Austatud Eesti Riigikokku kandideerijad!
Avaliku ühispöördumise otsus sai tehtud ALS haige hiljutise abistatud suitsiidi teema käsitlemine meedias ja paljude parlamenti pürgijate poliitikute üldsõnalistele lubaduste tõttu.
Töötades läbi aruannete dokumendid:
„Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne. Riigi Kantselei. 30. november 2017“, „ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport. Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2018“ ja Sotsiaalhoolekande seadus.
Selgus, et väga vähe panustatakse avaliku sektori raha kodupõhiste ja kogukonnateenuste arendamiseks, suurem osa pikaajalise hoolduse eelarvest kulub institutsionaalsele hooldusele. Kodupõhiste teenuste ebapiisava arendamise ning sotsiaalteenuste vähese regionaalse ja finantsilise kättesaadavuse tõttu satuvad tervishoiuteenustelt koju saadetud patsiendid kiiresti tagasi tervishoiusüsteemi või jäävad suuresti neile vajaliku abita. Lisaks on loomata ööpäevaringsete koduteenuste süsteem lühiajalise intensiivsema hoolduse või omaste hooldajatele puhkuse võimaldamiseks. Sotsiaalsüsteemi vajakajäämiste tõttu on suurem surve tervishoiusüsteemile ning sellega kaasnevad kulutused, mistõttu teenuste parem koordineerimine ja integreerimine peaks olema mõlema süsteemi huvides. Selgus, et kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste ühtlustatud kriteeriumide puudumine, killustunud teenuseosutamine ning puudulik rahastus, kuid ka omavalitsuste poliitilised valikud on viinud samasuguse abivajadusega inimeste ebavõrdse kohtlemiseni. Näiteks erinevad linnade ja valdade hooldajatoetused, osutatavate teenuste pakett ja teenusesaajate ring. Maailmapanga hinnangul on pereliikmete suur hoolduskoormus ja vastutus tingitud riigi vähestest kulutustest pikaajalisele hooldusele, mis on kordades väiksem võrdluses enamiku Euroopa riikidega….
Sotsiaalhoolekandeseaduses on koduse hoolduse kohta on ainult 1 paragrahv ja sellega asi piirdub. Varasemas versioonis oli ka selline lõige, et peab eelistama kodust hooldust, mitte hooldekodu, praeguses see silma ei jäänud.
Seetõttu küsime poliitikutelt: Milliste vahenditega saavutate ja milliseks teete nelja aastaga toimiva koduhooldussüsteemi Eestis? Sellise, mis kindlustab inimväärika kohtlemise eakatele, krooniliste ja harva esinevate haigustega inimestele ja puuetega inimestele elu lõpus või sellele vastavas füüsilises olukorras olevatele inimestele ja nende peredele?
Ootame poliitikutelt järgmiste punktide realiseerimist:

1. Koduhooldussüsteem, mis tagab hooldust vajavatele isikutele kvaliteetseks eluks vajalikud teenused nende endi kodus ja võimaldab pereliikmetel töötada oma valitud alal, mitte hooldajana.
2. Koduhoolduse rahastamine riigi, mitte omavalitsuste poolt, et kindlustada võrdne teenuse kvaliteet inimestele kogu riigis.
3. Keskmine palk koduhoolduse spetsialistidele, et tagada nõudluse vastav tööjõu pakkumine.

Allkirjastanud organisatsioonid:
Eesti Pensionäride Ühenduste Liit
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Eesti Lihasehaigete Selts
Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit
MTÜ Händikäpp
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit

Riik eraldas puuetega inimeste purjekate jaoks 45 000 eurot

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva kinnitas laupäeval parapurjetamise ümarlaual, et tänu sotsiaalministeeriumi eraldatud 45 000 eurole saavad erivajadustega inimesed sobilikud purjepaadid, vahendas BNS.

“Spetsiaalselt kohandatud turvalised purjekad võimaldavad ka erivajadustega inimestel tegeleda purjetamisega – seda nii teraapia kui ka sportimise eesmärgil. Erivajadustega inimeste elukvaliteedi laiendamine ja arendamine on väga oluline. Ühiskonnas peavad kõikidel olema võrdsed võimalused eneseteostuseks, sportimiseks, vaba aja veetmiseks ja enesekindluse leidmiseks,” kinnitas Iva.

Selga stabiliseeruvate istmetega, keskele toodud juhtimis- ja abisüsteemidega purjekate  puudumine on siiani suur takistus olnud. Samuti on oluline, et füüsiliste puuetega inimestel poleks ohtu, et purjepaat ümber läheb.

“Puuetega naistega oleme ministrile tutvustanud võrdseid võimalusi ja teraapilist toimet, mida purjetamine evib. Oleme väga pingutanud ja muretsenud, tegutsenud vabatahtlikult, proovinud kõigest väest koguda raha ja kirjutada projekte, aga seisime lõhkise küna ees ja lahendust ei paistnud kuskilt. Nüüd, tänu sellele summale, saame edasi liikuda ja lõpuks sobilikud turvalised purjekad hankida,” ütles parapurjetamise eestvedaja Külli Haav.

Koduseinte vahelt välja ihkav Aune Mägi, kes liiklusõnnetuse tagajärjel ratastoolis on ning kelle sõrmed ei liigu, saaks samuti sellise spetsiaalselt kohandatud paadiga purjetada.

“Soovid ikka täituvad, tuleb lihtsalt unistada suurelt, et see reaalsuseks saab. Väga lahe, lõpuks ometi saab korralikult purjetamist õppima hakata ja pääseb merele. Nüüd saab kodust norutamast välja, mul tuleb veel ainult korralik varustus hankida,” rõõmustas Mägi.

Kalevi jahtklubis laupäeval toimunud kolmas parapurjetamise ümarlaud keskendus sel aastal Eesti-sisesele arengule. Sotsiaalminister Kaia Iva abikäsi parapaatide soetamise finantseerimisel teeb purjetamise võimalikuks ka raskemate puuetega inimestele. Oma panuse lubas anda maailma purjetamisorganisatsioon World Sailing, kes saab arenguprogrammidega toetada nii purjetajaid, treenereid kui ka organiseerimist.

Nüüdseks on Eestis kolme aasta jooksul “Eriliste purjetajate” projektiga merel käinud üle saja vapra erivajadusega inimese vanuses 9-79 nii  Pärnus, Kuressaares kui Tallinnas. Parapurjetamise tegid eelnevalt võimalikuks olümpiasurfar Ingrid Puusta Läänemere-ületus, millega annetusi koguti, ning mullusuvine töötukassa tugi. Selle hooaja tegevuste toetajate otsingud alles käivad.

Video Kaia Iva tervituse parapurjetamise ümarlaual osalejatele ja teatega raha eraldamise kohta: https://www.dropbox.com/s/hbxnn5huek6ali3/Kaia%20Iva.mov?dl=0
Raul Mee fotod suvisest Erilised Purjetajad üritusest Pärnus:
https://www.dropbox.com/sh/u9or4eo1zxo2ckd/AABgUemyb23VBn9bRcCgLbJHa?dl=0
Rohkem infot:

Külli Haav
parapurjetamise eestvedaja

Eesti Vaegkuuljate Liit, Pressiteade 09.01.2019

Reedel, 11. jaanuaril 2019 tunnustab Eesti Vaegkuuljate Liit juba
kuuendat korda selgelt kõnelejaid.
Sel aastal pälvisid Selge Kõneleja auhinna telesaatejuht Joonas Hellerma (ERR), raadiosaatejuht Neeme Raud (Kuku) ning teatrinäitleja Ülle Lichtfeldt (Rakvere teater).

Selge kõneleja valimise käivitas Eesti Vaegkuuljate Liit kuus aastat 
tagasi. Algselt valiti selge diktsiooniga kõneleja telesaatejuhtide
seast, hiljem lisandusid ka raadiosaatejuhtide ja teatrinäitlejate
kategooriad.
Kuna kuulmislangusega inimesi on umbes 20% elanikkonnast ja see arv on
pidevas suurenemises, siis on oluline, et teleri või raadio kaudu
edastatav info oleks kõigile arusaadav. Ka teatris, kus pole
subtiitreid, on näitleja selge hääl ja hea diktsioon olulise tähtsusega.
Selgeid kõneleja valimisel osalesid nii vaegkuuljad kui ka hästi kuulvad
inimesed, sest me kõik ju väärtustame ilusat ja puhast keelekasutust.
Hääletus oli Eesti Vaegkuuljate Liidu kodulehel detsembrikuus avalikult
kättesaadav ning tulemused kohe nähtavad.

Auhindade üleandmine toimub 11. jaanuaril 2019 kell 17 Eesti Puuetega
Inimeste Kojas, aadressil Toompuiestee 10, Tallinn.

Üritus on kõigile avatud, võimalusel palume oma tulekust allpool toodud
kontaktandmete kaudu teada anda.

Eelmised võitjad:
2013 Mihkel Kärmas
2014 Marko Reikop ja Owe Petersell
2015 Anu Välba, Märt Treier ja Helgi Sallo
2016 Urmas Vaino, Pille Minev, Märt Avandi
2017 Margus Saar, Allan Roosileht, Luule Komissarov

Pressiteate edastas:
  Külliki Bode
  Eesti Vaegkuuljate Liidu esimees
  e- mail kylliki@vaegkuuljad.ee
  tel. 53 478 422

Sotsiaalministeerium Pressiteade 3.jaanuar 2019

Selle aasta jaanuarist jõustusid töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused, mis tühistavad mitmed ajale jalgu jäänud ning ebaselged töökeskkonna nõuded. Muudatustega kaasajastati töötajate tervisekontrolli korraldamist, töötajate juhendamist ja väljaõpet, esmaabi ettevõttes ning tööõnnetuste uurimist.

„Töökeskkonnal, kus veedame suure osa päevast, on oluline mõju inimeste tervisele ja heaolule, mistõttu peame hoolitsema selle eest, et töökeskkond oleks töötajate tervist hoidev,“ ütles tervise- ja tööminister Riina Sikkut. „Ohutu töökeskkonna loomine ning töökeskkonnas ohutult käitumine on paljuski tööandja ja töötaja kätes, kuid ka riik peab kujundama töökeskkonnapoliitika, mis motiveeriks ja toetaks tööandjaid ja töötajaid tööohutusega tegelema ja kaitsma töötaja tervist vahetut mõju omavate ohtude eest.“

Töötaja tuleb suunata tervisekontrolli lähtuvalt töös esinevatest ohtudest ning teatud ohutegurite, näiteks kantserogeenide ja asbesti esinemisel töökeskkonnas, tuleb töötajal tervisekontrollis käia enne töökeskkonnas ohuga kokkupuudet. Edaspidi võib tööandja saata töötaja esmasesse tervisekontrolli pikema tähtaja jooksul, mis tähendab, et tervisekontroll viiakse läbi nelja kuu jooksul, mitte enam tööle asumise esimesel kuul.

Töötajate juhendamine ja väljaõpe ning esmaabi korraldus muudetakse ettevõtte vajadustest lähtuvaks. Näiteks on tööandjal edaspidi senisest rohkem võimalusi otsustada töötajate juhendamise viisi ja läbiviijate üle. Samuti on tööandjal rohkem paindlikkust esmaabiandja määramisel ja esmaabivahendite valikul.

Uue korra järgi antakse töötajale ja tööandjale võimalus leppida kokku leppetrahvi maksmises töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Leppetrahvi kokkuleppes tuleb paika panna konkreetsed töötaja ja tööandja tegevused, mida käsitletakse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumisena ja mis võivad kaasa tuua ohu töötaja tervisele. Näiteks võivad sellisteks tegevusteks olla töötaja poolt isikukaitsevahendite mittekasutamine või tööandja poolt isikukaitsevahendite mitteandmine, masinate, seadmete ja muude töövahendite ohutusnõuete eiramine.

Selleks, et kaitsta töötajat ebamõistlike kokkulepete eest, seatakse rikkumise korral rakendatavale leppetrahvile ülempiir – töötaja poolse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest kokku lepitav trahv ei tohi ületada töötaja ühe kuu keskmist töötasu. Tööandja poolse nõuete rikkumise eest kokku lepitavale leppetrahvile ülempiiri ei seata.

Muudatusega kaotatakse tööandja kohustus teavitada tööinspektsiooni tegevuse alustamisest, tegevusala muutmisest ja töökeskkonnanõukogu moodustamisest ning esitada igal aastal töökeskkonnanõukogu tegevuse aastaaruanne. Lisaks ei pea tööandja tööinspektsioonile raporteerima enam kõiki kergeid tööõnnetusi, vaid juhtumeid, kus tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm.

Loe lähemalt: http://www.sm.ee/et/tootervishoiu-ja-tooohutuse-seaduse-kaasajastamine

Teate edastas:

Silvia Peets

Meediasuhete nõunik

Sotsiaalministeerium

626 9751 / 5341 6977

press@sm.ee/ silvia.peets@sm.ee

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Eesti Pimedate Raamatukogu, Pressiteade, 02.jaanuar 2019

Punktkirjapäev – 210 aastat Louis Braille sünnist

Tänavu 4. jaanuaril möödub 210 aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist.

Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide aluseks on nn. kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.

Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil. Aastakümneid vaid üsna vähe muutunud Braille kirja arendamisele aitas oluliselt kaasa arvutitehnoloogia kasutuselevõtmine. Punktkirjamärgid ja nende kasutamise reeglid on kirjas 2012. aastal Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel ilmunud “Eesti punktkirja käsiraamatus“.

Kõige usinamad punktkirjakasutajad on kirja Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selgeks õppinud pimedad lapsed. Kui koolid lõpetatud, siis punktkirja kasutamine ja punktkirjas raamatute lugemine paraku vähenevad – arvutite ekraanilugemistarkvara ja heliraamatud võimaldavad info kiirema ning ulatuslikuma kättesaadavuse.

Eesti suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Tallinnas asuv Eesti Hoiuraamatukogu osakonnana tegutsev Eesti Pimedate Raamatukogu. Laenutuses on üle 900 nimetuse punktkirjas raamatuid. Viimastel aastatel on valmistatud punktkirjas põhiliselt lasteraamatuid, aga ka mitmeid romaane täiskasvanutele.

Mullu trükiti peamiselt õpilaste soovil punktkirja Sergei Aksakovi muinasjutt „Tulipunane lilleke“, Gianni Rodari „Cipollino seiklused“, René Goscinny „Väikese Nicolas’“ sarja kaks raamatut, Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, Mika Keräneni „Fantoomrattur“ ja Ruvim Fraermani „Metsik koer Dingo, ehk, Jutustus esimesest armastusest“. Veel valmisid punktkirjas Aleksandr Puškini poeem „Jevgeni Onegin“ ja Sophoklese värsstragöödia „Kuningas Oidipus“. Punktkirjas raamatute lugejatele annab mõtisklemiseks ainet eelmisel aastal trükitud Hermann Hesse romaan „Siddhartha“, reisihuvilistele pakub lugemisrõõmu Olev Remsu reisikiri „Liiviküla, ehk, Lifljandia“ ning analüüsijatele võrdlusmaterjali ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.

Punktkirjas raamatute paber on paks, lehed suured ja köited seetõttu kogukad. Näiteks on Mika Keräneni „Fantoomrattur“ tavakirjas 159-leheküljeline, punktkirjas aga 225-leheküljelisena kahes köites, mis kaaluvad kokku 1450 grammi.

Kuigi punktkirjakasutajaid ei ole palju, on vaja seda kirja edasi arendada. Üks arendamist vajav suund on punktnoodikiri. Tartu Emajõe Kooli eestvedamisel on kavas koostada Eesti esimene pimedate noodiaabits. See peaks valmima nii tava- kui ka punktkirjas ja võimaldama nägijaist õpetajatel pimedatele lastele noodikirja õpetada ning pimedail huvilistel seda ka üksinda õppida.

Maailma Pimedate Liit võttis 2000. aastal Melbourne’is toimunud täiskogul vastu Louis Braille sünnikuupäeva ülemaailmseks punktkirjapäevaks kinnitanud resolutsiooni. Esimest korda märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva 2001. aasta 4. jaanuaril. Eestis tehti seda Eesti Pimedate Raamatukogu eestvõttel esmakordselt kolm aastat hiljem, 2004. aastal.

Tänavu 4. jaanuaril tunnustab Eesti Pimedate Liit tänukirjadega neid, kes on andnud suure panuse punktkirjas raamatute väljaandmisel.