Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Laupäeval, 29. novembril kell 14.00 -17.00 Tallinna Ülikooli peamajas (Narva mnt 25) ruumis P-223

Kavas:

1. Ülevaade II poolaasta tegevusest

2. ENÜ tegevuskava 2009-2010 arutelu ja kinnitamine

3. ENÜ järgmise aasta tööplaani arutelu

4. Jooksvad küsimused

Oodatud on eelkõige organisatsioonide volitatud esindajad või nende asendajad, kuid loomulikult on üritus avatud kõigile meie naistele.

Osavõtust palun teatada eha.reitelmann@gmail.com  või helistada 5265927 hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks, 26. novembriks. Et arutame väga olulisi küsimusi, palun juhuks, kui te ise ei saa osaleda, volitada kedagi enda asemele.

30. novembril 2008
Tallinna Ülikooli auditooriumis U-134 Uus-Sadama 5, Tallinn.

Korraldajad : Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Eesti Naiste Varjupaikade Liit

Esialgne kava:

• 10.00-10.30 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv
• 10.30 Avasõnad, tervitused: Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komitee liige
• 10.50 Rootsi kogemus naistevastase vägivalla vastases töös, seadusandluse osatähtsus – Ebon Kram, Rootsi naiste varjupaikade katusorganisatsiooni ROKS asutaja ja esimene president, Europeen Women’s Lobby naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige
• 11.20 Soome olukord naistevastase vägivalla vastases töös rahvusvahelisest perspektiivist nähtuna – Leena Ruusuvuori, EWL naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige
• 11.50 KOHVIPAUS
• 12.10 Ungari kogemus – Györgyi Tóth (NANE Naiste Õiguste Assotsiatsioon)
• 12.40 Eesti naistevastase vägivalla alane seadusandlus rahvusvahelises perspektiivis – Merle Albrant, Ülikool Audentes
• 13.00 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi Auhinna 2008 üleandmine
• 13.25 AVON Eesti kampaania tutvustus tugitelefoni 1492 toetuseks
• 13.40 LÕUNA
• 14.30 Kui armastus teeb haiget- esineja kokku leppimisel
• 15.00 Lähisuhtevägivald. Olukord Eestis – Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaiga juhataja, EWL naistevastase vägivalla seirerühma liige
• 15.45 Kas Eesti vajab tõhusamat õiguspoliitikat, et kaitsta naisi vägivalla eest-
  Tiina Oraste, Riigikogu õiguskomisjoni liige
• 16.00 Diskussioon, küsimused-vastused
• 16.30 Konverentsi lõpetamine

  Toetajad:

  Hasartmängumaksu Nõukogu
  AVON

  Info ja registreerimine
  Eha Reitelmann, 5265927, eha.reitelmann@gmail.com  
  

Sel aastal tuleb Eesti Naisteühenduste Ümarlaual rahvusvahelisel naistevastase vägivallaga võitlemise päeval 25. novembril juba viiendat korda anda välja 2004. aastal algatatud iga-aastane auhind.

Selleks on Valge Lindi auhind – stop violence against women (peatada naistevastane vägivald).

Auhind antakse välja üksikisikule või organisatsioonile, kes möödunud aasta jooksul on kõige rohkem ära teinud Eestis naistevastase vägivalla tõkestamiseks või probleemist teavitamiseks.

Väljakuulutamise aeg: 25 november, rahvusvaheline naistevastase vägivalla päev.

Sel aastal kavandame auhinna kätte anda 30. Novembril toimuval konverentsil Tallinna Ülikoolis.

Eelmistel aastatel on Valge Lindi auhinna saanud järgmised üksikisikud ja organisatsioonid:

2004 Joosep Kaasik Lääne Politseiprefektuurist

2005 Põhja-Tallinna Valitsus

2006 Tartu Naiste Varjupaik

2007 Ene Augasmägi Tapa vallavalitsusest

Palun saatke oma ettepanekud selle aasta Valge Lindi auhinna kandidaadi kohta hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks,19. novembriks meiliaadressile eha.reitelmann@gmail.com  .

ABI: Spetsialistid kutsuvad vägivalla ohvreid varajaste märkide korral abi otsima.

15. november 2008, Eesti Päevaleht

http://www.epl.ee/artikkel/448501

Hiljutiste juhtumite valguses, kus mehed on tapnud oma abikaasa või naistuttava, kutsuvad spetsialistid probleemidesse sattunud inimesi üles esimesi ohu märke tähele panema ja abi otsima.

„Arvestades, kui sageli ähvardavad vägivaldsed mehed naisi tappa, siis see on ikka väga hirmutav,” rääkis Tartu naiste varjupaiga juht Sirje Otstavel, kelle sõnul on viimastel kuudel nende poole pöördujate arv kasvanud. „Alles sel nädalal oli juhtum, kus mees ähvardas naise ära uputada. Võib arvata, et viskab nalja, aga…”

Pärast perekond Lauride juhtumit eelmisel aastal, kui mees kägistas surnuks nii oma naise kui ka kaks last, olid naiste varjupaikade telefonid punased. Helistasid hirmul naised, kelle mehed olid neid samaga ähvardanud.

Sel nädalal Tartus oma 21-aastase naistuttava ja seejärel iseenda maha lasknud 57-aastase Hillar Imeliku juhtumi puhul tundus spetsialistidele kummaline avalikkuse soov mõista kurjategijat ja süüdistada ohvrit. „Öeldakse, et surnutest halba ei räägita, aga nüüd mustati seda 21-aastast tüdrukut, kes ise ennast enam kaitsta ei saa,” vihjas Otstavel eile meedia kajastust analüüsides.

„Maalida tüdrukust selline õudne pilt on väga ülekohtune.”

„Hillar Imeliku teole ei ole mingit õigustust, ükskõik mida see ohver tegi,” leidis ka Tallinna naiste varjupaiga juht Inga Mikiver. Nendegi varjupaigas on praegu kõik kohad täis ja helistajatest puudus ei ole.

„Kui tal oli selle noore naisega probleeme, siis miks ta teda oma korterist välja ei tõstnud? Selleks võib ka politsei kohale kutsuda,” rääkis Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik. „Tihti vägivaldne mees tänitab naise kallal, et see on kole ja rumal, kuid samal ajal nõuab, et naine jääks tema juurde. Miks ta ei lase naisel minema minna, kui see nii jube inimene on?” küsis psühholoog, kes nõustab lähisuhtevägivalla ohvreid ja ka paare, kes on nõus oma probleemidest rääkima.

„Üle maailma on väga kõrgetel ametitel töötavate meeste hulgas välja tulnud isiklikus elus väga väärastunud käitumisega inimesi,” märkis Kalvik. Ent nimekate ja edukate meeste käitumine mätsitakse tavaliselt kinni. „Kahjuks ei olene vägivaldne käitumine haridusest. Kõrgemalt haritud inimeste seas on rohkem levinud näiteks vaimne vägivald,” kirjeldas psühholoog. „Tuleb tunnistada probleemi. Tasakaalus mees ei teeks midagi sellist. Nii naistel kui ka meestel on vaja abi otsida, mitte süüdistada!”

Teada on, et 90 protsendil sellistest tapmisjuhtumitest oli vägivallatseja ka varem vägivaldne. „Ei ole nii, et pereelu on ilus ja idülliline ning siis ühel päeval tuleb mees koju ja suskab noaga või laseb maha oma naise ja lapsed,” kinnitas Otstavel. „Sellele on alati eelnenud vägivald: nii vaimne, füüsiline kui ka seksuaalne.”

„Ohvritele tahaks südamele panna: ärge jääge üksi, vaid otsige abi väljastpoolt. Ka süütumalt algavad vägivallalood võivad väga halvasti lõppeda,” sõnas Otstavel. Ohu märkidena tuleks tähele panna totaalset kontrolli haaramist ning võimu ja vägivalla kuritarvitamist.

PEREVÄGIVALD: Ka Oru mõrvajuhtumi puhul ei osanud naabrid mingeid ohu märke tähele panna.

15. november 2008, Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/448500

"Kõige kurvem oli näiteks Oru juhtumi puhul see, et naabrid ütlevadki: täiesti tavaline perekond oli. Ja näete, mis juhtus!” rääkis Tartu naiste varjupaiga juht Sirje Otstavel hiljutisest juhtumist, kus mees tappis nii oma naise, lapse, naise sõbranna kui ka iseenda.

„Ei saa teha mingeid põhjapanevaid järeldusi ainult selle info põhjal, mis naabritelt saadakse. Kui mees on näiteks vaimselt vägivaldne, siis sageli toimub see kõik nii vaikselt, et lõpuks on kosta ainult naise karjumist, sest ta lihtsalt kaotab närvid,” kirjeldas varjupaiga juht. „Selliseid juhtumeid on meie praktikas olnud palju. Näiteks sotsiaaltöötaja ütleb, et tema on uurinud naabrite käest ja selgub: ei, te ikka ise olete närvihaige ja karjute!”

„Samas, kui inimene on võimeline selliseks teoks – rünnata oma elukaaslast, nii et vahele jääb väikelaps –, siis see ütleb ikka väga palju selle sooritaja kohta,” sõnas Otstavel.

„Hirmutav ongi see, et vähemalt väliselt ei paista mitte mingisuguseid ohu märke. Aga mind huvitab, mida see naine on rääkinud oma lähedastele ja sõbrannadele. Sest käis ju läbi jutt, et naine tahtis lahku minna. Miks ta tahab siis sellest toredast mehest lahku minna?”

Terve maailma kogemustest on juba teada, et aeg, kui naine tahab oma vägivaldsest partnerist lahku minna, on kõige ohtlikum. „Oma kogemuste põhjal arvan, et need mehed olid väga tugeva omandi- ja kontrolliinstinktiga. Nad tahavad omada võimu ja kontrolli oma lähedaste inimeste üle. See, et naine jätaks ta lapsega maha, tundub talle nii ülekohtune, et ta on võimeline midagi sellist tegema.”

Ka ei ole naistevastase vägivalla spetsialistide arvates õige rääkida nende juhtumite puhul n-ö laiendatud enesetappudest. „Seda räägitakse tüüpiliselt, kui mees on tapnud naise ja lapsed. Tegemist on ikkagi külmaverelise tapjaga. Laiendatud enesetapu jutt heroiseerib seda asja,” sõnas Otstavel.

„Üks Soome autor on välja toonud, et räägitakse idealiseeritud isadest ja mõrvarlikest emadest. Kui ema sooritab sellise teo, siis ta on patoloogiline mõrtsukas. Kui isa tapab naise ja lapsed, siis see on raskest elust tingitud laiendatud enesetapp.”

Olge head ja lugege palun see kokkuvõte läbi, erilist tähelepanu pöörake allpool olevatele punase värviga ridadele. Koos tegutsedes oleme tugevamad ja suudame nii mõndagi siin elus mõjutada.
Kokkuvõtte on koostanud Riia Kütt

EWL, kuhu kuulub ka ENÜ, on Euroopa Liidu suurim naisorganisatsioonide ühendus kokku üle 2000 naisorganisatsiooniga 27 EL liikmesriigist ja kolmest kandidaatriigist. Lisaks kuulub ühendusse 20 üle-Euroopalist naisorganisatsiooni. EWL on naisorganisatsioonide hääleks Euroopa Liidus.

Üldkogu ajal leidis aset töö teemagruppides, st ühele naiste jaoks olulisele teemale keskenduvad töötoad, mille suhtes teevad ettepanekuid EWL täisliikmed. Teemad peavad vastama EWL lühi- ja pikaajalistele eesmärkidele ning omama EL poliitikate suhtes olulist tähtsust. Teemagruppide töö tulemuste alusel kavandab EWL juhatus konkreetsed tegevused.
Kokku toimus 5 teemagruppi ning neis osalesid Eestist:

• Naiste majanduslik iseseisvus (Riina Kütt)
• Euroopa julgeolekupoliitika (Eha Reitelmann)
• Kes kardab eelarvete sootundlikku koostamist (Laine Tarvis)
• Seksistlik diskrimineerimine meedias
• Reproduktiivsed õigused: edusammud ja ohud Euroopas
  

  Teemagruppide kokkuvõtted laekuvad EWL’lt enne järgmist üldkogu juunis 2009.

  3. EWL 2009. aasta tööplaan:

  EWL 2009. aasta tööplaan seab eesmärgiks tegelda naiste huvi- ja mureküsimustega ning nende lõimimisega sotsiaal-poliitilise ja majanduselu kõikidesse aspektidesse. Selle kõrval peab EWL samavõrd vajalikuks ka tõsta liikmete suutlikkust, pakkuda efektiivseid kommunikatsioonistrateegiaid, tegelda välissuhetega ning seda, et EWL oleks Euroopas nähtav ja tema hääl kuuldav. Kõige aluseks on arusaam, et mida tugevamad on EWL enda liikmesorganisatsioonid, seda suurem on EWL mõju EL tasandil.

  EWL 2009. aasta prioriteetseteks teemadeks on:

  1. Naised otsustamas – 50/50 kampaania.

  Naiste kaasatuse suurendamine otsustustasandil on olnud EWL prioriteediks organisatsiooni asutamisest alates.

  2009. aastal on EWL tähelepanu keskmes naiste ja meeste võrdset ehk pariteetset esindatust edendav demokraatia, eriti EL tasandil ja 2009. juunis toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste valguses. Olulisim ettevõtmine on 50/50 kampaania, mis viiakse ellu loosungi all ”Soolise võrdõiguslikkuseta ei saa olla demokraatiat Euroopas”. Kampaania sai alguse 2008. aasa septembris Brüsselis.

  Kutsume kõiki tungivalt üles andma oma toetusallkiri 50/50 kampaaniale! Selleks on vaja vaid minna veebilehele http://www.womenlobby.org/site/form_3.asp  kirjutada oma nimi, organisatsioon ja e-maili aadress ja klikkida klahvile ”Submit”. Iga allkiri on oluline!
  
  2. Sooline võrdõiguslikkus Euroopas, poliitikad ja õigusaktid

  EWL peab oluliseks, et naised oleksid paremini informeeritud soolise võrdõiguslikkuse alastest õigusaktidest ning et neid siseriiklikult ka ellu viiakse. Oluline on tagada, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid kohustusi täidetakse.

  2009. aasta prioriteediks on tagada, et naised oleks kaitstud soolise diskrimineerimise eest samuti, nagu teistel alustel asetleidva diskrimineerimise eest.

  3. Naiste tööhõive ja majanduslik iseseisvus

  Naiste majanduslik iseseisvus on naiste mõjuvõimu suurendamise ja soolise võrdõiguslikkuse seisukohast määrava tähtsusega. Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia ning lastehoiu alal seni saavutatu ei ole toonud naisi lähemalt majanduslikule võimule ning sügavalt juurdunud soostereotüübid kestavad, naiste töötegemise vormid on endised, teadlikkus tasustatud/tasustamata töödest ja hooldusest pole kasvanud.

  2009. aasta prioriteediks on analüüsida, töö ja hoolduse ebavõrdsest jaotusest tulenevat lõhet, palgalõhet ning vaesuse feminiseerumist vanemas eas, st pensionilõhet.

Reedel, 31.10.08 olid sambakohtumisel peale Tallinna abilinnapeade Merike Martinsoni ja Taavi Aasa veel avalike suhete osakonna nõunik Meeli Hunt kaitseministeeriumist ja üks autoritest, Andri Laidre.

Üldiselt konstruktiivne kokkusaamine, esialgne püüe meid leppima panna üksnes sambataguse ligipääsuga asendus diskussiooni käigus muude lahendusvariantide lisaks otsimisega.

Selgitasime taas, miks ainult samba tagant ligipääs meid ei rahulda. Eriti KM esindajale oli seda vaja, sest tema meelest oli Toompea kaudu tulek igati ok. Rääkisime siis veel kord, et tänapäeval ehitatakse uued objektid arvestusega, et need on ligipääsetavad kõigile – mitte ainult liikumispuudega inimestele, ka eakatel, puudega turistidel, lapsevankriga liikujatel jne on õigus sellele. Et riigi üks esindusobjekte tulevases kultuuripealinnas ei saa endale lubada sellist möödalaskmist. Tulevad delegatsioonid austust avaldama, meie omad veteranid ja välismissioonidel invaliidistunud mehed – järsul trepistikul on 21 astet, astme kõrgus 15 sm. Need, kellele sammas on eelkõige mõeldud, peavad kasutama tagateid? Väga piinlik suhtumine.

Taavi Aas andis Andri Laidrega ülevaate sellest, kuidas esialgselt kavandatud ideed välja praagiti. Esialgne trepistik ja pandus (kaldtee) ei sobinud, muinsuskaitse ütles ei. Teises variandis tutvustatud spiraalpandus (mida oleks kasutada saanud ka tribüünina) ei olevat sobinud arhitektuuriliselt. Olevat kaalutud ka lifti paigaldamist, aga jälle astus muinsuskaitse vahele. Tõstuk ja trepironija ei pea meie kliimas vastu ja see pole lahendus ka meie meelest.

Üllatavalt käis tenniseväljakute poolse liftivariandi välja abilinnapea Taavi Aas ise. Kuna panduse ehitamine on välistatud, keskendusimegi sellele. Jutuks tuli ühe teoreetilise variandina lift ka Ameerika Ärikeskuse poolsest küljest, aga sel teemal pole veel keegi omanikega rääkinud. Parema variandina tundus lift, mis paikneks Kaarli puiestee/ tenniseväljakute poolse müüri küljel ja tõuseks otse samba tasapinnale. Selle lahendusega olid päri ka kohtumisel osalejad, iseasi, mida Muinsuskaitseamet asjast arvab. Abilinnapea Aas lubas igatahes sel teemal läbirääkimisi pidama hakata. Selline lahendus võimaldaks lisaligipääsu mitte ainult sambale, vaid ka Toompeale tervikuna.

Relsid tulevad treppidelt kindlasti ära võtta. Need on ohtlikud (järsu kaldega, sügisel vihma ja talvel jäitega libedad), ei rahulda ka lapsevankritega (neid on olemas ju ka kolme rattaga) jalutajaid, kuigi väidetakse, et nende tarbeks relsse tahetaksegi paigaldada. Lisaks jäävad ette inimestele, kes tahavad trepist tõusul käsipuule toetuda. Käsipuu on äärmiselt oluline eakatele ja ka kergema liikumistakistusega inimestele.

Samba tagant ligipääs on ok autoga liikujatele, kuid paljud liikumisraskustega inimesed ei oma seda võimalust, kuna kasutavad kas ühis- või spetsiaaltransporti. Iseasi, kui suur tuleb sinna parkla, kas näiteks turistibuss sinna üldse manööverdama pääsebki?

Linn lubas relsid eemaldada ja alustada muinsuskaitsetegelastega läbirääkimisi lifti paigaldamiseks. Arvata võib, et selle idee piduriks osutubki muinsuskaitse – ilmselt tuleb nendega veel eraldi laua taha istuda.

Tuletasime linnale meelde, et arukas ja loomulik oleks sambale ligipääsu küsimuse lahendamiseks kaasata meie ligipääsueksperte.

Kui Päevalehe ajakirjanik helistas, siis selline ülevaade sai tallegi antud.
Tänases EPLis on artikkel http://www.epl.ee/?uudised=447265  Muinsuskaitse vastuseis võib puudega inimesed Võidusambani viivast liftist ilma jätta

Selles artiklis on küsitud Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Duboviku seisukohta, kes vastabki, et lifti rajamine täiesti välistatud.

Delfi refereerib sama artiklit: Muinsuskaitse ei luba võidusamba juurde lifti http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20260045  

Arvan, et juhatus võtab järgmise sammuna ette jutuajamise sellesama artiklis "ei" öelnud Dubovikuga, kes on Tallinnas nendes küsimustes A ja O.

Piirdun praegu sellise ülevaatega, aga hoian teid sündmuste arenguga kursis.

Lähem info: elil@elil.ee

Lembit Vaas on harukordne isa, kes kasvatab nelja erivajadusega noort inimest. Ta on kogu oma hingega perehoidja.
Minuga võttis ühendust tema poeg Alvar, kes kirjutas oma isast väga liigutava kirja. Viimases kirjas Alvar oli väga mures, kuna tema tagasihoidlik isa ei olevat üldse vaimustuses meediaga suhtlema ja ammugi mitte kandma Aasta Isa tiitlit. Meie oma Ühinguga igaljuhul soovime Lembit Vaasa toredale perele jaksu, rõõmsaid hetki ja julgust küsida abi.

Siin on ka Alvari kiri:

Minu isa nimi on Lembit Vaas, 49aastane, elame Piigaste külas Põlvamaal. Abielus 28 aastat ja neli last: Andreas – 27 aastat (voodihaige), Andris – 24 aastat (ratastoolis), Anneliis – 21 aastat (liigub rulaatoriga) ja Alvar – 19 aastat (liigun väljas rulaatoriga)

Minu isa on väga tagasihoidlik mees, ta ei hooli tähelepanust. Ta on nupukas, andekas igas vallas, hooliv ja armastab väga oma peret ja kodu.

Minu isa on 100% pühendunud kodule. Augusti kuul haigestus minu vanem venna ja nüüd vajab ta täielikku hoolitsust, nii ei saagi ta tööl käia. Ei sobi talle töö, kus on vahetused ja pikad päevad. Ta on emale toeks ja abiks kodus. Aasta tagasi oli isa tööl Põlva Peekonis asendajana, kuulsin, et novembri kuus läheb ta jälle asendama.

Meie kodu ongi nagu väike hooldekodu. Ema on kokk, koristaja, põetaja jne. Isa on majandusjuhataja, autojuht jne. Tavalistes peredes meie vanused lapsed käivad koolis või tööl või on oma pere loonud. Meie aga vajame täielikku hoolt, sest iseseisvalt ei saa me hakkama. Tänapäeval ehitatakse palju ärisid, spaasid ja muid ärihooneid, aga eriliste laste kodud ei kerki kuskilt, kus meie sugused saaksid elada.

Minu isa ja ema käivad palju tantsimas. Moostes õppivad rahvuslikke seltskonnatantse ja Savernas tantsivad koos seenjoritega. Reedel ja laupäeval keerutavad jalga oma lõbuks.

Minu isa ja ema on ELSi toetajaliikmed ja meie oleme pärisliikmed.

Selline on siis lühike pilt minu isast.

Olen väga õnnelik, et mul on just selline armas ISA.

Tervitades Alvar 

Teema pole uus, küll aga on Eesti jaoks uus rääkida koolist kui meeste loodud institutsioonist, soolisest ebavõrdsusest hariduses ning sellest, miks hästi õppivad tüdrukud ja kõrgharitud naised ühiskonnas märkamatuks jäävad ning hiljem tööturul vähemtasustatud sektoritesse koonduvad ja madalama palgaga lepivad.

http://www.opleht.ee/?archive_mode=heading&headingid=151&PHPSESSID=da0b956903856250da938b23060bca66

Eesmärk on võrdsus

Kõik tegelevad kõigega Tundub, et aeg sugude aspekti nägemiseks hariduses on kätte jõudnud ning seda toetavad ka Avatud Eesti Fondi finantseeritud programmi „Lasteaiast ülikoolini – sootundlikkus hariduses” projektid. Just selle programmi raames said nelja Harjumaa kooli esindajad MTÜ AHA keskuse korraldusel osaleda septembri lõpus õppereisil Rootsi. Kaks päeva, mille vältel külastasime Ormkärrskolanit Västeråsis, eelkooli Stockholmis ja võrdsete võimaluste ombusdmani kontorit, avardas iga osaleja mõttemaailma. Näinud, kuidas sootundlikku pedagoogika meetodeid otse klassi- ja mänguruumis rakendatakse, olid osalenud õpetajad hiljem kõik seda meelt, et sellised meetodid peaksid olema teada igale haridustöötajale ja -ametnikule. Kindlasti pole eesmärk teha poistest tüdrukuid või vastupidi, vaid kasvatada tööturul oma andeid kõige paremini kasutavaid, töö- ja pereelu tasakaalustada oskavaid, oma laste eest võrdselt vastutavaid lapsevanemaid ning aktiivseid kodanikke.
Kogu Rootsi haridussüsteem on orienteeritud võrdsusele. Sooline võrdõiguslikkus on õppekava osa: kool peab sihipäraselt edendama meeste ja naiste võrdseid võimalusi. Sellest tulenevalt suunatakse õpilasi arendama oma võimeid, sõltumata sellest, kummast soost nad on. Igal koolil on Rootsis soolise võrdõiguslikkuse edendamise tegevuskava, mis koostatakse õpilasi kaasates ja mille täitmist kontrollitakse.

Tüdrukutele napib tähelepanu

kui uskuda tänases Postimehes kirjutatut, ei jaga meie uus õiguskantsler eelkäija seisukohti naiste abordiõiguse suhtes.

Saab olema tõeliselt huvitav lugeda, kuidas on Põhiseaduse § 16 ( Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta) õiguskantsleri arvates seotud rahaga. Kuigi naiste õiguste piiramiseks on ju iga argument hea…

Aga lugege ise

Õiguskantsler andis abordivastastele lootust

22.10.2008 00:00

Kai Kalamees

Abordivastased ühendused ootavad, et õiguskantsler Indrek Tederist saab mees, kelle seisukohtade mõjul tuleb naistel peagi kinni maksta kõik abordi tegemisega seotud kulud, mis on praegu suures osas haigekassa kanda.

Seda lootust toidab asjaolu, et Tederil on pooleli õiguslik analüüs uurimaks, kas senine raseduse katkestamise kord võib olla vastuolus põhiseadusega.

«Mul on tekkinud kahtlus valitsuse 2008. aasta 10. jaanuari määruse vastavuses põhiseaduse paragrahvile 16, mis käsitleb naise enda soovil ning meditsiinilise näidustuse puudumisel tehtava tehisabordi rahastamist ravikindlustuse eelarvest,» seisab õiguskantsleri teabenõudes sotsiaalminister Maret Maripuule.

Teder algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse pärast Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja lastevanemate liidu pöördumist. Need organisatsioonid leidsid septembri keskel, et riik on loonud võimaluse tappa veel sündimata lapsi, sest soosib aborte.

Vaidlustatud määrus sisaldab tervishoiuteenuste loetelu, mille järgi tasub haigekassa abordi 2255-kroonisest maksumusest 1578 krooni ja ülejäänud 677 krooni maksab sünnitamisest loobuv naine. Medikamentoosse (kirurgilist sekkumist mittenõudva – toim) abordi hind on 978 krooni, mis jaguneb võrdselt haigekassa ja kindlustatu vahel.

Sotsiaalministeeriumile saadetud kirjas möönab Teder, et abortide legaliseerimine ja rahastamine võib sisaldada põhiseaduse riivet. Ühtlasi seab ta kahtluse alla abordieelse nõustamise tõhususe ning soovitab sisse viia ooteaja, mille jooksul saaksid naised raseduse katkestamise suhtes ümber mõelda.

Oma hiljutises vastukirjas keeldus sotsiaalministeerium senist süsteemi muutmast.
«Abordi osaline rahastamine ravikindlustuse eelarvest annab naisele võimaluse soovimatu rasedus turvaliselt ja ilma tüsistusteta katkestada ning säilitab naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise. Samuti on see oluline illegaalsete abortide ja aborditurismi vältimiseks,» seisab minister Maret Maripuu allkirja kandvas dokumendis.

«Loote kaitse kätkeb endas peaaegu juhitamatut moraalset ja eetilist konflikti, kas eelistada loote eluõigust või naise õigust valitseda oma keha. Riik ei saa ema kohustada sunniviisiliselt sünnitama,» teatas ministeerium.

Sama meelt on naistearstide selts. «Konflikti olemus ei muutu, kui haigekassa enam raha ei anna,» sõnas selle juht Helle Karro.

Rahalise barjääri tekkides kaoks Karro sõnul elu hammasrataste vahele jäänud naistel ligipääs turvalisele ja väiksema riskiga teenusele. Kõik takistused turvalise ja võimalikult ohutu abordi kättesaadavuses tõstavad abordiga seotud riske naise tervisele.

Õiguskantsleri pressiesindaja Jaana Padriku sõnul ei anna Teder kommentaare enne lõpliku otsuse tegemist. Elukultuuri Instituudi juhataja Maria Joanna Madise eelistab samuti aborditeema kohta sõna võtta pärast Tederi raporti valmimist. Elukultuuri Instituut on tuntust kogunud portaaliga abort.ee.

Abordid naiste soovil
Aasta Kordi Summa (miljonit krooni)
2005 8193 4,47
2006 8357 5,36
2007 7962 6,33
2008 I pool 2200 1,78
medikamentoossed abordid 1382 0,65
Allikas: haigekassa