Skip to main content

Tunne end hästi – kogu aeg!

Kui olulist rolli Sinu hea enesetunde saavutamisel mängib see, mida kodust väljudes endale selga paned, arutleb eludisainer Marlen Marmor ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbris.

Kõrvaklapid peas, pakkisin asju, et kodust lahkuda. Kuulasin juba mitmendat korda kõlavat mõtet: «Kõige olulisem asi Sinu elus on tunda end hästi, kogu aeg. Tunda end hästi ja liikuda selle suunas, et tunda end veel paremini!» See kõlas nii lihtsalt, nii loogiliselt. Mida paremini ma end tunnen, seda paremaks läheb elu minu ümber.

Suundusin riidekapi juurde. Hetkega oli tuju läinud. Võtsin pluusi, panin selga ja kõndisin peegli ette. Vaatasin peeglisse, ärritusin ja tirisin pluusi sama kiirelt seljast. Võtsin järgmise pluusi. Ei sobi! Riided lendasid. «Ma ei suuda! Mul ei ole mitte midagi selga panna!» «Et siis kõige olulisem asi on tunda end hästi? Kogu aeg?» kõmises mu peas.

Kui lõpuks kodust väljusin, oli mul seljas taas see üksainus pluus, millega ma tundsin end tõesti alati hästi ja ilusana. Mitte et ma arvaks, et ma ei ole ilus. Lihtsalt – oma väljanägemisega on mul olnud juba mõnda aega harjumus end pigem veidi alla tirida kui üles tõsta.

Kuidas saan ma tunda end kogu aeg hästi, kui suur osa minust – minu välimus – ajab mind närvi? Ühtäkki sain aru, milles asi. Suur osa minu garderoobist olid olnud mitte lihtsalt riided, vaid suvalised riided.

Saabusin meie armsasse gruppi, naeratus näol, ja kaks kilekotitäit riideid käe otsas. «Ma tõin kaasa riided, mis on mulle väikesed, suured, mida ma ei kanna või millega ma ei tunne end ilusana. Võtke need endale, kui teile meeldivad!»

Tuba täitus elevuse ja naeruga. Naised jooksid kottide ja peegli vahet nagu väikesed tüdrukud. «Kuidas sa annad ära täiesti ilusad, puhtad ja korralikud riided?!» imestasid tüdrukud. Minus aga kasvas rahu. Ma tundsin end isegi hästi!

Teadsin, et see õhtu algatab minu elus midagi täiesti uut ja vägevat, ma tegin sellele ruumi. Ligi 90 protsenti riietest leidis uue omaniku, ülejäänud riided rändasid järgmisel päeval Humana kogumiskasti.

Minu riidekappi on nüüdseks tekkinud palju rohkem riideid, mis lasevad mul särada. Ja mitte ainult! Sinna on ilmunud ka kleite ja seelikuid, mis varem minu valikutes peaaegu puudusid.

Pisike mõttekilluke – «tunda end hästi kogu aeg» – suunas mind vaatama oma elu uue pilguga. Sain äkki aru, kuidas on võimalik tunda end palju paremini, kui ma seda ise oma välimusega teadlikult toetan. See töötab!

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbrist.

Toimetas Heleriin Adelbert
 
http://www.naine24.ee/518266/tunne-end-hasti-kogu-aeg/ 

Anna-Maria Penu: Ära roni seelikuga puu otsa!

Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon (FIBA) on otsustanud, et alates järgmisest hooajast peavad Euroliiga naiskonnad kandma uusi, „lühemate, liibuvate pükstega ja kitsamaid, kehavorme järgivaid võistlusvorme“.
FIBA sõnul „muutub võistlusvorm nõnda atraktiivsemaks ning aitab suurendada huvi naiste korvpalli vastu“.

Olgu lisatud, et võistlusvormide muutmisotsus meeskondi ei puuduta.

Otseselt ei mainita, kelle jaoks tahetakse naiskorvpallureid platsil atraktiivsemaks muuta ja kelle huvi tõstmist läbi naissportlaste välimuse rõhutamise, mitte mänguoskuse, silmas peetakse. Siiski võime vastust kergesti aimata. Seksistlik otsus räägib soolisest ebavõrdsusest ja naiste objektistamisest selgemini kui pealtnäha objektiivsetele põhjustele rajatud erikriteeriumid mees- ja naissportlaste rahastamises ja edendamises.

 
 

See otsus räägib veelgi enamast — riietuse tähtsusest, selle sõnumi(te)st ja tähendus(t)est vaatajale, aga ka kandjale endale. Kusjuures see nähtus laieneb pea igale elualale: naised oleks justkui olemas (seega peaks riietuma) meeste jaoks, keda huvitab ja erutab ainult naiste keha. Muul viisil on naistel mõttetu loota meeste tähelepanu (ja seeläbi sageli just meeste jagatava raha jaotust), võrdset poliitikat või meediakajastust.

Igas meile teadaolevas inimühiskonnas, ka kõige primitiivsemates, on peetud tähtsaks, et naiste ja meeste riietus oleks erinev. Mida rangem, traditsioonilisem ühiskond, seda suurem erinevus naiste ja meeste riietumises. Seda seetõttu, et riietuses peitub sõnum, sellel on tähendus(ed) ja eesmärk.

Üks eesmärkidest on teha kohe esmapilgul selgeks, kes on kes, et vältida segadust teise inimese kohtlemisel. Tegemist on reegliga, mida vanema põlvkonna jaoks rikkus näiteks seitsmekümnendate imidž naiste pükste ja meeste pikkade juustega. Praegu tekitavad sarnast reaktsiooni peamiselt transseksuaalid ja androgüünsed noormehed, kes näitavad maailma lavadel koos teiste, nendega äravahetamiseni sarnaste modellidega naiste moodi. Vastupidist pole näha.

Siin võib oma osa mängida ka tõsiasi, et naiseks riietumine on lihtne. Naiselikkuse märgid on kergesti eristatavad, jäljendatavad ja pealegi näib see paljudele naljakas: ei leidu vist meest, kes poleks mõnel peol rinnahoidja väel ja tikkontsadel komberdanud, taustaks naerurõkatused. Naiste meheks riietumine tekitab täpselt vastupidise reaktsiooni, mõjudes pigem vastumeelselt, hirmutavalt, ebardlikult.

Selles pole enamuse jaoks kunagi midagi koomilist, justkui naise meheks riietumine tähendaks naise tegelikku, tõsist soovi olla hoopis mees, iha trügida teistele reserveeritud keelatud maale. Samal mõjub mehe naiseks riietumine oma ülepakutuses äärmiselt humoorikana isegi naistele, kuigi naeruvääristab meie kultuuriruumis valitsevat ja taganõutud naiselikkust. Naiselikkust, mis pole muud kui naiseks maskeerimine; rituaal, mida miljonid naised hommikust õhtuni peegli ees kohusetundlikult täidavad.

Taolise naiselikkuse tunnusjoonteks on seelikud, kõrged kontsad ja dekolteed, mida nii paljud „õige, tõelise naise“ seljas näha ihkavad. Samal ajal pole kuhugi kadunud arvamus, et miniseeliku ja avara dekolteega naine on end ennekõike meeste seksuaalseks rahulduseks välja pakkunud. Naine (riides või ilma) on justkui mehi provotseeriv olend, nende tähelepanuavaldusi nooliv ja seega vastutav kodus või tänaval toimuva seksuaalse ahistamise ja/või rünnaku ohvriks sattumise eest.

See naispühaku ja -pattulangenu vastandus peegeldub meile vastu suuremates religioonides, mida esitatakse universaalsetena, kuid mis on kõigest meestekesksed. Seega puudulikud. Mõte, et „naisi peetakse tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks“ läbib kõiki pühaks peetud tekste, kuid peab ometi paika vaid heteroseksuaalsete meeste ja homoseksuaalsete naiste seisukohast. Heteroseksuaalsed naised ja homoseksuaalsed mehed peavad tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks mehi. Biseksuaalsetel nii selgepiirilist eelistust pole…

Kuid too meeste himurate pilkude tähtsustamine on pidevalt meie ümber, meie sees ning kinnitab, et naise riietuse reeglid tingib esmajärjekorras meeste seksuaalsus, mis meestekeskses religioonis on enesestmõistetavalt (meeste jaoks) kõige olulisemal kohal. Teisisõnu on nende sõnul naine vastutav iga mehe, isegi selle, kellega ta juhuslikult tänaval kohtub, seksuaalse käitumise eest. Kui sa oled sündsalt riides, varjad kõik, mis võib mehes iha tekitada (ja jumal ise teab, et kujutlusvõime on inimesel üüratu), siis oled sa austust vääriv ja sinuga ei juhtu midagi. Vastupidisel juhul provotseerid naisena, et sind ahistataks, solvataks, vägistataks või rünnataks.

Piirid “austust väärivate”, võrgutavate ning “avalike” (ÕS-i tähenduses: kõigile mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev) naiste vahel on väga hägusad ning nende ümber laveerimist õpivad tüdrukud juba üsna noorelt. Köietantsijate moodi. Riietuse kaudu toimivat kasvatust on palju kirjeldatud, rõhutades, et naiselik moraal kehtestatakse eelkõige pideva väljanägemisele suunatud distsipliini kaudu, mis puudutab kõiki kehaosi ning millele on antud kõlbeline tähendus.

Jälgige järgmine kord, kuidas suunatakse väikeseid tüdrukuid: ära roni seelikuga puu otsa ega istu kunagi jalad laiali, sest see on vulgaarne, ebasünnis, inetu ning mitte sugugi naiselik, nagu ka liiga kõva häälega naermine või räigete sõnade kasutamine. Ja siis minge tööle ning jälgige selle kõige aastakümneid hiljem ilmnevaid tulemusi. Kuidas istuvad koosolekuruumis mehed? Jalad laiali, lõdvalt, endale piisavalt palju, mugavat olemist lubavat ruumi võttes. Ja siis vaadake tikksirgelt, jalg üle põlve, kõht sisse tõmmatult istuvaid naisi, kelle eesmärk oleks justkui end võimalikult nähtamatuks muuta, võimalikult vähe ruumi enda alla võtta.

Kõik meile juba lapsepõlvest tuttavad manitsused „tüdrukud nii ei tee, nii ei istu, nii ei räägi“ jutustavad sellest ja ainult sellest, et tüdrukule pole lubatud see, mis poisile ja vastupidi. Ning selle taga peitub ähvardus: „muidu ei taha sind mitte keegi“.

Ja naistes on meeldida tahtmine sügaval-sügaval sees, sest meid õpetatakse, kasvatatakse olenditeks, kes oleks nagu mõeldud teiste jaoks. Taolise sotsialiseerimise tulemusena piitsutab meid, eriti nooremas eas, ülim soov tekitada mehes iha — olles ilus ja meeldiv, kuid samas endale nõudmata ega ohustamata mehe tähtsust, võimu ning positsiooni.

Mida räägib niimoodi mõistetud naiselikkus ning sellele vastanduv vägivallale ja agressiivsusele rajatud mehelikkus meie ühiskonnast, meie omavahelistest suhetest? Igatahes muud, kui seda, et meil valitseks reaalne vabadus ja võrdsus.

FIBA otsus on vaid üks näide mõtteviisist, mis püsib visalt ning rõhutab, et naise seksualiseeritud keha on me ainus väärtus ja seega ainus võimalus (meestekeskses) maailmas midagi saavutada. „Väärtus“, mis röövib naiselt inimlikkuse, muutes meid automaatselt tarbeesemeteks.

www.DELFI.ee
18. juuli 2011 06:00

 

Inga Mikiver: kohtusaalis mõnitatakse emasid.

MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiver ütles MTÜ Eesti Emade Ühenduse arvamust kommenteerides, et laste kaudu üritavad vägivaldsed mehed suhte lõpetanud naistele tihti vaid haiget teha ning laste huvidega seejuures keegi ei arvesta.

Kõige kurvem on, kui lahkumineku hammasrataste vahele jäävad lapsed. Seda juhtub ka selliste lahkuminekute puhul, kus poolte omavahelises suhtluses puudus vägivaldsus, eriti räiged vormid võtab see aga neil juhtudel, kui tegemist on vägivaldse mehega.

Arvestama peab seda, et enamikul juhtudel on laps pealt näinud, kuidas isa on löönud ema ja tal on tekkinud hirmureaktsioon isa suhtes. Meil on käinud nõustamistel ahastuses naised, kes räägivad sellest, kuidas käituvad nende väikelapsed enne ja pärast isaga kohtumist. Paraku on olemas kohtuotsused, mida peab täitma.

Meie praktika näitab, et eriline võitlus lahkumineku puhul käibki väikelaste ümber – üks isa nõudis kohtu kaudu isegi 6-kuust rinnalast igaks nädalalõpuks Eesti teise otsa.

Välismaalastest isad, kes ei räägi eesti keelt, nõuavad paariaastast last mitmeks päevaks nädalas enda juurde. Ja saavadki selle õiguse, sest neil on rahakott, mis võimaldab palgata tippadvokaate – vähekindlustatud naine peab leppima tasuta riigi pakutud õigusabiga, mille kvaliteet on küsitava väärtusega.

Väikelaps, kes ei suuda põhjendada, miks ta isa juurde ei taha minna ja rääkida sellest, mida ta isaga üldse teeb, ongi selleks sihtgrupiks, kelle kaudu üritatakse naisele veel haiget teha nii palju kui võimalik. Oleme kuulnud lugusid kohtusaalidest, mis tunduvad uskumatutena.

Mehed nõuavad isadena oma õigusi ja tugevate advokaatide kaasabil ka saavad. Kui palju arvestatakse aga nendel juhtudel, kui isale antakse õigus väikelaps mitmeks ööpäevaks kodust ära viia, lapse huve? Julgen väita, et Eesti riigis puudub lapsi ja nende emasid kaitsev hoiak.

Lapse õigusest kohtuda oma isaga on tehtud lapse kohustus. Kohtusaalis kohtunikud tihti veel mõnitavad emasid. Eestis ei ole kohtunikud saanud lähisuhtevägivalla teemalist koolitust. Euroopa arenenud riikides lahendavad selliseid küsimusi eriväljaõppe saanud kohtunikud.

Riigil puudub tegevus selles suunas, et oleks garanteeritud lapsele mõlema vanema elatisraha. Olukorras, kus üks vanem mingil põhjusel ei saa/või ei taha lapsele elatist maksta, peaks maksjaks olema riik, kes hiljem selle vanemalt välja nõuab.

Praegu võivad lahkumineku korral lapse elamistingimused oluliselt halveneda, kuna jäävad sõltuvusse ainult ühe vanema sissetulekutest. Vanemalt tuleb nõuda ka tema kohustuste täitmist, mitte ainult kaitsta õigusi kohtumistele lapsega.

Naistele soovitan:

  1. Füüsilise vägivalla tunnused tuleb fikseerida arsti juures. Politseisse tuleb teha avaldus. Hiljem, kui Teie vägivaldne mees asub kohtu kaudu nõudma õigusi lapsele, saate tõestada vägivaldsust.
  2. Kohe esimeste vägivallatunnuste puhul tuleb hakata koguma tõendeid ja salvestusi, et lisada neist koopiad politseisse tehtud avaldusele.
  3. Kaaluda hoolega mehe tegelikke käitumismotiive, kui ta suhete alguses halvustab teisi naisi/mehi, «kaitseb» oma väljavalitut iga võõra pilgu ja sõna eest – kõik see võib naise enda vastu pöörduda.
  4. Vaadake hoolega mehe suhtlemist oma ema, õe või mõne teise naisega tema enda lähikonnast. Kui mees ei suuda austada oma pereliikmeid, ei austa ta tulevikus ka oma naist.
  5. Vägivald ei ole ainult füüsiline kallaletulek, vaid keelamine suhelda sugulaste ja sõpradega, õppida või käia kursustel ja tegeleda oma huvidega. Kooselu peaks võimendama partnerite häid omadusi, mitte keelustama neid.
  6. Mõelge, kas tahate sellelt mehelt lapsi. Kindlasti leidke olukorra lahendamiseks võimalus enne, kui teil on suur pere ja lahkuminek on väga keeruline. Laps on alati peresisese vägivalla kaasohver.
  7. Küsimuste või kahtluste puhul pidage nõu spetsialistidega.

Artukkel leitav: http://www.naine24.ee/466128/inga-mikiver-kohtusaalis-monitatakse-emasid/

Valijad hindavad naisi. Kaia Iva, riigikogu liige (IRL) 19. juuli 2011

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale“, sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi – üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas.“ Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:“ Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?“ Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet“ kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

http://www.epl.ee/artikkel/600959

Seotud

Veel ühed sammud Eesti Puuetega Naiste Liidu poole. EPNÜ pressiteade.

Euroopa Puuetega Naiste Manifest kõneleb sellest, et erinevaid koolitusi, haridusprogramme, tuluüritusi puuetega naistele tuleb korraldada kohapeal, rohujuure tasandil ning stimuleerida puuetega naiste aktiivset osavõttu. See tähendab, et tuleb anda Eesti igas maakonnas võimaluse puuetega naistele juhiomaduste, eestkoste võimekuse arendamiseks, oskust kaitsta tüdrukute ja naiste kodaniku- ning inimõigusi ning teha koostööd kohalike naisteühenduste ja kohaliku omavalitsustega.

Laupäeval 18. juunil toimus Eesti Puuetega Naiste Ühingu koosolek Tallinnas, kus otsustati, et EPNÜ Põhja-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing.


Ühingu juriidiliseks isikuks edendamise eestvedajateks kinnitas koosolek ja nõustusid olema Kairi Rohtmets, Jelena Pipper ja Piret Mandre.

 

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine

Eesti saavutab võitluses inimkaubandusega üha vähem. Kadri Ibrus Eesti Päevaleht 28. juuni 2011

Eesti riik pingutas eelmisel aastal inimkaubanduse vastases võitluses niivõrd vähe, et kukkus USA valitsuse väljaantavas rahvusvahelises inimkaubanduse aruandes („Trafficking in persons report” ehk TIP-report) riikide arvestuses tervelt astme võrra allapoole.

Riigid on seal lahterdatud nelja astmesse ja kui veel mullu olime teisel astmel, siis nüüd langesime erilise tähelepanu all olevate riikide sekka, kus inimkaubandus on eriti suur probleem ja eelmise aasta jooksul ei tehtud jõupingutusi isegi rahvusvaheliste miinimumstandardite täitmiseks – veelgi halvem, tehti vähemgi kui tunamullu.

Raporti kohaselt on Eesti samal pulgal Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstaniga. Ülejäänud Euroopa riigid on samal ajal lahterdatud esimesse astmesse.
Loe edasi http://www.epl.ee/artikkel/599947 

EPNÜ teabepäev “Puuetega naiste tervis ja sportlik tegevus”

18. juunil toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses Endla 59 EPNÜ teabepäev „Puuetega naiste tervis ja sportlik tegevus“

Päevakava:

·         11:00 – 11:30  Registreerimine ja tervituskohv.

·         11:30 – 12:30  EPNÜ üldkoosolek: 2010 majandusaasta aruande ja plaanitud 2011.a. tegevuse kinnitamine; lühiarutelu, kuidas minna edasi, et Põhja-Eesti osakond liiguks Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühinguks? Kas liikmemaks aastas võiks olla 1.70 euro asemel 2 eurot?

·         12:30 – 13:30  Naiste tervis: inkotoa teenustest, uriinipidamatusest ning omastehoolduse süsteemist Eestis. Kõneleb Silva Põldmets.

·         13.30 – 14:00  Elutreenerid ja elutreeningust, alternatiivne terviseabi puuetega naistele. Kõneleb Anti Valk.

·         14:00 – 14:30  Lõunavaheaeg

·         14:30 – 15:30  Puuetega meeste ja naiste osalemine invaspordis, väheke soolist lähenemist. Kõneleb Signe Falkenberg, EILi peasekretär.

·         15:30 – 16:30  EPNÜ naiste arvamus sportlikust tegevusest ja rahulolu tervisega. Vestlust juhib EPNÜ juhatuse liige Jelena Pipper.

·         16:30 – 17:00  Teabepäeva lõpetamine, tagasiside lehtede kogumine head teed soovides.

 

Omaosalus kuni 2 eurot.

 

Moderaator Piret Mäeniit ENÜ-st

Teabepäeva rahastas Hasartmängumaksu Nõukogu

 

Esimesed sammud Eesti Puuetega Naiste Liidu poole. Pressiteade. 11.06.11

Puuetega naised ja tüdrukud vajavad erilist tuge – nii on ära toodud Euroopa Nõukogu puuetega inimeste tegevuskavas 2006 – 2015. Eraldi artikkel puuetega naiste kohta on samuti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis.

Erivajadustega naiste eestkoste- ja esindusühendusena oleme sellele pööranud tähelepanu alates 1998.a., mil asutati Eesti Puuetega Naiste Ühing. Põhikirja järgi koondab Ühing erivanuses erinevate puuetega ja/või erivajadustega naisi ja tütarlapsi. Praktiliselt tehakse Ühingus tööd juba mõnda aega üle Eesti, kuna Ühingu juurde on loodud kolm osakonda: Lõuna-Eesti osakond, Põhja-Eesti osakond ja EPNÜ Viljandimaa filiaal. Samas pole need osakonnad juriidilised isikud ja nende tegevus koostöös kohalike omavalitsustega ja naisteühendustega on väga nõrk. Liikmetel on väga keeruline olnud kaitsta oma kui kodanike huve ja väljendada EPNÜ ühiseid huve.

EPNÜ põhiline tegevus on toimunud siiani Tallinnas. Samas on väga vajalik EPNÜ ideede ja eesmärkide elluviimiseks kaasata noori naisi ning aktiviseerida puuetega ja/või erivajadustega naisi tegema koostööd kohalike omavalitsustega, et oma probleemidele läbi organisatsiooni lahendusi leida. Puuetega naised vajavad omavahel suhtlemist ja koostöö edendamist Eesti suurimate naiste ühendustega kohalikul tasandil, et tunda endid õnnelike ja teadlike kodanikena.

10. juunil kogunesid EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna liikmed Tartu Puuetega Inimeste Kojas, et kinnitada EPNÜ 2010.a. majandusaruanne ja arutleda Lõuna-Eesti osakonna edendamise üle juriidiliseks mittetulundusühinguks. Kaaluti nii plusse kui ka miinuseid. Koosolek võttis vastu otsuse, et EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tartumaa Puuetega Naiste Ühing ja osakonna liikmed on automaatselt uue loodava ühingu liikmed. Eestvedajaks on Lea Tee.  Lea Tee koostöö partneriks ühingu moodustamisel on Dagmar Mattiisen Naiskodukaitsest.      

 

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine

56453468

Ekspert: soorollide pealesurumine algab sünnihetkest. Merike Tamm

Eeldus, et lapsed käituvad vastavalt nende soole, tekib juba sünnihetkel ning seda süvendatakse kogu elu, kuid see võtab inimestelt ära terve rea valikuid tulevaseks eluks. Seetõttu püütakse spetsiaalse strateegiaga ühiskonna suhtumisi muuta.

Ettekujutus soole vastavast käitumisest algab põhimõtteliselt juba siis, kui ema last ootab, ütles sugupooleuuringute rühma kuuluv Anu Laas Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudist. «See avaldub juba titele riiete valikul,» lausus ta.

«Aga samamoodi läheb asi edasi – ühes uuringus küsiti emade käest, kuidas nende titt käitub. Kõik poiste vanemad olid veendunud, et tal on jõuline hääl, tugev titt. Kui sündis tüdruk, olid vanemad kindlad, et laps on õrn,» tõi ta näiteid.

«Uuringutes märgitakse, et gender ehk sotsiaalne sugu tähendab seda, mis inimeste hinnangul on mehelik ja mis naiselik. Vastavalt sellele hakatakse ise käituma ja oodatakse sellist käitumist ka lastelt,» rääkis Laas. «Seda suhtumist hakatakse jõustama – perekonnas, lasteaias, koolis, ka meedias.»

Et seda välja juurida, on ÜROs välja töötatud terve strateegia. «Juba lasteaias tuleks arvestada sooaspekti. Poisid ja tüdrukud on erinevad, nad ei pea saama samaks, aga stereotüüpide rõhutamine võtab neilt ära terve rea valikuid elus,» selgitas Laas.

Vähendab inimeste valikuid

«Kui tüdrukuid kasvatatakse teadmises, et tehnika ei ole sinu jaoks, siis tüdrukuid lähebki poistest palju vähem tehnilistele aladele edasi õppima. Poistele rõhutatakse, et tähtis on võitluslikkus, edukus, võim, juhtimine, domineerimine ja tahaplaanile jääb hoolivus ja õrnus, siis tegelikult võtame ära meestelt soovi minna lasteaiakasvatajaks, õpetajaks,» loetles Laas.

«Nii saamegi ühiskonna, kus jõupositsioonilt tehakse otsuseid, kus nõrgema poole hääl ei jõua otsustusprotsessidesse, naised töötavad hoolitsevatel erialadel nagu hariduses, meditsiinis õendus,» märkis Laas. «Ja kuna neil pole esindusorganeis piisavalt hääleõigust, ei suuda nad neil erialadel sõdida oma palga eest, mistõttu on terves maailmas nii, et seal, kus rohkem naisi kogunenud mingile erialale, kipub töötasu olema keskmisest madalam. Saame kurva pildi ühiskonnast.»

Uuringud, mis otsivad võimalusi, kuidas naised saaksid parandada oma positsiooni ühiskonnas, et neil oleks kõrgem palk, on jõutud ikka sinna välja, et seda ei saagi kuidagi muuta, kui otsustuskogudes istub enamus meesterahvaid.

«Sellepärast peetakse oluliseks, et naised läheksid volikogusse, riigikokku, oleksid edukad ministrikandidaadid – ja mitte ainult sotsiaalministri kohale, vaid ka rahandus- või kaitseministri kohale,» sõnas Laas.

Eesti ei aktsepteeri

ÜRO-s ja Euroopa Liidus on strateegia nimetus gender mainstreaming ehk sooaspekti arvessevõtmine. «Siin on välja töötatud lahendused eri valdkondade jaoks – hariduse, meditsiini, ka lasteaedade jaoks…»

Eri riigid on selle rakendamisega eri kaugusel ja kui näiteks Saksamaa on selle elluviimiseks väga suuri pingutusi teinud, siis Eestis seda ei aktsepteerita siiani.

«Meil pole ühiskondlikku konsensust, aga ükski minister ega kohalik omavalitsus seda strateegiat üksi ellu ei vii. Kui midagi on tehtud, siis ainult välise initsiatiiviga – näiteks Kuressaares ja Narvas vaadati eakate elu ja leiti, et vanadel meestel on hooldekodus halb olla, sest kõik on seal väga naistekeskselt korraldatud,» rääkis Laas.

Teadlik enese jälgimine

Tema sõnul tuleks lasteaias õpetada poisse ja tüdrukuid omavahel paremini suhtlema, et hiljem koolis ja täiskasvanueas oleks vähem konflikte. «Praegu on nii, nagu ka minu poeg ütles: loomulikult meie mängisime autodega oma autonurgas ja tüdrukud nukkudega. Omavahel mängimist peaksid lasteaiaõpetajad rohkem initsieerima.»

Samuti tuleks lastevanematel rohkem iseennast jälgida, et nad ei hakkaks last soorollide järgi liigselt paika panema.

«Kui ühiskonnas rohkem räägitakse, et pealesurutud mehe ja naise roll piirab lapse valikuid. Siis ehk ollakse rahulikumad, kui laps tahab teha ebatraditsioonilisi asju. Kui lapsevanemad on ise veendunud, et õige ongi see, mida laps tahab teha, ja ei põeta ühiskonna arvamusi, siis hakatakse survestama ka lasteaedu-koole ja välja võitlema rohkem vabadusi, et seal ei oleks ainult poiste-tüdrukute nurki,» arvas Laas.

«Siis oleks meie ühiskonnas rohkem hoolivaid mehi ja enesekindlaid, selge silmavaatega naisi, kes julgevad otsustada-vastutada, oleks me ühiskond tasakaalustatum ja õnnelikum,» lõpetas Laas.

Postimees 04.06.2011

http://www.postimees.ee/?id=459038 

Valutavate kätega naine teeb haiglavoodis käsitööd. Aime Jõgi, reporter

Merle Ritson (37) täidab oma haiglaravist ülejäävat aega kududes, hoolimata sellest, et põeb haigust, mis paneb valutama kõik ta liigesed, alates varba- ja lõpetades lõualiigestega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarses taastusraviosakonnas viibiv Merle Ritson annab oma heatujulisusega jõudu nii palatikaaslasele Milvi Kompusele kui taastusraviarstile Reet Tannele ja füsioterapeut Evelin Kriisale. Kõik nad kinnitavad, et nii tugevat tahet ja ergast vaimu ei kohta nende osakonnas just sageli.

Juba Merle Ritsoni palatiuksele koputades kostab seestpoolt naeruse suuga hõigatud «Jaa!».

Ust avades näeb voodil istumas särasilmset habrast naist, kes ei pane pealtnäha millekski kõiki neid sidemetaolisi tugesid ehk ortoose, millega on kinni tõmmatud viimne kui üks ta käe- ja jalaliigestest. Ka selgroogu toetab korsetitaoline tugi ning koguni ta peas on «kiiver», mis fikseerib lõualuud.

Need toed aitavad tal püsti seista ja liikuda ning iseendaga hakkama saada.

Vardad ja lõngakerad

Vardad koos lõngakeradega on Merle Ristonil öökapil haardeulatuses ja kuigi üle kümne minuti järjest ta kududa ei jõua, on tal esimese haiglasoleku nädalaga valminud puhketoa aknakaunistused ehk terve parv liblikaid ja mesilasi, kes oleksid haiglamajja lennanud otsekui säravast maikuu loodusest.

Merle Ritsoni loodud käsitööesemeid leiab ka paljude taastusraviosakonna töötajate laualt  – raviarst Reet Tanne toob näiteks vaadata oma inglikese, kes käivat arstiga õnnetalismanina kaasas koguni välismaal.

Merle Ritson on Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna sagedane patsient juba viimased neli aastat.

«See on mul siin nagu teine kodu,» ütleb ta, aga lisab, et hea toonuse taga on ka Viljandis elavate lähedaste ja sõprade toetus, samuti Viljandi füsioterapeudi Mikk Pärna ning nõelraviarsti ja psühhiaatri Kaiti Kuiva järjekindel töö.

Kuduminegi on talle otsekui ravi, sest see aitab näppudel liikuvust hoida.

Merle Riston ütleb, et juba enne kooli põdes ta läbi lastereuma, millele tollased arstid tähelepanu pöörata ei osanud, öeldes, et küllap on lapse väsimus ja tujutus tingitud lihtsalt kasvuraskustest.

Merle Ritson on arstide tõsisemas vaateväljas olnud varasest teismeeast peale, eriti viimased kümme aastat. Ta vaatab oma käsi ja jalgu ning hakkab nende poole viidates mõttes loetlema operatsioone, mida tal on tulnud üle elada, kuna liigestel on komme kasvatada luukasveid ehk eksostoose.

«Viis, seitse, üheksa, kümme… Jah, ütleme kümme operatsiooni,» sõnab Merle Ritson hooletult ja lisab, et praeguseks on ta saanud juba niivõrd tugevaks, et meeleheitesse ta enam ei vaju. «Ma ei juurdle selle kallal, miks mul niisugune haigus on ja mis saab kümne aasta pärast. Ma ärkan igal hommikul mõttega, et jälle tuleb üks tore päev. Ma ei pea ennast haigeks, need on vaid mu kehalised iseärasused. Haige olen ma siis, kui mul on kõrge palavik ja ma sellepärast voodist välja ei saa. Mul on aga kõik ju hästi.»

Ei kurda kunagi

Taastusraviosakonna füsio-terapeut Evelin Kriisa treenib Merle Ritsonit iga päev ja ütleb, et patsiendi liigeste liikuvus on taas paranemas.

Merle Ritson treenib end spetsiaalsete lingudega, kuhu kätt või jalga asetades kaotavad jäsemed oma raskuse. Nii saab jala- või käelihaseid suurema amplituudiga treenida, sest valupiir on kaugemal. Treening on vajalik selleks, et lihased ei kärbuks.

Evelin Kriisa ütleb, et Merle Ritson on oma füüsiliselt hakkamasaamiselt üks ta raskemaid patsiente, aga niisugune patsient, kes püsivale valule vaatamata kõige vähem kurdab.

Arvamus

Reet Tanne
TÜ Kliinikumi taastusraviarst:

Merle Ritson on meie kauaaegne patsient, kes põeb süsteemset sidekoe haigust, millesse on haaratud kõik ta liigesed.

Kõige märkimisväärsem on tema puhul aga see, et ta ei ole käega löönud ning on motiveeritud ise toime tulema.

Kui ta vahepeal oli juba ratastoolis, siis nüüd liigub küünarkeppidega.

Õppida on sellest loost seda, kui palju inimene ise oma hea tahtega võib ennast aidata. Ta edeneb kenasti, ja meie eesmärk on säilitada see, mis tal on, ning muuta jõudumööda üht-teist ka paremaks.

 

http://www.tartupostimees.ee/?id=448162