohkem lapsi. Nende muudatustega panustab riik laste heaolusse ja arengusse.
Kuigi vajaduspõhine peretoetus võib tehniliselt tunduda keerukana, siis selle põhimõte on lihtne: riik toetab rohkem neid, kes reaalselt abi vajavad ehk madalama sissetulekuga pered.
Lisaks hakkavad märgatavalt suuremat toetust saama kõik pered, kus kasvab kolm või enam last.
Vajaduspõhist peretoetust on õigus taotleda ka neil lastega perekondadel, kes saavad toimetulekutoetust.
Ükski tänane toetus ära ei kao.
Lisaks tõuseb kõigi kolme ja enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus seniselt 2015. aastaks 57,54-lt 95,9 euroni.

Täna algab Tallinna lauluväljaku tasuta koguperepidu „Puude taga on inimene“, mis on esimene omataoline Eestis – kirju kultuurikava koostamisel, ligipääsude rajamisel ja erinevaid tõlkeid kasutusele võttes on pidu mõeldud kõigile, puudest ja selle puudumisest hoolimata.

Eesti Puuetega Naiste Ühinguga oleme püüdnud ühiskonnale näidata juba 1998. aastast, et puuete taga on naised ja mehed. On tore, et koguperepidu püüab ühiskonnale näidata, et puuetega taga on inimesed.

Tule sinagi 2013. aasta suve alguse koguperepeole „Puude taga on inimene“, mis toob kaheks päevaks Tallinna lauluväljaku merealale kokku andekad muusikud, kunstnikud, sportlased ja käsitöömeistrid, kes on oma töö ja loominguga pälvinud tuntust nii Eestis kui ka väljaspool – seda puudest või selle puudumisest hoolimata.

Koguperepidu on kõigile külalistele TASUTA. Kes soovib väärt ettevõtmist toetada, saab seda teha ostes TOETAJAPILETI enda poolt valitud väärtuses.

Kõigest lähemalt loe: http://puudetagaoninimene.ee/

Kahjuks EPNÜ ei saanud ühtegi kutset seminarile, mida võiksin teiega jagada.

Kohtumiseni Lauluväljakul!

Riigikogu sotsiaalkomisjoni tänasel arutelul, mis toimus projekti „Puude taga on inimene“ raames, oli kõne all erivajadustega inimeste võimalused pääseda ligi kultuurile, spordile ja sotsiaalteenustele ning olla aktiivselt ühiskonnaellu kaasatud.

„Tänase seisuga oleme me juba ratifitseerinud puuetega inimeste konventsiooni, kuid probleemid ei peitu mitte seadustes, mille kohaselt on kõigil ühiskonna hüvedele võrdne õigus, vaid eelkõige juurdepääsu võimalustes nendele hüvedele ja ka pakutavatele teenustele, nende paindlikus osutamises, riigi ja omavalitsuste koostöös ning lõpuks ka rahalistes võimalustes,“ ütles sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna.

„Riigi poolt on viimasel ajal toimunud põhimõtteline arusaama muutus –  kui varem jäid need rohkem vaid sõnadeks, et iga inimene on tähtis, siis nüüd on aru saadud,  et ka puht majanduslikult, kas või maksude laekumise seisukohalt, on iga inimene oluline. Praegu on 10 protsendile inimestest määratud ametlikult puue ja pole mõtet rääkida sellest, kas see on liiga suur või liiga väike protsent, vaid me peame rääkima sellest, kas see osa ühiskonnast, iga kümnes inimene meie hulgast, ikka on maksimaalselt ühiskonna tegevustesse kaasatud; kas neile on antud võimalused ennast teostada. Need on teemad, millega ka sotsiaalkomisjon on viimasel ajal aktiivselt tegelenud ja aidanud kaasa lahenduste otsimisele ja leidmisele,“ ütles Tsahkna.

Tänasel istungil ettekande pidanud, projekti „Puude taga on inimene“ idee autor Sülvi Sarapuu  (MTÜ Kakora) kõneles puudega inimeste piiratud võimalustest pääseda ligi kultuurile, osutades, et erivajadustega inimestel on takistatud juba esmase informatsiooni kättesaamine ning et kultuuriehitistes pole puudega inimestega enamasti  arvestatud.

Signe Falkenberg Eesti Paraolümpiakomiteest kõneles sellest, et erivajadusega inimesed on jäetud spordirajatistes pealtvaataja staatusesse ja unustatud, et ka nemad tahaksid spordiga tegeleda aktiivsete osavõtjatena; samuti ei ole spordivahendid erivajadustega inimestele ta sõnul alati kättesaadavad.

Tiia Sihver Eesti Töötukassast viitas probleemidele, mis seotud rehabilitatsiooni, taastusravi ja sotsiaalteenuste kättesaadavusega, kus teenuste osutamine on ebaühtlane ja sõltub kohaliku omavalitsuse võimekusest.

Projekti „Puude taga on inimene“ raames toimub 7.-8. juunil Tallinna lauluväljakul koguperefestival, kus kõigile, nii tavalistele kui ka erivajadustega inimestele, on loodud võrdsed võimalused festivalil pakutavast programmist osa saada.

Riigikogu pressitalitus
 

“Aitäh, et sa oled nii julge!” tänas ühel ööklubiõhtul rühm saksa poisse Tiia Järvpõldu. Neil oli tekkinud tunne, et Eestis ratastoolis inimesi polegi – Tiia oli esimene, keda nad nägid.

"Sünnitrauma tõttu on mul toimetulek pea peale keeratud. Teen kõike jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi ma kasutada ei saa, sest nad lihtsalt ei kuula sõna," kõneleb Tiia Järvpõld (46) heatujuliselt. Ja lisab, et kätega saab ta kallistada ja näiteks lauda pühkida, muud on mugavam teha jalgadega.

Juunis saab Tallinna lauluväljakul koguperefestivalil "Puude taga on inimene" näha Tiia maale. Mis on maalitud samuti jalgadega. Nii, et pintsel on parema jala varvaste vahel. Tiia kuulub Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmsesse Ühingusse ja tal on olnud juba 19 näitust.

Festivalil on muu hulgas tähelepanu keskpunktis see, kas puudega inimestel on võimalik osaleda ühiskonnaelus ja saada kultuurist osa võrdväärselt teistega.

Tiia usub, et kõik algab inimesest endast, sest tema on elanud tormilist ja väärtuslikku elu 46 aastat. "Paljud inimesed jäävad kinni sellesse, et neil pole kena keha või jalgu või häält. Või nad mõtlevad, et oi, kohvikus ei tohi küll kõrrega kohvi juua, sest see pole etiketis kirjas," naeratab ta ja rüüpab kõrrest kohvi.

Eelkirjeldatu seletab ka seda, miks puudega inimesed end sageli üksikuna tunnevad. "Kui oled elus kibestunud, siis ei tahagi keegi sind oma sõbraks," kinnitab Tiia, et kui ise maailmale naeratad, naeratab maailm sulle ka vastu.

Laupäeviti kodust välja minekut ei plaani

Tiia sõbranna Maarja Kaplinski (48), kes on samuti liikumispuudega, kinnitab, et Tiia võiks olla paljudele eeskujuks. "Paljud puudega inimesed räägivad iseseisvusest ja võrdsetest võimalustest, aga kui lähemalt vaadata, on nad oma elust ühe suure mulli teinud ja elavad selle sees," ütleb ta. Nad on Tiiaga ühel nõul, et neid puudega inimesi, kes julgevad oma elu elada võrdväärselt teistega, on mitu korda vähem kui neid, kes elavad mõnes kindlas kogukonnas ühes omasugustega.

Tiia eelistab iseseisvat elu. Vaatamata sellele, et pealehakkamine ja positiivne ellusuhtumine on sageli vaid kolmveerand võitu ja mõnikord seab ümbruskond siiski omad piirid.

Tiia elab nimelt Tartust 15 kilomeetri kaugusel Kaagveres ja oma asjaajamistele sõidab liinibussiga. Laupäevadeks ta midagi eriti planeerida ei saa, sest siis sõidab nende külast Tartusse vaid väikebuss, mille juhid ratastoole peale ei võta. "Nad ütlevad, et ratastooli pole ette nähtud. Aga samas käib ratastool ju kokku!" imestab Tiia.

Kui laupäeval on tõesti vaja kuskile minna, peab ta paluma mõnd autoga sõpra. Või minema kahe kilomeetri kaugusele Vana-Kastre bussipeatusesse. "Mõni buss ikka peale võtab," teab ta.

Paraku Tiia ju ise ei kõnni. Tema suurim abi igapäevasel toimetulekul on isiklik abistaja, kes sikutab teda näiteks üles treppidest, kui kaldteed pole. Ja aitab muudes tegemistes, mis endal üle jõu käivad.

Kas kuskil on jäänud treppide tõttu ka käimata? "Ei," kinnitab üks Tiia isiklikest abistajatest, Erika Taukul. Viiendale korrusele minnes peab ta siiski vahepeal pisut puhkama ja keerdtrepid tekitavad ka meelehärmi. Aga muidu saab hakkama. "Minu eelis on see, et olen väike ja kerge. Sajakilost meest sülle ei krabaks ja viiendale korrusele ei tassiks," naerab Tiia. Süles on ta ära käinud ka Munamäe torni tipus.

Tiia käib sageli liinibussiga ka Tallinnas. Nii, et üks abistaja paneb ta Tartus bussi peale ja teine tuleb pealinnas vastu.

"Minult on küsitud, kas ma ikka tõesti ei saa üldse käia. Üks bussijuht ütles, et ta ei saa mind sülle võtta, sest tema naine ei luba," räägib Tiia. Kõige rohkem on tal meeles ühe sohvri siiras imestus: "Oi, kui väike ja kerge neiu, sinuga ma lähen küll kas või maailma lõppu!"

Tiiale meeldib käia ka kinos ja teatris, kuigi kummassegi pole ta tükk aega jõudnud. Kinos pole sobivat repertuaari ja teatrisseminek on jäänud ajapuuduse taha. Sest, nagu ütleb Tiia, on tal juba lapsest saati olnud palju sahmerdamist. Ehkki tema liikumisvahendiks on ratastool. Oma sõnul on tal elus kaks valikut: elada või mitte. "Mina olen valinud elamise," kinnitab Tiia.

Festival "Puude taga on inimene"

Festival on 7. ja 8. juunil Tallinna lauluväljakul.

Selle eesmärk on vähendada suhtluslõhet puudeta ja puudega inimeste vahel.

Festivalil jagub tegevust kõigile: saab osaleda käsitöötoas, näha jalaga maalitud pilte, maiustada pimekohvikus, mängida pimetennist, uurida puuteraamatuid, näha kurtide korvpalli ja imetleda ratastooli line-tantsu, osaleda tööotsingu- ja viipekeeleõpitoas jpm.

Siiri Sisask ja Peeter Volkonski lõid festivali tarvis loo "Mis jääb meist järele", mille Siiri Sisask ette kannab.

Esietendub Mart Kivastiku uus lühinäidend "No näed ise!"

Festival on kõigile tasuta. Lisainfo: www.puudetagaoninimene.ee

Häda invatualettidega: paber kaugel, peegel kõrgel

Palju on räägitud, et invatualetid on puudega inimestele kättesaamatud. Tiia Järvpõllu sõnul on neid nüüd omajagu, kuid ette heita on neile nii mõndagi.

Esiteks see, et sageli on saanud invatualetist asutuste laoruum – seal hoitakse puhastusvahendeid alates harjadest-moppidest-ämbritest ja lõpetades põrandapoleerimismasinatega. "Isegi kui need asjad ja tualetti kasutav inimene sinna ära mahuvad, on see lihtsalt kole," ütleb Tiia nördinult.

Teine asi on see, et paber on sageli seatud nii kaugele, et inimene, kel abistajat pole, seda lihtsalt kätte ei saa.

Ning kolmandaks: kui naine läheb tualetti, tahab ta ikka peeglist piiluda, kas tema soeng ja meik on korras. "Invatualetis on tavaline, et peeglit pole kas üldse või on see nii kõrgel, et sinna lihtsalt ei näe. Või siis teise äärmusena, nagu Tartu Kaubamajas – peegleid on palju, kuid need on seatud nii, et ma näen end potil olles. See pole nüüd ka päris see koht," soovitab Tiia invatualettide ehitajail asjad rohkem läbi mõelda.

Allikas: Õhtuleht, 27.05.2013

“Kõige suuremad takistused on peidus meie endi sees,” lausub Gerli Kangur, kes töötab pimemassöörina. Ametikohal, kus nägemist pole vaja – piisab peast ja kätestki.

Aktiivne ja lustakas Gerli Kangur (36) töötab Tartus Dorpat SPAs pimemassöörina juba 2007. aastast ja on selle võimalusega väga rahul. Tema on see, kes on aastate jooksul muutnud ka oma kolleegide suhtumist pimedatesse. Näiteks on ta tormanud mööda tervisekeskuse treppi nii, et nägijatest kolleegidel on hing peaaegu kinni jäänud. "Nad ütlesid, et see ei ole võimalik, et pime nii kiiresti jookseb. Aga on ju küll!" lagistab ta naerda.

Gerli kinnitab, et pimedate elu on aastatega läinud ainult paremaks. "Keegi ei ütle enam otse, et ei saa, pigem püütakse leida lahendusi," räägib ta. Nii ka

Dorpat SPAs, kus tema juhtkoer ootab perenaist tolle tööajal personalile mõeldud ruumis. Sest juhtkoer on pimedale igapäevaelus asendamatu kaaslane.

Näitusele pimedal asja pole

Seda on mõistnud ka kultuuriasutused. Kõne Vanemuise teatrisse kinnitas, et kui Gerli peaks sinna koos koeraga minema, leitakse looma jaoks paik. "Aga ma eelistan ikka koos mõne inimesega käia," ütleb Gerli. Tallinnas on pimedad koos koertega teatris käinud ning loomad pidasid end teatrisaalis igati kombekalt üleval.

Ons sellel vahet, kas käia teatris kirjeldustõlkega või tavaetendusel? Pärnu Endla on Helen Kelleri lugu pimedatele kirjeldustõlkega etendanud. "Mind ei häiri, kui seda pole. Siis räägib sõber pausi ajal vaikselt, mis toimub," ütleb Gerli.

Vabal ajal on ta ka kõva lugeja. Nägijate mõistes tähendab see kuulamist. Eesti pimedate raamatukogus on Gerli sõnul korralik heliraamatuvalik ning selle vahendust ta kasutabki.

Kohvikutes käib Gerli ka. Tartus on tal välja kujunenud omad lemmikud, kus ettekandjad juba teavad pimedaid ja loevad menüüd meeleldi ette. "Ristiisa pubi, Kapriis, Pierre…" loetleb ta sõbralikke paiku. Ja naerab, et nendes saavad tavaliselt juhtkoerad enne juua, kui nemad süüa.

Ainus paik, kuhu tal asja pole, on näitused, sest Eestis ei lasta veel kõike näppida nii, et pime inimene oma sõrmede toel väljapanekust aimu saaks. Seepärast pole ta oma kolmeaastase lapsega käinud ka veel Tartu Mänguasjamuuseumis, mis on paljude emade ja laste meelispaik.

Juhtkoera ära tänaval nunnuta!

Igapäevaelus saab Gerli suurepäraselt hakkama, sest tema ümber on hooliv pere. Ainus, mis meelehärmi valmistab, on see, et tänaval liikudes kipuvad tädikesed, nagu Gerli neid nimetab, tema juhtkoeraga suhtlema. "Ja siis ma tunnen end nagu liikuv infovoldik, kes jutustab, miks ei maksa tema koeraga suhelda, talle kaela langeda, talle tänaval süüa anda…" ohkab Gerli ja palub kõigil mõista, et kui juhtkoer on koos pimedaga tänaval, on ta tööl.

See tähendab seda, et koer on saanud käsu ja liigutakse mööda kindlat marsruuti. Kui aga keegi tuleb ja hakkab koera nunnutama, läheb tollel kõik sassi – sõbralik labrador valib töö asemel alati inimestega suhtlemise.

Allikas: Õhtuleht: 27.05.2013

Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et jutud Euroopa suurimast, ligi 30-protsendilisest palgalõhest Eesti meeste ja naiste vahel ning naiste vähesest osalemisest tipptaseme poliitikas muutuvad naeruväärseks, kui uurida, kuidas Eesti perekonnaseadus paneb naiste jaoks paika fakti, et abielludes muutuvad nad oma meeste omandiks ja tööriistaks.

Kui abielus oleval naisel sünnib laps, siis seaduse järgi on selle lapse isa see mees, kellega naine on ametlikus abielus. Laps, kes sünnib 10 kuu jooksul pärast abielu lõppemist, on seaduse järgi samuti eksabikaasa eostatud.

Kuid abielus olev mees võib seadusliku naise käest luba küsimata jalutada mis tahes teise või kolmanda naisega kas või lõunapausi ajal perebüroosse ja vormistada ennast sellest naisest sündinud lapse isaks. Registrit pidav ametnik ei uuri mehe perekonnaseisu ja tema seaduslikule abikaasale isegi ei teatata seda väikest fakti. Seega mõttelisel tasandil on ka Eestis tegemist seadusliku mitmenaisepidamisega. Kui islamimaades, kus see on lubatud, peab esimene naine oma mehele iga järgmise jaoks (vähemalt vormiliselt) nõusoleku andma, siis meil pole mehel keelatud ajada asju ka salaja.

Abielus olev naine, kelle jaoks abielu vältel, ja veel kümme kuud hiljemgi (sic!), sündinud lapsed on eo ipso temaga abielus oleva või olnud mehe omad, saab oma lapse isaks registreerida mõne teise mehe vaid juhul, kui tema seaduslik mees sellega nõus on. Kahtluse korral annab seadus muidugi ka õiguse isadust vaidlustada – meestele, olgu selleks siis abielumees ise või lapse tegelik isa.

Kui nüüd seadust edasi uurida, siis on siiski ka naise jaoks olemas variant isadust vaidlustada. Kuid sellisel juhul peab ta käima läbi kolgata tee, mis nõuab nii aega kui raha: pöörduda tuleb regionaalministri poole, kes võib, aga ei pruugi tulla talle vastu. Seadus ütleb, et vaid lapse kaalukaid huve järgides võib regionaalminister vaidlustada abielusuhte ajal tekkinud isaduse, kui on tõesti põhjendatud kahtlus, et laps ei põlvnegi abielumehest. Järgneb paberiuputus, testimised ja tõendamised, mis tuleb naisel kinni maksta.

Hoopis kummaline olukord tekib aga siis, kui seaduslik abikaasa on näiteks naise ja pere juurest lahkunud, elab kusagil kaugel ja on kättesaamatu või kui ollakse juba isegi lahutatud, kuid lahutusest on möödas alla 10 kuu – siis võivad lapse sünnitanud naine ja ka lapse tegelik isa tõestada palju tahes, kuid isaks jääb ikkagi too endine abielumees. Tõe saaks seadustada vaid juhul, kui (endine) abielumees ilmuks kohale ja annaks oma (endisele) naisele loa oma «sohilaps» seadustada.

Eestimaistest kohtuveskitest on läbi käinud ka vähemalt üks juhtum, kus noore eestlannaga abielus olnud ja hiljem nelja tuule suunas kadunud välismaine mees sai enese teadmata naise uue elukaaslase asemel endise naise lapse isaks, kuigi ühe välisriigi kohus oli nende kooselu juba hulk aega tagasi lahutatuks tunnistatud. Eesti kohus seda tõendit aga ei aktsepteerinud ja lähtus ikkagi perekonnaseaduse põhimõtetest.

Probleem on nüüd selles, et lapse isaks on paberil vormistatud ema endine kaasa, kes aga ise seda ei tea, pole kättesaadavgi, aga kelle loata ei saa ema oma lapsega teatud toiminguid teha, näiteks mõnedesse välisriikidesse reisida või välismaale elama asuda. Eesti kohtusüsteemile pole midagi ette heita, kuna nemad lähtuvad siinsetest seadustest. Selge mõistuse põhjal mõistuspäraseid erandeid aga, nagu «kapitalistlikus läänes», ju meie ebaküps ühiskond ei tee.

Muidu on meil naised ja mehed arusaadavalt täiesti võrdsed. Ühed hooldavad autosid, hinnaga 4,2 eurot tund, teised inimesi, hinnaga 2,4 eurot tund. Üks teine perekonnaseaduse punkt mainib, et «abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused». See käib majandusliku poole kohta. See tähendab, et mõlemad abikaasad on kohustatud vastastikku ja võrdõiguslikult oma töö ja varaga perekonda ja lapsi ülal pidama, aga vajadusel ka üksteist hooldama, kas või surmani. Isegi pärast lahutust peab naine oma meest veel kolm aastat hooldama ja elatama, kui too abi vajab. Sama kehtib muidugi ka mehe kohta oma endise naise suhtes.

Tuleb välja, et ei peagi Talibani kätte sattuma, et kogeda naiste ahistamist. Ka meie oma seaduste silmis on naised meeste omad. Kuigi geeniuuringute põhjal võib üldiselt väita, et ligi viiendik või enamgi abieludest sündinud lastest on tegelikult n-ö «naabrimehe» omad, ruulivad Eesti ühiskonnas siiski mehed. Kuigi nad surevad enneaegu, olles väidetavalt võtnud oma õlgadele üle jõu käiva koorma, vajutavad nad Toompeal (sõbralikus üksteisemõistmises oma väheste naiskolleegidega) varmalt rohelist nuppu seadustele, mis kindlustavad neile nende tapva võimu «nõrgema» soo üle.

Muidugi teame, et (põhiliselt meessoost) seadusandja on ju tegelikult lähtunud soovist kaitsta lapsi ja nende emasid. Kuid teinud seda viisil, mis reedab eos pulbitsevat talibanlikku maailmavaadet. Emade üle, kes justkui ise keerulisemate asjadega hakkama ei saaks, on otsustama pandud «Big Brother», nad on antud kõrgema võimu meelevalda, kes siis neid kaitseb, kuid niisugusest kaitsest loobumise õigust pole neile jäetud.

Miks pole seadusemeistrid selle peale tulnud, et naised on tegelikult mõistusega ning otsustusvõimelised olevused – kogu tänapäevane elu ju eeldab ja suisa nõuab seda – ja et mis tahes lapse bioloogiline isa, kui ta juba ennast selleks tunnistab, ongi isa ja ilmselgelt rohkem kui see mees, kes paberil (või siis täna juba bittide kujul) saab isaks vastavalt seadusele.
Uskumatult maskuliinset mõtlemist seadusandja poolt peegeldab ka see 10 kuu moment. Teame ju, et paratamatult eelneb ametlikule lahutusele vähemalt kuu pikkune mõtlemisaeg, suure tõenäosusega ei minda ka lahutuspabereid sisse viima just lapsetegemismõtteid täis kuumast abieluvoodist. Meestel on ikka ja alati õigus nii ehk naa.

Aga üks asi selle mängu juures on siiski ka hea. Õnneks polnud põhiliselt Norra rahadega arendatav Eesti sooline võrdõiguslikkus aastal 2009, mil meie nn uut perekonnaseadust menetleti, veel eriti tugevalt juurdunud, sest muidu võinuks «võrdsuse» huvides seadusesse lipsata punkt, et ka kõik abielumehe poolt «naabrinaistega» tehtud lapsed muutuvad eo ipso mehe seadusliku naise omaks. Ja et just tema peakski neid siis toitma ja kasima, kuni mees tööl käib, raha teenib ja riiki juhib. Olgu jumal taevas tänatud, et see veel nii hullusti ei läinud!

Enne palgalõhe ja muu garnituuri pärast muretsemist võiks aga algatuseks siiski ka Eestis korda teha sugupoolte suhete vundamendi. Võrdsed õigused on ju ka sugudevahelises temaatikas kinni kõrvade vahel. Seda muidugi eeldusel, et aju juhib ka muid protsesse. Ehk – Back to Basics!

Allikas: Postimees, 11.05.2013

Eesti Puuetega Naiste Ühing andis oma allkirja soolise palgalõhe vähendamist nõudvale märgukirjale, mis saadeti Vabariigi Valitsusele

Ootame valitsuselt viie sammu astumist:

1)      1. mail 2004. a jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduse paragrahvi 11 täitmist, see tähendab valitsuse määruse vastuvõtmist, mis kehtestaks soopõhiste tööalaste andmete kogumise korra ja vajalike andmete loetelu. Ainult selliste andmete olemasolul on võimalik jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise järgimist töösuhetes ehk siis sama või samaväärse töö eest ka sama palga maksmist nii meestele kui naistele;

2)      seadusandlikku algatust kõigi Eesti palkade läbipaistvaks muutmiseks, sest ainult sel moel on võimalik palgalõhe tõelisele olemusele jälile jõuda ning see lõppkokkuvõttes kaotada;

3)      seadusandlikku algatust miinimumpalga tõstmiseks, sest miinimumpalgaga töötavad peamiselt naised;

4)      seadusandlikku algatust, mille eesmärk on kehtestada nõue, et kõigi börsi- ja riigiettevõtete nõukogudes peab olema vähemalt 40% mõlema soo esindajaid, sest lisaks paremate juhtimisotsuste langetamisele aitab see kaasa õiglasemale palgapoliitikale;

5)      soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamist, nagu näeb ette 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus. On ilmne, et valitsus vajab spetsialistidest koosnevat nõukogu, kes aitab teda soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, sealhulgas soolise palgalõhe vähendamisel.

Loe lähemalt internetikeskkonnas: http://petitsioon.ee/margukiri-soolise-palgalohe-vahendamiseks/

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud osaleb partnerina Eesti Inimõiguste Keskuse projektis.

Alates 1. aprillist 2013.  käivitus Eesti Inimõiguste Keskuse eestvedamisel  projekt “Võrdse kohtlemise võrgustik ” Projektis osalevad partneritena Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti LGBT Ühing, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Tallinna Inimõiguste Infokeskus. Projekt kestab kuni 31.01.2015.a.

Projekti peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisele ja levikule ning tõhustada kaitset diskrimineerimise vastu läbi võrgustikupõhise strateegilise huvikaitsetegevuse ning vabaühenduste omavahelise koostöö. Võrgustiku loomisega paraneb vabaühenduste koostöö huvikaitse ja avalikkuse teavitamise valdkonnas, mis loob eeldused suurema ühiskondliku mõju saavutamiseks.

Projektist saavad kasu puuetega inimesed, naised, noored, seksuaalvähemused, mitte-eestlased. Projekti alaeesmärkideks on: valdkondlikest vabaühendusest võrgustiku loomine, mille abil vabaühendused saavad seista ühiselt võrdse kohtlemise eest Eesti ühiskonnas; saavutada vabaühenduste, poliitikute ning meedia hulgas suurem teadlikkus võrdse kohtlemise põhimõtte ühiskondlikust kasust; liikuda õigusloomes ning poliitikakujundamisel võrdse kohtlemise põhimõtte väärtustamise suunas; tõsta võrgustikus osalevate vabaühenduste huvikaitsevõimekust võrdse kohtlemise valdkonnas; ühtlustada õigusaktides kaitset erinevate diskrimineerimisaluste vahel; süvendada võrgustikus osalevate vabaühenduste omavahelist koostööd, ühiselt saada ning jagada teadmisi ja kogemusi.   Rohkem infot projekti tegevuste kohta leiate siit      Projekti rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel. Tagasi

Meediaekspert Raul Rebane leidis värskest inimarengu aruandest esile tõusnud näitajaid analüüsides, et meie häbilugu on soolise tasakaalu puudumine, mistõttu Eesti on vaeste naiste ja rumalate meeste riik.

Eesti on ÜRO inimarengu indeksis 2012. aasta edetabelis 33. kohal. Raul Rebane arutles tänasel värske Eesti inimarengu aruande esitlusel, kas me võinuks tõusta sellest kõrgemale kohale. «Ma arvan, et mitte väga palju kõrgemale, võib-olla väga mõne koha võrra, sest meist eespool on riigid, kes pole pidanud läbi elama neid asju, mida meie. 20. kohast ülespoole on juba sellised riigid, et siis oleks pidanud toimuma midagi maailmasõja sarnast. See tähendab, et me oleme toimetanud väga piiri peal,» arvas ta.

Rebane pidas aga tähendusrikkaks aruandest selguvat asjaolu, et Eesti on tipus või tipu lähedal «nii-öelda makroasjades» ja all nendes, mis puudutavad inimeste igapäevaelu – näiteks palgatase, tervelt elatud aastad, sooline tasakaal. «Kas maksab nüüd imestada, et inimese tunnetus selle koha pealt, kus me edetabelis asume, tundub meie ümber nähtava alusel tunnetuslikult kehvem?» märkis Rebane.

«Seega on Eestist kujunemas ebasümmeetriline riik,» ütles Rebane. «Spordis tähendab see inimest, kes teeb väga vähe harjutusi, treenib ainult suuri lihasgruppe, jättes väikesed lihased unarusse – see aga toob halbu tulemusi. See tähendab, et peab tegelema suurte asemel ka pisikeste asjadega.»

«Mikrotasandi väikesed asjad, mis inimestele on väga lähedased ja mis annab neile tunde, et tegelikult on asi kehvasti, nende hulk on suur,» nentis Rebane.

Rebane leidis, et Eesti suundumus erinevatele vabadustele on igal pool pingeridades kõrgelt hinnatud – see puudutab näiteks internetivabadust, demokraatiat jne.

Häbilugudena tõuseb aga ilma kõhkluseta esile kõik see, mis puudutab soolist tasakaalu. «Ei ole mõtet otsida, et meil naised töötavad seal ja mehed seal – pole mõtet! Kui oleme viimased, siis viimased. Oleme vaeste naiste ja rumalate meeste riik. Ja see ei ole pikalt jätkusuutlik asi.»

«Kas ilma nafta ja tuumapommita väike riik suudab maailmakonkurentsis edukas olla?» jätkas Rebane ning pakkus, et oluline on just intellektuaalne konkurentsivõime. Ta tõi esile, et meil ei ole üldist kokkulepet, mis on oluline ja mis mitte. «Meid juhib ideoloogia, et teeme mõistlikke, ratsionaasleid otsuseid, siis läheb hästi, kui vaid neid rahvuslikke takistusi ei  oleks. See ei ole jätkusuutlik. Rahvuslikud kombed, suhtluskultuur – need on need väikesed lihased, mis viivad asja edasi,» ütles Rebane.

Merike Teder, reporter

merike.teder@postimees.ee

Allikas: Postimees, 15.05.2013