Jah, ma räägin sinuga, kes sa ilmud iga natukese aja tagant Eesti meediasse oma mõttearendustega sellest, miks ikka rohkem naiskodanikke ei võiks prostitutsiooni imelisse maailma sukelduda. Ehk siis – sinu heaks töötada.

Tuleb kahetsusega tõdeda, et erilisi raskusi sul endale esinemiskoha leidmisega ei ole. Millegipärast kohtab sind küll anonüümselt, kuid samal ajal pretendeeriksid sa nagu mingi spetsialisti rollile. Saavutusena on kirjas, et aastaid edukalt inimesi müünud oma ala asjatundja. Jagab lahkelt nõu algajatele ja uudishimulikele. Sellest, kuidas asjad „tegelikult” käivad. Ma saan aru, et sul ei ole olnud ema, kes oleks sulle inimeste kohtlemise algtõdesid õpetanud, aga tea, et valetada ei ole ilus.  Sinu jutt lindpriidest enesemüüjatest ei vasta tõele, sa tead seda väga hästi. Miks sa ei räägi sellest, kuidas sa nimetad avalikkuse ees oma värbamiskampaania ajal oma tööjõureserve lõbutüdrukuteks, kui aga uus tulija on esimene kord oma „töö” ära teinud, muutub tema ametinimetus räpaseks litsiks ja sa hakkad talt avalikustamisega ähvardades ja häbistades järgmisi kordi välja pressima. Sellega hoiad sa neid oma lõa otsas.

Räägi ausalt, et su peamine teenistus tuleb psüühikahäiretega inimeste arvel, kes ei saa isegi aru, mida nad teevad. Sa klõpsutad vaimupuudega noorest tüdrukust alastipilte, paned need internetti üles ja hakkad cash’i sisse nõudma. Sa võtad verepilastuse ohvrist teismelise tüdruku, näed, milline elav laip ta on, ja su peas lööb põlema tuluke: kasumi kasv! Sa näed võlgades nälgivat mitme lapse ema ja su silmis tiirlevad euroderullid. Sa sunnid enda heaks töötama ja „peret” üleval pidama ka oma elukaaslase. Sellest sa millegipärast ei räägi.
Ära valeta eesti inimestele teenitavatest summadest – kõik, mis üldse teenitakse, läheb sinu enda taskusse. Räägi parem võlaorjusest, mida sa oma semudega neile tekitad. Räägi haigustest, peksmistest ja vägistamistest. Kuula nüüd. Sutenöör räägib, kui kana pissib. Kirjutada ka ei tohi. Ja televisiooni minna samuti mitte. Istud vagusi ja seletama hakkad alles siis, kui ise oled hakanud prostituudi ametit pidama. Vaat sellest tahaks tõesti kuulda, mis tunne oli!

Lisaks mõned kommentaarid:

• Kahe lapse ema

Tubli, Kadri Ibrus!

Enam täpsemalt seda väljendada ei saakski! Anna neile ja jätka samas vaimus!
Mulle meeldib väga su oskus, julgus ja tahe asju õige nimega nimetada. Kui siiraid rääkijaid rohkem, ehk hakkavad ka seda delikaatset eluala puudutavad seadused muutuma…Kaob karistamatuse tunne. Üks nõks siin on: ka võõraste elude-tervistega kaubitsejad on psüühikahäirega – säärane teguviis võimaldab neil end tunda omamoodi heategijatena ning kuningatena omaenda loodud väikeses impeeriumis. Nende probleemid ja väärastunud tundeelu algavad rohujuure-tasandilt. Siin on riigil tuline sõna kaasa rääkida: kuidas välistada ostu-müügi vajadus juba eos?
Probleemiks on, et prostituudi ameti ümber levib kerge romantika ja glamuuri oreool; samuti ilmselt ka suure raha…
Kui nüüd inimese seksuaalkäitumist läbi ajaloo jälgida, siis see tahk elust on tõeliselt mitmetahuline ja kirju…Realistlikult mõeldes jääb sellele ametile alati palju ka pooldajaid

Siiski,veelkord: oled vapper, et selle pahupoolt valgustad, hoian pöialt.Need sõnad lõikavad valusalt, ja peavadki.

Kahe lapse ema Tallinnast

Kirjanik ja filmilooja Kadri Kõusaar (31) veab telesaadet “Seks ja küla”, mis kaardistab eestlaste seksuaalharjumusi ja -tabusid.
Kaua saate produtsendid sind moosisid, enne kui sa nõustusid seda saadet juhtima?
Ei moosinud kaua. Mul on raha vaja!

Raha pärast teed telesaadet?
Romaanide kirjutamisega ära ei ela ja „Magnuse“ ärakeelamisega võeti mult ära kolme aasta sissetulek. Uue filmi „Euroopa psühho“ rahastamine on veel pooleli…
Nii et kui pakkumine tehti hakata saadet juhtima – miks mitte. Ebameeldivat siin ju midagi ei ole. Peaasi et pulli saaks ja silmaring avarduks!

No mis sind siis naerma ajas?
Ma küsisin meestelt, et mis nad siis teevad, kui naine orgasmi ei saa. 75-aastane mees ütles: ega tema süüdi ei ole, kui ta on tund aega rassinud, ja midagi ei juhtuma ei hakka!
Ma küsisin, kas ta klitoraalsest orgasmist on midagi kuulnud. Ta mõtles veidi ja elavnes – ah te mõtlete seda!? Ei! Seda ei tee ma elu sees!
Ja talle sekundeeris teine vanamees, 89 aastat vana, kellel oli kaasas kaks kilekotitäit õunu. Ta oli samuti otsustavalt selle vastu.

Loe edasi: Eesti Ekspress 06.10.2011 http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/kadri-kousaar-eestlaste-seksielu-on-igav-nagu-19-sajandil.d?id=59215030

Prostituutide nõustajad väidavad, et Tallinna lõbumajades valitseb kohutav elu.

Eelmisel nädalal avaldatud loos võrdles Eesti Ekspress prostituudi sissetulekut riigikogu liikme omaga. See ajas naisõiguslased närvi, sest ei sisaldanud prostitutsiooni kirjeldades väljendeid nagu “inimkaubandus” ja “vaikijate hääled”. Ekspressile väljendasid oma suhtumist psühholoogilise kriisiabi keskuse Eluliin juht Eha Mölder ning prostituutide juriidiline nõuandja Maarika Pähklemäe. Nad on prostitutsiooni teemal emotsionaalsed, sest näevad ohvreid iga päev.
Arvasin, et prostitutsiooni teema aktuaalsus jäi eelmisse sajandisse.
Maarika Pähklimäe (MP): On teil üldse ettekujutust, millest räägite? Paneme teid luku taha, teid pekstakse vaeseomaks, näljutatakse ja te lihtsalt teete seda tööd.
Eda Mölder(EM): Seksiteenust osutav naine ei vali ju ise klienti. Ta peab päeva jooksul seksima kolme-nelja-viie kliendiga, kes on tema jaoks täiesti võõrad. Ta peab laskma selle kliendi oma kehasse. Mida see teeb psüühikaga? Kui ta teeb seda aastaid järjest?
MP: See pole tavapärane seks. Teil pole fantaasiat nii palju, seal on mootorsaed mängus…
Nii et naine võiks endale teha firma ning panna tegevusalaks “ihumüük”?
MP: Mina pole näinud ühtegi naist, kes ennast vabatahtlikult müüks. Kõik on kas perevägivalla ohvrid või kuritegelikul teel sunnitud. Või väljapääsmatus olukorras – kellel on väikesed lapsed, kel pole raha.
EM: Meil on abikaasad, kes müüvad oma naise Saksamaale bordelli.
MP: Kus me räägime naise vabast tahtest? Prostitutsioon on naisele midagi vastuvõetamatut. Üldsus ei saa sellest aru.
EM: Seksilobistajatel on huvi rääkida, et need naised ise on suure tahtmisega…
MP: Üks ohustatuid grupp on puudega naised. Kui temalt küsida, kas sa tahad sellega tegeleda, ta ütleb, et jah, tahan. See on väärarusaam, et puudega naised tahavad “seda” teha.
Pakkuge siis välja variandid, mis see mees tegema peaks.
EM: Leia endale partner!
MP: Onaneerigu. Tegelegu iseendaga.
EM: Meil on piisavalt veebikeskkondi.
MP: Võib tegeleda mõttemaailmaga, pakutakse mediteerimist… Inimene peab valitsema oma keha. Kui ei suuda, mingu teraapiasse.
EM: Tallinnas pole seksiga probleemi – mine suvalisse ööklubisse ja saad.

Loe edasi Eesti Ekspress 20.10.2011 http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/seksiari-kui-tood-ei-tee-luuakse-maha.d?id=60148448&l=wekspress

Ütlen alustuseks, et mind on alati häirinud meie ühiskonnas levinud hoiak, et vananemist tuleb karta. Nagu oleks vananemine nakkushaigus, millest hea õnne korral on võimalik pääseda.

Seda protsessi aeglustada on tõepoolest ehk võimalik, aga endale pidevalt valetada pole ju ka mõtet. Kusjuures, nagu mu ema ütleb, vanaks jäävad ühtemoodi kõik — nii vaesed kui rikkad. Nõnda et mõnes asjas on inimesed tõesti võrdsed.

Vaatasin saadet, kus meessoost ilukirurg mitte ei soovitanud, vaid suisa nõudis enda juurde tormamist. “Naine on nagu lill. Kui lillel on kroonlehed lonti vajunud, siis — no kes sellist lille endale vaasi tahaks viia?!” küsis ise veel noor mees ja sel hetkel kujutasin ette, kuidas tema kodus on kõik vaasid kikkis lilli täis. Missugused lilled aga püsivad eluaeg värsked? Õige, kunstlilled!

Ilu iluks, aga selle noorusekultusega käib kaasas minu arvates palju tõsisem häda: me hirmutame inimesi nõudmisega, et kui nad kaotavad värskuse, siis nad kaotavad ka kõik muu.

See kõik muu on aga konkurentsivõime nii tööl kui isiklikus elus ning seega võimalus olla õnnelik… Kui inimesele toksitakse pidevalt kuklasse, et ta ei tohi saada vanemaks kui 35 aastat, siis on ta õnnetu ja hirmul juba noorena. Mis tähendab, et ta ei saavutagi kunagi enesekindlust, mis iseolemiseks on oluline.

Vaadake seda itaallasest elupõletajat, “igavest noorukit” Berlusconit: ta on oma peanaha ära tätoveerinud! Selleks et ta hõrenenud juuste vahelt roosa peanahk välja ei paistaks! Noh, ja siis olevat tal alaealised armukesed…

Kui naine kümne küünega oma ilust kinni hoiab, siis sellest on veel võimalik aru saada, aga kui mehed häbenevad oma kiilaspead, siis on see lihtsalt naeruväärne!

Inimese teeb ilusaks hea inimene olemine ja muidugi tarkus. Ja seega peaks olema iga inimese hind vananedes kõrgem kui noorena, just sellesama elu jooksul kogutud tarkuse pärast! Muidugi peaks see väljenduma ka palgas…

Veel ühe ehmatuse elasin eelmisel nädalal meedia tõttu üle. Armastatud meessaatejuht tunnistas, et kardab konkurentsi noorte näol. Või mitte niivõrd ei karda, kui et ta teab, et tema laul on saatejuhina varsti lauldud. Sest ta on juba 40aastane!

Regis Philbin ABC-kanalis Ameerikas on varsti 80, aga ikka üks populaarsemaid saatejuhte. Muide, tema sai päris oma saate — ehk siis selle, mida ta juhtis ilma kaassaatejuhita — 68aastaselt.

Oleks naiivne arvata, et telekanal ei leiaks tema asemele ühtegi noort. Asi on lihtsalt selles, et sealses ühiskonnas on elu- ja töökogemusel suurem väärtus kui ilusal näolapil ja noorel kehal. Inimese isikupära on see, mida hinnatakse, olgu siis iga milline tahes!

Ja selle loo lõpetuseks tahan ma kiita Ott Leplandi. Mitte selle eest, et ta tõepoolest hästi laulab. Ma tahan teda kiita selle eest, et ta sai “Laulupealinna” saates hakkama teoga, mida enamik meist teha ei söanda: ta tõi lavale oma vanaema!

Kui tihti me näeme linnapildis või näiteks söögikohtades noori koos oma vanemate või vanavanematega? Tavalisem on see, et isegi koduste pidude ajaks palutakse vanematel kodust lahkuda, et vanad noorele põlvkonnale “häbi” ei teeks…

Siin aga seisis vanaema Naima üksi keset pealinna suurt lava ning vaatas oma paljunäinud silmadega naeratades otsa oma tütrepojale, kes istus klaveri taga ja laulis vanaemaga duetti.

Ma tahaks näha seda inimest, kes selle laulu ajal suutis pisaraid tagasi hoida! Mitte “Vaikne kena kohakene” ei pannud vaatajaid heldima, vaid see õrnus, mis paistis noore mehe näost, kui ta oma vanaemale otsa vaatas, ning armastus, mis kostis vanaema hingest laulu kaudu…

Ja üllatus-üllatus — just see laul kogus helistajatelt kõige rohkem hääli! Ma ju ütlesin: vanadus on varandus, mida ei tule mitte karta ega häbeneda, vaid mida tuleb osata hinnata.

Maaleht 09.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vanadus-on-vaartus.d?id=59193944

Minuga on nii, et mida õnnelikum ma olen, seda hiljem magama lähen. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega magamisele, kui samal ajal saaks teha ju palju muid toredaid asju – alates jälle ühe oma elatud päeva peale mõtlemisest kuni teiste elude vaatamiseni televiisorist.

Hiljuti juhtusin nägema kontserti, mis köitis mu tähelepanu esimesest hetkest alates sellega, et pilt polnudki nagu XXI sajandist… Laval ei olnud mitte midagi atraktiivset, ei suitsu, ei tuld ega kõige vähematki sõud!

Keset lava seisis lihtsalt laulja, kes laulis. Riides oli ta nii, nagu polekski tal muud selga panna kui seesama ülikond, mis tal parasjagu seljas juhtus olema. Pintsaku alt paistis hele särk, üks hõlm viigipükste peal ja teine sees ning jalas olid tal kingad, mis kindlasti ei pretendeerinud peenele maitsele. Need olid lihtsalt ühed tugeva tallaga tänavakingad.

Oli ilmne, et see laulja ei tahtnud moest midagi kuulda. Ka ei tahtnud ta vist kedagi ega midagi enda ümber näha, sest muidu oleks ta kas või korrakski silmad lahti teinud… Aga ta ei teinud. Ta laulis, silmad kinni, ta ei flirtinud publikuga, ta peaaegu ei rääkinudki, nimetades laulude vahele vaid pealkirju.

Ma ei saanud tükk aega aru, kas tegu on naise või mehega. Nägu oli sile ja õrn, värvimata, soeng oli nagu mehel, aga hääl oleks kuulunud siiski nagu rohkem naisele. Ja varsti tundsin ma ta ära – ühe vana laulu järgi!

See oli Sinead O’Connor, Iiri lauljatar, kes üheksakümnendatel paistis silma oma kiilaks aetud pea ja hirvesilmadega. Ja muidugi laulmise endaga…

Mõtlesin terve minuti, et kas see on tõepoolest sama inimene, kes omal ajal pakkus kõneainet oma ilu ja ekstravagantsustega ja kes nüüd oli muutunud inimeseks, kelle jaoks sool, välimusel, kehakaalul ja teiste arvamusel pole kõige vähematki tähtsust. Nii see igatahes tundus.

Saal istus hiirvaikselt, proovides kinni püüda ruumis kaikuvat hinge… Laulvat hinge. Hinge, kes igatseb armastust ja pakub armastust, kes tänab kuulamise, mõistmise ja kaasaelamise eest.

Minu ja arvatavasti ka saalitäie Šveitsi publiku jaoks oli see kontsert erakordne elamus! Vähemalt minu elus üks harvu kogemusi, kus eelarvamustele polnud jäetud kõige väiksematki rolli. Kus kuulaja sai hinnata vaid seda tunnet, mida kunstniku hääl temas tekitas.

See vist peakski olema kunsti mõte, mõtlesin. Sellise emotsionaalse laengu äratundmisel kaotavad niisugused ajas muutuvad mõõdupuud nagu vanus, keha või kes keda armastab, igasuguse tähtsuse. Enamasti oleme kahjuks omaenda eelarvamuste ohvrid. Mis segab elu võtmast nii, nagu ta on, pannes meid kritiseerima, nina kirtsutama, asju oma vaatevinklist nägema…

Viimatise “Tantsud tähtedega” saate ajal meenus mulle inimeste suur armastus eelarvamustesse ning enda arvamiste ainuõigsusesse taas.

Saate teemaks oli Eesti. Ainus mitte-eestlasest osavõtja ehk Anna Levandi ütles tantsule eelnevas videos, et tema valis Eesti Vabariigi alguskümnendite muusika. Sest teda huvitab Eesti ajalugu. Nüüdseks teame muidugi kõik, et hinnatud iluuisutamistreenerit huvitab ka kõik muu, mis on seotud Eestiga. Muidu ta siin ju oma lapsi ei kasvataks ja eesti keelt ei räägiks!

Niisiis sellel Venamaal sündinud andekal naisel oli tantsunumber Eesti telesaates sügavamalt eestlaslik kui teistel saatest osavõtjatel kokku.

Aga mäletate, kuidas Anna Levandi tulekut Eestisse omal ajal vastu võeti? Või täpsemalt – kuidas teda vastu ei võetud! Eriti hästi mäletan seda häbi, mida ma kaasmaalaste olematu sallivuse pärast tundsin.

Tookord Anna õnneks veel eesti keelt nii hästi ei osanud kui praegu: vastasel korral poleks ta ehk meie eelarvamustest läbi kasvanud kurje sõnu alla neelata suutnudki… Või unustada.

Seda pauku aga, mida esimene tantsusaatest välja hääletamine endaga kaasa tõi, ei unusta televaatajad niipea. Võin kihla vedada, et mitte ükski inimene Eestis ei arvanud ära, kes välja kukub…

Maaleht 23.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/maire-aunaste-eelarvamusest-vabaks.d?id=60116709

Anne & Stiil, Forum Cinemas ja koalitsioon Ettevõtted HIV Vastu korraldavad 1. novembril koos suure HIV-kiirtestimise*.

Seminar „Sotsiaalteenuste osutamine vabaturu olukorras rehabilitatsiooniteenuse näitel”, kuhu on oodatud sotsiaalteenuste korraldamise eest vastutajad ja eksperdid nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil.

Seminaril käsitletakse rahvusvahelise kogemuse põhjal millised on üldised sotsiaalteenuste korralduse arengutrendid (sh liikumine teenuste sisseostmise suunas), teenuste kvaliteedi nõuded ja kvaliteedi juhtimine läbi lepingute, kvaliteedi mõjutamine läbi erinevate finantseerimisskeemide ning üldiselt millega tuleb arvestada sotsiaalteenuste poliitika kujundamisel vabaturu olukorras.

Seminar  toimub 18. oktoobril algusega kell 10.00 Tallinnas, hotellis Euroopa (Paadi 5).

Esialgne kava:

09.30- 10.00 Tervistuskohv ja registreerimine

10.00- 10.15 Seminari avamine

10.15- 11.00 Iirimaa ja Inglismaa kogemus: meetmed, väljakutsed ja mõjud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel vabaturu olukorras. Lektor: Mr. M. Crowley (Executive Business Excellence Rehab Group)

11.00- 11.45 Hollandi kogemuse põhjal: meetmed, väljakutsed ja mõjud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel vabaturu olukorras. Lektor:  Dr. B.A.G. van Lierop (DISWORKS, Maastrichti Ülikool)

11.45- 12.15 Küsimused ja diskussioon

12.15- 13.00 Lõuna

13.00- 13.45 Vajadus kvaliteedinõuete järele teenuste osutamisel vabaturu olukorras. Lektor: Guus van Beek (European Quality in Social Services)

13.45- 14.30 Rehabilitatsioonipoliitika kujundamine vabaturu olukorras. Lektor: Prof. Dr. F.J.N. Nijhuis (Maastrichti ülikool)

14.30- 15.15 Küsimused ja diskussioon

15.15- 15.30 Seminari lõpetamine

Konverentsil on sünkroontõlge.

Lähem info:

Kelly Otsman

Välissuhtlemise peaspetsialist

Eurokoordinatsiooni ja välissuhete osakond

Sotsiaalministeerium

6 269 731

kelly.otsman@sm.ee

Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011. Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub aktiivseid ja tegusaid puuetega inimesi ja
puuetega laste vanemaid osalema vabatahtliku tegevuse seminaril. Vabatahtliku tegevuse seminari eesmärgiks on tutvustada vabatahtliku tegevuse võimalusi ning erinevaid viise, kuidas suurendada osalejate endi vabatahtlikku panust osalemaks
kodanikualgatuslikes ettevõtmistes.

Seminari päevakava:

• 14.00 Seminari avamine. Tauno Asuja, Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuht
• 14.10 „Vabatahtlik tegevus- kellele, miks ja kuidas?“Anna Gramberg, Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse projektijuht
• 15.30 Kohvipaus
• 16.00 „Vabatahtlik töö kui ressurss muutuste elluviimisel“ Rainer Nõlvak, Kodanikualgatuse Teeme Ära eestvedaja
• 16.30 „Vabatahtlik töö puuetega laste ja perede toimetuleku parandamiseks“ Ivica Mägi, Põhja- Eesti Autismiliidu juhatuse esinaine
• 17.00 Töötoad „Kuidas motiveerida puuetega inimesi osalemaks vabatahtlikus tegevuses?“
• 17.30 Töötubade kokkuvõtted ja seminari lõpetamine

Seminar toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.
Seminar toimub sünkroontõlkega vene keelde.
Liikumispuudega inimesele pakume invatransporti seminarile.
Seminaril osalemine on TASUTA, kuid kohtade arv on piiratud.
Registreerimine toimub kuni vabade kohtade täitumiseni või vabade kohtade olemasolul hiljemalt 24.10.2011.
Seminarile registreerimine e-posti aadressil: tauno@tallinnakoda.ee või telefonil 656 4048,
liikumispuudega inimestel palume ära märkida soovi invatranspordi kasutamiseks.
Lisainfo:
Tauno Asuja
Tel: 655 41 61, 52 56 560
E-post: tauno@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee
Seminar toimub projekti „Tallinna puuetega inimeste ja puuetega laste vanemate kodanikuoskuste
arendamine“ raames, mida rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

1. oktoobril 2011 kell 12.00 Tallinna Ülikool, Riho Pätsi auditoorium (ruum M-213), II korrus Uus-Sadama 5, Tallinn

http://www.enut.ee/lisa/Meediapaev_01_10_2011.pdf 

KAVA
11:30 – 12.00 Registreerimine ja tervituskohv
12:00 Avamine Merike Viilup, Eesti Naistoimetajad
HEA SÕNA auhinna kätteandmine
12:15 – 13:00 "Milleks rääkida kvootidest, sihttasemetest ja eesmärkidest?"
Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Ettekanne annab ülevaate kvootide kui ajutiste erimeetmete sätestamise õiguslikest aspektidest, kvootide erinevatest liikidest, kvootide rakendamise viisidest maailmas ja EL liikmesriikides. Toetutakse uuringutele, mis toovad välja selle, millistele ideoloogiatele toetuvad poolt- ja vastuväited poliitilise esindatuse piirmääradele. Vaadeldakse, milliseid lähenemisviise – pikaajalisi või kiireid – on eri riigid kasutanud soolise tasakaalu saavutamiseks esinduskogudes.
Riigikogu sooliselt koosseisult asetume Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu (IPU) nimekirjas Senegali ja Peruu vahele. Mis takistavad Eesti naistel jõuda tipppoliitikasse ja kas meie esindusdemokraatias saavad mehed esindada naiste elukogemusi? Kas naiste esindatus otsustuskogudes on imporditud teema või okupatsiooni poolt katkestatud demokraatiataotlus? Kas kvoodid on jäänuksümbolid nõukogude-aegsest sundemantsipeerimisest või hoopis demokraatliku ühiskonna arengu tagamise üks võimalustest?
13:KAVA
11:30 – 12.00 Registreerimine ja tervituskohv
12:00 Avamine Merike Viilup, Eesti Naistoimetajad
HEA SÕNA auhinna kätteandmine
12:15 – 13:00 "Milleks rääkida kvootidest, sihttasemetest ja eesmärkidest?"
Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Ettekanne annab ülevaate kvootide kui ajutiste erimeetmete sätestamise õiguslikest aspektidest, kvootide erinevatest liikidest, kvootide rakendamise viisidest maailmas ja EL liikmesriikides. Toetutakse uuringutele, mis toovad välja selle, millistele ideoloogiatele toetuvad poolt- ja vastuväited poliitilise esindatuse piirmääradele. Vaadeldakse, milliseid lähenemisviise – pikaajalisi või kiireid – on eri riigid kasutanud soolise tasakaalu saavutamiseks esinduskogudes.
Riigikogu sooliselt koosseisult asetume Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu (IPU) nimekirjas Senegali ja Peruu vahele. Mis takistavad Eesti naistel jõuda tipppoliitikasse ja kas meie esindusdemokraatias saavad mehed esindada naiste elukogemusi? Kas naiste esindatus otsustuskogudes on imporditud teema või okupatsiooni poolt katkestatud demokraatiataotlus? Kas kvoodid on jäänuksümbolid nõukogude-aegsest sundemantsipeerimisest või hoopis demokraatliku ühiskonna arengu tagamise üks võimalustest?
13:13:00 – 13:15 Diskussioon
13:15 – 13:45 Naised ja ärijuhtimine- Euroopa Parlamendi 6.07.2011 resolutsioon.
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi liige
Suuremate börsil noteeritud ettevõtete juhtorganitest peaks 2015. aastaks olema 30% ja 2020. aastaks 40% naisi. Kui vabatahtlikud meetmed osutuvad ebapiisavaks, tuleb naiste esindatuse suurendamiseks kasutada ELi seadusandlust. EL suuremate börsil noteeritud ettevõtete juhatuste liikmetest on praegu naisi 10%, neist ainult 3% on juhatuse esimehed.
Ettevõtete juhatustes suureneb naiste osakaal liiga aeglaselt. "Naiste rolli suurendamine ettevõtete juhatuses on eetika ja võrdsuse küsimus ning ülioluline majanduskasvu ja konkurentsivõimelise siseturu jaoks. Raporti "Naised ja ärijuhtimine" vastuvõtmisega saatis Euroopa Parlament selge sõnumi valitsustele, sotsiaalpartneritele ning ettevõtetele Euroopas," sõnas raporti koostaja EP asepresident Rodi Kratsa- Tsagaropoulou.
Norra edukast kvoodiseadusest tulenevalt on Prantsusmaa, Holland ja Hispaania algatanud muudatusi, millega määratakse kindlaks naiste esindatuse alammäär juhtorganites.
13:45 – 14:15 Sooline tasakaal ettevõttes: Norra mudel
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog, demokraat
Eesti majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovaatiline, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – selleks on vaja naiste kaasamist otsuste langetamiseks ettevõtte tasemel. Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid ja korporatsioonid pidid juhatusse määrama naisi. Vastupanu oli suur, aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. Aeg on näidanud, et otsus oli õige, et sooliselt tasakaalus areng on positiivne, kui mitte öelda hädavajalik.
14:15 – 14:30 Diskussioon
14:30 – 15:00 Kohvilaud
15:00- 15:30 "Kvootidega võrdse maailma poole?"
Erkki Bahovski, vabakutseline ajakirjanik
Milline roll on muutunud julgeolekuga maailmas naistel? Kas võrdsus loeb suures poliitikas ja kas maailmapoliitikas osalevad naised muudavad rahvusvahelisi suhteid?
15:30 – 15:45 Diskussioon
15:45- 16:15 Iivi Masso, Diplomaatia peatoimetaja
16:15 – 16:30 Diskussioon
16:30 – 17:00 Dokfilm „Tööl ja kodus ehk sooline võrdõiguslikkus Eestis“,
www.sooline.ee, rež. Kaupo Kruusiauk , konsultant Barbi Pilvre
Film uurib soolise võrdõiguslikkuse olukorda Eesti ühiskonnas. Keskendutakse kolmele teemale:
 Sugu ja stereotüübid
 Sugu ja palk
 Sugu, töö- ja pereelu
Sõna saavad inimesed, kelle elukutsevalikud pole kehtivate stereotüüpide kohaselt tavapärased. Uuritakse tundlikku palgateemat. Miks teenivad Eesti naised meestega võrreldes ligi kolmandiku võrra vähem? Kuidas ühildada töö- ja kodused kohustuse, kui erialane eneseteostus on oluline mõlemale.
Diskussioon Reet Laja, ENUT-i juhatuse esinaine
Harda Roosna, ENÜ eesistuja asetäitja, Hiiu Lehe peatoimetaja
17:00 Kokkuvõte, lõpetamine, sünnipäevatort
Moderaatorid: Merike Viilup, ajakirjanik ja meediakonsultant
Rain Kooli, Delfi arvamustoimetaja
Koostööpartnerid:
Esti Ajakirjanike Liit (EAL)
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT)
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENU)

“Mul on olnud aegu, kui mul pole olnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata. Aga – siin ma nüüd olen,” räägib noor naine, kes on elus mitu korda haua serval seisnud.

Tema päikeselist loomust arvestades ei usugi esimesel pilgul, et tal võiks tervisega probleeme olla. Kuid Piia Porr (33) ütleb, et on kõige õnnelikum inimene maailmas: tänu luuüdi siirdamisele ja kunstliku viljastamise teel saadud pojakesele Germanile.

Kuid nagu mainitud, ei ole see alati nii olnud. Kui Piia oli 19aastane, hakkas tal ühel päeval ninast verd jooksma. Jooksis nii kaua, et tuli kutsuda kiirabi. "Mind viidi Viljandi haiglasse. Kui pabereid vormistati, ei pööranud mulle keegi tähelepanu. Korraga tundsin, et kohe minestan," meenutab naine.

"Kogu lift oli verd täis"

Üks arst märkas kanderaamilt alla libisenud kätt ja siis hakkas tohtritel korraga kiire: toona pandi tilgutid käsivarde metallnõelte abil. "Mind veeretati kiirustades lifti. Tilguti voolikud jäid selle sahmimisega ukse vahele ja viimane, mida ma mäletan, oli see, et kogu lift oli verd täis," räägib naine. Hoolimatu tegutsemisega tõmmati tal nõelad käsivarres tagurpidi.

Kaks päeva hiljem ärkas ta intensiivravi palatis.

Järgmine mälestus on Piial luuüdiproovi võtmisest. Siis öeldi talle lihtsalt: ärge ehmatage, võtame ühe proovi, see pole valus. Pisteti puitpulk hammaste vahele, üks mees võttis noore naise kätest, teine jalgadest ja rindade vahelt suruti kehasse suur klaassüstal. "Mul oli tunne, nagu kogu mu sisemus voolab sinna sisse," meenutab Piia.

Pärast seda öeldi, et ta on nädala veel haiglas. Naine viidi aga Viljandi haiglast Tartusse, kus üks nädal järgnes teisele ja kojuminekut ei maininud enam keegi. Ega ka seda, mis viga võiks olla. "Kui arst läks puhkusele, ütles ta, et pärast seda kohtume. Ja teatas, et ma jään vähemalt pooleks aastaks haiglasse," räägib Piia.

Et suhtlejal naisel oli haiglas igav, sai ta jutule õdedega ja nägi nii ka oma haiguslugu. "Aplastiline aneemia," seisis seal diagnoos. Õdede toas diivanilaual olnud õpikust sai Piia teada, et tal on elada jäänud veel maksimaalselt viis aastat.

Aplastiline aneemia tähendab nimelt luuüdi haigust, mille puhul luuüdi ei ole võimeline tootma piisaval hulgal vereloomerakke. Need on inimese normaalse elutegevuse juures aga möödapääsmatud.

Kui naine koju saadeti, sõi ta ravimina kehakaalu tõstvaid hormoone ja käis elu sees hoidmiseks igal hommikul ja õhtul vereülekannet saamas. Vahepeal päeval tööl.

Kõikvõimalikud haigused võttis Piia külge justkui ühe sõrmenipsuga, nagu ta ise ütleb. Hullematest tõbedest põdes meningiiti ja neerupuudulikkust. "Mul kadus viimanegi jõud. Mul polnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata," kirjeldab ta.

Kuid Piia otsustas võidelda ega tea tagantjärele, miks ühel õhtul mõtles: homme tõusen üles ja lähen koju. Uuel hommikul tõusiski. "Arstid olid ka šokis. Koju ma küll ei saanud, kuid elutahet see ilmselt näitas," muheleb Piia praegu, sest pärast seda ütlesid arstid talle, et teda suudaks aidata luuüdi siirdamine.

Kui selleks tekib vajadus, võetakse esimesena luuüdi kelleltki lähiringkonnast – õdedelt või vendadelt. "Mul vedas, minu kahel õel oli minuga 100% sarnane luuüdi," tänab Piia taevast, et doonor oli omast käest võtta. Ja kutsub nüüd õde Piretit oma teiseks emaks.

Pärast siirdamist oli ainult luu ja nahk

Luuüdi siirdamist võrdleb Piia vereülekandega, aga hullem oli ees. Nimelt oodates, kas organism kohaneb võõra luuüdiga, on enesetunne ääretult halb. "Ma oksendasin 24 tundi ööpäevas, kahe nädalaga kaotasin 20 kilo. Ma ei teinud ööl ega päeval vahet. Ja mitte keegi ei saanud mind sel ajal aidata," ohkab ta. See õudus oli tema ainus võimalus terveks saada. Ja meenutab haigla õelt kuuldud lugu patsiendist, kes luuüdi siirdamisele tulles kaalus 160 kilo, haiglast välja minnes oli ta kaotanud sellest poole.

"Arst ütles, et kui ma nüüd seda läbi ei tee, võin aasta lõpuks kirsturaha kokku koguda," meenutab Piia. Jaanipäeval haiglasse läinud naine sai sealt välja novembris – tema organism otsustas võidelda ning õe luuüdi omaks võtta.

"Tõenäosus tervenemiseks oli 50%. Ma olin valmis selleks, et suren," tunnistab naine, et oli kõigile tuttavatele kirjutanud lahkumiskirja.

Luuüdi siirdamise tõttu polnud naisel aga enam ei küüsi ega munarakke, see tähendas, et noor naine ei saa enam lapsi. Haiglast välja saades oli ta nagu luu ja nahk. "Tuttavad kartsid mind. Isegi mu toonane elukaaslane magas teises toas, sest ütles, et kardab mind katki teha," räägib ta.

Mõne aja pärast leidis naine endale uue austaja, kellega tekkis soov ka lapsi saada. Ainus võimalus selleks oli kunstlik viljastamine.

"Tartu naistekliinikus pandi mind munaraku järjekorda. Järjekorra pikkus oli siis kolm aastat ja kunstliku viljastamise ülempiir 32. Olin väga mures, kas üldse jõuangi," räägib Piia.

Lagunevad hambad teevad meelehärmi

Kuid – juba kuu aja pärast helises Piia telefon ja selgus, et üks noor naine on valmis oma munarakke loovutama. Naise lühikese kasvu tõttu olid kõik Piiast järjekorras eespool seisjad tema abist loobunud.

"Ja siis juhtus uus ime – kuigi arst ütles, et esimese korraga seda ei juhtu, jäin ma kohe rasedaks!" naerab Piia oma kolmeaastast põnni silmitsedes.

Kas ta ei karda, et poega tabab kord sama tõbi nagu emalgi? "Ei, sest tal pole minust midagi. Mina olin talle vaid inkubaator," lausub Piia kindlameelselt.

Kuna naise vereringe on täielikult vahetatud, ei ähvarda ka teda ennast läbipõetud tõbi rohkem kui keda tahes.

Küll aga on noorel naisel peoga muid hädasid – hormoon- ja keemiaravi tõttu olid tal luud hõrenenud ja hambad lagunevad, samuti on nõrgenenud immuunsüsteem.

Ning ka inimeste suhtumine teeb teinekord haiget. Piia meenutab üht toredat sõpra, kes hülgas ta just puuduvate küünte tõttu. "Inimesed, kes pole kunagi raskelt haiged olnud, ei tea, mida tähendab elada, kuid teavad väga hästi, mida tähendab väline ilu," ütleb Piia veidi nukralt, et kas oma tavapärasest lühemate küüntega on ta kuidagi vähem väärtuslik naine.

Küüntest hoopis enam teevad naisele muret lagunevad hambad. "Kahjuks haigekassa hambaravi ei toeta. Kuid olgem ausad, kui emana on valida, kas osta lapsele talvejopp või parandada oma hambaid, siis enamik emasid otsustavad jopi kasuks," ohkab ta.

Kuid isegi see, et haigusega kadusid noorel naisel kõik sõbrad, pole teda kibestuda lasknud. Veelgi enam, just pärast tervenemist aitab Piia omakorda hädasolijaid. "Teiste aitamine on justkui minu elushoiu instinkt," kostab naine.

"Mul on minu tööandja, kes on mind toetanud kogu minu haigusaja. Mul on minu õde, kellele ma olen oma uue elu eest nii tänulik, et seda ei saa sõnadesse pannagi. Mul on minu laps ja võitlusvaim," võtab naine kokku kõik selle, mis talle elus tähtis.

Õhtuleht 20.09.2011 http://www.ohtuleht.ee/444321