Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale“, sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi – üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas.“ Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:“ Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?“ Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet“ kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Euroopa Puuetega Naiste Manifest kõneleb sellest, et erinevaid koolitusi, haridusprogramme, tuluüritusi puuetega naistele tuleb korraldada kohapeal, rohujuure tasandil ning stimuleerida puuetega naiste aktiivset osavõttu. See tähendab, et tuleb anda Eesti igas maakonnas võimaluse puuetega naistele juhiomaduste, eestkoste võimekuse arendamiseks, oskust kaitsta tüdrukute ja naiste kodaniku- ning inimõigusi ning teha koostööd kohalike naisteühenduste ja kohaliku omavalitsustega.

Laupäeval 18. juunil toimus Eesti Puuetega Naiste Ühingu koosolek Tallinnas, kus otsustati, et EPNÜ Põhja-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing.

Ühingu juriidiliseks isikuks edendamise eestvedajateks kinnitas koosolek ja nõustusid olema Kairi Rohtmets, Jelena Pipper ja Piret Mandre.

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine

Eesti riik pingutas eelmisel aastal inimkaubanduse vastases võitluses niivõrd vähe, et kukkus USA valitsuse väljaantavas rahvusvahelises inimkaubanduse aruandes („Trafficking in persons report” ehk TIP-report) riikide arvestuses tervelt astme võrra allapoole.

Riigid on seal lahterdatud nelja astmesse ja kui veel mullu olime teisel astmel, siis nüüd langesime erilise tähelepanu all olevate riikide sekka, kus inimkaubandus on eriti suur probleem ja eelmise aasta jooksul ei tehtud jõupingutusi isegi rahvusvaheliste miinimumstandardite täitmiseks – veelgi halvem, tehti vähemgi kui tunamullu.

Raporti kohaselt on Eesti samal pulgal Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstaniga. Ülejäänud Euroopa riigid on samal ajal lahterdatud esimesse astmesse.
Loe edasi http://www.epl.ee/artikkel/599947 

Puuetega naised ja tüdrukud vajavad erilist tuge – nii on ära toodud Euroopa Nõukogu puuetega inimeste tegevuskavas 2006 – 2015. Eraldi artikkel puuetega naiste kohta on samuti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis.

Erivajadustega naiste eestkoste- ja esindusühendusena oleme sellele pööranud tähelepanu alates 1998.a., mil asutati Eesti Puuetega Naiste Ühing. Põhikirja järgi koondab Ühing erivanuses erinevate puuetega ja/või erivajadustega naisi ja tütarlapsi. Praktiliselt tehakse Ühingus tööd juba mõnda aega üle Eesti, kuna Ühingu juurde on loodud kolm osakonda: Lõuna-Eesti osakond, Põhja-Eesti osakond ja EPNÜ Viljandimaa filiaal. Samas pole need osakonnad juriidilised isikud ja nende tegevus koostöös kohalike omavalitsustega ja naisteühendustega on väga nõrk. Liikmetel on väga keeruline olnud kaitsta oma kui kodanike huve ja väljendada EPNÜ ühiseid huve.

EPNÜ põhiline tegevus on toimunud siiani Tallinnas. Samas on väga vajalik EPNÜ ideede ja eesmärkide elluviimiseks kaasata noori naisi ning aktiviseerida puuetega ja/või erivajadustega naisi tegema koostööd kohalike omavalitsustega, et oma probleemidele läbi organisatsiooni lahendusi leida. Puuetega naised vajavad omavahel suhtlemist ja koostöö edendamist Eesti suurimate naiste ühendustega kohalikul tasandil, et tunda endid õnnelike ja teadlike kodanikena.

10. juunil kogunesid EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna liikmed Tartu Puuetega Inimeste Kojas, et kinnitada EPNÜ 2010.a. majandusaruanne ja arutleda Lõuna-Eesti osakonna edendamise üle juriidiliseks mittetulundusühinguks. Kaaluti nii plusse kui ka miinuseid. Koosolek võttis vastu otsuse, et EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tartumaa Puuetega Naiste Ühing ja osakonna liikmed on automaatselt uue loodava ühingu liikmed. Eestvedajaks on Lea Tee.  Lea Tee koostöö partneriks ühingu moodustamisel on Dagmar Mattiisen Naiskodukaitsest.      

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine

56453468

18. juunil toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses Endla 59 EPNÜ teabepäev „Puuetega naiste tervis ja sportlik tegevus“

Päevakava:

·         11:00 – 11:30  Registreerimine ja tervituskohv.

·         11:30 – 12:30  EPNÜ üldkoosolek: 2010 majandusaasta aruande ja plaanitud 2011.a. tegevuse kinnitamine; lühiarutelu, kuidas minna edasi, et Põhja-Eesti osakond liiguks Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühinguks? Kas liikmemaks aastas võiks olla 1.70 euro asemel 2 eurot?

·         12:30 – 13:30  Naiste tervis: inkotoa teenustest, uriinipidamatusest ning omastehoolduse süsteemist Eestis. Kõneleb Silva Põldmets.

·         13.30 – 14:00  Elutreenerid ja elutreeningust, alternatiivne terviseabi puuetega naistele. Kõneleb Anti Valk.

·         14:00 – 14:30  Lõunavaheaeg

·         14:30 – 15:30  Puuetega meeste ja naiste osalemine invaspordis, väheke soolist lähenemist. Kõneleb Signe Falkenberg, EILi peasekretär.

·         15:30 – 16:30  EPNÜ naiste arvamus sportlikust tegevusest ja rahulolu tervisega. Vestlust juhib EPNÜ juhatuse liige Jelena Pipper.

·         16:30 – 17:00  Teabepäeva lõpetamine, tagasiside lehtede kogumine head teed soovides.

Omaosalus kuni 2 eurot.

Moderaator Piret Mäeniit ENÜ-st

Teabepäeva rahastas Hasartmängumaksu Nõukogu

Eeldus, et lapsed käituvad vastavalt nende soole, tekib juba sünnihetkel ning seda süvendatakse kogu elu, kuid see võtab inimestelt ära terve rea valikuid tulevaseks eluks. Seetõttu püütakse spetsiaalse strateegiaga ühiskonna suhtumisi muuta.

Merle Ritson (37) täidab oma haiglaravist ülejäävat aega kududes, hoolimata sellest, et põeb haigust, mis paneb valutama kõik ta liigesed, alates varba- ja lõpetades lõualiigestega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarses taastusraviosakonnas viibiv Merle Ritson annab oma heatujulisusega jõudu nii palatikaaslasele Milvi Kompusele kui taastusraviarstile Reet Tannele ja füsioterapeut Evelin Kriisale. Kõik nad kinnitavad, et nii tugevat tahet ja ergast vaimu ei kohta nende osakonnas just sageli.

Juba Merle Ritsoni palatiuksele koputades kostab seestpoolt naeruse suuga hõigatud «Jaa!».

Ust avades näeb voodil istumas särasilmset habrast naist, kes ei pane pealtnäha millekski kõiki neid sidemetaolisi tugesid ehk ortoose, millega on kinni tõmmatud viimne kui üks ta käe- ja jalaliigestest. Ka selgroogu toetab korsetitaoline tugi ning koguni ta peas on «kiiver», mis fikseerib lõualuud.

Need toed aitavad tal püsti seista ja liikuda ning iseendaga hakkama saada.

Vardad ja lõngakerad

Vardad koos lõngakeradega on Merle Ristonil öökapil haardeulatuses ja kuigi üle kümne minuti järjest ta kududa ei jõua, on tal esimese haiglasoleku nädalaga valminud puhketoa aknakaunistused ehk terve parv liblikaid ja mesilasi, kes oleksid haiglamajja lennanud otsekui säravast maikuu loodusest.

Merle Ritsoni loodud käsitööesemeid leiab ka paljude taastusraviosakonna töötajate laualt  – raviarst Reet Tanne toob näiteks vaadata oma inglikese, kes käivat arstiga õnnetalismanina kaasas koguni välismaal.

Merle Ritson on Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna sagedane patsient juba viimased neli aastat.

«See on mul siin nagu teine kodu,» ütleb ta, aga lisab, et hea toonuse taga on ka Viljandis elavate lähedaste ja sõprade toetus, samuti Viljandi füsioterapeudi Mikk Pärna ning nõelraviarsti ja psühhiaatri Kaiti Kuiva järjekindel töö.

Kuduminegi on talle otsekui ravi, sest see aitab näppudel liikuvust hoida.

Merle Riston ütleb, et juba enne kooli põdes ta läbi lastereuma, millele tollased arstid tähelepanu pöörata ei osanud, öeldes, et küllap on lapse väsimus ja tujutus tingitud lihtsalt kasvuraskustest.

Merle Ritson on arstide tõsisemas vaateväljas olnud varasest teismeeast peale, eriti viimased kümme aastat. Ta vaatab oma käsi ja jalgu ning hakkab nende poole viidates mõttes loetlema operatsioone, mida tal on tulnud üle elada, kuna liigestel on komme kasvatada luukasveid ehk eksostoose.

«Viis, seitse, üheksa, kümme… Jah, ütleme kümme operatsiooni,» sõnab Merle Ritson hooletult ja lisab, et praeguseks on ta saanud juba niivõrd tugevaks, et meeleheitesse ta enam ei vaju. «Ma ei juurdle selle kallal, miks mul niisugune haigus on ja mis saab kümne aasta pärast. Ma ärkan igal hommikul mõttega, et jälle tuleb üks tore päev. Ma ei pea ennast haigeks, need on vaid mu kehalised iseärasused. Haige olen ma siis, kui mul on kõrge palavik ja ma sellepärast voodist välja ei saa. Mul on aga kõik ju hästi.»

Ei kurda kunagi

Taastusraviosakonna füsio-terapeut Evelin Kriisa treenib Merle Ritsonit iga päev ja ütleb, et patsiendi liigeste liikuvus on taas paranemas.

Merle Ritson treenib end spetsiaalsete lingudega, kuhu kätt või jalga asetades kaotavad jäsemed oma raskuse. Nii saab jala- või käelihaseid suurema amplituudiga treenida, sest valupiir on kaugemal. Treening on vajalik selleks, et lihased ei kärbuks.

Evelin Kriisa ütleb, et Merle Ritson on oma füüsiliselt hakkamasaamiselt üks ta raskemaid patsiente, aga niisugune patsient, kes püsivale valule vaatamata kõige vähem kurdab.

Arvamus

Reet Tanne
TÜ Kliinikumi taastusraviarst:

Merle Ritson on meie kauaaegne patsient, kes põeb süsteemset sidekoe haigust, millesse on haaratud kõik ta liigesed.

Kõige märkimisväärsem on tema puhul aga see, et ta ei ole käega löönud ning on motiveeritud ise toime tulema.

Kui ta vahepeal oli juba ratastoolis, siis nüüd liigub küünarkeppidega.

Õppida on sellest loost seda, kui palju inimene ise oma hea tahtega võib ennast aidata. Ta edeneb kenasti, ja meie eesmärk on säilitada see, mis tal on, ning muuta jõudumööda üht-teist ka paremaks.

http://www.tartupostimees.ee/?id=448162 

Kampaaniakaarte saab allkirjastada Tähtvere Avatud Naistekeskuses Tartus, Näituse tn 3, 10.00-17.00, sissekäik õue poolt.

Kampaania aeg 23.05-30.05.2011 või kuni kaarte jätkub.

Kui Teil pole võimalik kohale tulla, kirjutage naistekeskus@gmail.com,leiame võimaluse kaartide kättetoimetamiseks

23.05.2011

Tähtvere Avatud Naistekeskus  on algatanud kampaania, et juhtida tähelepanu olukorrale, kus kriminaaljustiitssüsteem annab oma tegevuse ja otsuste kaudu avalikkusele signaali nagu oleks pereliikmete vaheline vägivald pere siseasi.Taoline tendents on vastuolus Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud vägivalla vähendamise arengukavas toodud põhimõtetega ning riivab paljude inimeste õiglus- ja turvatunnet. Seda näitab vastukaja meedia tähelepanu pälvinud ärimehe juhtumile, kes peksis aastaid oma naist ja poega ning kelle süüasjas lõpetati menetlus prokuröri taotlusel sest “tegemist on teise astme kuriteoga, milles süüdistatava süü ei ole suur ning kuna tegemist on peresisese tüliga, puudub asjas avalik menetlushuvi”.

Kampaania käigus saavad inimesed saata justiitsministrile, kelle haldusalas on vägivalla vähendamise arengukava täitmise koordineerimine, postkaardi nõudega, et riik peab kaitsma vägivalla ohvreid ja karistama vägivallatsejaid. Kampaaniat saab toetada ka Tähtvere Avatud Naistekeskuse Facebooki lehe kaudu.

Kampaaniat toetavad ja kaarte levitavad Eesti Naisühenduste Ümarlaud, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik, Järva Naiste Varjupaik, Pärnu Naiste Varjupaik, Raplamaa Naiste Varjupaik, Tartu Naiste Varjupaik, Valgamaa Naiste Varjupaik, Viljandi Naiste Varjupaik, Võrumaa Naiste Varjupaik, Tallinna Naiste Kriiskodu.

Kampaaniat koordineerib Tähtvere Avatud Naistekeskus : www.naistekeskus.ee

Eestis sünnib rohkem lapsi vaba-abielust kui registreeritud abielust: 2009. aastal sündinud lastest 6435 vanemad olid registreeritud kooselus, 7717 vanemad aga vabaabielus, näitavad statistikaameti andmed.

Palgaerinevus Eestis on suurem erasektoris ning eriti välisomanduses olevates ettevõtetes, selgub sotsiaalministeeriumi avaldatud kogumikust „Sooline palgalõhe Eestis“.

Uuringu andmete põhjal on palkade hajuvus erasektoris ligikaudu kaks korda suurem kui avalikus sektoris ning välisomanduses olevates ettevõtetes umbes 2,5 korda suurem kui kodumaises omandis olevates firmades, vahendas Delfi.

Eestis on erinevus naiste ja meeste palkades EL-i liikmesriikidest kõige suurem. Eesti üldine sooline palgalõhe on aastatel 2000–2007 süvenenud, mehed teenisid Eestis 2007. aastal naistest keskeltläbi 30 protsenti kõrgemat palka, samas kui EL-is tervikuna oli sooline palgalõhe keskmiselt 15 protsenti.

Osa soolisest palgalõhest tuleneb sellest, et Eesti nais- ja meestöötajad on koondunud erinevatele tegevusaladele.

Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/597682