Kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant Janek Mäggi rääkis tänasel Euroopa Parlamendi infobüroos toimunud palgalõhe teemalisel debatil, et kui me tahame, et naised saaksid rohkem palka, siis peame paratamatult mõtlema ka sellele, et raha saab tulla ainult kellegi teise arvelt.

Riigikogu liige Mailis Reps märkis tänasel Euroopa Parlamendi infobüroos toimunud palgalõhe teemalisel debatil, et ebavõrdsus ei valitse Eestis pelgalt meeste ja naiste vahel, vaid tööandjad ei ole paindlikud arvestama ka meestega, kes soovivad rohkem perega olla.

Eesti naiste ja meeste vahelise suure palgalõhe üks paljudest põhjustest on ametite erinev väärtustamine – ühiskonnas on n-ö naistetööd ja meestetööd ning Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni presidendi Pille Ruuli sõnul on stereotüübid visad kaduma.

Kui õpetaja saab autoremondilukksepast vähem palka ehk sisuliselt inimeste hooldamine maksab vähem kui autode hooldamine, siis on midagi valesti, leiti tänasel Euroopa Parlamendi Infobüroo korraldatud arutelul «Euroopa suurim palgalõhe – kaua veel?», vahendas ERRi uudisteportaal «Aktuaalset kaamerat».

«Kõige drastilisem lugu ongi see, et tänapäeva Eestis magistrikraadiga naine, kes on näiteks eripedagoog, on palgaliselt vähemtasustatud ja sõltuv oma mehest või siis vaesuspiiril,» ütles Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni president Pille Ruul.

Tema arvates on sel nädalal toimuv õpetajate streik märk, et naised ei ole enam rahul nende töö alaväärtustamisega ning nad ei taha sõltuda meestest. Tema kogemus näitab samas, et stereotüübid, et mees peabki leiva koju tooma ja naise koht on kodus, on visad kaduma nii meeste kui ka naiste endi seas.

Toimetas Uwe Gnadenteich

Allikas: Naine24.ee, 05.03.2012 http://www.naine24.ee/761442/ruul-palgalohet-toitvad-stereotuubid-on-visad-kaduma/

Euroopa Komisjon kutsub esmaspäeval, 5. märtsil tähistama võrdse palga päeva, mis sedapuhku on suunatud tööandjatele.

Autoimmuunsete liigesepõletike, sh näiteks reumatoidartriidi, all kannatab ligikaudu üks protsent Eesti tööealisest elanikkonnast. Praxise arvutuste kohaselt kaasnes kõnealuste haigustega Eesti ühiskonnale 2010. aastal 27,2 miljonit euro eest kulu.

Sel nädalal ületas lõpuks uudiskünnise eestkostjate teema. Puude tõttu teovõimetute sugulaste eestkostjateks määratud perekonnaliikmed ei kavatse enam taluda olukorda, kus kohtud neid mõnitavad.

“Meil endal on peres puudega poeg ja tuttavate seas on palju lapsevanematest eestkostjaid. Kõik oleme saanud neid kohtukirju ja vormistame nüüd aruandeid. Üks ema helistas mulle paar päeva tagasi ning rääkis, et käis kohtus ja tundis end seal nagu nurka pissinud kutsikas! Jah, te kuulsite õigesti – nagu nurka pissinud kutsikas! See tekitab kohutavat stressi. Meist keegi pole midagi halba teinud. Milleks siis seda kõike vaja on?” kõneleb Tiiu. Seesama naine, kes paar päeva tagasi ka “Aktuaalses kaameras” omastehooldajate poole pealt teemat kommenteeris. Eesti juhtiv uudistesaade võttis teema üles pärast telesaate “Puutepunkt” toimetuse liikmete arvamusartiklit 29. veebruari Postimehes. 

Tõesta, et pole kurikael
Kes veel asjaga kursis pole, siis probleem on järgnevas. Perekonnaseaduse uues redaktsioonis muudeti eestkostjate üle järelevalvamise korda. Eestkostjad on inimesed, kellele antakse õigus teha puuetega inimeste eest tehinguid ja kasutada nende raha, kui nad ise pole otsustusvõimelised.
Nüüd ühtäkki aga peavad kõik eestkostjad tõestama kohtule tšekkidega iga kulutust, mille nad eestkostetava rahast, näiteks oma sünnist saati puudega poja või tütre 244-eurosest töövõimetuspensionist teinud. Vähe sellest. Seaduse järgi tuleb kogu pension kasutada vaid puudega inimese enda peale. Hoidku jumal, kui eestkostja on maksnud invaliidsuspensionist näiteks purgi kassitoidu eest. Selle laseks mõni kohtunik läbi vaid siis, kui eestkostja lisaks tšekile psühhiaatri tõendi, et kassi on vaja teraapiaks.
Ka elektri või vee eest tohib ühises majapidamises eestkostetava sissetulekutest maksta vaid täpselt välja arvestatud proportsiooni. Kui pere sõidab autoga nädalalõpuks Haanjamaa kuplite vahele, võib puudega inimese rahast arvestada osakese bensiini maksmiseks, kui “sõit on õigustatud”. Juures peavad olema tõendid ja selgitused. 

Õpi raamatupidajaks!
Selliste aruannete kallal on viimastel kuudel pusitud kõikides Eesti eestkosteperedes. “Oleme niigi ööpäev läbi “ametis”, valvame, hooldame, kasime, ravime ja turgutame neid. Enamik meist juba aastakümneid, laste sünnist või haigestumisest saati. Nüüd siis nõutakse, et omandaksime veel raamatupidaja oskused. Ja seda kõike paarisaja euro pärast kuus, mida riik neile kodus kasvavatele väetitele üldse maksab,” ahastab 32-aastase puudega tütre ema Maimu. Maimu on 62, endine toiduainete tehnoloog, nüüd juba neljandat aastakümmet kolm vahetust ööpäevas töötav kodune ema. Maimu hooldajatoetus, mida omavalitsus talle maksab, on 25 eurot kuus. Siiski tullakse kenasti toime, sest tubli abikaasa on suutnud peret ülal pidada ja nüüd aitab pisut ühisele majapidamisele kaasa ka noorem tütar.
“On ju täiesti naeruväärne nõuda tõestust, et lapse pension läheb vaid tema peale. Meil on ühine majapidamine ja selge, et tema vajadused on tegelikkuses teiste omadest suuremad. Tema abivahendite, erisöögi ja ravimite peale kulub kohe kindlasti mitu korda enam, kui on see pension. Ja nüüd kõik see tsirkus,” ei jõua Maimu imestada. 

Nagu puuga pähe
Kõige hullem on kogu asja juures see, et inimesed saavad uue seaduse veidrustest teada alles nüüd, kus neile saabuvad kohtukirjad. Selgitusi nõutakse aasta või poolteist tagantjärele. Kuigi seadus on jõus olnud juba poolteist aastat, pole keegi ei asjaosalistele ega üldsusele muudatusest ette teatanud.
Kui uut perekonnaseadust kaks aastat tagasi ette valmistati, leidis avalikku arutelu vaid abikaasade ühis- ja lahusvara küsimus. Nüüd räsivad aga seaduse viljad just puuetega inimeste pereliikmeid.
Helgi on 68 ja abielus olnud üle neljakümne aasta. Vello on 75, viimase nelja aasta jooksul on eluaeg tööd rabanud mehel olnud kolm insulti. “Viimane oli üle-eelmisel aastal ja see võttis ta sassi. Ei liigu, ei räägi, ei saa tihti enam ka jutust aru. Olen tema hooldaja, nüüd ka eestkostja, sest selline inimene ei saa ju käia pangas, poes ega asju ajamas. Oleme mõlemad pensionärid, meil on iidamast-aadamast kõik ühine, pole iial olnud tema raha ja minu raha. Ja nüüd pean kohtule tõestama, et kulutan tema pensioni vaid tema peale. Ta justkui ei olekski nüüd enam abikaasa ega pereliige. Ideoloogia on selles, et riik nüüd kaitseb teda kui puudega inimest. Ja kaitseb minu kui võimaliku kurjategija eest,” laiutab Helgi käsi. “Nutma ajab. Annaksin ju talle ka viimase leivapalukese oma taldrikult.” 

Mida järgmiseks?
“Kõige jaburam on aga see, et uus seadus kotib küll tublisid pereliikmeid, kuid ega sulidel tembud seepärast tegemata jää. Kes kuritarvitada tahab, saab seda ka selle seaduse järgi teha. Näiteks viin kohtule tšeki, et olen tütre rahast ostnud pätsi leiba. Aga tegelikult sõin selle salaja ise ära. Kas järgmisena tuleb kohtunik ja paneb mulle koju kaamera?” räägib Maimu. Ja pakub, et siis luuakse mõne ministeeriumi alla kaamerajälgijate osakond ja võetakse sinna tööle tuhat uut ametnikku, kõik kõrgepalgalised. “Jumal küll, andku see raha parem puuetega inimestele. See 244 eurot kuus erivajadustega inimese ülalpidamiseks on naeruväärne. Riik ise ju ka teab väga hästi, palju niisuguse inimese elatamine maksab – hooldeasutuses on hind 1000 eurot kuus!”
Ta lisab: “Niisugune seadus tuleb seisma panna. Kui siin riigis veel kellelgi üldse mingit oidu peas on!” 

NB!
Lapsevanemad pöörduvad riigijuhtide poole
Esmaspäeval koostasid Tallinna Käo päevakeskuse ja tugikeskuse Juks puuetega noorte vanemad õigluse nõudmiseks pöördumise Eesti riigijuhtide poole ning asusid sellele allkirju koguma. Kolmapäevast alates on pöördumisele toetusallkirju kogutud hääletuskeskkonnas www.petitsioon.ee.
Kui eesmärgiks seati koguda kümne päevaga 1000 toetushäält, siis juba esimese ööpäevaga liitus pöördumisega üle 800 toetaja. Eile õhtul Linnalehe trükkimineku eel oli pöördumisele allkirja andnud juba üle 1100 inimese, nende seas üsnagi palju ka Eesti riigis tuntud nimesid.
Pöördumine saadetakse tuleval nädalal presidendile, riigikogule, valitsusele, riigikohtu esimehele ja õiguskantslerile.
Pöördumises nõutakse seaduse ja eestkoste järelevalve protseduuride korrigeerimist ning eestkostjate au ja väärikuse jaluleseadmist. Samuti seniste asjaajamiste käigus kahjustada saanud eestkostjate ees juhtunu pärast vabanduse palumist.
Pöördumist saab lugeda ja soovi korral sellele oma toetushääle anda lehel www.petitsioon.ee.

Allikas: Linnaleht, 01.03.2012 http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=3228

Enne selle ürituse algust saame samas ruumis maha pidada ENÜ volitatud esindajate koosoleku, mis algab kell 11.00.

Esialgne päevakava:

13.00 Avamine- Margus Tsahkna, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

13.15- 13.30 Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni tutvustus- Johanna Nelles, Euroopa Nõukogu sekretariaadi nõunik

13.30-14.00 Saksamaa kogemused naistevastase vägivalla tõkestamisel-

Nicole Zündorf-Hinte, Saksamaa Pereasjade, Eakate, Naiste ja Noorsooküsimuste ministeeriumi nõunik, Euroopa Nõukogu CAHVIO töögrupi liige

14.00- 14.30 Hispaania kogemused naistevastase vägivalla tõkestamisel- 

Javier Truchero Cuevas, Hispaania justiitsministeeriumi nõunik, Euroopa Nõukogu CAHVIO töögrupi liige

14.30-14.45 Kohvipaus

14.45- 15.15 Miks Eesti naisorganisatsioonid ootavad riigilt konventsiooniga ühinemist–

Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, EWL naistevastase vägivalla seirerühma Eesti ekspert

15.15- 16.00 Arutelu ja lõpetamine

Tagatud on sünkroontõlge.

Eelregistreerimine kuni 6. märtsini enu@enu.ee või telefonil 5265927.

Riigikogu hoonesse sissepääsuks on vajalik kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid –, kirjutavad ETV saate «Puutepunkt» tegijad Tiina Kangro ja Anne Lill.

Eestit on tabanud uus katk. Hiilivalt jõusse astunud uus perekonnaseadus on loonud olukorra, kus riigi- ja kohtuvõim on ühendanud oma jõud, et asuda veel kord kägistama neid, kes niigi kroonilises hapnikupuuduses. «Meil teevad seadusi vist arvutiprogrammid või masinad. Kui neid teeks inimesed, siis lihtsalt ei saaks nii juhtuda,» laiutavad üle kogu Eesti nõutult käsi emad-isad, kes on oma täisealiseks saanud, kuid teovõimetute laste eestkostjad.

Need inimesed on oma vaimupuude või sügavate liitpuuetega laste eest hoolitsenud aastaid. On neid ennastsalgavalt ja riigipoolset kasinat tuge trotsides kodus kasvatanud, pakkudes neile eneseohverduste ja isiklike loobumiste hinnaga kaitset, eluks vajalikku hooldust ja leivakõrvast. Nad on teinud seda kas täiesti tasuta või saades riigilt hooldajatoetuse näol tühiseid sente. Lastekodudes või hooldusasutustes oleks nende laste ülalpidamine läinud riigile maksma tuhatkond eurot kuus.

Ja nüüd äkki selgub, et päevast, mil lapsed saavad täisealiseks, kuulutab uus seadus needsamad emad-isad oma puudega laste suurimateks vaenlasteks. Nende üle asutakse teostama kohtulikku järelevalvet, et nad ei omastaks ega kuritarvitaks oma laste vara ja raha. Rahanatukest, mis koosnebki parimal juhul vaid 244-eurosest töövõimetuspensionist, lisaks mõnikümmend eurot puudetoetust.

«Õuele sõitsid kohtunik ja sotsiaaltöötaja. Palusid, et aitaksin neil tütrega suhelda. Tütar on kõnetu. Jäi sünnitushaiglast saadud pisikust mädasesse meningiiti. Nüüd on 34-aastane. Epilepsia, sügav vaimne alaareng. Mulle öeldi, et tuleb esitada kohtule aruanne, et tütre raha on enda omast rangelt lahus hoitud, kõik tema rahast tehtud ostud tšekkidega tõendada,» kirjutas «Puutepunktile» 67-aastane naine ääremaalt.

Ta jätkas: «Kogu selle 34 aasta jooksul tulin temaga toime. Keegi pole meilt iial küsinud, kas saame hakkama, kas on tarvis abi. Elame maal, suvel pole kaevus vettki. Toidu teen kõigile koos. Temale saavad suhu ikka need paremad palad. Abikaasa on 72, nüüd ka sügava puudega, töötas aastaid mitmel kohal ja puhkusteta, et saaksime haiget last kodus pidada. Minul on luud moondunud, sest last on tulnud aastaid tõsta ja tassida. Kuidas nüüd teha vahet, mis on minu, mis tema oma? Siis tuleb ta kuskile kinni panna, talle jaopärast anda. Kui ta haiglas oli, seoti ta voodi külge. Pärast olid jalgadel vorbid.»

Ahastuses vana naine oli uurinud aruandevormi ja jõudnud järeldusele, et ei oskaks seda täitagi: «Minu vanuses emad, kes on nii kaua puudega, mõistuseta ja oskusteta lapseeast invaliide kasvatanud, pole ka parema tahtmise juures suutelised seda seadust täitma.»

Eakas naine tunnistas, et ei saa enam öösel magadagi. Ei tea, mida teha. «Mind on saadetud isegi härra Pevkuri vastuvõtule Estonia talveaeda. Seal ta tänas ja kirjutas tänukaardile «Jätkake samas vaimus!». Aga enam ei saa! Ka kohtunik ütles, et olen selle töö eest tegelikult medalit väärt, kuid pean mõistma – seadus nüüd lihtsalt nõuab nii! Aga maal polegi neid tšekke. Mida ma pean tegema?»

Eestkostja määratakse puudega inimesele siis, kui ta ise pole võimeline oma elu üle otsustama. Eestkostjal tuleb kohtule esitada põhjalik aruanne kord aastas. Eestkostetava rahast tehtud iga ost tuleb tõendada. Lisaks tuleb aru anda kõigest, mida eestkostja maksab oma rahast. Perekonna ühiste kulutuste puhul, nagu elekter, küte jms, tuleb välja arvestada proportsioon.

Kui hoolealuse peale kulub midagi teistest rohkem, näiteks õgib mõni tema abivahend rohkelt voolu, võib tema osa ühisest elektriarvest kalkuleerida koefitsiendiga. Arvutuskäik peab aga olema tõestatud. Kui puudega inimese rahast ostetakse midagi muud kui esmatarbekaupu, näiteks nohurohtu või kassitoitu, tuleb lisada perearstilt või psühhiaatrilt võetud tõend. Et nohu ikka oli või et kass on vajalik.

Ent see pole veel kõik. Seadus kohustab eestkostjat seisma hea selle eest, et puudega inimese vara kasvaks. Kui pensionist jääb midagi üle, tuleb see investeerida. Kuid mitte omast tarkusest. Investeerimisotsused tuleb kooskõlastada kohtuga. Nagu ka kõik muud suuremad tehingud.

Kui eestkostetav tahaks näiteks kinkida vennale lapsepõlves ristivanematelt saadud maali, tuleb küsida kohtult luba. Kohtunik võib nõuda, et maal säilitatakse juhuks, kui tekib vajadus see müüa puudega inimese hoolduskulude katteks, näiteks siis, kui vanemad surnud. «See kõik käib rutiinselt, nn lihtmenetluse korras, peate kohtule lihtsalt n-ö ukse alt avalduse sisse andma ja vastust ootama, enne tehingut teha ei tohi,» lohutab teemat valdav jurist.

Kuigi uus perekonnaseadus hakkas kehtima juba poolteist aastat tagasi, saavad eestkostjad sellest kõigest teada riburada pidi alles nüüd, kui neile saabuvad kohtukirjad, milles teatatakse aruande esitamise tähtpäev. Kohtukirjad on aga teadagi millised. Paragrahvid ja lõiked, trahvimäärused, kriminaalvastutuse võimalus. See kõik on rutiinne, ütleks jurist – aga aastakümneid kodus oma hooldatavat valvanud ja kasinud Eestimaa naise või mehe jaoks on see hirmuäratav.

«Olen eestkostja juba aastaid, alles paar kuud tagasi käisin kohtus tähtaega pikendamas, uuest korrast mulle ei iitsatatudki. Kirjaga sain nagu puuga pähe – mul pole tšekke ega ka mingit võimalust tõestada, et pension on kulutatud vaid lapsele. Me kaks elamegi ju sellest, minu hooldajatoetus on 25 eurot. Ei pääse ma välja, saati tööle,» ahastas veel üks ema.

Lahkasime teemat «Puutepunktis». Teiste seas helistas toimetusse 33-aastase sügava liitpuudega tütre isa, kes muretses abikaasa järsult halvenenud tervise pärast: «See kohtukiri võttis talt viimase. Neelab tablette. Ei maga. Me pole tšekke kogunud. Või kuidas neid kulusid üldse näidatagi! Juurikad tulevad põllult, küte oma metsast. Ega kõik sellepärast veel tasuta kätte tule, traktori eest tuleb maksta. Oleme kuidagi hakkama saanud.»

Mees uuris, kas oleme mõne riigiametniku käest küsinud, mis eesmärgil selline kord tehti. Jah, oleme. Selleks, et abitute inimeste vara ja õigusi paremini kaitsta. Kõik see on kirjas ka põhiseaduses: puuetega inimesed on meie riigi erilise hoole all. Aastates mees telefoni teises otsas hakkas nutma. Et riigi hool, mida tal 33 aasta jooksul pole märgatagi õnnestunud, nüüd sellisel moel tema perekonda puudutab, lõi tal jalad alt.

Häireseisundis ja kohati peata on ka kohtud. See töömaht, mida uus süsteem kaasa toob, alles koguneb ja kuhjub. Et kohtunikest saavad nüüd kõikides Eesti eestkostekodudes kutsumata, ent riiklikult pealesunnitud ja otsustava häälega perekonnaliikmed, ei adu vist paljud asjaosalised veel isegi.

Jah, tõesti, kohtumaailm tunneb ka juhtumeid, kus väeteid ja nende vara on ära kasutatud. Kusagil on Liis Haaveleid, on salakavalaid «naabrinaisi» või hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Mis seal salata – ka lapsevanemaid, kes nii lastetoetuse kui järeltulija pensioni kõrist alla kummutaks. Niisuguste eest tuleb tõesti väetikesi kaitsta.

Ent kas on õigustust teha seda tuhandete korralike inimeste väärikust jalge alla trampides? Eesti riigi poolt niigi nurka surutud omastehooldajate aja- ja jõuvarudest veel tükikest hammustades mõttetuste jaoks, mille on esile kutsunud riigi lühinägelikkus? Kas järgmiseks on Eestis oodata seadust, kus kõigil meil tuleb jooksvalt ja alibitega tõendada, et me pole toime pannud kuritegusid, mida teoreetiliselt olnuks mõeldav sooritada?

Ent miks siis ikkagi kukkus kõik välja nii ebanormaalselt?

Kogenud kohtunikuga teemat analüüsides kuulsime, et kuna seadus on üldsõnaline, olnuks selle juurde vaja rakendusjuhendit. Niisugust, mis võimaldaks kohtutel sõeluda välja normaalsed pered ja siis nende puhul kohaldada inimlikumat järelevalvet. Ka meile on see kõik tundmatu ja täiesti uus, ohkas kohtunik.

Juristidega kõneldes saime teada, et perekonnaseadusesse sattunud ideed on «maha viksitud» Saksamaa eestkostealasest seadusest. Muidugi arvestamata, et tegemist on teise kontekstiga. Et Saksamaal on nii eestkostetavate kui ka hooldajate-esindajate rahalised seisud, aga ka hoolekandesüsteemi põhimõtted hoopis teised, nähes tõesti ette ka võimaluse säästa, investeerida ja teha valikuid tulevikuks. Ja et Saksamaal tegelevad kõigi nende küsimustega hoopis spetsiaalsed eestkostekohtud, mis on eraldi süsteem tavakohtute kõrval.

Meenub, et kunagi ironiseerisime – orjameelsed eestlased täidavad Vene seadusi saksa põhjalikkusega. Nüüd oleme siis jõudnud teise äärde – täidame Saksa seadusi, kuid Vene ajal õpitud ükskõiksusega.

Siiski on hämmastav, et seaduse kallal pusinud seltskond pole märganud, et puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib hoopis vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid. Omastehooldajaid, kelle ennastsalgava ja tasuta tööta kukuks päevapealt kolinal kokku kogu Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem.

Veel uskumatum on, et seaduse taga seisev justiitsministeerium ei näi aduvatki, millise viitsütikuga pommi nad on kinnitanud nii omaenese kui sotsiaalministeeriumi juhtide toolide külge. Te mõelge, mis juhtub, kui kõikide vabariigi halduskohtute «uksealustest» hakkavad igapäevaselt sisse vihisema tuhanded ja tuhanded eestkostjate järelepärimised kõikvõimaliku tühja-tähja kohta – sest eeskirja, kustmaalt ja mille kohta täpselt tuleb kohtult luba küsida, ju ka pole. Või kui pere- ja eriarstid tüdivad mõttetute tõendite väljastamisest eestkostearuannete jaoks?

Või kui kõik «vabariigi orjad» ja nende saatusekaaslased ühel heal päeval otsustavad, et nad ei mängi enam seda mängu kaasa ja külvavad kohtud üle avaldustega, et loobuda eestkostest ja anda volitused üle näiteks kohalikele omavalitsustele. Mõelge sellele, kallid riigijuhid!

Tiina Kangro on «Puutepunkti» produtsent, Anne Lill on «Puutepunkti» toimetaja.

Allikas: Postimees, 29.02.2012 http://arvamus.postimees.ee/755046/tiina-kangro-ja-anne-lill-lambumas-vabariigi-hoole-all/

Ettevõtjad välistavad maksukoormuse tõusu töövõimetusskeemide ümberkujundamisel.

Veebruari alguses jõudis avalikkuse ette sotsiaalministeeriumist töödokument, millest suur osa rääkis võitlemisest töövõimetuspensionide kulude kasvuga ja mittetöötavate inimeste naasmisest tööturule. Eile kutsus ministeerium kokku kõikvõimalikud osapooled selleks, et avada neile probleemi tausta ning selgitada, kuhu loodetakse kunagi seaduse tasandil jõuda.

Probleem on lihtne, lahendus aga praeguses majanduskliimas erakordselt keeruline. Nimelt elab vabariigis ligi 650 000 pidevalt tööga hõivatud inimese kõrval eelmise aasta seisuga umbes 90 000 püsivalt töövõimetut, kes saavad iga kuu vastavat pensioni. Selle maksmiseks kulus riigil 2011. aastal 190 miljonit eurot, kuid juba 2015. aastaks prognoositakse kulu kasvu 267 miljonile eurole.

Samal ajal osa püsivalt töövõimetutest töötab, mõned täiskohaga ja riigikontrolli hinnangul saavad umbes 10% töötavatest töövõimetutest keskmisest kõrgemat palka. Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüs ning riigikontrolli auditid näitavad, et praegune töövõimetuspoliitika ei ole jätkusuutlik ei rahastamise seisukohast ega ka inimeste töölenaasmise kiiruse või motivatsiooni koha pealt.

Niisiis otsib ministeerium lahendust näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteemist (TÕKS), mis on välja lubatud lausa koalitsioonilepingus. Kas selle jaoks peaks osa sotsiaalmaksust minema uude loodavasse kindlustusse, kas see peaks tähendama hoopiski ettevõtjale kindlustuse kohustuslikuks tegemist või mingit kolmandat skeemi – peaks otsustatama pärast valitsuselt heakskiidu saamist.

Probleeme on aga mitu. Nimelt ei ole enamik püsivast töövõimetusest ametlikult tööst tingitud ja seetõttu ei näi loogiline, miks peaks tööandjad või -võtjad selle kinni maksma. Samuti on valupunktiks tööandjate motivatsioon ennetada tööõnnetusi või kutsehaigusi – nõuab see ju oluliselt rohkem investeeringuid.

Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriisi sõnul on tööandjate seisukohast siiski kõige olulisem see, et tööjõumaksud ei tõuseks. „Meie mure on ikkagi maksukoormus,” ütles ta. „Pigem tuleks hakata maksukoormust alandama, enne seda puudub meil küll mingisugune huvi sel teemal läbi rääkida.”

Ka Eesti kaubandus-tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi sõnul on seni arutatud tööõnnetus- ja kutsehaigusskeemide puhul alati jõutud selleni, et paratamatult kasvaks ettevõtja maksukoormus või kulutused. „Paraku ei ole see lahendus ja ettevõtjad seda ei ole toetanud ega toeta,” ütles ta ja selgitas, et mis tahes süsteemi muudatused peaksid nende hinnangul kindlasti suurendama ka üksikisikute motivatsiooni panustada enda tervisesse ja töövõime taastamisse.

Teema tõstatamist tervitab ka Eesti kindlustusseltside liidu esimees Mart Jesse, kes kinnitas, et kindlustajate huvi on kahtlemata olemas.

„Kui võtta erakindlustuse ja riikliku kindlustuse paremad osad, siis saab kokku väga mõistliku süsteemi,” arvas Jesse. „Juhtivate kindlustusseltside emafirmad pakuvad taolist kindlustust ka mujal ning on valmis ka siin seda tegema.”

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on neil plaanis tutvustada kava lähinädalatel valitsusele. „Kui valitsus annab meile mandaadi muudatustega edasi minna, siis alustame koos partneritega seaduseelnõu väljatöötamist,” ütles ta.

ETTEPANEKUD

Riigikontrolli soovitused töövõimetuse teemal

Töövõime hindamise süsteem tuleks ümber kujundada selliselt, et ennekõike hinnatakse isiku töövõimet, mitte aga töövõime kadu.

Töövõimekaotus tuleks isikule määrata alles siis, kui on selge, et inimene ei ole võimeline tööd tegema ja elatist teenima.

Tuleks kaaluda kohustusliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmist.

Loobumata põhimõttest, et võimalikult suur hulk töövõimetuspensionäre võiks olla tööga hõivatud, peaks kaaluma töövõimetuspensioni maksmise sidumist isiku samal ajal teenitud tuluga. Vaja oleks algatada seadusemuudatus, millega kehtestatakse maksimaalne tulu suurus, mille teenimisel kaob isikul õigus töövõimetuspensioni saada.

On vaja luua programm töövõime kaotanud isikute tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Allikas: Eesti Päevaleht, 29.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/ministeerium-raputab-toovoimetussusteemi-alustalasid.d?id=63990157

Riigikogu liikme ja endise eurosaadiku Marianne Mikko sõnul ei saa enam jätkuda, et meie meesministrid matavad pea liiva alla, kui jutuks tuleb võrdõiguslikkuse teema – surve Euroopa Liidust on olemas.

Kui me ei taha Euroopas sattuda musta nimekirja, peame rohkem naisi kaasama, arvab endine europarlamendi saadik Mikko. Sookvootide teema on Eestis pigem hirmutav, kuigi Euroopa Liidus on juba levinud regulatsioon, et börsiettevõtete nõukogudes peaks 40% olema naisi.

Infosüsteemide ja majandustarkvara arendaja HÄT Systems märkis hiljuti töökuulutuses turundusosakonda uut inimest otsides, et eelistatud on naiskandidaadid. Otsuse tingis ka ettevõtte juhtide tundmus, et naisi diskrimineeritakse palkamisel juba niigi. "Naised leiavad tööd raskemini, aga meil pole nende vastu midagi, nii et miks mitte," sõnas üks firma omanikke Roland Kasela.

Nende ettevõtte turundusosakonnas oli kümnekordne meeste ülekaal. "Oleme vaadanud, et lojaalsuse mõttes on naised meie ettevõtte jaoks paremad. Võib-olla nad ei jookse kohe uude töökohta veidi suuremat palka taga ajama. Ehk suudavad rohkem hinnata võimalusi, mida meie saame pakkuda, näiteks head töökeskkonda või koolitusi."

Peamine põhjus, miks Kasela firma teadlikult naisi valib on järgmine: "Lootsime tasakaalu, et tekiks teisest vaatenurgast lähenemisi ja sekka teistsugust arvamust."

Mikko on veendunud, et Põhjala riigid on edukad just tänu kehtestatud kvootidele. "Oodata, kuni aeg asjad paika loksutab ehk loota evolutsioonile, on tore, aga see ei toimi," kõlab Mikko veendumus. "Sookvoodid on vahend millegi saavutamiseks. Vastasel juhul ruulib meie riigis ainult keskealine heteromees. See tähendab, et kohta pole noortel, vanadel ega naistel."

Loe lähemalt sookvootidest ning sel teemal intervjuud Marianne Mikkoga tänasest Äripäeva paberlehest.

Allikas Äripäev, 29.02.2012 http://www.ap3.ee/article/2012/2/29/euroliit-survestab-sookvootidega