Skip to main content

Teavituskampaania käigus lisandus näiteid sellest, et soostereotüübid võetakse omaks juba noorelt

Sotsiaalministeeriumi korraldatud tööturu soolise tasakaalu teavituskampaania käigus lisandus näiteid sellest, et soostereotüübid võetakse omaks ning hakkavad inimeste arvamusi ja elu mõjutama väga noores eas.

Kampaania raames valminud lasteaia laste joonistused näitavad, et 5-6-aastaste laste maailmavaates eristuvad selgelt naiste ja meeste tööd. Näiteks koristamist peetakse naiste ja remonti meeste tööks. Ka keskkoolinoored pidasid naiste pärusmaaks õmblemist, medõe, lasteaiakasvataja ja õpetaja ametit. Ehitaja, koka, presidendi, bussijuhi ja turvamehe ameteid peeti aga mehelikeks.
                                                                                             
"Taoline sooline lahterdamine on aga tänapäeval pigem ühiskonna arengule takistusi loov ning inimeste valikuid ebamõistlikult piirav," ütleb sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja. Ta lisab, et on väga oluline tõsta nii laste kui noorte teadlikkust tihtipeale aegunud stereotüüpidest tekkivast ebavõrdsusest, sest lapsena omaks võetud hoiakud saadavad inimesi terve elu ning mõjutavad kõiki nende valikuid nii karjääris kui ka pereelus.

Kampaania lõpus peeti 16 koolis üle Eesti loenguid gümnaasiumiõpilastele naiste ja meeste karjäärivõimalustest Eesti tööturul. Noori õhutati valikuid langetama eelkõige enda võimetest ja soovidest, mitte soost lähtuvalt. Kokku osales seminaridel 1349 õpilast.

Lisaks viidi personalijuhtide konverentsil läbi töötuba ning arvamusliidrid arutlesid lahenduste leidmise teemal mõttepööningu raames. Mitmed spetsialistid avaldasid soolise võrdõiguslikkuse teemalisi artikleid ning ilmus infoleht. Kampaania kodulehel www.kutsumus.ee korraldati filmivõistlus, mille edukamad teosed "Saatuslik unenägu" ja "Tööotsingud" on väljas ka YouTube’s. Facebookis sai aga proovida kolme mängu ("Soomeeter", "Töömeeter" ja "Ametimeeter"). Kõige populaarsemaks osutus "Ametimeeter", mida novembri lõpu seisuga oli täitnud 51 021 inimest.

Kampaania kestis selle aasta maist novembrini ning sellele järgneb palgalõhe uuringu tulemuste avalikustamine jaanuari lõpus. Kampaaniat toetas Euroopa Liit ESF programmist "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2008-2010".

Helena Nõmmik
Sotsiaalministeerium
Pressiesindaja
helena.nommik|ä|sm.ee

Alates 01.01.2011.a rakendub uus liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi vorm

http://www.epikoda.ee/index.php?op=4&id=0358 

Muudatus alates 1. jaanuarist 2011:

  • kehtestatakse uus, Euroopa Nõukogu soovitustega kooskõlas olev kaasaegne ning turvaline liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi (edaspidi parkimiskaart) vorm.
    NB! Sotsiaalministri 19. jaanuari 2001. a määrus nr 15 „Liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi väljaandmise tingimused“ alusel välja antud parkimiskaardid kehtivad kuni parkimiskaardile märgitud tähtaja möödumiseni. Üleminek uue kujundusega parkimiskaartidele toimub sujuvalt 5 aasta jooksul. Hiljemalt 2015. aastast on kasutusel uue kujundusega kaardid.

Väljaandmise tingimused ja kord  jätkuvad vastavalt senikehtinule: Sotsiaalministri 19. jaanuari 2001. a määrus nr 15 „Liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi väljaandmise tingimused“ alusel.

Olulisemad muudatused alates 1. juulist 2011: 

  • antakse parkimiskaart isikule tasuta.
  • parkimiskaardi saamiseks peab isik esitama parkimiskaardi saamise õigust tõendava dokumendi, mis on erinevate sihtgruppide puhul erinev. Sihtgrupipõhiste erinevuste põhjuseks on asjaolu, et lähtuvalt „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest“ on tööealiste ja laste ning pensioniealiste isikute puude määramise alused erinevad, mistõttu on ka Sotsiaalkindlustusameti (SKA) väljastatavad dokumendid oma vormilt ja sisult erinevad.
  • kõigil puudega isikutel on parkimiskaardi (v.a. ajutine kaart) saamise aluseks SKA  väljastatud puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsus.
  • kui tööealistel puudega isikutel on SKA  väljastatud puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsusel märge keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastava liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekalde kohta, ei ole vaja lisa dokumente.
Parkimiskaarti saama õigustatud isikud

Oluline on rõhutada, et parkimiskaart väljastatakse õigustatud isikule, mitte sõidukile ja seega on parkimiskaardi taotlemine, väljaandmine ja selle kasutamine isikupõhine ning lubatud ainult juhul, kui tegemist on parkimiskaardi saanud isikuga seotud sõitude ja parkimisega.

Parkimiskaart antakse välja taotluse alusel isikule, kellel esineb:
1) keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastav liikumisfunktsioonihäire;
2) keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastav nägemisfunktsiooni kõrvalekalle;
3) ajutine liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, mis tingib liikumisabivahendi kasutamise või ajutine nägemisfunktsiooni kõrvalekalle.

Parkimiskaart on ette nähtud isikule, kellele Sotsiaalkindlustusamet on määranud keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastava liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekalde. Kui puue tuvastatakse, siis tehakse otsus, kus fikseeritakse see, kui pikaks ajaks on puue tuvastatud. Ajutise kõrvalekalde kohta annab teatise pere-või eriarst. Kui tegemist on ajutise liikumisfunktsiooni kõrvalekaldega, on lisatud täiendav kriteerium, mille kohaselt peab kaasnema vajadus kasutada liikumist abistavat tehnilist abivahendit (nt kargud, käimisraam, ratastool jne).

Uut vormi vaata siit

Lisa info:
Genadi Vaher
SA EPI Fond juhataja
6616628
5010157

Riho Rahuoja
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler
6269210

Head inimõiguste päeva! Erinevus rikastab? 08. Detsember 2010

Nüüd, kus sallivusprojekt selleks aastaks otsa hakkab saama, oleks paslik tagasivaatavalt kirja panna mõned mõtted, mis sellega seoses on tekkinud.

Projekti eesmärgiks on võrdse kohtlemise põhimõtte teadvustamine ning konkreetsemalt seksuaalvähemuste ning teise nahavärviga inimeste suhtes sallivuse tõstmine. Selle üks osa oli kampaania, mis koosnes plakatitest tänavatel ning erinevate inimeste reaktsioonist sellele. Plakatid, kus kutsutakse inimesi üles mõtlema sisulisemalt sellele, mida võrdne kohtlemine tegelikult võiks tähendada, tekitasid meedias palju kõmu ning lugematu arvu vihaseid ja vähem vihaseid netikommentaare. Kampaania teise osana filmiti Eesti inimeste reaktsioone esitatud küsimustele ja näidati kokkuvõtvaid klippe televisioonis ja YouTubeis. Tähelepanu väärib ehk asjaolu, et projekt tuli avalikkuse ette tegelikult märgatavalt varem: juunis ilmus Eesti Päevalehe vahel homofoobiat käsitlev ajalehelisa Möte, mis samas suuremat ühikskondlikku diskussiooni ei tekitanud.

Oleme viimasel ajal kampaania kohta saanud igasugust tagasisidet: nii positiivset kui negatiivset, viisakat kui vähem viisakat. Üks tüüpilistest etteheitedest on olnud, et kampaaniaga tegeletakse pseudoprobleemidega ning sageli on kurtjatel südamel traagiline isiklik olukord, mis on enamasti majanduslikku laadi. Miks peaks töötu pereisa hoolima sellest, et sallivust Eestis nii vähe on? Mõni leiab, et lahendus on hoopis suurem sallimatus: töökohad ainult eestlastele, piirid kinni ja homod kappi! Raadiosaates alustas saatejuht intervjuud kolleegiga küsimusega, miks üldse on vaja kampaaniat sallivuse tõstmiseks? Teises raadiosaates pahandas ajakirjanik, et probleemile ei ole lähenetud piisavalt peenetundeliselt.

Mulle tundub, et kampaanias püstitatud küsimused kõnetavad inimesi erinevalt, peegeldades paljuski nende enda suhtumist teemasse. Mõni näeb selles kavalat rünnakut oma mõttevabadusele, mõnda pahandab küsimuste otsekohesus ja on neidki, kelle arvates kampaania ei lähe piisavalt kaugele. Üksikud näevad kampaanias seadusrikkumise või tolerantsi edendamise asemel lausa viha õhutamist ja nii edasi…

Kas sallivus on oluline väärtus?

Minu enda jaoks kuulub sallivus oluliste ühiskondlike väärtuste hulka, nagu demokraatia, õigusriiklus või vabadus. Olen oma elus püüdnud lähtuda põhimõttest teha teistele seda, mida ootan neid tegevat enda suhtes, kui oleksin ise nende asemel. Kuna soovin, et mind minu nahavärvi, soo või muude tunnuste alusel ei diskrimineeritaks, siis üritan ka ise salliv olla. Minus võib tekitada võõristust ja mõnikord ka hirmu teise inimese nahavärv või muudmoodi teistsugusus, aga ennast tema asemele pannes, usun, et samasugune esmane tunne võiks teises olukorras tekkida minugi vastu. Seega üritan olla sellest üle, sest ratsionaalselt mõeldes on tema nahavärv ja päritolu vaid juhus. Samasuguseid valgustusajastu ideaale uskuvaid inimesi on ehk teisigi, kuigi eks igaüks lähtub oma isiklikust moraali- ja eetikatunnetusest. Sellist käitumist võib nimetada empaatiavõimeks, viisakuseks, sallivuseks või lihtsalt inimlikkuseks. Usun, et Eesti ühiskonnas on vähe neid, kes arvaksid, et Eestis inimlikku hoolivust liiga palju oleks. Pigem vastupidi. 

Teiseks oleme ühiskonnana valinud teatud väärtuste austamise. Rohkem kui kuus aastat tagasi Euroopa Liidu liikmeks astudes kinnitasime, et oleme omaks võtnud Euroopa Liidu lepingu teises artiklis toodud väärtused: inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Artikli teine lause selgitab, et “need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.” Eelneva taustal tundub sallivuse kui väärtuse küsimärgistamine lootusetult hiljaks jäänud võitluse pidamine, sest siis küsimärgistame juba palju suuremaid valikuid, millega enamus ühiskonnast tundub rahul olevat.

Kas sallivust saab kampaania abil suurendada?

Käimasoleva projekti eesmärgiks on suurendada inimeste teadlikkust võrdsest kohtlemisest. Valitud näited, homofoobia ja rassism, tekitavad küll palju furoori, aga selle keskel leiab aset ka oluline diskussioon. Kampaaniat ette valmistades oskasime arvata, et see tekitab arutelu, ent ei olnud kindlad arutelu vormis. Tänaseks on meie hirmud leevendunud: sallivusteemat on arutatud pikalt ja põhjalikult nii ajalehtede arvamuskülgedel, sotsiaalvõrgustikes, aga ka isiklikul tasandil, sõprade ja perede keskis. 

Loodan, et enamik neist inimestest, kes projektist osa saanud ja korraks nende asjade üle järgi mõtlevad, jõuavad järeldusele, et põhjendamatu sallimatus ei vii kuhugi. Võib-olla mõned isegi nõustuvad, et rohkem igast inimesest hoolides ning erinevusi mitte kartes muutub ühiskond igas mõttes rikkamaks.

Kari Käsper
TTÜ inimõiguste keskuse projektijuht 

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

www.erinevusrikastab.ee

 

 

Konkurss projekti “Sootundlik eelarvestamine” koordinaatori ametikohale. 07. Detsember 2010

Sotsiaalministeerium ja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei kuulutavad välja avaliku konkursi projekti “Sootundlik eelarvestamine” koordinaatori ametikohale.

Projekti „Sootundlik eelarvestamine" eesmärgiks on tutvustada riigieelarve koostamises osalevatele ministeeriumide ametnikele soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, anda neile teadmisi ja oskuseid selle kohta, kuidas lõimida soolise võrdõiguslikkuse põhimõte riigieelarve koostamise ja rakendamise protsessi ning aidata seeläbi kaasa riigi rahaliste vahendite kasutamise sootundlikumaks muutmisele. Projekti raames korraldatakse mh koolitusi ja infopäevi ning antakse välja sootundliku eelarvestamise käsiraamat.

Ametikoha põhiülesanneteks on:

§ projekti tegevuste kavandamise ja läbiviimise juhtimine

§ projekti ürituste organiseerimine

§ projektiga seotud asjaajamise ja aruandluse korraldamine

Eduka kandideerimise eelduseks on:

§ bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon (soovitavalt sotsiaalteadustes)

§ väga hea eesti ja inglise keele oskus nii kõnes kui ka kirjas

§ teadmised soolise võrdõiguslikkuse teemast

§ valmisolek viia ennast kiiresti kurssi sootundliku eelarvestamise teemaga

§ väga hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskus

§ vastutusvõime

§ võime töötada iseseisvalt ja kohusetundlikult

Kasuks tuleb:

§ projekti juhtimise kogemus

§ teadmised ja/või kogemus majanduse või rahanduse valdkonnast

§ tekstide toimetamise kogemus

§ eesti avaliku sektori organisatsiooni hea tundmine

§ islandi, norra või rootsi keele oskus

Tööle asumise aeg esimesel võimalusel. Ametikoht on tähtajaline (2012. aasta kevadeni), ametikoha täitajaga sõlmitakse töövõtuleping. Koordinaatori tööd juhib projekti partnerorganisatsioon soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei.

Sotsiaalministeerium ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei peavad tööandjatena oluliseks võrdset kohtlemist ning töökollektiivi mitmekesisust, seepärast on kandideerima oodatud kõik inimesed sõltumata nende soolisest või seksuaalsest identiteedist, rahvuslikust või usulisest taustast, vanusest või puudest. Samuti on võimalik kohandada töökohta sobivaks erivajadustega inimesele. Tööruumidesse on tagatud juurdepääs liikumispuudega töötajale. Pakume ka võimalust teha osaliselt kaugtööd või töötada paindliku töögraafikuga.

Kandideerimiseks saata 16. detsembriks 2010 aadressile Gonsiori 29, 15027 Tallinn (märgusõna „Projekti „Sootundlik eelarvestamine" koordinaatori konkurss") või info@svv.ee motiveeritud avaldus töötasu sooviga, elulookirjeldus ning essee teemal „Milleks Eestile sootundlik riigi raha kasutus?" (max 3000 tähemärki).

Lisainformatsioon: 6269 259 või info@svv.ee.

Puuetega inimeste ühendused soovivad Riigikogult ÜRO konventsiooni ratifitseerimist.

Eesti Vabariigi Riigikogu, Eesti Vabariigi Valitsus, EV Siseministeerium,
EV Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Koopia: Eesti Linnade Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit
ja teised kodanikuühendused

ÜRO Puuetega Inimeste Konventsiooni ratifitseerimine

 Pöördumine

Käesolevaga kutsume meie, allakirjutanud ühendused, Riigikogu, Valitsust jt ratifitseerimisprotsessiga seotud osapooli ning kodanikuühendusi konkreetsetele tegudele ÜRO Puuetega Inimeste Konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimisel. Konventsiooni eesmärk on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning tunnustada lugupidamist nende
loomupärase väärikuse suhtes. Leiame, et nimetatud dokumendid on ühiskonna probleemidele lahendusi loovad abivahendid, milles korratakse demokraatia põhimõtteid, mida Eesti riik on juba tunnustanud kehtivas seadusandluses ning õigusaktides. Seetõttu soovime, et osapooled leiaks endas julguse ratifitseerimisprotsess kiiremas korras lõpule viia, mitte pugeda  reservatsioonide ning suurte kulude põhjendamatu hirmu taha. Miks peaks ükski osapooltest tahtma seada reservatsiooni ühiskonna arengule? Just seda ju tähendabki konventsiooni ratifitseerimata jätmine, selle protsessi põhjendamatu venitamine.

Järgnev on põhiliselt suunatud Eesti Vabariigi Riigikogule, kellel on ametist tulenev kohustus seada ühiskonna üldine heaolu oma inimlikest hirmudest ja valimistest ettepoole. Me kutsume Teid oma ametiaja lõppsirgel tegema viimase suure sammu Eesti heaolu nimel!

Enne, kui me ei hakka reaalselt püüdlema juurdepääsetava infrastruktuuri poole, ei ole Eestil loota ei majanduskasvust tulenevat rikkust ega ka jõudmist viie rikkama riigi hulka. Kulu, mida ühiskonnale toovad ligipääsmatu infrastruktuur ning selletõttu ühiskonda koormav elanikkonnagrupp, on kordades suurem, kui tulu ja kokkuhoid, mida saavutame tagades kõigile inimestele võrdse võimaluse osaleda täielikult
ja tõhusalt ühiskonnaelus. Eesti seadusandlus sätestab puudega inimestele õiguse osaleda kõigis valdkondades. Nt. põhiseadus kinnitab, et kõik on seaduse ees võrdsed; haridusseaduse kohaselt korraldab omavalitsus puudega laste hariduse; ehitusseadus näeb ette normid, mis tagavad kõigile võrdse
juurdepääsu avalikele hoonetele; sotsiaalhoolekande seaduses on toodud riigi ja omavalitsuse ülesanded.

Allakirjutanud leiavad, et ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon toetab olemasolevate seaduste täitmist ja õiguste tagamist, ega tooks riigile ülejõu käivaid kohustusi. Pigem vastupidi. Universaalse disaini kasutamine ning isikliku abistaja jt teenuste pakkumine vastavalt puudega inimeste vajadustele võimaldab puudega inimestel osaleda aktiivselt tööturul, elada iseseisvamalt ning seeläbi muutuda passiivsest abisaajast aktiivseks
kodanikuks. Konventsiooni ja selle lisaprotokolli  ratifitseerimine näitab, et riik hoolib oma elanikest ning tunnustab puudega inimeste õigust olla hea ja aktiivne kodanik. Ühtlasi aitab selle põhimõtete järgimine tagada puudega inimestele maksimaalsed osalusvõimalused, mis omakorda vähendavad  riigipoolseid pikaajalisi kulutusi.

Allakirjutanud loodavad mitte olla maailma viimase riigi kodanik, kel on olnud julgust võtta eesmärk universaalsema osalusvõimalustega ühiskonda toetada ja konventsioon ratifitseerida. Käesolevaga kutsuvad allakirjutanud Riigikogu üles näitama tegelikku tahet muuta Eesti riigiks, mis hoolib igast kodanikust. Selleks palume ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon ja selle lisaprotokoll.

Lugupidamisega,

MTÜ Händikäpp
kontaktisik: Margit Rosental, handikas@handikapp.ee, GSM: 53232667

MTÜ Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
MTÜ Eesti Puuetega Naiste Ühendus
03.12.10
——————————————————————————————————————————
Teatavasti oleme Soomega kaks riiki, kes pole veel ratifitseerinud (president Ilves on küll allkirjastanud, kuid parlament pole seda veel kinnitanud) ÜRO puuetega inimeste konventsiooni.

Oleme EPNÜ ja Händikäpaga seda teemat mõnda aega arutanud ja koos partneritega leidis meie juhatus, et kõige õigem aeg selle pöördumise teele saatmiseks on puuetega inimeste päev. Pöördumise teksti koostas Margit Händikäpast, siinkohal tänu Margitile hea töö eest!

Leiame, et poliitikuid tuleb survestada, et sõnadest (pole ühegi otsustaja suust kuulnud, et seda dokumenti pole vaja heaks kiita) lõpuks tegudeni jõutaks. Kes käisid reedel puuetega inimeste päeval Tallinnas konverentsil, panid tähele, et kõik panelistid imestasid, miks seda pole veel tehtud. Urmas Reinsalu, RK sotsiaalkomisjoni esimees, rõhutas eraldi ja korduvalt, et komisjon toetab konventsiooni kiiret vastuvõtmist. Millal see riigikogu päevakorda jõuab, on praegu teadmata.

Seetõttu oleme seisukohal, et ühenduste kindlad seisukohavõtud aitavad kaasa sellele, et meile nii oluline tegu lõpuks tehtud saaks.

Auli Lõoke
_______________________________________________________________________

Olen esindanud EPNÜ-d erinevatel konverentsidel ja koosviibimistel, kus on ka tihtipeale mitmeid tegevpoliitikuid. Kõneldes nendega olen alati rõhutanud, et puuetega inimesed ootavad kiiret konventsiooni ratifitseerimist täies ulatuses juba selle Riigikogu ajal. Sellist lobitööd alustasin juba kohe, kui EPNÜ kodulehele antud konventsioon sai lisatud.

See on rahvusvaheline dokument, millele saab toetada, kui koostatakse riigisiseseid programme puuetega inimeste eluolu edendamiseks. See on dokument, mis aitab seista puuetega inimeste õiguste eest elada täisväärtuslikku elu. See on tänapäevale vastav puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille allkirjastas meie president juba 2007. aastal. On täiesti arusaamatu, miks pole selle Riigikogu ajal seda kahepoolset kokkulepet jõusse viidud?!

Leian, et puuetega inimeste organsiatsioonid on õigustatud teadma, mis on konventsiooni täpne hetkeseis kõigepealt kuni märtsis toimuvatele valimisteni. Kelle laual ning kui kaua konventsiooni ja lisaprotokolli analüüsitakse?!

Tänan händikaid, kes aitas selle pöördumise kirjapilti panna!

 

Vaprust teile kõigile oma õiguste eest seismisel karmidel talvekuudel!

 Mare Abner

[ELIL] SoMi pressiteade: Järgmise aasta algusest hakkab tööle laste kõnnirobot

Pressiteade, 6. detsember 2010 Järgmise aasta algusest hakkab tööle laste kõnnirobot
Tänu Šveitsi riigi toetusele hakkab järgmise aasta algusest Eestis tööle laste kõnnirobot, lisaks katab Eesti-Šveitsi koostööprogrammi projekt juba kasutuses oleva täiskasvanute kõnniroboti viimase osamakse.

Laste kõnnirobot Lokomat Pediatric, mille maksumus on 4,4 miljonit krooni, läheb koos lisamooduliga Tallinna lastehaigla kasutusse. Lisamoodul on videomänguekraani sarnane abivahend, mis muudab kõndimisharjutuste tegemise lastele meelelahutuslikumaks.

 

MTÜ Diana arenduskeskus ostis 2008. aastal liikumispuudega inimestele rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks täiskasvanute kõnniroboti Lokomat. Osamaksete tasumisel on abistanud sotsiaalministeerium, AS Kalev Chocolate Factory ja paljud lahked annetajad. Viimane osamakse tasutakse Eesti-Šveitsi koostööprogrammi toetusest.

 

Projekti kogumaksumus on 5,6 miljonit krooni, millest 3,5 miljonit tuleb Šveitsi riigilt. Eesti-poolne omafinantseering 2,1 miljonit krooni tuleb Eesti liikumispuudega inimeste liidu „Elisabet“ heategevusprojekti ja saates „Tantsud tähtedega“ kogutud annetustest ning SA-lt Tallinna lastehaigla toetusfond.

 

Lisakulutustele nagu kõnniroboti jaoks ruumide ettevalmistus, lisakoolitused, tollimaksud, liikumispuudega inimeste ravi lisarahastus panevad õla alla Tallinna lastehaigla toetusfond ja Eesti liikumispuudega inimeste liit.

 

Kõnnirobotite Lokomat tootja on Šveitsi ettevõte Hocoma AG.

 

 

Helena Nõmmik
Sotsiaalministeerium
Pressiesindaja
helena.nommik@sm.ee

6269 321
53 304 974

 

Üks paar kümnest kogeb suhtes vägivalda.

Statistikaameti 2009. aasta uuringu järgi on pooled 15-74-aastastest küsitletutest, kes on suhtes olnud, elu jooksul vähemalt korra kokku putunud paarisuhtevägivallaga. Aastas kogeb oma suhtes vägivalda üks paar kümnest ja seejuures hõlmab see pooltel juhtudel ka füüsilist vägivalda.

Kõikidest 15-74-aastastest suhtes olnud küsitletutest on 39 protsenti kokku puutunud vaimse vägivallaga, kolmandik füüsilise vägivallaga ja 4 protsenti seksuaalse vägivallaga paarisuhtes.

Enam kui pooled on paarisuhtes vägivallaga kokku puutunud mitu korda, peaaegu viiendik rohkem kui viiel korral.

Merle Paats kirjutas Eesti statistika 2010. aasta kolmandas kvartalikirjas, et paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur tabu ja kuulub inimeste eraelusse, mida ei soovita avalikustada. Seetõttu jõuavad paarisuhtes esinenud vägivallajuhtumid harva politsei või kohtu vaatevälja ja kajastuvad ametkondlikus statistikas.

Peale selle ei toeta paarisuhtevägivalla statistika kogumist Eesti seadused: paari- suhtevägivald ei ole eraldi isikuvastaste kuritegude liik, vaid karistusseadustiku järgi käib ähvarduste, füüsilise väärkohtlemise ja piinamise ning muu sellise alla. Sellepärast ei kajastu paarisuhtevägivald ka registreeritud kuritegude statistikas.

2008. aastal pöördus kodus aset leidnud vägivalla tõttu politsei poole 65 meest ja 475 naist. Jättes kõrvale vaimse vägivalla paarisuhtes, koges 2009. aasta turvalisuse uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest.

Kolmveerandi paarisuhte kogemusega 15–74-aastaste arvates on paarisuhtes esinev vägivald nii levinud, et see on Eesti ühiskonnas probleem. Samal ajal ei pea mitte kõik paarisuhtevägivalla tagajärjel füüsilisi vigastusi saanud paarisuhtevägivalda Eesti ühiskonnas probleemiks. Samuti ei pea kõik viimast endaga aset leidnud juhtumit paarisuhtevägivallaks või kuriteoks.

Ka rahvusvahelised uuringud on näidanud, et sageli peavad hoopis vägivallatsejad ise end ohvriks ja ohvrid süüdistavad vägivalla põhjustamises ennast. Ekspertide hinnangul ei otsi vägivallaprobleemidega partnerid piisavalt professionaalset abi. Suure tõenäosusega aitab sellele kaasa just teadmatus ja oskus mõtestada paarisuhtevägivalda probleemina, mille puhul peaks abi otsima.

Laste olemasolu ei vähenda paarisuhtevägivalla riski. Pigem on lastega leibkondades partnerite seas enam neid, kes on kokku puutunud paarisuhtevägivallaga: iga kümnes 15–74-aastane, kes elab lastega leibkonnas, on kokku puutunud vaimse vägivallaga paarisuhtes ja peagu sama paljud ka füüsilise vägivallaga, lasteta leibkonnas on sellise kogemusega inimeste osatähtsus peaaegu kaks korda väiksem.

Füüsilist vägivalda paarisuhtes koges viimase aasta jooksul 46 800 inimest, neist pooled kogesid kergemat füüsilist vägivalda — partner viskas neid millegagi, lükkas või lõi lahtise käega.

16 protsenti paarisuhte kogemusega 15–74-aastastest on viimase viie aasta jooksul kogenud ühte füüsilise vägivalla liiki, iga kümnes aga juba vähemalt kahte, iga kahekümnes vähemalt kolme ja 3 protsenti vähemalt nelja füüsilise vägivalla liiki paarisuhtes.

Toimetas Marina Lohk, vanemtoimetaja

http://naine.postimees.ee/?id=347433

Petetud naine: ta sõimas mind laimajaks, kui sõpradele midagi rääkida julgesin. Elen Ermann

Füüsilisel vägivallal võivad küll sarnaselt vaimse vägivallaga olla pöördumatud tagajärjed, kuid vähemasti on ta silmaga nähtavam, kirjutab Elen Ermann (autor kasutab pseudonüümi) enda kogetule tagasi mõeldes.

Kahtlustasin tegelikult juba ammu, et meievahelised suhted pole enam endised. Püüdsin teemat üles võtta ning selgusele jõuda, kas me tõepoolest ikka mõlemad tahame kooselu jätkata. Ma ei teagi, kas ta kaugenes minust juba siis Temakese tõttu või lihtsalt ei osanud ega tahtnud sel teemal suhelda…

Kõik, mis vaimse vägivalla käigus teisele osapoolele põhjustatakse, imbub justkui teosammul su hinge – algselt vaid kahtlusi, hiljem üha suuremat ahastust tekitades.

Tagantjärele mõeldes oleksin ma justkui seda kõike ette aimanud. Ju ma lihtsalt ei osanud õigel ajal lugeda märke, mida tema käitumine mulle saatis. Nii me siis elasime – mina linnakodus ja tema maamajas, kohtudes iga päevaga üha harvemini.

Vaimne vägivald muudab ebakindlaks, halvab mõtlemis- ja teovõime ning kõige tipuks blokeerib tekkinud olukordadele mõistliku reageerimise.

Vaatamata sellele, et olin lakanud teda armastamast, oli teada saadud uudis nii halvav, nii uskumatu – tal on armuke! Kas tõesti? Äkki olen lihtsalt alusetult armukade ning tal on kõige põhjendamiseks mõistlik seletus?

Üks vaimse vägivalla tavalisemaid tööriistu on ignoreerimine, kõige eiramine. Sellele võib järgneda kas eitus või täielik vaikimine.

Otsustasin putru mitte kuumalt süüa ning eelnevalt iseseivat uurimustööd teha. Lootsin siiralt, et ka kõige absurdsematele leidudele – Temakese pildid arvutis, ööseks telefoni väljalülitamine, õhtused pikad jalutuskäigud suitsu tegemise ettekäändega, kuigi meil oli rõdu – suudab või vähemasti püüab ta mulle siiski selgitusi jagada.

Kui enese puhtakspesemiseks vahendeid napib, püütakse vaimse vägivalla käigus hoopis kannatajat ennast süüdlaseks teha.

Iseseisvalt mõistlikke põhjendusi leidmata ütlesin talle kõik näkku, mida teadsin. Oleks ta siis vähemalt pisutki piinlikust tundnud või kuuldust kohkunud – aga ei! Ta vaatas mulle julge ülbusega otsa, väitis, et olen oma ülemõtlemisega hulluks läinud ning astus lihtsalt minema.

Vaimselt kedagi mõjutada on veelgi lihtsam, kui mõjutatav on majanduslikult mõjutajast sõltuv.

Esmane reaktsioon oli ära minna – meie kodust, sellest linnast, kogu ta elust. Kõik aga ei olnud sel hetkel nii lihtne. Olime seotud temaga ka tööalaselt. Selle tõttu ei saanud ma koheselt lahkuda. Püüdsin tõsimeeli oma tunnetes selgusele jõuda ning läheneda mõttele, et annan talle veel ühe võimaluse.

Alandamine, sõimamine, hirmutamine, ähvardamine – vaimse vägivallatsemise alatuimad võtted.

Minu haavatud hinges ja lõhki kistud südames leitud andestusele ta aga sülitas. Ta sõimas mind laimajaks, kui sõpradele midagi rääkida julgesin. Sõbrad ju välismaal elavat armukest näinud ei olnud. Seega, keda nad uskuma oleks pidanud?

Ta hirmutas, et jätab mu tööta, kui veel kellelegi oma väljamõeldisi räägin. Ta alandas mind igal võimalikul juhul, et mind ennastki uskuma panna, et olen hoopis ise tekkinud olukorras süüdi.

Vaimse terrori tagajärjel sulgub ohver endasse, muutub emotsionaalselt ebakindlaks, tunneb rõhutust ja jõuetust.

Tabasin end juba mõttelt, et ehk on tal tõesti õigus. Võib-olla ma ikkagi kujutan kõike endale ette. Õnneks ei lasknud just tema edasine käitumine mul selle arvamuse juurde jääda. Mõistes, et ta on minust vaimselt üle, hakkas ta lohakusest või siis lihtsalt nahaalsusest tegema vigu.

Kui ta Rootsist komandeeringust naasis, pakkisin lahti ta kohvri. Täiesti juhuslikult olid seal aga hoopis Soome hotelli logodega vannitoatarbed. Oh mind tobukest! Temake elab ju Soomes.

Mõned päevad hiljem tema täiesti kuivi trenniriideid kuivama pannes leidsin Temakese palavad armastuskirjad. Ju oli Temake Eestimaad väisamas. Viimase tõestuse oma normaalsuse kohta hankisin viisil, millist ma tavaliselt kunagi ei kasutaks.

Lülitasin sisse ta telefoni ja kaua oodata ei olnudki vaja – Temake helistas. See naine tegelikult ei tea siiani, kui õnnelikuks ta mind oma tõelise olemasoluga tegi, vaatamata kõigele ebaolulisele, mida tal mulle öelda oli.

Vaimse vägivalla ohvrina on kõige ohtlikum kaotada eneseusk. Sealt ei ole kaugel samm hullumeelsusesse…võib-olla isegi pöördumatu samm…

Mina ei läinud sel korral hulluks. Õnneks!

Sina saad aidata. Saada SMS numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi ja toeta Tallinna naiste kriisikodu. Ühe sõnumi maksumus on 26 krooni. Kõigi toetajate vahel loosime välja tänuauhindu.

http://naine.postimees.ee/?id=348134

Viigimaa: naistel tekib kõrgvererõhktõbi sageli alles pärast 50. eluaastat. Rain Uusen

Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja Margus Viigimaa sõnul loodetakse sageli, et hüpertensiooni ehk kõrgevererõhktõve tekke ohtu ei ole, kui 50-aastaselt on veel vererõhk korras. Tegelikult on see aga väär, eriti naiste puhul, kellel kõrgvererõhktõbi tekib 50.–55. eluaasta vahel väga jõudsalt

Kui oluline terviserisk on kõrgenenud vererõhk?

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on vererõhu kõrgenemine inimkonna tähtsaim surmapõhjus. Kõrgvererõhktõve tüsistusteks on ajuinsult, südameinfarkt, südamepuudulikkus, neerukahjustus, aordi ja alajäsemete arterite lupjumine jne. Kõrgest vererõhust rääkimine on väga oluline. Selle põhjustatud risk tervisele on lihtsalt liiga suur, et selle ees pead liiva alla peita. Seda enam, et ise saab kurbade tagajärgede ärahoidmiseks väga palju ära teha.

Kui probleemsed eestlased vererõhu osas on? Miks?

Peaaegu igal teisel Eesti elani- kul on vererõhk kõrgenenud ehk üle 140/90 mm Hg. Teistes Euroopa riikides on hüpertoonikuid vähem (ca 40 protsenti) ja Ameerika Ühendriikides ainult ca 25 protsenti. Kindlasti on Eestis üheks hüpertensiooni põhjuseks pärilik eelsoodumus.

Samas on väga olulised meie liiga soolased ja rasvased toidud, vähene kehaline aktiivsus, ülekaalulisus, rohke alkoholi tarbimine ja suitsetamine ning psühhosotsiaalne stress.

Loe lähemalt: http://naine.postimees.ee/?id=338077

Reitelmann: paljud naised ei pea paarisuhtevägivalda kuriteoks. Marina Lohk, vanemtoimetaja

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua peasekretäri Eha Reitelmanni sõnul ei saa paljud naised küsitluste järgi arugi, et paarisuhtevägivalla puhul on tegemist kuriteoga. «Nad peavad seda küll taunitavaks, aga ei pea seda kuriteoks,» osutas ta põhjusele, miks vägivallajuhtumitest sageli kellelegi teada ei anta.

Tallinna naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiveri sõnul valdab naisi sageli ka hirm, et nad ei saa üksi hakkama – nii hoiavad majanduslikud põhjused neid vägivaldse mehe juures kinni. Varjupaikadesse pöörduvaid naisi peab ta aga jäämäe veepealseks tipuks.

Reitelmann tõdes, et varjupaikadesse tuleb naisi, kes on aastakümneid vägivalla all kannatanud ja seejuures vaikinud. «Neil ei ole olnud enne kuhugi pöörduda – nüüd tuleb see välja ja nad lõpetavad oma 20 aastat kestnud vägivaldse suhte,» rääkis ta.

Igakülgne abi ohvrile

Nimelt polnud enne 2002. aastat Eestis ühtegi naistele mõeldud varjupaika, kuhu vägivaldse partneri eest põgeneda ning ühtlasi psühholoogilist abi saada. Reitelmanni sõnul oleks Eesti naiste kaitsmisel vägivalla eest väga palju abi nn Austria mudelist – politseil on õigus vägivallatseja kodust kohe kaheks nädalaks eemaldada.

Samuti teatab politsei vägivallajuhtumi puhul sellest valitsuse rahastatavale sekkumiskeskusele, kus töötavad professionaalsed juristid, sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Sekkumiskeskus võtab ohvriga ühendust ja pakub abi olukorra lahendamiseks, samal ajal käib uurimine.

«Ohvrile peab olema tagatud igakülgne psühholoogiline ja juriidiline abi – see tähendab ka seda, et abiorganisatsioonid peavad olema jätkusuutlikult rahastatud,» tõdes Reitelmann. «Selle kahe nädala jooksul saab naine vabalt kasutada advokaati ja koos mõeldakse, kas ta tahab näiteks lahutada ja mis on tagajärjed.»

Kõige tähtsam ongi Reitelmanni sõnul, et sellist abi pakutakse, samas kui meil on mindud seda teed, et abi suudab otsida vaid tugev inimene. «Meil on küll suhteliselt palju võimalusi ja asjad on tõesti arenenud, kuid abivajajad ei suuda ise abi saamiseks vajalikke samme astuda,» tõdes ta.

Sina saad aidata. Saada SMS numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi ja toeta Tallinna naiste kriisikodu. Ühe sõnumi maksumus on 26 krooni. Kõigi toetajate vahel loosime välja tänuauhindu.

http://naine.postimees.ee/?id=347977