Minuga on nii, et mida õnnelikum ma olen, seda hiljem magama lähen. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega magamisele, kui samal ajal saaks teha ju palju muid toredaid asju – alates jälle ühe oma elatud päeva peale mõtlemisest kuni teiste elude vaatamiseni televiisorist.

Hiljuti juhtusin nägema kontserti, mis köitis mu tähelepanu esimesest hetkest alates sellega, et pilt polnudki nagu XXI sajandist… Laval ei olnud mitte midagi atraktiivset, ei suitsu, ei tuld ega kõige vähematki sõud!

Keset lava seisis lihtsalt laulja, kes laulis. Riides oli ta nii, nagu polekski tal muud selga panna kui seesama ülikond, mis tal parasjagu seljas juhtus olema. Pintsaku alt paistis hele särk, üks hõlm viigipükste peal ja teine sees ning jalas olid tal kingad, mis kindlasti ei pretendeerinud peenele maitsele. Need olid lihtsalt ühed tugeva tallaga tänavakingad.

Oli ilmne, et see laulja ei tahtnud moest midagi kuulda. Ka ei tahtnud ta vist kedagi ega midagi enda ümber näha, sest muidu oleks ta kas või korrakski silmad lahti teinud… Aga ta ei teinud. Ta laulis, silmad kinni, ta ei flirtinud publikuga, ta peaaegu ei rääkinudki, nimetades laulude vahele vaid pealkirju.

Ma ei saanud tükk aega aru, kas tegu on naise või mehega. Nägu oli sile ja õrn, värvimata, soeng oli nagu mehel, aga hääl oleks kuulunud siiski nagu rohkem naisele. Ja varsti tundsin ma ta ära – ühe vana laulu järgi!

See oli Sinead O’Connor, Iiri lauljatar, kes üheksakümnendatel paistis silma oma kiilaks aetud pea ja hirvesilmadega. Ja muidugi laulmise endaga…

Mõtlesin terve minuti, et kas see on tõepoolest sama inimene, kes omal ajal pakkus kõneainet oma ilu ja ekstravagantsustega ja kes nüüd oli muutunud inimeseks, kelle jaoks sool, välimusel, kehakaalul ja teiste arvamusel pole kõige vähematki tähtsust. Nii see igatahes tundus.

Saal istus hiirvaikselt, proovides kinni püüda ruumis kaikuvat hinge… Laulvat hinge. Hinge, kes igatseb armastust ja pakub armastust, kes tänab kuulamise, mõistmise ja kaasaelamise eest.

Minu ja arvatavasti ka saalitäie Šveitsi publiku jaoks oli see kontsert erakordne elamus! Vähemalt minu elus üks harvu kogemusi, kus eelarvamustele polnud jäetud kõige väiksematki rolli. Kus kuulaja sai hinnata vaid seda tunnet, mida kunstniku hääl temas tekitas.

See vist peakski olema kunsti mõte, mõtlesin. Sellise emotsionaalse laengu äratundmisel kaotavad niisugused ajas muutuvad mõõdupuud nagu vanus, keha või kes keda armastab, igasuguse tähtsuse. Enamasti oleme kahjuks omaenda eelarvamuste ohvrid. Mis segab elu võtmast nii, nagu ta on, pannes meid kritiseerima, nina kirtsutama, asju oma vaatevinklist nägema…

Viimatise “Tantsud tähtedega” saate ajal meenus mulle inimeste suur armastus eelarvamustesse ning enda arvamiste ainuõigsusesse taas.

Saate teemaks oli Eesti. Ainus mitte-eestlasest osavõtja ehk Anna Levandi ütles tantsule eelnevas videos, et tema valis Eesti Vabariigi alguskümnendite muusika. Sest teda huvitab Eesti ajalugu. Nüüdseks teame muidugi kõik, et hinnatud iluuisutamistreenerit huvitab ka kõik muu, mis on seotud Eestiga. Muidu ta siin ju oma lapsi ei kasvataks ja eesti keelt ei räägiks!

Niisiis sellel Venamaal sündinud andekal naisel oli tantsunumber Eesti telesaates sügavamalt eestlaslik kui teistel saatest osavõtjatel kokku.

Aga mäletate, kuidas Anna Levandi tulekut Eestisse omal ajal vastu võeti? Või täpsemalt – kuidas teda vastu ei võetud! Eriti hästi mäletan seda häbi, mida ma kaasmaalaste olematu sallivuse pärast tundsin.

Tookord Anna õnneks veel eesti keelt nii hästi ei osanud kui praegu: vastasel korral poleks ta ehk meie eelarvamustest läbi kasvanud kurje sõnu alla neelata suutnudki… Või unustada.

Seda pauku aga, mida esimene tantsusaatest välja hääletamine endaga kaasa tõi, ei unusta televaatajad niipea. Võin kihla vedada, et mitte ükski inimene Eestis ei arvanud ära, kes välja kukub…

Maaleht 23.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/maire-aunaste-eelarvamusest-vabaks.d?id=60116709

Seminar „Sotsiaalteenuste osutamine vabaturu olukorras rehabilitatsiooniteenuse näitel”, kuhu on oodatud sotsiaalteenuste korraldamise eest vastutajad ja eksperdid nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil.

Seminaril käsitletakse rahvusvahelise kogemuse põhjal millised on üldised sotsiaalteenuste korralduse arengutrendid (sh liikumine teenuste sisseostmise suunas), teenuste kvaliteedi nõuded ja kvaliteedi juhtimine läbi lepingute, kvaliteedi mõjutamine läbi erinevate finantseerimisskeemide ning üldiselt millega tuleb arvestada sotsiaalteenuste poliitika kujundamisel vabaturu olukorras.

Seminar  toimub 18. oktoobril algusega kell 10.00 Tallinnas, hotellis Euroopa (Paadi 5).

Esialgne kava:

09.30- 10.00 Tervistuskohv ja registreerimine

10.00- 10.15 Seminari avamine

10.15- 11.00 Iirimaa ja Inglismaa kogemus: meetmed, väljakutsed ja mõjud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel vabaturu olukorras. Lektor: Mr. M. Crowley (Executive Business Excellence Rehab Group)

11.00- 11.45 Hollandi kogemuse põhjal: meetmed, väljakutsed ja mõjud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel vabaturu olukorras. Lektor:  Dr. B.A.G. van Lierop (DISWORKS, Maastrichti Ülikool)

11.45- 12.15 Küsimused ja diskussioon

12.15- 13.00 Lõuna

13.00- 13.45 Vajadus kvaliteedinõuete järele teenuste osutamisel vabaturu olukorras. Lektor: Guus van Beek (European Quality in Social Services)

13.45- 14.30 Rehabilitatsioonipoliitika kujundamine vabaturu olukorras. Lektor: Prof. Dr. F.J.N. Nijhuis (Maastrichti ülikool)

14.30- 15.15 Küsimused ja diskussioon

15.15- 15.30 Seminari lõpetamine

Konverentsil on sünkroontõlge.

Lähem info:

Kelly Otsman

Välissuhtlemise peaspetsialist

Eurokoordinatsiooni ja välissuhete osakond

Sotsiaalministeerium

6 269 731

kelly.otsman@sm.ee

Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011. Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub aktiivseid ja tegusaid puuetega inimesi ja
puuetega laste vanemaid osalema vabatahtliku tegevuse seminaril. Vabatahtliku tegevuse seminari eesmärgiks on tutvustada vabatahtliku tegevuse võimalusi ning erinevaid viise, kuidas suurendada osalejate endi vabatahtlikku panust osalemaks
kodanikualgatuslikes ettevõtmistes.

Seminari päevakava:

• 14.00 Seminari avamine. Tauno Asuja, Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuht
• 14.10 „Vabatahtlik tegevus- kellele, miks ja kuidas?“Anna Gramberg, Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse projektijuht
• 15.30 Kohvipaus
• 16.00 „Vabatahtlik töö kui ressurss muutuste elluviimisel“ Rainer Nõlvak, Kodanikualgatuse Teeme Ära eestvedaja
• 16.30 „Vabatahtlik töö puuetega laste ja perede toimetuleku parandamiseks“ Ivica Mägi, Põhja- Eesti Autismiliidu juhatuse esinaine
• 17.00 Töötoad „Kuidas motiveerida puuetega inimesi osalemaks vabatahtlikus tegevuses?“
• 17.30 Töötubade kokkuvõtted ja seminari lõpetamine

Seminar toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.
Seminar toimub sünkroontõlkega vene keelde.
Liikumispuudega inimesele pakume invatransporti seminarile.
Seminaril osalemine on TASUTA, kuid kohtade arv on piiratud.
Registreerimine toimub kuni vabade kohtade täitumiseni või vabade kohtade olemasolul hiljemalt 24.10.2011.
Seminarile registreerimine e-posti aadressil: tauno@tallinnakoda.ee või telefonil 656 4048,
liikumispuudega inimestel palume ära märkida soovi invatranspordi kasutamiseks.
Lisainfo:
Tauno Asuja
Tel: 655 41 61, 52 56 560
E-post: tauno@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee
Seminar toimub projekti „Tallinna puuetega inimeste ja puuetega laste vanemate kodanikuoskuste
arendamine“ raames, mida rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

1. oktoobril 2011 kell 12.00 Tallinna Ülikool, Riho Pätsi auditoorium (ruum M-213), II korrus Uus-Sadama 5, Tallinn

http://www.enut.ee/lisa/Meediapaev_01_10_2011.pdf 

KAVA
11:30 – 12.00 Registreerimine ja tervituskohv
12:00 Avamine Merike Viilup, Eesti Naistoimetajad
HEA SÕNA auhinna kätteandmine
12:15 – 13:00 "Milleks rääkida kvootidest, sihttasemetest ja eesmärkidest?"
Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Ettekanne annab ülevaate kvootide kui ajutiste erimeetmete sätestamise õiguslikest aspektidest, kvootide erinevatest liikidest, kvootide rakendamise viisidest maailmas ja EL liikmesriikides. Toetutakse uuringutele, mis toovad välja selle, millistele ideoloogiatele toetuvad poolt- ja vastuväited poliitilise esindatuse piirmääradele. Vaadeldakse, milliseid lähenemisviise – pikaajalisi või kiireid – on eri riigid kasutanud soolise tasakaalu saavutamiseks esinduskogudes.
Riigikogu sooliselt koosseisult asetume Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu (IPU) nimekirjas Senegali ja Peruu vahele. Mis takistavad Eesti naistel jõuda tipppoliitikasse ja kas meie esindusdemokraatias saavad mehed esindada naiste elukogemusi? Kas naiste esindatus otsustuskogudes on imporditud teema või okupatsiooni poolt katkestatud demokraatiataotlus? Kas kvoodid on jäänuksümbolid nõukogude-aegsest sundemantsipeerimisest või hoopis demokraatliku ühiskonna arengu tagamise üks võimalustest?
13:KAVA
11:30 – 12.00 Registreerimine ja tervituskohv
12:00 Avamine Merike Viilup, Eesti Naistoimetajad
HEA SÕNA auhinna kätteandmine
12:15 – 13:00 "Milleks rääkida kvootidest, sihttasemetest ja eesmärkidest?"
Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Ettekanne annab ülevaate kvootide kui ajutiste erimeetmete sätestamise õiguslikest aspektidest, kvootide erinevatest liikidest, kvootide rakendamise viisidest maailmas ja EL liikmesriikides. Toetutakse uuringutele, mis toovad välja selle, millistele ideoloogiatele toetuvad poolt- ja vastuväited poliitilise esindatuse piirmääradele. Vaadeldakse, milliseid lähenemisviise – pikaajalisi või kiireid – on eri riigid kasutanud soolise tasakaalu saavutamiseks esinduskogudes.
Riigikogu sooliselt koosseisult asetume Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu (IPU) nimekirjas Senegali ja Peruu vahele. Mis takistavad Eesti naistel jõuda tipppoliitikasse ja kas meie esindusdemokraatias saavad mehed esindada naiste elukogemusi? Kas naiste esindatus otsustuskogudes on imporditud teema või okupatsiooni poolt katkestatud demokraatiataotlus? Kas kvoodid on jäänuksümbolid nõukogude-aegsest sundemantsipeerimisest või hoopis demokraatliku ühiskonna arengu tagamise üks võimalustest?
13:13:00 – 13:15 Diskussioon
13:15 – 13:45 Naised ja ärijuhtimine- Euroopa Parlamendi 6.07.2011 resolutsioon.
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi liige
Suuremate börsil noteeritud ettevõtete juhtorganitest peaks 2015. aastaks olema 30% ja 2020. aastaks 40% naisi. Kui vabatahtlikud meetmed osutuvad ebapiisavaks, tuleb naiste esindatuse suurendamiseks kasutada ELi seadusandlust. EL suuremate börsil noteeritud ettevõtete juhatuste liikmetest on praegu naisi 10%, neist ainult 3% on juhatuse esimehed.
Ettevõtete juhatustes suureneb naiste osakaal liiga aeglaselt. "Naiste rolli suurendamine ettevõtete juhatuses on eetika ja võrdsuse küsimus ning ülioluline majanduskasvu ja konkurentsivõimelise siseturu jaoks. Raporti "Naised ja ärijuhtimine" vastuvõtmisega saatis Euroopa Parlament selge sõnumi valitsustele, sotsiaalpartneritele ning ettevõtetele Euroopas," sõnas raporti koostaja EP asepresident Rodi Kratsa- Tsagaropoulou.
Norra edukast kvoodiseadusest tulenevalt on Prantsusmaa, Holland ja Hispaania algatanud muudatusi, millega määratakse kindlaks naiste esindatuse alammäär juhtorganites.
13:45 – 14:15 Sooline tasakaal ettevõttes: Norra mudel
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog, demokraat
Eesti majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovaatiline, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – selleks on vaja naiste kaasamist otsuste langetamiseks ettevõtte tasemel. Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid ja korporatsioonid pidid juhatusse määrama naisi. Vastupanu oli suur, aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. Aeg on näidanud, et otsus oli õige, et sooliselt tasakaalus areng on positiivne, kui mitte öelda hädavajalik.
14:15 – 14:30 Diskussioon
14:30 – 15:00 Kohvilaud
15:00- 15:30 "Kvootidega võrdse maailma poole?"
Erkki Bahovski, vabakutseline ajakirjanik
Milline roll on muutunud julgeolekuga maailmas naistel? Kas võrdsus loeb suures poliitikas ja kas maailmapoliitikas osalevad naised muudavad rahvusvahelisi suhteid?
15:30 – 15:45 Diskussioon
15:45- 16:15 Iivi Masso, Diplomaatia peatoimetaja
16:15 – 16:30 Diskussioon
16:30 – 17:00 Dokfilm „Tööl ja kodus ehk sooline võrdõiguslikkus Eestis“,
www.sooline.ee, rež. Kaupo Kruusiauk , konsultant Barbi Pilvre
Film uurib soolise võrdõiguslikkuse olukorda Eesti ühiskonnas. Keskendutakse kolmele teemale:
 Sugu ja stereotüübid
 Sugu ja palk
 Sugu, töö- ja pereelu
Sõna saavad inimesed, kelle elukutsevalikud pole kehtivate stereotüüpide kohaselt tavapärased. Uuritakse tundlikku palgateemat. Miks teenivad Eesti naised meestega võrreldes ligi kolmandiku võrra vähem? Kuidas ühildada töö- ja kodused kohustuse, kui erialane eneseteostus on oluline mõlemale.
Diskussioon Reet Laja, ENUT-i juhatuse esinaine
Harda Roosna, ENÜ eesistuja asetäitja, Hiiu Lehe peatoimetaja
17:00 Kokkuvõte, lõpetamine, sünnipäevatort
Moderaatorid: Merike Viilup, ajakirjanik ja meediakonsultant
Rain Kooli, Delfi arvamustoimetaja
Koostööpartnerid:
Esti Ajakirjanike Liit (EAL)
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT)
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENU)

“Mul on olnud aegu, kui mul pole olnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata. Aga – siin ma nüüd olen,” räägib noor naine, kes on elus mitu korda haua serval seisnud.

Tema päikeselist loomust arvestades ei usugi esimesel pilgul, et tal võiks tervisega probleeme olla. Kuid Piia Porr (33) ütleb, et on kõige õnnelikum inimene maailmas: tänu luuüdi siirdamisele ja kunstliku viljastamise teel saadud pojakesele Germanile.

Kuid nagu mainitud, ei ole see alati nii olnud. Kui Piia oli 19aastane, hakkas tal ühel päeval ninast verd jooksma. Jooksis nii kaua, et tuli kutsuda kiirabi. "Mind viidi Viljandi haiglasse. Kui pabereid vormistati, ei pööranud mulle keegi tähelepanu. Korraga tundsin, et kohe minestan," meenutab naine.

"Kogu lift oli verd täis"

Üks arst märkas kanderaamilt alla libisenud kätt ja siis hakkas tohtritel korraga kiire: toona pandi tilgutid käsivarde metallnõelte abil. "Mind veeretati kiirustades lifti. Tilguti voolikud jäid selle sahmimisega ukse vahele ja viimane, mida ma mäletan, oli see, et kogu lift oli verd täis," räägib naine. Hoolimatu tegutsemisega tõmmati tal nõelad käsivarres tagurpidi.

Kaks päeva hiljem ärkas ta intensiivravi palatis.

Järgmine mälestus on Piial luuüdiproovi võtmisest. Siis öeldi talle lihtsalt: ärge ehmatage, võtame ühe proovi, see pole valus. Pisteti puitpulk hammaste vahele, üks mees võttis noore naise kätest, teine jalgadest ja rindade vahelt suruti kehasse suur klaassüstal. "Mul oli tunne, nagu kogu mu sisemus voolab sinna sisse," meenutab Piia.

Pärast seda öeldi, et ta on nädala veel haiglas. Naine viidi aga Viljandi haiglast Tartusse, kus üks nädal järgnes teisele ja kojuminekut ei maininud enam keegi. Ega ka seda, mis viga võiks olla. "Kui arst läks puhkusele, ütles ta, et pärast seda kohtume. Ja teatas, et ma jään vähemalt pooleks aastaks haiglasse," räägib Piia.

Et suhtlejal naisel oli haiglas igav, sai ta jutule õdedega ja nägi nii ka oma haiguslugu. "Aplastiline aneemia," seisis seal diagnoos. Õdede toas diivanilaual olnud õpikust sai Piia teada, et tal on elada jäänud veel maksimaalselt viis aastat.

Aplastiline aneemia tähendab nimelt luuüdi haigust, mille puhul luuüdi ei ole võimeline tootma piisaval hulgal vereloomerakke. Need on inimese normaalse elutegevuse juures aga möödapääsmatud.

Kui naine koju saadeti, sõi ta ravimina kehakaalu tõstvaid hormoone ja käis elu sees hoidmiseks igal hommikul ja õhtul vereülekannet saamas. Vahepeal päeval tööl.

Kõikvõimalikud haigused võttis Piia külge justkui ühe sõrmenipsuga, nagu ta ise ütleb. Hullematest tõbedest põdes meningiiti ja neerupuudulikkust. "Mul kadus viimanegi jõud. Mul polnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata," kirjeldab ta.

Kuid Piia otsustas võidelda ega tea tagantjärele, miks ühel õhtul mõtles: homme tõusen üles ja lähen koju. Uuel hommikul tõusiski. "Arstid olid ka šokis. Koju ma küll ei saanud, kuid elutahet see ilmselt näitas," muheleb Piia praegu, sest pärast seda ütlesid arstid talle, et teda suudaks aidata luuüdi siirdamine.

Kui selleks tekib vajadus, võetakse esimesena luuüdi kelleltki lähiringkonnast – õdedelt või vendadelt. "Mul vedas, minu kahel õel oli minuga 100% sarnane luuüdi," tänab Piia taevast, et doonor oli omast käest võtta. Ja kutsub nüüd õde Piretit oma teiseks emaks.

Pärast siirdamist oli ainult luu ja nahk

Luuüdi siirdamist võrdleb Piia vereülekandega, aga hullem oli ees. Nimelt oodates, kas organism kohaneb võõra luuüdiga, on enesetunne ääretult halb. "Ma oksendasin 24 tundi ööpäevas, kahe nädalaga kaotasin 20 kilo. Ma ei teinud ööl ega päeval vahet. Ja mitte keegi ei saanud mind sel ajal aidata," ohkab ta. See õudus oli tema ainus võimalus terveks saada. Ja meenutab haigla õelt kuuldud lugu patsiendist, kes luuüdi siirdamisele tulles kaalus 160 kilo, haiglast välja minnes oli ta kaotanud sellest poole.

"Arst ütles, et kui ma nüüd seda läbi ei tee, võin aasta lõpuks kirsturaha kokku koguda," meenutab Piia. Jaanipäeval haiglasse läinud naine sai sealt välja novembris – tema organism otsustas võidelda ning õe luuüdi omaks võtta.

"Tõenäosus tervenemiseks oli 50%. Ma olin valmis selleks, et suren," tunnistab naine, et oli kõigile tuttavatele kirjutanud lahkumiskirja.

Luuüdi siirdamise tõttu polnud naisel aga enam ei küüsi ega munarakke, see tähendas, et noor naine ei saa enam lapsi. Haiglast välja saades oli ta nagu luu ja nahk. "Tuttavad kartsid mind. Isegi mu toonane elukaaslane magas teises toas, sest ütles, et kardab mind katki teha," räägib ta.

Mõne aja pärast leidis naine endale uue austaja, kellega tekkis soov ka lapsi saada. Ainus võimalus selleks oli kunstlik viljastamine.

"Tartu naistekliinikus pandi mind munaraku järjekorda. Järjekorra pikkus oli siis kolm aastat ja kunstliku viljastamise ülempiir 32. Olin väga mures, kas üldse jõuangi," räägib Piia.

Lagunevad hambad teevad meelehärmi

Kuid – juba kuu aja pärast helises Piia telefon ja selgus, et üks noor naine on valmis oma munarakke loovutama. Naise lühikese kasvu tõttu olid kõik Piiast järjekorras eespool seisjad tema abist loobunud.

"Ja siis juhtus uus ime – kuigi arst ütles, et esimese korraga seda ei juhtu, jäin ma kohe rasedaks!" naerab Piia oma kolmeaastast põnni silmitsedes.

Kas ta ei karda, et poega tabab kord sama tõbi nagu emalgi? "Ei, sest tal pole minust midagi. Mina olin talle vaid inkubaator," lausub Piia kindlameelselt.

Kuna naise vereringe on täielikult vahetatud, ei ähvarda ka teda ennast läbipõetud tõbi rohkem kui keda tahes.

Küll aga on noorel naisel peoga muid hädasid – hormoon- ja keemiaravi tõttu olid tal luud hõrenenud ja hambad lagunevad, samuti on nõrgenenud immuunsüsteem.

Ning ka inimeste suhtumine teeb teinekord haiget. Piia meenutab üht toredat sõpra, kes hülgas ta just puuduvate küünte tõttu. "Inimesed, kes pole kunagi raskelt haiged olnud, ei tea, mida tähendab elada, kuid teavad väga hästi, mida tähendab väline ilu," ütleb Piia veidi nukralt, et kas oma tavapärasest lühemate küüntega on ta kuidagi vähem väärtuslik naine.

Küüntest hoopis enam teevad naisele muret lagunevad hambad. "Kahjuks haigekassa hambaravi ei toeta. Kuid olgem ausad, kui emana on valida, kas osta lapsele talvejopp või parandada oma hambaid, siis enamik emasid otsustavad jopi kasuks," ohkab ta.

Kuid isegi see, et haigusega kadusid noorel naisel kõik sõbrad, pole teda kibestuda lasknud. Veelgi enam, just pärast tervenemist aitab Piia omakorda hädasolijaid. "Teiste aitamine on justkui minu elushoiu instinkt," kostab naine.

"Mul on minu tööandja, kes on mind toetanud kogu minu haigusaja. Mul on minu õde, kellele ma olen oma uue elu eest nii tänulik, et seda ei saa sõnadesse pannagi. Mul on minu laps ja võitlusvaim," võtab naine kokku kõik selle, mis talle elus tähtis.

Õhtuleht 20.09.2011 http://www.ohtuleht.ee/444321 

Kutse: Eesti Puuetega Naiste Ühing (www.epnu.ee ) on tegutsenud 1998. aastast. Ühenduse tegevusteks on erivajadustega tütarlaste/naiste teadlikkuse ja eestkostevõimekuse edendamine ning meeste ja naiste võrdsuse propageerimine puuetega inimeste seas.

Olete oodatud seminar-koolitusele „Sootundlikud puuetega inimesed“ Pärnumaa Puuetega Inimeste Koja liikmesorganisatsioonidele 23. septembril 2011.a. asukohaga: Pärnu Keskraamatukogu konverentsisaal, Akadeemia 3, esimene korrus, algus kell 11:00.

Eelregistreerimine toimub 20. septembrini e-posti aadressile: tallinn@epnu.ee,  pärnukoda@hot.ee või mobiilinumbritele: 56453468 (Mare Abner), 56648265 (Toomas Mihkelson)

Päevakava:

11:00-11:30     Registreerimine ja tervituskohv

11:30-11:45     Projektipartneri sissejuhatav sõnavõtt – Toomas Mihkelson (Pärnu PIK juhatuse esimees)

11:45-12:00     EPNÜ projekt ja ühenduse tegevusest – Mare Abner (EPNÜ juhatuse esinaine)

12:00-13:00     Euroopa Liidu puuetega tüdrukute/naiste õiguste 2. manifest (vastu võetud Budapestis 28.-29.05.2011) ja EWL tegevus – Riina Kütt (European Women’s Lobby juhatuse liige)

13:00-13:30     Lõunavaheaeg

13:30-15:00     Kas erivajadused varjavad soolisuse? – Ülle-Marike  Papp (Soolise võrdõiguslikkuse ekspert)

15:30-16:00     Puue ja sugu õiguslikus perspektiivis.  – Mari-Liis Sepper (Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik)

16:00-16.30     Pärnu KOV – puuetega inimeste kaasamine ja naiste varjupaiga tegevus. – Helga Mitt (Pärnu Naiste Varjupaiga juhatuse liige)

16:30-17:00     Tagasiside seminar-koolitusest. –Astrid Hindriks (MTÜ Kodanikujulgus)

17:00…….          Head koduteed!

Seminar-koolituse moderaator on Astrid Hindriks Eesti Naiste Koostööketist.

Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu

Raepress: 30. august 2011. Võltsitud parkimiskaartide kasutajad hakkavad trahvi maksma.
Tallinna Transpordiamet ja AS Ühisteenused poolt loodud veebirakendus võimaldab kontrollida liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimiskaardi kehtivust Tallinnas.

Tallinna Transpordiamet ja AS Ühisteenused lõid elektroonilise parkimislubade süsteemi www.parkimine.ee raames Liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimiskaardi kehtivuse kontrolli võimaldava veebirakenduse. Nüüdsest saab nende parkimislubade kehtivust operatiivselt kontrollida mobiilse päringu abil.

Augusti keskpaiku loodud veebirakenduse eesmärk on korrastada liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimiskaartide kasutamist Tallinnas. Abilinnapea Taavi Aasa sõnul tingis sellise rakenduse loomise parkimiskaartide kuritarvitamine. „Edaspidi saab tänaval otse auto kõrval kontrollida, kas liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimiskaart on üldse väljastatud ja kaua see kehtib,“ ütles Aas.

ASi Ühisteenused juhatuse liikme Alar Vasemägi sõnul on uue süsteemi abil avastatud mitmeid võltsitud liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimiskaarte. “Kõige rohkem on võltsitud parkimislubadega pargitud sõidukeid Tallinna Vanalinna parkimisalal ja selle lähiümbruses. Tänu uuele süsteemile saame kindlustada puuetega inimestele tulevikus paremad parkimisvõimalused.” Alar Vasemägi lisas, et veebirakenduse vastu on tundnud huvi ka teised kohalikud omavalitsused, kellega hetkel käivad läbirääkimised koostöö osas.

Võltsitud liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõidukijuhi parkimisloaga Tallinna tasulisel valveta parkimisalal pargitud sõiduki avastamisel vormistatakse auto kasutajale viivistasu otsus või valesti parkimise korral määratakse munitsipaalpolitsei ametniku poolt trahviotsus.

Kuigi töötavad emad kannatavad harvemini depressiooni all kui nende kodused suguõed, on siiski ohtlik uskuda nn superema müüti. Viimase uurimuse järgi on töötavate emade seas rohkem depressiooni sümptomeid nendel, kelle meelest saab karjääri ja kodust elu väga kerge vaevaga ühendada. Tervise säästmiseks tuleb mõista, et töö ja eraelu vahelise tasakaalu saavutamiseks on vaja teha mõningaid järeleandmisi.

Uue uuringu kohaselt saabub seksuaalne suguküpsus poisteni üha nooremas eas.

Rootsi, Taani, Ühendriikide ja Itaalia suremust käsitlevaid andmeid aluseks võttes on poisid alates 1700. aastatest "vananenud" ligikaudu 2,5 kuu võrra. Uuringu autor Joshua Goldstein ütleb: "Kaasajal on 18aastane nagu 22aastane 1800. aastal."

Teadlased vaatlesid punkti noorte meeste elus, kus suremuste arv ühtäkki suureneb. See punkt on sõltuvuses testosterooni tootmisega meeste kehas. Kuna testosterooni tase on kõrge, satuvad mehed ka rohkem ohtlikesse olukordadesse ja on hooletud. Võrreldes sajanditetaguse ajaga on aga antud punkt nihkunud aina varasematele eluaastatele, dekaadi kohta keskmiselt 2,5 kuu võrra.

Näitena toovad teadlased, et 1700. aastate keskel pidid poisid häälemurde tõttu Leipzigi poistekooridest lahkuma 18 aasta vanuselt. 20. sajandi Londonis toimub häälemurre aga 13aastastel.

Uuring ei oska nimetada otsest põhjust, miks seksuaalne küpsus poisteni aina varem jõuab, kirjutab Goldstein ajakirjas PLoS One. Juba varasemast on teada, et tüdrukute areng on võrreldes eelmiste sajanditega kiirenenud. Puberteet jõuab tüdrukuteni üha varem. Põhjuseks peavad teadlased keha rasvasisaldust ja paremat toiduvalikut. Teadlaste sõnul võivad need kaks faktorit mõjutada ka poiste varasemat seksuaalsust.

Varajane suguküpsus tekitab lastes probleeme ka füüsiliselt, kuna nende aju ei jõua lihtsalt kehale järele. Goldsteini sõnul on "varajasel vananemisel" teisigi tagajärgi – kuigi tüdrukud ja poisid saavad füüsiliselt varem suguküpseks, nad abielluvad, valivad karjääri ja saavad lapsi alles hiljem.

"Bioloogilised ja sotsiaalsed faasid noorte inimeste elus triivivad aina enam lahku," lisab Goldstein.

http://www.ohtuleht.ee/440178

Õhtuleht 21.08.2011

Viljakusraviarst Andrei Sõritsa on aidanud lapsi saada sadadel peredel, kuid midagi sellist pole tema praktikas – ega kogu Baltikumis – varem juhtunud. Hormoonravi ja katseklaasiviljastamise abil õnnestus teha emaks naine, kes on geneetiliselt mees.